Mitte ainult eneseabiõpikuid!

Sõbrannad juba teavad, et eneseabi õpikuid pole mulle mõtet kinkida. Sest mina, erinevalt seesuguste raamatute tegelikust sihtgrupist, tean vägagi hästi, kus olen ühel või teisel eluetapil "puusse pannud" ning milliste valikute tegemine või tegematajätmine antud momendil "täiusliku õnneni viival sillal üle eluraskustete kärstikuliste voogude" komistuskiviks sai. Õigupoolest peaks ju iga inimene oma õigetest ja valedest sammudest teadlik olema- kui ta just sügavas depressiooniseisundis ei viibi (või päris nupust nikastanud pole). Kuid ka sellisel juhul pole noist raamatuist vähimatki kasu, vaid vaja spetsialisti abi.
Pidasin mõni aeg tagasi üht kindlat trükist ülalmainitud teemarubriigist (ja tuhande omataolise seast raamatupoe riiuleil) sobivaks sünnipäevakingiks. Esialgu tunduski, et asi läks "naelapea pihta". Kui toosama naine hiljem psühhiaatriahaiglas kinniste uste taga kangeid rohtusid manustas, taipasin, et raamat aitas kaasa küll- kuid seekord veidi teises suunas- nimelt hulluksminemise teel. Kindlasti ei olnud see sündmusteahela peavallandajaks, kuid nii-öelda "järeltõukeid" võis jutu järgi siiski aimata.
Olin kunagi oma arust suur psühholoog. Paljud inimesed (pange tähele- ma ei ütle "sõbrad"!) usaldasid mulle oma erinevat masti ja kaalu muresid ning tollal tavatsesin uhkusega mõelda, et "ju minus üks tubli hingetohter peidus ongi"...
See on mu "psühholoogikarjääri" kõige kummalisem juhtum. Ühe väikelinna kiriku paljulapseline pastoriproua- keda ma tol päeval teist korda elus kohtasin - avas kohvilauas korraga suu ja hakkas täiesti "lambist" kõnelema oma mehe lakkamatutest kõrvahüpetest. Kurkujäänud koogitükki keelega allapoole lükates noogutasin innukalt, mu sisemine mina püüdis aga samal hetkel tipp-psühholoogiks kehastuda ja viivitamatult asja lahendama asuda. Olukord oli siiski nii absurdne, et mu jõllis silmadest ajju mingeid abiandmist soodustavaid signaale ei jõudnud. Peagi ühines too litsakas abikaasagi seltkonnaga ja sain oma haleda läbikukkumise ilusti selle taha ära peita.
Nüüd olen jõudnud järgmisele "levelile". Nimelt äratundmisele, et minus oli toona vaid üks "abivajajaid" abistav omadus- hoolimatus iseenese väärtusliku aja suhtes. (Ma ei pea silmas ülalmainitud juhtumit.) Neid mu ajutisi "sõbrannasid", kes eri eluperioodidel külje alla on pugenud, on kõiki ühendanud üks ja sama läbiv joon- ohjeldamatu vajadus kõneleda ainult iseendast- läbi oma lõputute probleemide. Mida mina usinasti lahendama hakkasin.
Naiivitar! Nad ei soovinud lahendust...
Olin siis kahekümnene. Tema oli kolmkümmend kaks. Lahutatud, kahe lapsega. Töötasime mingi aja koos. Algul tundus tohutult armas inimene. Käisime kohvikus ja teatris. Järk-järgult hakkas aga tema jutt üha enam ühe kindla teema, nimelt eks-mehe mustamise ümber keerlema. Esmalt noogutasin usinasti kaasa. Lasin isegi paar krõbedat fraasi tolle "siga-mehe" kohta lendu. Hiljem muutus aga tüütuks. Veel hiljem lausa põrgulikult tüütuks. Tolle naise mölapidamatus muudkui paisus, omandades meie suhtelmise lõpusirgel katastroofilised mõõtmed. Mäletan, et panin kord telefoni esikukapi peale ja tegin rahulikult koduseid toimetusi, tema teises otsas muudkui lobises, klatšis... Kummaline, aga hakkasin ajapikku hoopis tolle "mees-sea" suhtes mingit poolehoiuvirvendust tundma. Noh, et mida vaeseke taluma pidi...
Õiged psühholoogid ei aita inimesi. Vabal ajal kohe kindlasti mitte. Töö ajal enamasti samuti mitte. Jah, nad lasevad neil rääkida. Raha eest. Limiteeritud aja. Oma probleemid ära lahendada. Või siis mitte lahendada. Ikka raha eest. Et kui inimene maksab, siis ehk mõtleb kah, mida räägib.
(Säh sulle tipp-psühholoogi! Oleksin ju praegu päris jõukas...)
Öeldakse, et õigele sõbrale võib helistada kasvõi kell pool kaks öösel. Aga kui helistaja on sulle juba sajal kohtumisel ühte ja sama muret kurtnud, kui oled talle oma elust mitmeid-kümneid väärtuslikke tunde pühendanud ja kui te mõlemad teate, et tema olukord ei muutu eales, sest ta lihtsalt ei soovigi seda muuta- kas siis ikka tasub teda kell pool kaks kuulata, et ehk on seekord tõepoolest mingi tõsine probleem? Või oleks õige riskida ja selle teema ilmudes jutt kiirelt mujale kallutada. Iga kord. Peagi tõdedes, et muust nagu polegi eriti rääkida...
Mina ei raiska enam oma aega mõttetute teemade üle heietamisele. Ma ei jookse telefonile, kui lastega juturaamat pooleli. Ma ei määra kohtumisi tüütute inimestega.
Tõelised sõbrad jäävad niikuinii.
Neid eristab selle järgi, et nad küsivad "kuidas sinul läheb?"
Ja see on väga tähtis.

Fotograafide eripära

Mängin suvel päris paljudel laulatustel.
Tänasel laulatusel hakkas silma midagi tavatut- fotograaf oli korralikult riides! Ma ei ole siiani päris täpselt aru saanud, missugune fotograafi töö-eripära ei luba tal kirikus soliidselt riietuda, sunnib ülejäänud seltskonnast karjuvalt eristuma ja pahatihti lausa untsantsakana ringi siiberdama- nii et isegi minul üleval orelirõdul piinlik hakkab.
Austusest noorpaari vastu, kes iga detaili ses kaunis päevas tuhandeid kordi läbi on mõelnud, austusest soliidselt riietatud külaliste vastu, jah, ehk austusest kirikugi vastu, võiks ju veidikene pingutada? Oh ei, ma ei kõnele ülikonnast! Kõigest pikad püksid... ja äkki sokid ka?... Mnjah, ja mõnel naisfotograafil võiks lihtsalt midagi seljas olla... Kirik pole muide plaaž, siin on pahatihti jahegi, noh, et mitte oma väärtuste pealesurumisega kedagi pahandada...
Aga eelkõige ikkagi austus. Väärikus.
Pildid tulevad kindlasti kenad...
Aga ka mälupildid ei taha tihti ununeda!

Kakuaeg

Neil õhtuil kuulun ma jälle absoluutsesse vähemusse- mind lausa ärritab alt-toast kostev vilekoor ning lakkamatult kisendav (tahaks siinkohal lausa "mölisev" öelda, kuigi ma tegelikult seda sõna ei kastuta) spordikommentaator. Mul on täiesti ükstapuha kas tänase kohtumise võidab Inglismaa või Ukraina, kas homse võidab Rumeenia või Portugal ning kas eile jäi seis viiki Rootsi ja Soome või Belgia ja Hollandi vahel.
See teadmine ei muuda mind karvavõrdki sportlikumaks, ei mõjuta mu elu ka mingis muus suunas- ühesõnaga sel puudub absoluutne seos minu maailma ja eksistentsiga.
Enamik inimesi on ilmselgelt teistsugused.
Aga las nad olla pealegi...
Kakkudel on praegu pojad. Hilisõhtune õu on täis müstilisi kriiskavaid helisid. Tumedad mütakad kogud paistavad loojunud päikese kumas hõredate männiokste vahelt selgesti silma. Õõtsuvalt tantsitavad nad oma matsakaid kehasid- kuni äkitselt valju vuhinaga sööstavad. Naastes tekkib poegade kisasse vaikusehetk, kuid mitte kauaks, üksikud kiljatused paisuvad järk-järgult uueks kisakooriks- taas saateks vanade kakkude tumm tants. Ikka küljelt küljele. Monotoonselt ja lihtsalt. Kuni uue sööstuni.
Ma tean, et nad ei jää kauaks. Nädal-paar ja läinud ongi.
Jaanipäev, valged ööd ja kriiskavad kakud- on see külm, mis kananaha mu ihule tõi? Või olen ehk minagi sellest müstilisest kooslusest osa saanud...
Tuppa tagasi astudes teatab V. võidukal toonil, et "lõpuks tuli värav". Huvitav, et see ei ärritagi mind enam. Kõnnin hooletult spordikommentaatori sõnade peal. Tühised fraasid purunevad prõksatustega mu paljaste taldade all. Massipsühhoosi tugev haare jääb mu´st lõhkikärisenud võrguna maha.
Palju maailma asju tundub korraga selgeks olevat saanud...

Õde Ellu

Jossil on kaisu-koer. Koera nimi on Koiva-kutsu ehk lihtsalt Koiva. Koiva on tädi Riinu tehtud. Tal on väga pikad koivad. Joss armastab Koivat väga.
Ükskord mängisid kolmikud kõik koos Koivaga.
"Mina olen Koiva ema", ütles Lisann.
"Mina olen Koiva isa", teatas Loviisa.
Joss aga lausus seepeale: "Mina olen Koiva õde- Ellu."
Hilisemat vestlust jälgides selgus, et trio arvates ongi normaalne peremudel selline: ema, isa, õde-Ellu ja lapsed.
"Suusil polegi õde-Ellut", avaldas keegi neist kahetsust.
Teised leidsid, et asi on kurvastav.

Minagi ei kujutaks meie pere õde-Elluta ette. Õde-Ellu on liialdamata meid kõiki tasakaalustav jõud.
Täna saab õde- Ellu 18-aastaseks.
Õde-Ellul on sünnipäev!
Kallis õde- Ellu! Et sul jätkuks ikka samasugust lahket meelt ja piprast huumorit!
Kallistame sind kõik kõvasti-kõvasti, nii suurte kui väikeste kätega!
Emme, issi, Loviisa, Lisann, Karl Johann- ja Koiva ka.

Muide- kuigi Suusil pole päris oma õde-Ellut, ütleb temagi õde-Ellule "õde-Ellu". Minu meelest on see päris tore.

Mis tähendab mitte hilineda

See oli üle aegade närvesöövaim hommik.
Trio kakles.Pidevalt. Kõikvõimalike asjade pärast. Lärm oli kõrvulukustav.
Püüdsin end rahulikuks sundida. Pidin ära jääma peaaegu kogu päevaks. Söök oli vaja valmis saada. Mul, erinevalt tõelistest perenaistest, ei roni vajalikud komponendid ise pannile ega potti. Lõikumine, hakkimine ja viilutamine võtab oma aja. Pika aja. Eriti, kui teise (või külgemõeldud kolmanda-neljanda) käega silitada ühe hüsteeriliselt nutva kolmiku pead, samal ajal teist ja kolmandat (sama hüsteerilist) leebelt manitseval toonil (loe: tuginedes teadmisele, et varsti pääsen siit hullumajast minema) ohutus kauguses hoides, kuna nood halastamatult rusikaid vibutades esimese ainuisikulist "süüd" kinnitavad ja verist kättemaksu nõuavad. Tean, et tõde on alati kusagil vahepeal ja väljaselgitamine võtab kena jupi aega. Maharahustamine veel rohkem.
Tol hommikul tundus aga aega tõsiselt nappivat.
Vanaema saabudes pritsis juba pinget nii silmist kui südamest. Olukorras, kus ollakse hommikumantlis, kulp käes, juuksed kutsuvalt igasse ilmakaarde turritamas, silmad öisest napist unest paistes ja punetavad, nutused lapsed jalgade küljes rippmas ja kindal toonil teatamas, et täna on nad nõus ai-nult emmega- ja kui kogu sellest kaosest väljumiseks on aega vaid viis minutit- tundub nn. "pehmete väärtuste" kandmine sügavalt teisejärguline, turvaliselt hällirütmis kõikuvate ning alle-aa ümisevate "metsapoole" öko-emmede kättesaamatu privileeg. Mitte et ma ise (vähemasti rahu säilitamise seisukohalt) sinnapoole ei püüdleks, oh, muidugi püüdlen, rahulikel hetkedel olen (vähemalt mõtetes) lausa seesuguste turva-emmede lipulaev! Kuid momendil, kus järgmise minuti täistiksudes ei ole enam mu õigeaegne töölejõudmine kindel ja ma ei tea, kus asuvad tänase proovi noodid, ja armas koduabiline töötab tolmuimejaga täpselt mu kaootiliste noodihunnikute ees, ja mu seljataga seisab kallis ämm, kes monotoonsel toonil (sest tema närvi ei lähe! Respect!) kolmandat korda "Mis ma neile õue selga panen?", küsib, ning kõige taustaks on lakkamatult helisev telefon- vot siis tahaks küll seesugustele emmedele (kes kindlasti parasjagu ühtses, kokkuhoidvas reas mulle hoiatavalt näppu vibutavad, sest kõigele lisaks on neil ka selgeltnägemise oskus ja nad teavad täpselt, et mu praegune tõmblemine on vaid sünnihetkel tekkinud trauma järk-järguline ilmsikstulek- ilmselt oli valgus sünnituslaual liiga ere, mind peaks kiiremas korras ajarännakuga emaüsasse rahunema taandama.) - neile tahaks eriti bitchilikult sähvata: "Ma ei kuulu teie sekka! Kaduge mu mõtteist!"
Kuid kuna tegelikult ei puutu ei öko- ega ajarännaku- ega vabastava hingamise- ega puukallistamise- ega sünnitusel orgasmisaamise-emmed üldse asjasse, kähvasin kogemata hoopis vanaemale (kes mu agoonilis-tõmbleva mõttekäiguga üldsegi kursis polnud) vastuseks ja hüvastijätuks ilmselgelt liiga kalgilt: "Pane, mis tahad!".
Ning välisuks klõpsatas mu tagant kinni.
Autoga väravast välja tagurdades nägin koridoriaknale nõjatumas hämmeldunud lapsekogu.
Oleksin tahtnud nutta...
Andsin gaasi.

Ma lihtsalt ei tohi tööle hilineda!
See ei tuleks kõne allagi.

Kas ma jõudsin? Jah, jõudsin...
Ma ei pea vajalikuks ülitäpselt kirjeldada seda veidrat teekonda, millesse oli planeeritud laitmatu meik, soeng ning kosutav teejoomine- ja mille teostamise üks hulkuv peni ootamatult teele loivates hetkega ära nullis, sest äkk-pidurdamisel lendas kõik istmelt  tagurpidi põrandale ning kirsina tordil pärlendas kõige kukil tassitäis teed mu toredast termosest.
Ma ei hakka ka eriti emotsinaalselt lisama, et loomulikult sulgus Nõmme-ülesõit otse mu nina all ning ka kõik edasised foorituled olid punased. Ning kella sekundiosutid tormasid vähemalt kahekordse kiirusega.
Säilitasin rahu. Sikutasin teest tilkuva meigikoti istmele, võõpasin huuled ja põsed hooletult punaseks ning hetk enne kohalejõudmist leidsin kusagilt isegi kammi.
Viis minutit enne õiget aega astusin laialt naeratades uksest sisse.
"Tere!"
- Kuidas sina küll alati nii rõõmus oled?
Kiire pilk peeglisse. Üks põsk punab kui klounil. Tõmban nagu muuseas veidi vähemaks... Noh, nüüd pole viga...
- Ma lihtsalt olen!
Ma ei armasta endast rääkida. Oma muredest hoopiski mitte.
Kõik on ju hästi. Peaaegu hästi...
Vähemalt praeguste valikute juures...
Ja kui see hommikupoolik välja arvata.

Oja ring

Oja ring on oja ring sellepärast, et kulgeb üle seitsme oja. Kolm neist on kuivanud.
Me käime oja ringil peaaegu iga päev. Kui kolmikud oma jalgrattad värava juurde ootele seavad, tean, et peagi algab lõputu lunimine ning pääsu pole. Või käib asi veelgi lihtsamalt- nagu eile- kui mina veel lillepeenardes umbrohuga ebavõrdset võitlust pidasin, olid rattad juba väravast välja veeretatud ja keegi hõikas hooletult üle õla "me siis läheme nüüd!" Oot-oot! Päris üksi?
Tegelikult on hiigla lahe, et nad nüüd rattaga sõita oskavad! Sätin jooksutossude paelad heaga korralikult kinni ning killavoor lähebki liikvele. Esialgu ühes rodus- nemad ees, mina järel.
-Esimene peatus: "Torud".
Meie tänava teisepool otsas ühendatakse hetkel vanemaid majapidamisi kanalisatsioonivõrku. Selleks on kohale veetud suur hunnik torusid, kõik ilusasti riita laotud. Kas teate, kui tore on neisse torudesse hõigata? Kolmikud teavad. Esimene peatus nõuab alati pikemat peatumist.
Kolmikute oja ring meenutab mulle tihtilugu anekdooti kunagisest Virtsu rongist, mille sõiduaeg olevat olnud 7 tundi ja mis kord seisis, kuna lehm olevat tee peal ees. Ning paari tunni pärast seisis jälle- kuna seesama lehm olevat jälle ees! Samasuguse tempoga kulgeme meiegi...
Esimese peatuse juurde kuulub ka kaks sipelgapesa, mis nõuavad igakordset ülevaatamist. Kord tulid pesa juurde suured poisid ja virutasid sinna, enne kui reageeridagi jõudsin, ühe lahmaka kivi. Otse trio nähes! Riidlesin nendega päris kõvasti. Loodan, et meie lapsed oskavad loodust hoida.
Lilledki elavad ja tunnevad.
Mu oreli kõrval kasvab toakask. Ta sokutati mulle kunagi pool-vägisi."Saad siia majja jääda," ütlesin toona, "ainult juhul, kui sa suuremaks ei kasva." Kased viskavad teatavasti kiirelt nii pikkusesse kui laiusesse. Aga tema ei kasvagi! Võtab täpselt talle eraldatud ruumi. Mitte sentimeetritki rohkem!
Lilled tunnevad tõepoolest!
Kord tahtsin külla minnes oma aia tulpe kaasa lõigata. Noaga peenrale lähenedes märkasin aga õudusega, et lilled värisesid! Minu poolt jäid need siis ja jäävad ka edasipidi noppimata...
-Teine peatus: "Solgi-oja".
Solgi-oja on nn. "nõudepeatus", st. peatutakse vaid siis, kui kellelgi vaja. "Seisev vesi, must vesi, uhh, pähh, haiseb," kommenteerivad kolmikud läbisegi ning sõit jätkub.
Solgi oja on muide tunduvalt puhtam, kui "solgi-neeva" minu lapsepõlve mängumaal Kadrinas, kus selleks, et Loobu jõe äärde ujuma pääseda, tuli see üsnagi lai ja sügav ning jubedalt haisev kraav, mis kohalikust tärklisevabrikust alguse sai, õõtsuvat purret pidi ettevaatlikult ja ühekaupa ületada, mis võis lapse jaoks tagantjärgi mõeldes päris paras katsumus olla. Minu süda põksus iga kord tükk maad kiiremini, kui "solgi-neevale" lähenesime. Kuid ega jõe äärde seepärast minemata saanud jätta!
-Kolmas peatus: "Kivi-oja".
Kõige pikem peatus oja ringil. Päikesepaisteline paik, kus minulgi mõnus istet võtta, veevulinat kuulata ning jälgida, kuidas põnnid ojja kivikesi vulpsatavad. Tänagi võtsin sobival mättal platsi sisse ning sulgesin uneledes silmad. Loviisa jälgis mind tähelepanelikult ning küsis äkitselt: "emme, kas sa jäid nüüd vanaks?"
Kivi-oja kaldale on üsna raske pääseda- langus on järsk ja liivane. Aga lapsed aitavad teineteist ja ulatavad lahkesti käe, kui keegi ronides libiseb või kukub.
Ühtekuuluvustunne on triol alles hiljuti tekkinud. Mõnikord võib see isegi ohtlik olla- kui näiteks keegi ühele liiga teeb, tulevad teised otsemaid appi ning korraldavad "ründajale" korraliku kambaka! Sellistel puhkudel tuleb ka minul mõnikord sekkuda...
-Neljas peatus: "Kaart"
Kaart on samuti "nõudepeatus"- kui keegi soovib veelkord kodukoha tänavate võrgustikku uurida ning näpuga meie kodu tähistavale punktile osutada (seda on nimelt eelnevalt sadu kordi tehtud). Viimasel ajal kihutatakse kaardist võidukal ilmel mööda, sest sealtsamast algab kena langus, mis omakorda tähendab kiiret hoogu, milles alatasa põrkuvad truud kaaslased- laste lõbu ja ema hirm.
Lapsed on tavaliselt targemad ja osavamad, kui me arvata oskame. Oma lapsepõlvele tagasi mõeldes ning mõnda eriti hulljulget tempu meenutades pean küll möönma, et emale oli õnnis teadmatus parim.
Näide. Neljakordne maja, mille välisseina mööda läks üles rauast trepp, iga korruse kohal väike platvorm. Läksime kõrgeimale tasapinnale, hüppasime piirdele istuma, toetasime jalalabad rauast varbade taha ja lasime end sealtsamast, neljanda korruse kõrguselt pea alaspidi rippuma. Sellele tagasi mõeldes hakkab seest keerama... Ja me tegime seda "trikki" korduvalt...
- Viies peatus: "Auto sild"
Auto sild on sild üle viienda oja, mis suvel üsna võssa kasvab. See viib ühtlasi autoteele ja sinna üksi minna ei tohi. "Ai-nult emmega!", ütlevad kolmikud nagu ühest suust ning sõit võib jätkuda.
-Kuues peatus: "Konna nahk"
Keegi on vaese konna alla ajanud ning nüüd on ta maistest jäänustest säilinud vaid kuivanud nahk. See on üli-huvitav. Igakordne vaatamisväärsus!
Kord leidsime aiast surnud linnukese. Matsime ta koos maha. "Surnud linnud ja loomad tuleb ikka maha matta," seletasin triole. "Jah, siis nad saavad seal jälle terveks," arvasid nemad. Mine tea?
-Seitsmes peatus: "Kodu"
Ring on tehtud.
Ilm on nähtud.
Rattad lähevad garaazi tudule.
Emme läheks ka heameelega tudule...

Jooksutrenn 2

Eelmises postituses kirjeldatud jooksutrennile järgnes veel üks. Ja siis saabus pikem paus. Miks? Aga palun!
Läksin möödunud pühapäeval metsa julgelt nagu "vana kala". Ikkagi teine iseseisev jooks! Tarkade kirjade järgi pidi see vältama ühe tunni, sisaldamata ühtegi tobedat jooksuharjutust, eriti galoppi. Ühesõnaga- tund kerget sörki iseenese mõtete ja linnulauluga!
Pistan siinkohal vahele, et ei mõista absoluutselt neid kümneid ja kümneid harrastussportlasi, kes metsarajal jooksevad-kõnnivad-väntavad, endal kõrvaklapid meelekohtadesse tüpsumas. Muidugi, ega mina peagi ju kõike mõistma... Kuid nii nagu hingan suurte sõõmudega värsket metsaõhku, soovin ka teiste meeltega looduses viibimist kogeda. Täna näiteks oli "tümpsumeestel" tavapärane "andmine". Aga mina kuulsin, kuidas kägu kusagil õige lähedal kukkus: "ku-ku, ku-ku, ku-ku". Korraga läks linnukesel rütm sassi."Ku...ku...ku" koperdas ta kolm korda vaid kõrgemal noodil, seejärel rahunes ja metsa täitsid jälle ühtlased "ku-ku´d".
Mõistan teda täiesti! Esinema hakates on alati oht, et algus jääb ebakindlaks...
Ilm oli jahedavõitu, veidike tibutas vihma. Mets võttis mind avasüli vastu, raputades alustuseks krae vahele paar karget piiska teeäärsete mändide kõrgetest varrukatest. See ei heidutanud sugugi. Leidsin üsna kergesti üles oma õige rütmi, mida ka pulsikell rahulikult 130-ndates püsides kinnitas. Kõik tundus sujuvat. Kuni... keerasin ühele kõrvalisele rajale. Siit "lõikan", mõtlesin isekeskis. Tegelikult algas aga tõeline "kolgata tee". Ei, ega midagi erilist juhtunudki. Veidi aja pärast hakkas lihtsalt selguma, et ega see tee ikka suurt "lõika" midagi. Sel teel ju polegi lõppu!
Tibutamine asendus järk- järgult sajuga, see omakorda tugeva saju ning lõpuks totaalse paduvihmaga. Mina aga muudkui jooksin oma lõputa teel. Ümber pöörata polnud enam mõtet, sest ka tagasitee tundis nüüd liigpikk, pealegi "äkki just järgmise kurvi tagant paistab mõni tuttav paik, mille järgi end taas kodu poole seada"? Pulsikell reageeris mu mõningasele närveldamisele äkk- tõusuga ning olin sunnitud tempo veelgi aeglasemaks suruma. Vihmavaling liikus aga pidevas creszendo-accelerando meeleolus.Vettinud leherisud muutusid talla all libedaks. Lehtpuud oma vaevutärganud hiirekõrvadega nägid välja nagu äsjapestud pikad hõredad juuksed. Äsjasirgunud murututid, paduvihma halastamatu piitsa all alandlikult maadligi surutud, näisid otsekui aelevat põdrasambla sametisel pinnal. Aga õhk oli selge ja klaar.
Veekindel trennijakk lasi esimesena läbi küünarnukkide kohalt.
Lubatud tund oli täis tiksunud.
Mets muutus süngeks ja morniks.  Ma ei olnud enam teretulnud. Mind ei meelitatud vallatute piisakesega. Sain kaela suuri veesahmakaid, mis kapuutsiäärel ühinedes joana mu varvaste ette langesid, tekitades pehmesse pinnasesse erisuurusi lirtsuvaid augukesi.
"Lõikasin" veelkord. Selleks tuli üle oja kalpsata. Üks jalg libises ja vajus mudasegusesse vette.
Kasetüved vabisesid hääletust naerust. Kusagil kraaksatas häälest ära vares.
Pääsesin tagasi tuttavale rajale. Metsast välja oli veel umbes poole tunni tee...
Nad vaatasid mind nagu hullu, kui läbiligunenuna koju jõudsin. Ära enam jookse, püüdsid kolmikud üksteise võidu veenda.
Huvitav, kas päris sportlased jooksevad tõesti iga ilmaga?
Mina järgmisel nädalal ei jooksnud. Selle ülesande täitis nina. Õigupoolest toimus marsruudil kurk-nina- põskkoopad-ülemised hingamisteed- häälepaelad üldse mingi kummaline liikumine, milles mul endal suurt kaasarääkimisõigust ei olnud. Kolmikud välistasid igasuguse võimaluse horisontaalasendisse langeda. V. oli komandeeringus. Nädal polnud kergete killast.
Nüüd jooksen taas.
Eks paistab, kuhu ja kaua...