Loviisa lõhnamaailm

Loviisal on eriliselt tundlik nina.
Kui ta juba kord paljutähenduslikul ilmel õhku nuhutama hakkab, on peagi "pärleid" oodata.
Nii on ta näiteks süüdimatult ja valjuhäälselt küsinud: "Kas x on meil? Tema haisu on tunda!"
"Tädi x haiseb," kommenteeris ta kord koristajat- tegu oli vaid puhastusvahendite lõhnaga... Nii häbi!
"Siin poes on nii vastik hais, lähme kohe välja!", on mitmeid kordi valjult kuulutanud.
"Emme, nuusuta, mu näpp haiseb, öäkk- ruttu pesema!" on kõlanud korduv nõudmine (kusjuures mina pole kunagi mingit haisu täheldanud).
Olen talle püüdnud haisu ja lõhna vahet selgitada- kuid seni asjatult. Mis võõras- see haiseb...
Ja mitte ainult...
Tegelikult oleme päris hädas. Õigemini ei julge enam hädas ollagi... Sest kui tualetist peaks Loviisale mingi vängem hais ninna hõljuma, sõitleb ta "süüdlast" armutult. "Ma ei saa ju enam siin olla! No miks peab nii tegema?"
"Mine ära," äigas ta kord mu tavapärasele embamisele rabedalt vastu, "mis vastik kalahais!". (Illustreerimiseks ka mõned öökimishäälitsused). Tegu oli vaid hommikuse lõheleiva- mitte nädalase joomatuuriga...

Aga täna sai Johann uued kummikud. Voodriga ja puha. Loviisa oli kadedusest roheline. Temale jäid ju Johanni vanad punased. Küll ta kaebles ja hädaldas, küll mõtles välja põhjuseid, miks punased kanda ei kõlba. Ise keerutas muudkui venna uute saabaste ümber.
Lõpuks tuli trump.
"Kuule Joss, need kummikud ju haisevad!"
Joss astus ligi, nuusutas siit-sealt.
Hoidsin hinge kinni...
"Nendel on uute kummikute lõhn," teatas poiss lõpuks kindlameelselt.
"Mina neid küll kanda ei taha," üritas Loviisa pead kuklasse ajades veekord venna rõõmu rikkuda.
Mina panin aga kiirelt ette, et läheks hoopis homme lompidesse solberdama. Sellega olid kõik nõus.
Sest kevade lõhna on juba kõikjal tunda!

Arst?

Sissejuhatus.
Nad jäid haigeks kaks nädalat tagasi kolmapäeval.
Sama nädala reede õhtuks oli välja arenenud köha, mis kõrvale juba liig valus kuulata. Paranemise märke ma ei tuvastanud.
Et ees terendas nädalavahetus, helistasin "lastearst kuuleb"- liinile. Sealne arst soovitas ravimiga x inhalaatorit ning õpetas, kui palju peaks seda kolmikute kehakaalus lapsele doseerima. Sama rohi oli meid aidanud ka kaks ja pool aastat tagasi- aga paraku olid need paar ampulli, mis tollest ajast seisma jäänud, juba lootusetult aegunud. Mõtlesin juba õudusega Lastehaigla EMO paaritunnistele järjekordadele, kus köhivate kolmikute ja teiste hädaliste viirused rõõmsasti "otsi-kohta-kus-sa-saad" mängides segunevad- ja otsustasin esmalt sõbrannad läbi helistada.
K., hea inimene, laenas mulle terve karbitäie- 10 ampulli ravimit ning sellega olid laste (ja mis seal salata, ka meie) rahulikumad ööd nädalavahetuseks kindlustatud (loe: enam ei köhitud pidevalt).

Peateema.
Esmaspäeval nädala eest otsustasin külastada perearsti. Õnnetuseks (kuigi ma siis veel ei teadnud, et tegu on meie vaatevinklist lausa megaõnnetusega) oli ta sõitnud reisile ja meid võttis vastu asendusarst.
Aega kinni pannes küsisin, kas võin tulla vaid ühe lapsega- kuna teiste sümptomid on täpselt samad. Pole probleemi, vastati lahkelt, rääkige aga kõikide eest! Võtsin kaasa Karl Johanni.
Asendusarst jättis mulle algusest peale kummalise mulje. Mul ei olnud nimelt selget pilti, kas ta üldse mõistab, millest räägin. Tundus, et asi ei seisne vaid keeleberjääris...
Lihvisin oma diktsiooni võimalikult aeglaseks ning vaatasin rohkem juuresviibinud üliõpilase otsa, tollelt võis vähemalt selgeid inimese märke aimata- ta nimelt noogutas agaralt. Muuseas rääkisin ka x-loo ära. Et laenasin seda nädalavahetuseks K.-lt ja sooviksin talle nüüd paki tagastada, pluss väike varu ka endale, täna öösel läheb veel ilmselgelt vaja...
Laua tagant tuli vaid mõminat ja ähkimist.
(Što eto takoje? Nje znaju! Kakoi bazor!)
"Jaa, x vjaga hea rohi. Kirjutan teile viis karpi," kostis viimaks laua tagant. Viis karpi? Mnjah, see on tublisti üle meie vajaduste, aga ei hakka vaidlema. Ta ei saa niikuinii aru!
Muud ravi too arst meile ei soovitanud...

Kõrvalteema.
 
Apteegis ootas ebameeldiv üllatus. Retsepti ei olnud. Tühjus!
Helistasin pereastikeskusesse tagasi. Ootasin tavapärased 3 x 5 minutit (meie perekas on nimelt millegipärast säärane norm- helistad esimest korda, ootad viis minutit, paned toru hargile, helistad teist korda, ootad viis minutit, paned jälle toru hargile ja vaat kui kolmandat korda helistad, siis viiendal minutil vastatakse.). Õde oli "nagu naksti" toru otsas ning kinnitas, et retseptiga on kõik kõige paremas korras- tehku need tobedad apteegid ometi arvutis "restart" ja ärgu traumeerigu ausaid inimesi!
Rahunesin maha ja ärritusin üles alles siis, kui V. õhtupoolikul uuesti apteeki sõitis- ja retsepti endiselt ei olnud! Öö oli lähenemas ning laste köhahood intensiivistusid taas.
Sõitsin kodu-apteeki ning palusin pisarsilmi ühe karbi x-i ilma retseptita. (Muidugi polnud mul õrna aimugi, et selle hilisem hankimine võib probleemiks osutuda!) Apteeker tunneb mind ning olime "päästetud".

Peateema arendus.

Teisipäeva hommiku esimene kõne oli perearstikeskusesse. 3 x 5 minutit ootamist tõid õe korrektselt telefonile: "No mis te räägite! Teie retsept on täi-es-ti toimiv!"
"Aga fakt on see, et ma ei saa rohtu kätte."
Ja siis korraga... "Oodake... ma vaatan, et arst on selle retsepti ära kustutanud..."
"Et... mis mõttes ära kustutanud?"
"See on ära kustutatud, oodake veidi..."
Mõni sekund hiljem: "Jah, arst kustutas teie retsepti ära, tal on mõned küsimused ja ta lubas teile tagasi helistada."
"Te väidate, et arst kustutas teadlikult retsepti ära? Minuga nõu pidamata?"
"Ta helistab tagasi." Tuut-tuut-tuut.

Peateema veelgi pingelisem arendus.

Helistasin ise. Olin nüüd päris kindel, et selle arsti "katuse all" pole kõik korras. Ta ju jättis mu lapsed julmalt ravita, kuigi olin rõhutanud, et rohi on otsas!
Torust kostis tuttav mõmin. Lõpuks tuli ka lause: "Vabandust, et selle ära kustutasin. Eee... ma arvasin, et x pole ikka õige ravim. Aga ma kirjutan selle nüüd uuesti!"
Misasja? Arvad, et see pole õige ravim- aga mulle ei helista? Mingit alternatiivi ei paku? Ja minu helistamise peale mõtled ümber, et äkki ikka kirjutaks? Arst?
Omavahel öeldes- ta ilmselgelt ei teadnudki seda rohtu (efektiivsed ja mitte- mürgised jäävad ju ikka kahe silma vahele)- aga tunnistamisest lihtsam oli retsept ära kustutada, lootuses, et äkki ei märka...
"Kas nüüd on too retsept kindlasti apteegis?"
"Jah, ma usun küll..."

Kõrvalteema arendus.

V. läheb apteeki. Lõpuks ometi saab x-saaga lõpu!
Aga võta näpust...
"Teil on siin retsept... aga mitte viiele karbile, vaid viiele ampullile x-le!"
Viiele ampullile??? Triol läks juba nädalavahetusega kümme... Praeguseks on läinud viisteist... Ja ma kasutan seda üli- tagasihoidlikult!
Apteegi juhataja otsustab isiklikult perearstikeskusesse helistada. 3 x 5 minutiga saab ta õe ja seejärel ka asendusarsti liinile.
"Lubas ära muuta," ütleb ta mõni minut hiljem toru ära pannes ja itsitab endamisi: "Mõelda vaid, 5 ampulli- kolmikutele... Annan teile ühe karbi veel, kui soovite! Küll homme klaarime!"

Kõrvalteema arendus kordusega.

Kolmapäev. V. läheb apteeki. Lõpuks ometi saab x-saaga lõpu!
Aga võta näpust!
Retsept on... ikka viiele ampullile.
Ta lihtsalt lollitab meid!

Kulminatsioon ja fuuga.

Helistan perearstikekusesse.
3 x 5 minutit tavapärast ootamist ja õde tuleb liinile. Tänasest koheldakse mind kui problemaatilist lapsevanemat.
"Keegi pole teie retsepti ära kustutanud!", ütleb õde kurjalt, "see tehti kohe viiele ampullile."
Ah tõesti? Ma nägin vist arstivisiidist und? Ja telefonikõnedest samuti?
Ohates antakse toru asendusarstile. Jälle see hull, tehakse ilmselt teineteisele nägusid...
Mõmiseja on seekord jutusoonel.
"Ma ei ole kunagi viiest karbist rääkinud." Ja arvate, et mina oleksin viie ampulliga nõustunud?
"Teile ei ole vaja rohkem ampulle." Kuidas on lood teie elementaarse arvutusoskusega?
"Mind ei huvita, mida Lastehaigla arst ütles!" Targemate arvamus võiks vahel siiski huvitada...
"Mina olen näinud ainult ühte last." Mäluga on teil samuti kehvasti- meil oli ju kokku lepitud, et võtan vaid ühe lapse kaasa...
"Mind ei huvita, et teile seda ravimit suurem kogus on antud, kui mina kirjutasin." Nauding võimust?
"Tulete lastega siia, siis räägime uuesti..." Ei ealeski!

Coda.

Oleme teise arsti vastuvõtul.
Räägime haigusest ning veidi kohmetult ka x-saagast.
"Ravi on tegelikult juba lõppenud... aga jäime apteegile retsepti ja K.-le ampullid võlgu...," lööme silmad maha, otsekui oleksime milleski süüdi. Otsekui oleksime ravimimaniakid.
"Pole mingit probleemi! Mitu retsepti teile vaja on? Kolm? Kirjutame siis igaühele ühe karbi!" 
Taevake, tegu pole ju mingi ohtliku rohuga! Kui aitas, siis miks mitte?
Kivi langeb südamelt.
Päike tuleb pilve tagant välja.
Ja mis kõige tähtsam- lapsed saavad terveks!



 

Loviisa killud 15

Loviisa on tohutult tähelepanelik. Ta mäletab hämmastavaid üksikasju.
Ühel õhtul näidati telekast uudist liiklusõnnetusest kiirabiautoga. Auto oli kino Kosmose juures kummuli. Taustaks vuristas diktor ette õnnetuse üksikasjad.
Järgmisel päeval istusime autosse. Loviisale meenus ülalmainitud õnnetus.
"Kas sellel kiirabiautos, mis kummuli käis, olid kõikidel turvavööd kinni?" päris Loviisa.
"Jah, kindlasti!" arvasin mina.
"Hmm," tegi Loviisa, "aga kiirabi-õde viidi ju peapõrutusega haiglasse!?"

Loviisa killud 14

Loviisa tahab multikaid vaadata. Mina ei luba.
"Tead küll, lastesaated on õhtul," ütlen vastuvaidlemist mitteaktsepteerival toonil.
Loviisa viskab end külili tugitooli, pööritab silmi ja ütleb murduval häälel: "Oh seda minu elukest küll..."

Köhaviirus

Nii tõbised, kui praegu, ei ole lapsed olnud juba kaks ja pool aastat!
Nende nelja aasta jooksul meenub mulle üldse vaid kolm tõsisemat häda.
Kõhuviirus kahe ja poole kuuselt oli kohutav! Kolm imikut, kel kõigil purskub korraga nii suust kui tagantotsast, ei ole naljaasi. Tol korral käis ka kiirabi. Õnneks vedelikupuudust ei tuvastatud ning saime jääda koju.
Larüngiidi moodi köhaviirus kaks ja pool aastat tagasi võttis eriti ohtliku pöörde Loviisal. Kuna V. on pisut nõrganärviline, kutsus ta ka tol korral kiirabi kohale ning meid sõidutati lausa haiglasse. Larüngiit see siiski polnud (mida ma sisimas ka teadsin!) ja saime kohe koju tagasi.
Üks kole kõhiviirus meenub siiski veel- üle-eesmisest sügisest. See algas kell pool kaksteist õhtul- kõigil korraga, ja lõppes pool seitse hommikul- kõigil korraga. Kogu selle aja keegi oksendas. Ilma liialdusteta. Oh-oh-oo, oli see vast öö! Pluss neli masinatäit pesu hommikul... Aga kuna too haigus vältas tõesti lühidalt, siis ma teda kõige tõsistemate hulka ei liigitaks.
Ja nüüd siis praegune pauk. Paugud oleks ehk õigemgi öelda... Tulistav köha. Lakkamatu. Täielik sõjakolle.
Eilne öö läks unetult. Tänane päev takkajutti (lootsin väga trioga lõunat magada, aga eks olnukski liig lihtne pääsemine). V. läks juba selle tühise pooleteise tunniga, mil ma õhtul suuskadel Harku ringi tegin, paanikasse (muide, see oli mu seniajani parim suusasõit- aga see on juba omaette teema). Mina pidasin vastu peaaegu ööpäeva enne, kui lastearstile kõne võtsin. Jah, see on köhaviirus, kinnitas ta. Adrenaliin inhalaatorisse, mis muud. No kuidas ma ise selle peale ei tulnud! Kaks ja pool aastat tagasi oli ju ka just adrenaliin see, mis aitas!
Nüüd pole muud, kui paranemist oodata!
Lootuses, et täna öösel õnnestub ehk mõni tunnike magadagi...

Mina, suusataja III

Täna toimus elu esimene möödasõit.
Möönan seda nii möödaminnes, kuna tegelikult ei olnud asi päris aus. Tegelikult see polnudki päris möödasõit. Pealegi- tegu oli vaid viie-kuueaastase poisikesega! Aga kõigest juba alljärgnevalt.
 Too väikemees nägi juba kaugelt ära, et minusugusega võiks mõõtu võtta. Kui ma õõtsudes ja hingeldades "võistluspaigale" lähenesin, hakkaks temagi käte ja jalgadega mulle sarnaseid liigutusi tegema. Võtsin emalikult uisu-rajale, et möödasõit oleks igati ohutu. (Muidugi jäin ühtlasi otsemaid ette ühele päris- sportlasele, kes laisal 50 kilomeetrisel tunnikiirusel parasjagu soojendusringi tegi). Aga ka väikemees polnud papist poiss! Ta ei lasknud mul mõõtu võtmata mööduda! Nii kakerdasingi korraga abitult ja hambad ristis selle uskumatult vintske lapsukese kõrval uisu-rajal (teeneline sportlane lõikas samal ajal suuskadega võsa, et minust mööduda). Olukord naeruvääristus võrdeliselt tujulangusega. Pärjasin end juba mõttes üle-metsa-tola tiitliga.
Aga korraga poisike kukkus! Ning mina pääsesin mööda.
Ohh, milline kergendus see oli! Kolme peaaegu samaealise lapse emana on mul piinlik seda kirjutadagi. Oleksin ehk pidanud appi tõttama, küsima "ega sa haiget ei saanud?"  Aga mina põgenesin sündmuspaigalt kuis suusad võtsid- mine hullu tea, äkki tahab veel võistelda! Õnneks ilmus esimese kurvi tagant nähtavale väikemehe ema, kes vahepeal pisut kaugemale suusatas (teades ühtlasi selle sõna tõelist tähendust). Ma ei öelnud talle, et tal on tubli poeg. Ja et mina polnud vääriline vastane. Ja et mu närvisüsteem polnud seekord olukorra kõrgusel.
 Analüüsin hoopis, miks ma seda ikka ja jälle teen? Hambaarst rõhutab mu mõnetist kaldumist masohhismile seoses keeldumisega tuimestavast süstist. Suusatreener pidanuks seda märkama seoses ilmselgete suusatamiseks puuduvate eeldustega. Tema aga julgustas mind ilma keppideta libisemist õppima, naljamees... "Sa kuula oma keha, sõida hästi loomulikult," õpetas üks V. sõber, jälle üks vihastamapanevalt mõnusasti möödalibisev maratoonar.
Armas sõber, minu kere on teistmoodi üles ehitatud, usu mind!
Mul on korralikult määritud uued suusad, olen võtnud tunni eratreeneri käe all (tõsi, ilma keppideta libisemist ja muid totraid harjutusi keeldun üksipäini tegemast). Mu peas vasardab vaid üks küsimus- miks ma edasi ei lähe?
Tõsi, peale viimast korda ei olnud jalad enam üldse valusad...
V. küsimusele "kuidas oli?" vastasin viimati tavapärase "jube!" asemel "ei olnud eriti mõnus!". See ehk tähendaks nagu mingist vaatenurgast isegi väikest edasiminekut.
Äkki on kogu saladus siiski harjutamises?

Loviisa killud 13

Käsutan kolmikuid lõunauinakule.
Loviisa (silmi pööritades): "Issake! Jälle magama! No mida ma laman päevad läbi?!"