Mina, suusataja III

Täna toimus elu esimene möödasõit.
Möönan seda nii möödaminnes, kuna tegelikult ei olnud asi päris aus. Tegelikult see polnudki päris möödasõit. Pealegi- tegu oli vaid viie-kuueaastase poisikesega! Aga kõigest juba alljärgnevalt.
 Too väikemees nägi juba kaugelt ära, et minusugusega võiks mõõtu võtta. Kui ma õõtsudes ja hingeldades "võistluspaigale" lähenesin, hakkaks temagi käte ja jalgadega mulle sarnaseid liigutusi tegema. Võtsin emalikult uisu-rajale, et möödasõit oleks igati ohutu. (Muidugi jäin ühtlasi otsemaid ette ühele päris- sportlasele, kes laisal 50 kilomeetrisel tunnikiirusel parasjagu soojendusringi tegi). Aga ka väikemees polnud papist poiss! Ta ei lasknud mul mõõtu võtmata mööduda! Nii kakerdasingi korraga abitult ja hambad ristis selle uskumatult vintske lapsukese kõrval uisu-rajal (teeneline sportlane lõikas samal ajal suuskadega võsa, et minust mööduda). Olukord naeruvääristus võrdeliselt tujulangusega. Pärjasin end juba mõttes üle-metsa-tola tiitliga.
Aga korraga poisike kukkus! Ning mina pääsesin mööda.
Ohh, milline kergendus see oli! Kolme peaaegu samaealise lapse emana on mul piinlik seda kirjutadagi. Oleksin ehk pidanud appi tõttama, küsima "ega sa haiget ei saanud?"  Aga mina põgenesin sündmuspaigalt kuis suusad võtsid- mine hullu tea, äkki tahab veel võistelda! Õnneks ilmus esimese kurvi tagant nähtavale väikemehe ema, kes vahepeal pisut kaugemale suusatas (teades ühtlasi selle sõna tõelist tähendust). Ma ei öelnud talle, et tal on tubli poeg. Ja et mina polnud vääriline vastane. Ja et mu närvisüsteem polnud seekord olukorra kõrgusel.
 Analüüsin hoopis, miks ma seda ikka ja jälle teen? Hambaarst rõhutab mu mõnetist kaldumist masohhismile seoses keeldumisega tuimestavast süstist. Suusatreener pidanuks seda märkama seoses ilmselgete suusatamiseks puuduvate eeldustega. Tema aga julgustas mind ilma keppideta libisemist õppima, naljamees... "Sa kuula oma keha, sõida hästi loomulikult," õpetas üks V. sõber, jälle üks vihastamapanevalt mõnusasti möödalibisev maratoonar.
Armas sõber, minu kere on teistmoodi üles ehitatud, usu mind!
Mul on korralikult määritud uued suusad, olen võtnud tunni eratreeneri käe all (tõsi, ilma keppideta libisemist ja muid totraid harjutusi keeldun üksipäini tegemast). Mu peas vasardab vaid üks küsimus- miks ma edasi ei lähe?
Tõsi, peale viimast korda ei olnud jalad enam üldse valusad...
V. küsimusele "kuidas oli?" vastasin viimati tavapärase "jube!" asemel "ei olnud eriti mõnus!". See ehk tähendaks nagu mingist vaatenurgast isegi väikest edasiminekut.
Äkki on kogu saladus siiski harjutamises?