Köhaviirus

Nii tõbised, kui praegu, ei ole lapsed olnud juba kaks ja pool aastat!
Nende nelja aasta jooksul meenub mulle üldse vaid kolm tõsisemat häda.
Kõhuviirus kahe ja poole kuuselt oli kohutav! Kolm imikut, kel kõigil purskub korraga nii suust kui tagantotsast, ei ole naljaasi. Tol korral käis ka kiirabi. Õnneks vedelikupuudust ei tuvastatud ning saime jääda koju.
Larüngiidi moodi köhaviirus kaks ja pool aastat tagasi võttis eriti ohtliku pöörde Loviisal. Kuna V. on pisut nõrganärviline, kutsus ta ka tol korral kiirabi kohale ning meid sõidutati lausa haiglasse. Larüngiit see siiski polnud (mida ma sisimas ka teadsin!) ja saime kohe koju tagasi.
Üks kole kõhiviirus meenub siiski veel- üle-eesmisest sügisest. See algas kell pool kaksteist õhtul- kõigil korraga, ja lõppes pool seitse hommikul- kõigil korraga. Kogu selle aja keegi oksendas. Ilma liialdusteta. Oh-oh-oo, oli see vast öö! Pluss neli masinatäit pesu hommikul... Aga kuna too haigus vältas tõesti lühidalt, siis ma teda kõige tõsistemate hulka ei liigitaks.
Ja nüüd siis praegune pauk. Paugud oleks ehk õigemgi öelda... Tulistav köha. Lakkamatu. Täielik sõjakolle.
Eilne öö läks unetult. Tänane päev takkajutti (lootsin väga trioga lõunat magada, aga eks olnukski liig lihtne pääsemine). V. läks juba selle tühise pooleteise tunniga, mil ma õhtul suuskadel Harku ringi tegin, paanikasse (muide, see oli mu seniajani parim suusasõit- aga see on juba omaette teema). Mina pidasin vastu peaaegu ööpäeva enne, kui lastearstile kõne võtsin. Jah, see on köhaviirus, kinnitas ta. Adrenaliin inhalaatorisse, mis muud. No kuidas ma ise selle peale ei tulnud! Kaks ja pool aastat tagasi oli ju ka just adrenaliin see, mis aitas!
Nüüd pole muud, kui paranemist oodata!
Lootuses, et täna öösel õnnestub ehk mõni tunnike magadagi...