Loviisa killud 6

Liimisime rootsi mängukoolis piima- ja mahlapudeli korkidest paberile põnevaid kujundeid. Joss tahtis sama ka kodus proovida. Selgitasin, et selleks tuleb esmalt korke koguda. "Miks sa neid siis kogunud pole?" imestas poiss. "No ma ei teadnud ju, mida nendest teha saab," õigustasin ennast.
"Nojah," võttis Loviisa olukorda kui paratamatust, "rootsi inimesed teavad kõike, eesti inimesed ei tea..."

Veel kilde...

Johann: "Emme, eks, sina oled ikka minu poeg, mitte Leoni ei ole!"
(Leoni ehk Leonardo on meie bernhardiin)

                                                           ***
Lisann ( kes väldib tülisid ja pahandusi iga hinna eest) virutab söögilauas lihtsalt "lambist" Loviisale vastu nägu. Minu hämmeldunud küsimusele, miks ta nii tegi, vastab tüdruk: "Tal ei olnud kohe üldse naeru nägu peas!" Küsisin kindluse mõttes üle: "Kas sa tahtsid, et ta naerataks sulle?"
Noogutus.
Loviisa aga kostab kaeblikult: "Ma tahan ju süüa, mitte naeratada!"

                                                           ***
Jutuks on abielu.
Lisann:" Mina abiellun Jossiga."
Seletan, et vennaga ei saa abielluda.
Väike mõttepaus.
"Siis ma abiellun võõra mehega", tuleb paikapainev otsus.

Loviisa analüüsib abielu-asja veidi pikemat aega. Lõpuks tuleb tema tingimus tugevamale poolele: "Mina ei abiellu tuttidega mehega!"

Jossi vastutus

Joss kannab endiselt vastutuse rasket koormat.
"Dlidukid" ei saa ikka mitte millestki aru!
Nagu täna... sõbra sünnipäev... igati tore pidu...
Ja siis... Kojumineku eel saavad kõik lapsed kingiks kauni piparkoogi- lumehelbe. Saab Joss, saab Loviisa... Aga Lisann?
Kus on Lisann?
Lisann ei saanudki lumehelvest! Ei saanud!!!
Väikemees tormab õde otsima. Sünnipäevamelus ei ole see lihtne ülesanne. Muusika mängib, lapsed kilkavad.
Joss jookseb ruumist ruumi. Tema hääleke võtab ühe valjemaid tuure. "Anni! Annniiii!!!"
Samm kiireneb. Piparkook väikemehe käes tõuseb majakana kõrgele, et sünnipäevapeo tormi-iilide küüsis vaevlev õeke näeks, kuhu tõtata.
"Anni, kus sa ometi oled? Annniiiii!!!" Ta lausa kisendab.
"Kas sa kuuled!!!! Siin jagatakse piparkoooooookeee!!!"
Ehmunud pilgud pöörduvad poisikese poole.
Aga Jossi ei huvita. Tema tegeleb hetkel vastutamisega- kui keegi selle sõna tõelist tähendust üldse teadma peaks... Mõistmatud ei mõista niikuinii...
Seda, et õde piparkoogist ilma jääb, lihtsalt ei tohi juhtuda! Kes korvab kahjud? Kes pakub lohutust? Kuidas elu edasi läheb?

Anni läheneb teiselt poolt. Ta käis korraks... köögi pool luusimas. Ahaa, siin antakse midagi toredat! Palun, palun mulle ka! Väike käsi sirutub...

Samal hetkel jõuab sündmuspaigale Joss. Ta haarab õe väljasirutatud käest. Ohe vallandub huulilt: "Kus sa ometi olid? Siin... Siin..."
"Lase lahti!" rapsab Lisann käega. Veel üks piparkook leiab õnneliku omaniku. Väike ja suur lumehelves kaovad keereldes peomellu.
"Siin... jagatakse piparkooke..." ütleb väikemees veelkord vaikselt.
Rohkem nagu iseendale.

Härmas pott

Loviisa käis juba päris pikka aega suurte WC-potil. Viimastel päevadel ta aga millegipärast vältis seda. Pärisin siis täna aru, milles asi. "Tead," ütles ta surmtõsiselt, "ma tahaksin seal käia küll, aga kanalisioon võib äkki külmaks minna..."
Jah muidugi...
Tuuli Roosma saates "Minu aasta Siberis" näidati viimati (st. ainsal korral, mil me üldse seda saadet juhtusime vaatama) -37 kraadises pakases seisvat välikäimlat, mille pott, kaasa arvatud prill-laud, olid üleni härmalilledega kaetud.
Nii et mine neid kanalisiooni-trikke tea!

Naeru-koer

Ristivanemad kinkisid triole sünnipäevaks koera. See aga ei ole mitte tavaline koer, vaid täiesti eriskummaline isend. Ta nimelt naerab! Ja mitte "normaalse koera kombel", vaid nii südamest, et lausa väänleb suurest naerust mööda põrandat.
Esiteks sättisin mina, normaalne, soliidne ja igati ontlik lapsevanem, end mugavalt toolile istuma. Koer pandi mu ette, peast vilksatas veel korraks "jälle üks karvanässakas juures"- siis siis see algas. Esimene hetk vahtisin kui totakas ja oli veidi piinlik. Siis tuli kusagilt kurguotsast tahtmatu naeru-plumps. Edasi naersin juba laginal maasaeleva peniga üheskoos...
Ühest küljest ju täiesti jabur. Aga teisest küljest- geniaalne! Naer on nakkav- ka tehisnaer!
Saaks vaid kordki alanud aasta jooksul end samamoodi "koera kombel" hingetuks naerda- ennastunustavalt, vabastavalt, puhastavalt. Kõhukrampides... Oleks alles väärt tunne!
Nüüd saan seda vähemalt harjutada...

Uue aasta esimesed killud

Uusaasta hommikul kell pool kaheksa äratas mind Jossi kohutav karjatus: "Emme, tule ruttu, kiirestiiii!!!"
Olin sekundiga trio magamistoas, endal süda tagumas.
"Mis juhtus, kullake?"
Poiss viipas käega õe voodi poole, "Annil tuli okse!"
Kummardusin Lisanni voodi kohale.
Sealt aga kostis pettunud piiksatus, "ei tulnud mul mingit okset!"
"Aga miks sa siis köhisid?", küsis vennake pettunult.
"Sest mul oli nina-tatt..."

                                                            ---

Hiljem vaatasime Viini uusaastakontserdi ülekannet. Ühte teost kaunistas baleriinide tants. Pala algas valge looriga tantsijanna etteastega.
"See on abielu," teatas Joss.
"Aga ta on nii kurb!" imestas Lisann
"Ta otsib meest," pani Loviisa asja paika.

Sama tantsijanna "leidiski" mehe. Nad tantsisid kaunist paaristantsu, kus mees graatsiliselt naist tõstis.
"Vaadake, ta jaksas selle kolaka õhku tõsta," avaldas Joss tunnustust.

"Nad peavad hästi palju tantsima."
"Jah, kui nad väga palju hüppavad, tuleb tita välja." Nii arutasid Loviisa ja Lisann omavahel.
"Mis asi tuleb välja?", sekkusin lõpuks uudishimulikult.
"Tita, noh!"
"Kustkohast?"
"Kõhust!"

Lõbusat uut aastat kõigile! Meie Helisega naersime täna küll pisarateni...

Mõtisklus

 Kolmikute ootamine ja sünd on olnud mu senise elu imelisim ja raskeim palverännak. Paradoksaalsel kombel õppisin just ajal, mil iseenese jaoks enam hetkegi ei leidnud, end kõige ausamalt ja sügavamalt tundma. Mu sisemaailm oli otsekui väljanäitusel jäälagendiku klaassiledal pinnal ning ümbritsevad inimesed hädiste "kolmekordsete axel´ite" hääletuteks hindajateks...
Ma ise ei hinnanud midagi. Mul oli kaameli kannatus ja karu jõud, valdasin ühtviisi ausust ja kavalust, otsusekindlust ja järeleandlikkust, igal algaval päeval taaselustus minus psühholoog ja pediaater- ja ma ei mäletanud, millal keegi mu enese käest küsis, kuidas ma end tunnen...
Ometi... tundsin tohutut armastust. Armastust selle üle, et Jumal just mind nii võimsa kingiga õnnistas. Kasvav armastuse ruum äratas minus esmalt leplikkuse elu teatud paratamatustega, andes silmad, et näha, mille eest õieti tasub võidelda- mis aga lihtsalt nägemisulatusest kõrvale nihutada. See kõik ei juhtunud hetkega. Armastus koorus minust välja kiht kihilt, tõugates enese ees tõelist tunnete virrvarri.
Tänaseks on mu elu suurimad õpetajad 4-aastased. Mul ei ole endiselt oma aega. Mul on endiselt kaameli kannatus. Jõud läheneb nüüd kolme karu omale. Seinast-seina emotsioonidest on järel tasakaalukas pinnavirvendus.
Lõppenud aasta andis kaasa ühe olulisima õppetunni- oskuse oma jõuvarusid hinnata. Ning ühtlasi tõdemuse, et laste arvelt tegutsemine ei too kellelegi rahuldust ning et kindlameelne "ei" on vähem solvav kui kahetsev "jaa".
Kõik muud õppetunnid nopin oma kalliltelt lastelt- Heliselt, Loviisalt, Lisannilt ja Karl Johannilt
Head ja avastusterohket uut aastat meile kõigile!