Paast (kokkuvõte)

Neljandal päeval hakkasin tasapisi paastumisest välja tulema.
Kokkuvõtteks saan öelda niipalju:
1) Paastuga saab väga tõhusalt liigsetest kilodest vabaneda.
2) Väga mõnus see ei ole.
Inimeste suhtumine oli peamiselt ühene- milleks sulle seda vaja, kus need ülekilod on? Ega mul visuaalsel vaatlusel polegi ju suurt häda:) Aga oma isikliku heaolu piiri tunnetab igaüks siiski vaid ise ja võib olla ääretult erinev.
Pealegi- õige paastuja jaoks ei olnudki see mingi paast!
-Esiteks, liiga lühike. Hea tunne pidavat saabuma viiendal päeval, ütles mu ainus jätkama innustaja, K. (Siiras aitäh talle toetuse eest!) Kahjuks polnud ma siiski piisav optimist, mõtlemaks viienda päeva heaolule, samal ajal piineldes nelja eelneva käes...
-Teiseks, raskuspunkt asetses vales kohas. Ma ei ole enesepiitsutaja tüüpi, ei hooli loosungitest paastu sügavpuhastava ja vaimu kirgastava toime kohta ega ihalda saada üheks vähestest pranatoidulistest (mu õe sõnul olevat neid Eestis kümmekond). Minus puudub täielikult fanatismi kaldumise geen.
Häid maitseid kogeda on mõnus!
Mulle meenus praegu ühe segase vaimumaailmaga naisterahva saadetud kiri. Tegu oli vist üheksakümne vaimuliku käsu, loosungi või tont teab millega (ühesõnaga hirmuäratav soga, millel peaks olema psühhiaatri diagnoos- mis pole aga antud teemas üldse oluline.) Kuues punkt sellest kirjast kõlas järgnevalt:
Sain kõhu täis ja vaenlane läks ära.
:)
Just nii tunnen mina end praegu!
Niisiis, head- kuid mõõdukat- isu kõigile!

Paast (2.päev)

Ärgates oli enesetunne viis pluss, millele lisandus rõõm kadunud kilost -pooleteisest kaalule astudes. Suures eufoorias otsustasin jätkata. Päeva veeredes sai aga mu tüütuks kaaslaseks nõrk peavalu, mis võttis taaskord hoo maha ning sundis uuesti järele mõtlema.
Ma ei ole küll ealeski sõltlane olnud, kuid üha enam tundub mulle, et mu kehas toimuvad tavalised võõrutusnähud. Söömise omad siis. Söömissõltuvust ei loeta küll "päris" sõltuvuseks, samuti ei asu ta nn. ohtlike sõltuvuste rivis, kuid kas pole nii, et inimese tavapärased (loe: väärastunud) toitumisharjumusedki võivad niivõrd "veres" olla, et neist vabanemise on üks suur vaev ja valu. Keha ei tööta õgardluse, küll aga enese nälgajätmise vastu. Kumb on kahjulikum?
Meie suguvõsas on heale toidule alati suurt rõhku pandud. Nõukaajalgi olid lauad heast- paremast lookas ning jututeema keerles pidevalt toidu üle. Lapsena oli minus tasakaal- sõin nii palju kui vajasin ning sellega pälvisin "hirmus närbi lapse" tiitli. Pikapeale aga meeled hägustusid ning võtsin omaks esivanemate söömisviisi, mis tähendab kordades suurema toiduhulga tarbimist, kui organismile vajalik. Olen õnnelik, et aastatepikkuse "töö" tulemuseks on vaid mõni tühine ülekilo! Ometi muutub ka "tühisus" tähtsaks, näiteks kui oled sunnitud pingelise tantsutrenni poole pealt katkestama, et veidike hinge tõmmata. Häirivaid näiteid on teisigi.
Ma pole eluski dieeti pidanud.
See on esimene kord.
Arvatavasti ka viimane.
Vähemalt mõneks ajaks.
Mul on praegu võimalus. Teistkordselt ma ilmselt ei alustakski.
Kui kujutaksin nüüd ette alkohoolikuks olemist- võõrutusnähud peaksid vast samad olema- ja ma praegu loobuksin? Oleksin otsemaid kaotaja iseenese ees. Nii kiiresti! Nõrk...
Muidugi on see ehk pisut kohatu võrdlus, sest sööma hakkan ju uuesti. Pealegi on toit inimese esmatarbevajadus, mida ei saa öelda alkoholi kohta ja söödik pole ümbritsevatele ebameeldiv kah.
Ometi juhib kõiki sedasorti himusid üksainus organ- aju. Lihtsalt öeldes on kõik kinni mõtlemises.
Eks ma siis üritangi nüüd mõelda.
Hakatuseks aga lähen teen veidi süüa...

                                                        ***

Kõikide maailma dieetide kuninganna Helis (mõelge, mida olen emana pidnud üle elama!) peab sama paastu viiendat päeva- ja tal pole häda mitte kui midagi! Ema, loobu sellest, soovitas ta.
Mkmm.
Veel mitte...

Paast (1.päev)

Olen peale laste sündi regulaarselt 3 korda nädalas trenni teinud, aga kaalu pole maha läinud mitte üks gramm! Pidem on tendents väikeseks tõusukski. Tasapisi- aga siiski.
Niisiis võin julgelt öelda, et treenimine kaalulangetamise eesmärgil ei toimi. Mahavõtmise jaoks tuleb nõu pidada toitumisspetsialistiga (kelle juurde ma ei taha minna), katsetada erinevaid dieete alates kaalujälgimisest, lõpetades proteiini-, mahla- või taevas teab, mille dieediga (millega ma lihtsalt ei viitsi mässata, ütlen ausalt), süüa vähem (mis on igati asjalik mõte, kuid minu iseloomutuse tõttu kahjuks ilmvõimatu) või siis lõpetada söömine sootuks ära, mis on siis minu tänane valik (küll omajagu hirmutekitav, kuid teisalt ainus tõsiseltmõeldav viis, kuidas oma mõnest koormavast kilost valutult (loe: valuliselt- kuid see-eest kiirelt) ja liigse stressita vabaneda).
Kliki google´isse "madal bal" ja tutvu.
Niisiis on tegu umbes 2,3 liitri päeva jooksul manustatava joogiga, mis sisaldavat kõiki vajalikke aineid (noh, seda nad reklaamivad kõik) ja säästab ka tühja kõhu tundest (juba praegu pole nõus, kuid ega esimese näljatunde peale siis püha üritust veel katkestada tohi!).
Ühesõnaga on mis on. (Olen nimelt viimane, kes iga uue ja toredaks reklaamitud toote puhul nahast välja poeb ja valjuhäälset kiidulaulu laulab). Mul on vaja (jõuliste meetmetega) mõnest kilost vabaneda. Kõik.
Praegu tunnen end:
1) Nõrgana. Liigutustest puudub "särts". Oleksin kui pooleldi vedelas olekus. Ei tea, kuidas end niisugusena trenni lohistan? Madal veresuhkur vist...
2) Mõnevõrra närvilisemana. Mõelge ise olukorda- nina ees keeb lõhnav lõhepada köögiviljadega, maitsemeel anub veidikegi mekkida, suhu aga lonksatakse juba tuttavat imalamaitselist lurri. Säh sulle sööki! Kui siis lapsed üksmeelselt lõherooga välja hakkavad vilistama, käib mul laine kõrge kaarega üle üle pea kokku, "sööge ära oma hea toit!", röögatan pisut liiga valjult, jättes targu lisamata, et "vaadake millist löga te ema peab lürpima!"
3) Kõhetuna. Näe, juba mõjub, peaksin rõõmustama. Kaal aga ei näita veel midagi. Vahib vana koha peal. Kõhetus kargas teadvusse hoopis külmatunde ajel. Täna pole ju nii külm, et hoolimata soojadest riietest lakkamatult lõdiseda. Või on? Toas tundub kah kuidagi jahe...
Selline algus on siis minu paastul "organismi puhastamise eesmärgil", kui lugeda imejoogi infolehte-minu tõlgenduses siis "kiire salenemise eesmärgil".
Eks näis, kaua külili kukkumata vastu pean...

Lumevaiba lummuses

Meie lumel on oma lõhn!
Jah, esmalt on see küll karge ja tardunud, nagu ausale lumele kohane- kuid mingi kummaline hubasuse ning tuttavlikkuse nüanss reedab meie varasemadki kohtumised.
Kogu õu oleks kui muundunud eriskummaliseks külgepoogitud osaks meie kodust, majast või ehk koguni aegruumist, mis nagu ei kuulukski muu, aiataguse maailma hulka, vaid luues mingi imeliku eraldatuse- mis ei muuda aga sugugi rahutuks, vastupidi, tekitab lausa sõltuvuse ahmida veel suuremate sõõmudena seda "külma turvatunnet" ning lihtsalt seista...
Nurga taga käib aga vilgas elu.
Purunäljased tihased ei soovi filosofeerida ajaliku ning ajatu lõpmatutel teemadel. Nemad nõuavad valjuhäälse sädinaga oma igati ärateenitud hommikusööki. Väike linnuke oksal oskab oma peakese nii kenasti ühele küljele kallutada, ise minu liigutusi oma erksate nööpsilmadega hindavalt jälgides, et hetkeks lausa häbenen oma hiiglaslikke kohmakaid käsi. Osad terad pudenevad lumme.
Nädal on olnud raske, töö(üle)koormus lajatanud täiega. Andsin sõrme, võttis terve käe.
Aga need hommikud...
Lumavaiba lummav lõhn.
Varastatud vaikusehetked.
Või ehk hoopis vargsi vajutatud puhas la, mis kõliseb kristallina lumevaibalt otse südamesse?

Nad said kolmeseks!

Vahel tundub elu nii ebaõiglane. Noh näiteks situatsioonis, mis mul praegu- just tärkas lootuseõis normaalsele, nauditavale elule, kus päris iga päev ei kukugi enam väsimusest oimetuna voodisse, lootes salamisi mingile omapärasele mutatsioonile, mis karu kombel talveunne võimaldaks suikuda, kevadeni nohinal täisväärtuslikku und nautida, seejärel rõõmsalt ja teotahteliselt ringutades ärgata ning "pojukesed" taas murule kakerdama saata... Ühesõnaga noil viimastel kuudel tärkas lootus veidikenegi rahulikumale elule- ja just nüüd said päevad täis. "Kolm" kukkus, lajatades mu lagipähe hirmutava teadmise peatsest töölenaasmisest.
Nad on kolm, mõelda vaid!
2009. aasta lumisel südatalvel punase "kaarikuga" külavaheteid kündes tundus see aeg hiigelmägede taga olevat. Samal suvel nimetasin end elukutseliseks vankrikõigutajaks, püüdes välja arvutada, mitu tuhat tõmmet-tõuget ma päeva jooksun sooritan ning kas nüriduse astmelt samaväärset tegevust maailmas üldse eksisteerib.
Ja nüüd on nad kolm.
Mõtlesin hetkeks isegi sellele variandile, mis seni mu ajus punase ja ohtliku "blokk"-nupu all peitus ning mida ma praegugi ei suuda korralikult välja kirjutada, kuigi nüüd ei tundu see enam üldse (nii) kohutav. Nüüd lihtsalt ei sooviks, jaksaks ega naudiks imikuealisega tegeleda. Nagu sirgeselgne daam ütleb kohvikus peenele tordilõigule "tänan, ei!", nii ka mina. Ei mingit paanikat- et mõelda vaid, kolm üheealist last, kui nüüd sünniks veel üks... Teate, ütlen sosinal väja, et nägin "eelmises staadiumis" lausa sellekohaseid õudukaid, ärgates mitmel korral hirmuhigi laubal...
Nüüd on minust taas inimene saanud!
Ja just nüüd said nad kolmeseks!
Eile oli pidu. Kui palju ehedat rõõmu ma nägin! Siirad lapsesilmad, varjamatud tunded, aus suhtlemine... Kui palju erinevaid ilmeid, hoiakuid... Tahtnuks salvestada iga hetke! Ja seda võimsat armastuse tunnet, tänulikkust kõige eest, mis mu elus head (seda on tohutult palju), tänulikkust kõigi sõprade ja lähedaste eest, kes päevast päeva mu kõrval.
Üks imearmas kolmikute ema ütles mulle täna kuldsed sõnad. Ta pojaga juhtus eile õnnetus. Aastavahetus tuleb veeta haiglas. Kõndida ei saa niipea. "Paljudel inimestel juhtub palju hullemaid asju, " ütles ta. "Me ei kurda."
Sügis oli üsna raske, pikk ja väsitav. Mitmel korral olin murdumise äärel.
Soovin, et see lause jääks ka mulle igaveseks meelde. Mul on terved lapsed. Armastav pere. Kokkuhoidvad lähedased. Hoolivad sõbrad.
Ma ei kurda.
Nad on kolm.
Ma lähen tööle ja saan hakkama.
Head vana aasta lõppu kõigile!

Oleme viisakad

Kui kolmikud olid end Helise kooli jõulukontsert- jumalateenistuse esimese poole jooksul kirikupõrandal tumehalliks püherdanud, leidsin ma, et... (...on aeg lahkuda, arvate olevat lause lõpuks? Oh ei!) ... nad on ühed päris kenasti kasvatatud lapsed:)
Seesinane avastus tulenes ühest teisest avastusest- märkasin nimelt üllatusega (samuti juba kontserdi esimeses pooles), et saan kõiki etteasteid rahulikult kuulata, jälgida ning isegi filmida! Olles samas päris üksi trio eest vastutav!
See, et nad vabatahtlikeks tolmuharjadeks kehastusid, ei mängi antus kontekstis mingit rolli.
Inimesed said kuulata! See oli tähtis!
Vaadake, suhteliselt tiheda kontsedikülastajana olen nii mõnigi kord sattunud üritusele, kus enam-vähem sunniviisiliselt tuleb osa saada imiku või väikelapse pidevast kantseldamisest või veel hullem- kisast.
Ka ülalmainitud üritusel kohtusin emaga, kelle arvates too sündmus oli pühendatud mitte Jeesuslapse vaid tema isikliku põnni ülistuseks. Olime kirikust väljumas, (kuna märkasin, et ka meie laste taluvuspiir hakkab jutluse jooksul katkema)- ja seal ta tähtsalt seisiski, väike inimene ennastunustavalt kõrval röökimas. Mine ometi välja temaga, oleksin tahtnud öelda. Millegipärast aga ei öelnud- löön sellistes olukordades tihtipeale araks. Jah, tegu oli küll pereüritusega, kuid kas on raske taibata, et igaüks tuleb sellele oma põhjusega- kuulama-vaatama just temale kõige kallimat, tähtsamat? Mis õigus on minul kõrvalistuja elamust rikkuda? Ah see, et mul on väike laps? See, et mul on neid kolm?
Aga need lapsed, kes laval esinevad, olles eelnevalt teinud mitmeid proove, harjutanud, viimistlenud, nüüdki kannatamatult enda esinemisjärge oodanud, et emale-isale näidata- vaat, mida ma oskan! Kas sellest võib tõesti toore jõuga üle sõita? Oh, inimene, inimene, tahaksin mõnikord ohata...
Nukuteatris on etenduse jooksul ka saalipoolel suur melu. Väike laps tahab kõva häälega rääkida, mida ta parasjagu näeb. See on nii armas ja tore! Ometi peavad nätlejad ka seal etenduse algul vanematele südamele panema, et kui mõni väikseke hirmust või tüdimusest nutma puhkeb, tuleks saalist lahkuda- et siis jälle naasta, kui halb tuju üle.
Lapsed on erinevad.
Vanemad ka.
Muidugi tuleks lastega väljas käia. Teatris, kontsertidel, näitustel. Hea maitse väljakujunemise jaoks on see lausa hädavajalik. Pere vaimset taset ei määra sealjuures aga lapse, vaid lapsevanema käitumine.
On ju nii?

Ametnik või inimene?

Helis laenas laulupeol oma segakoori lauliku kõrvalseisvale saksa tüdrukule.
Ühendkooride lavale tulles toimus rahvaste liikumine ja kõnealune tüdruk kadus käest. Koos noodiga.
Kodumaale tagasi pöördudes jättis aus saksa neiu selle noodi oma eesti sõbranna kätte, kes teatas asjast ka Otsa-kooli noodikogusse. Ta lubas noodi lähipäevil ära tuua.
Antud suhtlusest sõltumata pöördus noodikokku ka Helis, kes kurtis, et noot kadus. Selgus rõõmustav uudis tütarlapsest, kes lubas noodi tagastada- ja sinnapaika kõik jäigi.
Tüdruk ei tagastanud laulikut. Hakkas tiksuma viivis. Tiksus, tiksus, tilk-tilga järel, kuni kasvas arvestatavaks summaks. Kuni mina asja avastasin.
Helistasin raamatukokku. Vastu võttis rõõmutu naishääl. Ametnik, teadsin kohe. Mul ei ole seesugustega palju kokkupuuteid olnud, kuid õõvastavalt tundetu hääletoon eristab neid kohemaid inimestest.
Meie vahel hargnes järgnev dialoog.
- Tere, helistan Helise segakoori lauliku pärast.
- Tean. Viivis on tänaseks 5.20
- Aga see noot ei ole kadunud, vaid ühe inimese käes, te teadsite ju seda, kas viivise tiksumist poleks saanud peatada?
- Reeglid on reeglid.
- Nüüd sooviksin ma siiski selle otsemaid lõpetada!
- Seda ei saa lõpetada enne, kui 10 eurot on täis tiksunud.
- Kuidas palun?
- Kuulsite õigesti. Ei saa. Võiks osta uue noodi, kuid neid noote ei ole enam müügil.
- Kuulge, see on ju jabur! Mis siis saab?
- Kord on kord. Teil tuleb oodata, kuni 10 eurot on täis. Siis ostate mõne muu meie raamatukogule vajaliku noodi miinimumväärtusega 10 eurot, pluss maksate viivisetasu. Noori lugejaid teavitatakse raamatukogu eeskirjadest nende lugejaks astumisel.
- Kuulge, see noot maksis alla ühe euro! Ja tegemist ei ole mingi haruldusega! Teil on samu noote raamatukogus ligi 60 eksemplari! Mitte kellelgi pole jäänud antud noot selle aja jooksul laenutamata!
- Reeglid on kõigile täitmiseks.
- See on pisut teistsugune lugu, saage aru! Maksaksin nurisemata kinni haruldase noodi, mille mu laps ära kaotas. Aga antud noot pole haruldus ja pole kadunud!
- Meie jaoks on see kadunud. Raamatukogu eeskirjades on punkt lugeja vastutusest. Miks ta laenas noodi edasi?
- Pekki, sest ta on inimene!
Aga sina seda ei ole, aus ametnik, kes ainult peaberite järgi näpuga reegleid vead ja ühtegi nüanssi ära ei taba. Ma oleksin ise Pärnusse selle õnnetu noodi järele sõitnud, kui sinul oleks jätkunud oidu ja südant peatada viivis noodi eest, mis tegelikult ei ole kadunud, mis on ainult ära ununenud. Tead, noored inimesed unustavad tihti neile ebaolulised asjad ära, sa ilmselt ei mäletagi, mis tunne oli noor olla, ja kui sa noor olid, olid sa vist nii paganama korralik, et ajasid ainult näpuga õpikutes järge, sest reeglid on reeglid, need tuli ju ometi pähe tuupida- ja nii mööduski elu sinust kogu oma ilus, ja enam sa ei märkagi, et on olemas erinevad inimesed ja erinevad olukorrad, sinu jaoks on kõik tähtaja ületanud laenutajad kurjategijad, mingit paindlikkust, mõistmist, soojust ja inimlikkust sa jagada ei oska. Sa lihtsalt istud ja kaagutad kuuekümne sarnase lauliku otsas ühte ja sama- see rändama läinud tarvik on meie jaoks kõige olulisem, äkki mõni tahab laenutada kõiki kuutekümmend ühte, kuigi laulupidu on otsas ja ühtegi sama kavaga pidu enam ei tule. Sa mõnuled teadmises, et reeglid on reeglid, enne ei tohi ka viivist peatada, kui kümme eurot täis, vot, millised toredad reeglid. Ja siis veel kõige magusam suutäis- uus noot vanadele tarvikutele lisaks, mille sina isiklikult saad välja valida. Uus peibutis noortele "varganägudele", miinimum kümme eurot "noore kurjategija" käest! Kes käskis noodi naabrile laenata?
Misasi see inimlikkus veel on???

Tüdruk, kelle käes laulik siiani on, tunnistas, et tal on väga piinlik. Ta lihtsalt unustas selle ära! Saadan kohe postiga Otsa kooli, kirjutas ta.