Orelireis Põhja-Poolasse

Mai esimestel päevadel käisid  kaksteist eesti organisti Eesti Orelisõprade Ühingu eestvedamisel orelireisil Põhja- Poolas.

Esimesel päeval tutvusime Gdanski orelitega. Sealseks vaieldamatuks pärliks on Oliwa katedraalis asetsev ligi 7900 orelivile ja 110 registriga Johann Wulfi orel, mille esialgne, nüüdseks ajaloo keerdkäikude tõttu mitmeid kordi ümber ehitatud versioon valmis aastail 1755-1780 . Juba selle pilli unikaalne vitraazaknent ümbritsev rokokoo-prospekt võttis oma võimsuses sõnatuks. Kui sellele lisandus organisti sõrmede alt Händeli Messiase võimas Halleluuja-koor, muutes oreli otsekui elavaks- üle kogu prospekti liikusid muusikaga kaasa keerubid ja trompeteid mängivad inglid, keerlesid kellamängud- oli orelirõdul seistes tunne sõnulseletamatu.

Teist reisipäeva alustasime ringkäiguga suursuguses Pelplini katedraalis ning jätkasime imekaunis Toruń´i linnas. Sealses Ristija Johannesele ja evangelist Johannesele pühendatud peakatedraalis on muuseas ristitud kuulus astronoom, heliotsentrilise maailmasüsteemi alusepanija Mikołaj Kopernik. Meie reisiseltskond huvitus eelkõige väikesest barokkorelist, mis ehitatud aastal 1688 kohalike meistrite poolt. Sealse organisti lahkel loal said seda vana väärtuslikku pilli oma käega proovida kõik soovijad. Tagasiteel Gdanskisse põikasime sisse ka Malborki (Marienburg). Sealne linnus, mille peakatedraal ootab küll veel renoveerimist, on suurim telliskividest ehitatud linnus ja suurim gooti stiilis linnus maailmas.

Kolmanda reisipäeva ning võib öelda, et kogu reisi „pärl“ avanes meie ees Pasłęk´i linnakeses. Hiljuti täielikult renoveeritud meister Hildebrandt´i orel, mille kahte vastasseinal asetsevat võimsat prospekti ühendas, sarnaselt Gdanski Oliwa katedraaliga, kaunis vitraazaken, võitis oma imelise kõlaga kõigi südamed. Siinkohal ei saa jätta mainimata ülipõhjalike orelialaste teadmistega kohalikku preestrit Jan Sindrewicz´it, kes ei pidanud paljuks jutustada ülipõhjalikult oreli keerukast ajaloost ja renoveerimisest ning lubada seejärel kõiki soovijaid ka oma käega seda kaunist pilli proovida. Pasłękist sõitsime edasi Fromborki, kus asub võimas katedraal imekauni barokse oreliprospekti ja kiriku tagaosas põrandal, otse kuulajate keskel asetseva 5-manuaalise mängupuldiga.

Katoliiklikus Poolas on kogudused suured ning kirikud rahvast täis. Huvi tundub jaguvat ka oreli kui muusikainstrumendi vastu. Suuremates, väärtuslikumate pillidega katedraalides toimuvad mitu korda päevas (Oliwa katedraalis lausa igal täistunnil) oreli esitlused. Kuulajaile demonstreeritakse selle jumaliku instrumendi pea ammendamatuid võimalusi- käo kukkumisest, tuulekohinast või karu möiretest kaasaegse filmi- või lausa poppmuusika peaaegu audentselt kõlavate esitusteni, rääkimata sümfooniaorkestri või või oratooriumi-koosseisu võimsast imitatsioonist, kus lõpuakordid otsekui kergitaksid kiriku katust. Meie reisiseltskonnas tekkis arutelu, kas säärased esitlused, kus rahvast meelitatakse vaid „hittidega“, millel tihtilugu ei ole „päris“ orelimuusikaga mingit seost, ikka õigustavad ennast. Pidime tõdema, et küllap õigustavad- kui see veidikegi aitab orelit ja organisti elukutset populariseerida. Muide, Poolas on valdav enamus organistidest mehed. Tööpäevad on pikad, lisaks oreli esitlustele kolm-neli missat päevas, pluss uue repertuaari pidev omandamine. Loomulikult on tegemist suurepäraste mängijatega.Pikkadel autosõitudel (vahemärkus: Poolas on nüüd uued, harukordselt head teed!) ja õhtustel koosviibimistel tuli lisaks päeval nähtule jutuks olukord eesti kirikus ning organisti roll tänases koguduses. „Ma ei soovi olla ainult organist“, kõlas üks viimase õhtu mõtetest. Ning kellelegi ei tulnud lahti seletada, mis on selle töö tegelik haare. Tänutunne kordaläinud reisi ja toreda seltskonna üle jääb küllap veel kauaks kaiguma koraaliimprovisatsioonina kaunil Hildebrandti orelil- „Oh võtkem Jumalat suust, südamest nüüd kiita...“ 

Konna kõrvad

"...neil päris kõrvasid ei ole, küll on aga väikesed kuulmisavad," seletab õde Ellu kolmikute jututeemasse, mis kannab tinglikult pealkirja "kas konnal on kõrvad?"
Konn on Loviisa lemmikloom. Juba mitu nädalat jalutab tüdruk äraseletatud näoga koduaias lootuses kasvõi ainsatki kalpsajat tabada- seni asjata. Kõik kuus konnade ja kahepaiksete raamatut on sõnahaaval läbi tudeeritud, tarkused teistelegi jagatud...
Õde Ellu selgitusega konna kuulmisavade kohta näib trio nõustuvat.
"...sest muidu ei kuuleks emakonn, kes isastest kõvemini krooksub!" arvab Joss.
"... ja isakonnad ei saaks aru, kas nad üldse krooksuvad," täiendab Loviisa.
"... siis oleksid üldse mingid ilmaliit-konnad," sünnib ühine paikapanev otsus- juhuks, kui konnadel ei oleks kõrvu.

Tatilapi-kastid

Alljärgnevalt väikesed ajuragistamise ülesanded.
Arvake ära, millega on tegu, kui ma saadan V.-le sõnumi, et toogu kiiremas korras kolm tatilapi-kasti, ja ta mõikab otsemaid, millest räägin, et nüüd on see jälle lahti ,ja ta saabub kiiremini, kui oskan oodatagi ning kui ma tema uksest sisenedes vajutan stopperil "start" ja kui 24h hiljem kõlisevad kõik kolm tatilapi-kasti tühjusest ning maad võtab uus paanika?
Tublid! Peaaegu kõik vastasid õigesti- triol on nohu! (Tatilapi-kast tähendab siis meie keeli papist karpi, kus hulgi pehmeid salvrätte sees.)
Aga nüüd- ühes tatilapi-kastis on 90 salvrätti. Nagu eelnevalt öeldud, tõi V. kolm kasti. Mitu salvrätti kulub triol tunnis, kui 24h pärast on kõik karbid tühjad? Arvestama peab ka 9h ööund ning 3x3 öist nuuskamistuuri à 0,5h.
Jajaa, see oli juba raskem... Õigeid vastuseid laekus palju vähem!
Aga nüüd läheb veelgi pingelisemaks- mitu kihti tatilappe katab 24h pärast meie maja põrandapinda, hoolimata sellest et mu hääl on "prügikasti!"- hõikamisest kähedaks karjutud ja käed töötavad vilkalt lakkamatult?
Khmm, õigupoolest ei tea ma päris täpset vastust isegi, õigeks loen aga- "nurkades vähemalt kolm".
 Ja nüüd kõige raskem, seda just emotsionaalselt, seega kõrgeid punkte saavad ilmselt eelkõige kõrge EQ-ga hiilgavad vastajad. Mitu nädalat leian ärakuivanud tatilapi nutsakaid kõikidest mõeldavatest ja mõeldamatutest paikadest, kaasa arvatud pesumasin, lillepott, oreli pedaalide alune, rääkimata mängukastist ja V. talvesaabastest?
Kusagilt tuli juba õige vastus, aga ma ei soovi seda kõvasti välja öelda. Mkmm. (Loodan, et kõrge EQ-ga inimene mõistab mu tundeid.) Siiski annan viimase "niidiotsa"- aeg-ajalt leian tatilappe ka eelmistest nohudest... ja üle-eelmistest...
Aitäh kõigile kaasamõtlejaile! Olite väga-väga tublid!

Veel üks versioon laste saamisest

Poja paterdas täna peale lõunauinakut mulle (kes ma samuti omale väikese puhkuse lubasin) kaissu. Tüdrukud veel magasid.
Kallistasin seda mõnusat unesooja põnni, ise küsisides: "Mis sa arvad, miks sa mulle küll nii kallis oled?"
"Sest ma sündisin sinu kõhust," oli õige vastus varnast võtta.
"Ahaa! Aga kuidas sa mulle kõhtu said?" pärisin edasi.
Teadsin, et nad lugesid just vanaema juures raamatut "Kuidas ma maailma tulin".
"Tead, sellega on niisugune lugu," seletas üleöö targaks saanud väikemees tähtsa näoga, "et kui naine kallistab hässssti kõvasti ühte võõrast meest, siis sellest mehest hüppab seeme "vupsti" naise kõhtu. Tavaliselt üks, aga vahel ka mitu, siis sünnivad kolmikud!"

Vaidlus

Meil oli V.-ga vaidlus. Selline tavapärane nädalalõpu pinged-maha-"kamm". Vaheldus tava-rutiinile. Ma isegi ei mäleta, millest see alguse sai, pole vast tähtiski, igatahes olin mina oma "õiguses" raudpolt-kindel, samuti tema.
Muide, selleks, et lapsed aru saaksid, et miskit viltu, pole sugugi vaja karjuda. Piisab vaid rõhutatud diktsiooniga rääkimisest, vürtsiks näputäis  hõrku irooniat- kui juba nad, tarkpead, taipavad!
Täna istuti meie "etenduse" avataktide ajal jalgu kõlgutades aknalaual. Tehti nägu, justkui olnuks õues midagi erakordselt huvipakkuvat- mis andis meile V.-ga, kes me mõlemad end tol hetkel kõrgema järgu psühholoogidena tundsime, teist tema vaimupimeduse pärast ehk veidike haletsedeski- meile andis see kujutletava vabaduse oma "teoreemi" veelgi emotsionaalsemalt tõestada (kuigi tagantjärgi taipan, et tegelikult ei mõista me olukorra kontrolli alt väljumisel kõige lihtsamat kehakeeltki!).
 Hetkel, mil kummagi monoloogi paus tekkis- küllap lõppes mõlemal õhk otsa- kostus aga aknalaualt selge lapsehääl: "Tegelikult me ju kõik armastame üksteist väga, onju? Mis sest, et vahel vaidleme!"
Tardusime keeletuks.
Mõelda vaid, selles lauses peitub kogu olemise võlu- kogu oma lihtsuses, mida meie ei taibanud!
Ja Lahendus, viis aastat vana, istub jalgu kõlgutades aknalaual, vaadates taas huviga aknast välja...

Väike rattajutt

Täna ületas trio jälle ühe verstaposti suureks saamise teel- Loviisa ja Joss hakkasid ilma abiratasteta sõitma! Lisannil paistab asi veel veidike aega võtvat, kuid temagi pusib oma pisikesel rattal agarasti, mine tea, ehk juba homme tabab selle lihtsa tasakaalu-hoidmise nipi ära!
Jälgisin neid kodutänavat mööda kaugenevaid väikeseid rattaselle, püüdsin kinni silbikesi elavast vestlusest ja leidsin end mõtlemast, kui alles see oli, mil samu teid vankriga mõõtsin. Nii lõpmatult kauge tundus siis aeg, mil see lõbus punt roomama, kõndima, mängima- ja üldse inimeseks saab. Nüüd sikutaks sedasama aega tasakesi varrukast ning manitseks poolhääli: "Kas siis tõesti peab niiviisi ruttama? Peatu nüüd hetkeks, no palun!"

Vanadest inimestest

Mida aastaid edasi, seda rohkem hakkan lugu pidama vanadest inimestest. Kui palju on neilt õppida! Miks küll seda noorena ei taipa?
Esimesena meenub mulle muidugi vanaema. Tema alatine kohalolek. Tema siiras huvi minu maailma, mulle tähtsate asjade vastu. Lõputult aega arutlemiseks.
Üha enam hakkavad silma ka võõrad. Näiteks on huvitav tõdeda, et need, kes minu lastes kolmikud ära tunnevad, kui kusagil üheskoos liigume, (ja sellest ka julgesti juttu teevad,) on eranditult vanainimesed. Sest neil on aega ümbritsevat jälgida ning neile pole nende enda isik enam nii oluline.
"Heldeke, kas need kõik on teie omad", lõi üks tädike kaupluses kahte kätt kokku, kui trio ta´st ülehelikiirusel riiulite vahel möödus, mina rutaka sammuga kannul. Saanud jaatava vastuse ka täpsustavale küsimusele, ons´ tegu tõepoolest kolmikutega, kolmekordistus valjuhäälne imetlus ja minuni jõudsid ohtrad kiidusõnad, milline tubli naine ma olen.
Mnjah, kipun seda ise üsna tihti unustama... seega tuli minupoolnegi tänu otse südamest.
Mu ämmal on samuti maailma vaatlemiseks aega. Kuulen üsna tihti bussipeatuse-lugusid, poe-jutte, erinevate inimeste ja nende käitumise kirjeldust, ehk omapoolset interpretatsioonigi mõnele eriti värvikale tegelasele. Ja muidugi lapsed! Eriti meie omade vanused. Küll loeb ta nende silmist rõõmu, küll kurbust, küll tunneb kaasa närviliste vanemate korral, küll püüab kinni lustakaid lausejuppe...
Esmapilgul ei muuda see maailmas midagi. Tobedad lihtsakoelised suhtlemisvaeguses vanurid- kas pole tuttav mõte? Aga tihtilugu oleme hoopis ise totakad ja suhtlemisvaeguses, küürutades oma nutitelefonide kohal, märkamata tõelist elu, ühes selle lõhnade ja värvidega.
Millal viimati imetlesime oma sõbranna lapsi? Kiitsime mõnda teravmeelset teismelist? Kummardusime võõrast nutvat mudilast lohutama?
Näeme ikka vaid iseennast ja omasid! Ja et ikka oleks teistest parem!
"Mõelda vaid, minul pole ühtegi last", usaldas tädike kaupluses. Ometi jätkus tal silmi ja südant. Kas minul jätkuks?
Mäletan, kui tüütu oli kuulata oma vanatädi sõjaaja-heietusi. Eriti värvikalt kirjeldas ta Tallinna pommitamist. See vähene, mis mul praegu meeles, muutub kujutlusis otsekui elavaks. Kuid need on vaid üksikud pildid...
Jah, pildid. Pildid vanaema vanas pildikarbis, mille taha ei ole kirjutatud sõnagi. Hetked, inimesed. Igaühes killuke minugi lugu.
Oleks ma vaid õigel ajal kuulanud.
Aga siis tahtsin ju ise rääkida. Ja tema kuulas. Lõputult.
Vaat see on armastus!
Armastus, mille aeg meilt peagi napsab...