Härmas pott

Loviisa käis juba päris pikka aega suurte WC-potil. Viimastel päevadel ta aga millegipärast vältis seda. Pärisin siis täna aru, milles asi. "Tead," ütles ta surmtõsiselt, "ma tahaksin seal käia küll, aga kanalisioon võib äkki külmaks minna..."
Jah muidugi...
Tuuli Roosma saates "Minu aasta Siberis" näidati viimati (st. ainsal korral, mil me üldse seda saadet juhtusime vaatama) -37 kraadises pakases seisvat välikäimlat, mille pott, kaasa arvatud prill-laud, olid üleni härmalilledega kaetud.
Nii et mine neid kanalisiooni-trikke tea!

Naeru-koer

Ristivanemad kinkisid triole sünnipäevaks koera. See aga ei ole mitte tavaline koer, vaid täiesti eriskummaline isend. Ta nimelt naerab! Ja mitte "normaalse koera kombel", vaid nii südamest, et lausa väänleb suurest naerust mööda põrandat.
Esiteks sättisin mina, normaalne, soliidne ja igati ontlik lapsevanem, end mugavalt toolile istuma. Koer pandi mu ette, peast vilksatas veel korraks "jälle üks karvanässakas juures"- siis siis see algas. Esimene hetk vahtisin kui totakas ja oli veidi piinlik. Siis tuli kusagilt kurguotsast tahtmatu naeru-plumps. Edasi naersin juba laginal maasaeleva peniga üheskoos...
Ühest küljest ju täiesti jabur. Aga teisest küljest- geniaalne! Naer on nakkav- ka tehisnaer!
Saaks vaid kordki alanud aasta jooksul end samamoodi "koera kombel" hingetuks naerda- ennastunustavalt, vabastavalt, puhastavalt. Kõhukrampides... Oleks alles väärt tunne!
Nüüd saan seda vähemalt harjutada...

Uue aasta esimesed killud

Uusaasta hommikul kell pool kaheksa äratas mind Jossi kohutav karjatus: "Emme, tule ruttu, kiirestiiii!!!"
Olin sekundiga trio magamistoas, endal süda tagumas.
"Mis juhtus, kullake?"
Poiss viipas käega õe voodi poole, "Annil tuli okse!"
Kummardusin Lisanni voodi kohale.
Sealt aga kostis pettunud piiksatus, "ei tulnud mul mingit okset!"
"Aga miks sa siis köhisid?", küsis vennake pettunult.
"Sest mul oli nina-tatt..."

                                                            ---

Hiljem vaatasime Viini uusaastakontserdi ülekannet. Ühte teost kaunistas baleriinide tants. Pala algas valge looriga tantsijanna etteastega.
"See on abielu," teatas Joss.
"Aga ta on nii kurb!" imestas Lisann
"Ta otsib meest," pani Loviisa asja paika.

Sama tantsijanna "leidiski" mehe. Nad tantsisid kaunist paaristantsu, kus mees graatsiliselt naist tõstis.
"Vaadake, ta jaksas selle kolaka õhku tõsta," avaldas Joss tunnustust.

"Nad peavad hästi palju tantsima."
"Jah, kui nad väga palju hüppavad, tuleb tita välja." Nii arutasid Loviisa ja Lisann omavahel.
"Mis asi tuleb välja?", sekkusin lõpuks uudishimulikult.
"Tita, noh!"
"Kustkohast?"
"Kõhust!"

Lõbusat uut aastat kõigile! Meie Helisega naersime täna küll pisarateni...

Mõtisklus

 Kolmikute ootamine ja sünd on olnud mu senise elu imelisim ja raskeim palverännak. Paradoksaalsel kombel õppisin just ajal, mil iseenese jaoks enam hetkegi ei leidnud, end kõige ausamalt ja sügavamalt tundma. Mu sisemaailm oli otsekui väljanäitusel jäälagendiku klaassiledal pinnal ning ümbritsevad inimesed hädiste "kolmekordsete axel´ite" hääletuteks hindajateks...
Ma ise ei hinnanud midagi. Mul oli kaameli kannatus ja karu jõud, valdasin ühtviisi ausust ja kavalust, otsusekindlust ja järeleandlikkust, igal algaval päeval taaselustus minus psühholoog ja pediaater- ja ma ei mäletanud, millal keegi mu enese käest küsis, kuidas ma end tunnen...
Ometi... tundsin tohutut armastust. Armastust selle üle, et Jumal just mind nii võimsa kingiga õnnistas. Kasvav armastuse ruum äratas minus esmalt leplikkuse elu teatud paratamatustega, andes silmad, et näha, mille eest õieti tasub võidelda- mis aga lihtsalt nägemisulatusest kõrvale nihutada. See kõik ei juhtunud hetkega. Armastus koorus minust välja kiht kihilt, tõugates enese ees tõelist tunnete virrvarri.
Tänaseks on mu elu suurimad õpetajad 4-aastased. Mul ei ole endiselt oma aega. Mul on endiselt kaameli kannatus. Jõud läheneb nüüd kolme karu omale. Seinast-seina emotsioonidest on järel tasakaalukas pinnavirvendus.
Lõppenud aasta andis kaasa ühe olulisima õppetunni- oskuse oma jõuvarusid hinnata. Ning ühtlasi tõdemuse, et laste arvelt tegutsemine ei too kellelegi rahuldust ning et kindlameelne "ei" on vähem solvav kui kahetsev "jaa".
Kõik muud õppetunnid nopin oma kalliltelt lastelt- Heliselt, Loviisalt, Lisannilt ja Karl Johannilt
Head ja avastusterohket uut aastat meile kõigile!

Mehe sõna

Kolmikute jaoks on uusaasta midagi veidike arusaamatut. Jah, rakette lastakse küll, aga...
"Emme, mis peale uut aastat tuleb?"
Oot, mis mõttes? Et kui see uusaasta vanaks saab? -"Eks ikka järgmine uusaasta."
"Kas siis munadepühad ei tulegi?"
"Muidugi tulevad! Munadepühad on ju järgmise aasta sees!"
"Eiiii," pistab Loviisa korraga kisama, "mundepühad ei ole uue aasta sees! Kas siis enam ei lähegi valgeks???"
"Läheb ikka! Uues aastas on järgemööda kõik aastaajad. Suvel on kohe päris valge."
Nüüd tunneb Joss, et peab mehesõnaga sekkuma.
"Ära räägi nii, et munadepühad on aasta sees! Sa ei tohi nii öelda! Muidu... Muidu mina võtan karvalooma-kasti ja lähen hotelli elama!!! Kas kuulsid? Võtan karvalooma-kasti ja lähen hotelli!!!"
Vohh!!!

Jossi lapsesuu

Läksime eile õde Ellu ja trioga Nõmme ujulasse. Et kolmikutele ujumine tohutult meeldib, olid nad väga elevil. Joss tormas esimesena naiste riietusruumist sisse- ja ikka kohe "tagaridadesse" välja. Peatus hetkeks, sööstis jälle välguna meie juurde tagasi ning hõikas heleda ja selge häälega üle garderoobi: "Oi, kui suur ja paks tädi siin oli!!!"

Loviisa killud 5

Vaatasime Helisega Superstaari finaali (õigem oleks öelda "üritasime vaadata", sest kui trio on läheduses, võid küll tühjal pilgul ekraani jõllitada, aga ega sealt läbi mängumadina midagi kuulda pole...). See poiss, kes võitis (hetkel ei meenu, kuidas ta nimi oli), jäi ühe oma laulu lõpunoodiga väheke madalaks. Arutasime seda Helisega vaikselt omavahel. Et toosama madalalt intoneeritud lõpunoot kestis veel pikalt-pikalt, tõusis Loviisa viimaks mängunurgast püsti, kõndis otsustava näoga teleka juurde, köhatas hääle puhtaks ning nentis kriitiliselt:  "Jah, liiga madalalt röögib..."