Jõulu eel

Kas teil juba päkapikud käivad?
Selline sage küsimus...
Tänan, ei! Meil ei käi mingeid päkapikke.
Olen juba ühe lapse suureks kasvatanud ja kogu päkapikutralli täie rauaga läbi elanud. Suhtun kogu käimasolevasse kilakola-kommijanti veidi imestava õlakehitusega. Peaksin ikka päris enesepiinajalike kalduvustega olema, kui oma mitte-lasteaias käivale triole hakkaksin hommikust hommikusse mesimagusal häälel juhtnööre andma, stiilis "minge vaadake nüüd sussi sisse, kas päkapikk ikka on midagi jätnud." Milleks?
Mulle tundub kangesti, et mõni ema naudib kogu protsessi lapsest märksa enam. Lapsel kohe silmad säravad, olen kuulnud öeldavat- ja kulme kergitanud. Ah soo- et muidu ei säraks? Meie omadel säravad küll iga päeva hakul...
Huvitav, kui paljud emad selle tolatsemise kõrval lapsele jõulude tõelise tähenduse lahti seletavad? Kardan, et väga vähesed.
Kirikus käimisest ma parem ei räägi. See ei ole tänapäeval trendikas. Aga kui paljudel jääb aega enne jõuluõhtut (või jõuluõhtu ajal) korrakski enese sisse vaadata, võibolla veidi tõsisemalt kui tavaliselt ja vaikselt küsida- milleks mulle kõik see? Milleks mulle mingi arutu kingiralli, ühelt jõulupeolt- kontserdilt-etenduselt teisele kappamine, paanika jõuluvana pärast, enese ogaraks söömine (mis algab juba kaugelt enne tõelist jõuluaega- advendiajal nimelt- mida nimetatakse ka "väikeseks paastuks"). Milleks kõik see, kui sel pole mingit tähendust?
Üks firmajuht korraldas hiljuti Vabaõhumuuseumis oma töötajaile jõulupeo, mis algas väikese muusikaga põimitud jõulumõtisklusega sealsamas asuvas kaunis Sutlepa kabelis. Hiljem jätkus pidu Kolu kõrtsis. Minu meelest igati kena lahendus. Sai küll pool tundi kvaliteetselt "kannatatud" enne, kui õllekappa kergitama pääses. Kirikliku tautaga firmajuht oli positiivselt üllatunud, et nii paljud tulijaist jõululaulegi kaasa oskas laulda! Ometi oli ka neid, kes kiriku uksest mingil juhul sisse ei astu. Uhkus või hirm? Teadlikkus oma patusest hingest või üleolek, et saab ka Jumalata hakkama? Mine tea... Ärasõidul märkasime neid nagu tonte kõrtsi poole hiilimas. Natuke nagu kahju oli. Õpetaja Toomas Paul (kellele hiljuti anti üle Aadu Luukase fondi elutöö preemia- mille kohta ta ise ütles, et see pole mitte niivõrd tunnustus talle, kui tunnustus kirikule, ja selle üle on tal iseäranis hea meel) arvas aga, et ehk nii ongi parem. Ma usun teda. Kuigi veidi jäi ikkagi kripeldama. Tegemist on ju erakorselt targa inimesega, kes oskab jutustada nii omale kui võõrale, on kirjutanud kümneid raamatuid, valdab kümneid võõrkeeli, kaasa arvatud piibli originaalkeeled, kellega on alati uskumatult huvitav koos olla, eales tundmata, et oled sadu kordi rumalam, vastupidi, iga kohtumise järel tundes end veidikenegi tarkusele lähemale jõudnuna- kas tõesti arvatakse, et see mees loputab "halleluuja"- hõigete saatel kirikusse siseneja ajud, paneb "segast peksma" ja mine tea, äkki ei saagi enam ära, kõrtsilaua taha jõmisema!?
Ilmselt ei mõelda tegelikult midagi.
Tühjus.
Ma veidi kardan seda tühjust. Kardan järeltuleva põlve pärast.
Kui saaksin kindel olla, et jõulu tegelik tähendus jõuab ka tänaste laste teadvusse, küllap ei oleks ma kogu muu müragi suhtes nii tundlik.
Kuigi... mnjah. Lasteaedades käivad nüüd ka päkapikud, lugesin hiljuti ühest perefoorumist.
Siinkohal on küll kommentaarid liigsed!
Mõtlemisainet "ajude peedistamise" tegelike teostajate ja tegeliku sihtgrupi üle jätkub ilmselt pikemaks ajaks...

Midagi tähtsat

Helise arenguvestluse ankeedis seisis lahter pealkirjaga "Minu kõige suuremad eeskujud". Helis oli sinna kirjutanud "Minu ema".
Niisiis, ma ei olegi läbikukkunud? Ma ei olegi läbi kukkunud!!!
Ah et ilm on külm ja muudkui sajab?
Ei, inimesed! Siin küll ei saja!
Sest- pealpool pilvi paitab päike, päikeneeee..... :)

Kaminast ja karvaloomadest

Enamik alla 3-aastaste laste traumasid juhtub kodus ja on sajaprotsendiliselt ennetatavad, kirjutas tänases Eesti Ekspressis üks staažikas lastearst.
Nõus.
Enamikes nn "kombinaatlasteaedades" ei jõua kasvatajad lastega tegeleda, kuna neid on rühmas ilmselgelt liiga palju ja hullumine on mõlemapoolne, kirjutas tänases Eesti Ekspressis 3 aastat abikasvataja ametit pidanud lapsevanem.
Usun. Ka hiljutine tragöödia räägib enda eest...
Tunnistan piinlikkusega, et isegi minul ei jagu oma kolme jaoks silmi. Valetan, jaguks küll, kui neid ainiti vaataksin. Kui enne iga nende sammu arvestaksin mõttes teekonna järgmiste võimalike ohuallikateni. Kui pisutki oskaksin neid lõputuid "jänesehaake" ette näha.
Aga- ma ei saa neid pidevalt vaadata! Kui mul, ütleme, pannil midagi parasjagu praeb, pean tahes-tahtmata pilgu aeg-ajalt ka sinnapoole viskama. Sellest triole täiesti piisab, et kiiresti mingi sigadus korraldada! Kas siis pisike ja ohutu, noh, nagu näiteks värskeltmaalitud jõuluehte kraanikaussi loopimine. Või juba suurem ja ohtlikum, nagu too üleeilsest meenuv, kus end õhuakrobaadi osavusega tugitoolile vinnati ja sealt juba märksa kobamalt ehk siis inertsist edasi pea ees põrandale viskuti. Kodune trauma- sada prossa vanemate süü, vibutab arstitädi ajalehest sõrme. Langetan häbiga pilgu. Õnneks polnud olukord tõsine...
Ja vahel mängivad nad nii südamest! Lausa lahkelt ja sõbralikult (mis ei ole just igapäevaselt meie ühiselu loomulik koostisosa). Ütlen ausalt, et just neil kordadel esineb minupoolseid "rikkumisi" kõige sagedamini. Rahutud patumõtted kihutavad takka kiiruga mingi "tähtis asi ära ajada". Juba ärahiilimine ise annab teatava adrenaliinilaksu. Kuna Loviisa jälgib mind üsna kiivalt, teen esmalt ainult katse. Tähendab- lähen lihtsalt nurga taha. Seejärel tulen vilistades tagasi. Kui mingit reaktsiooni ei järgne, asun tegudele. Täna näiteks sööstsin arvuti juurde ja saatsin elektrinäidud ära. Tundus täiesti normaalne! All oli vaikus. Veidi juttu. Ühesõnaga mäng.
Hingasin sügavalt välja "uhh" (tehtud!)- ja astusin rõõmsalt elutuppa tagasi, lootuses et mu ärakäimist polnud märgatud.
Aga võta näpust! Oli küll märgatud! Loviisa ei olnud lihtsalt seekord häiresignaali tujus! Ja seekord oli mul sellest faktist tõsiselt kahju. Sest...
Meie valget diivanit ei olnud enam! Tean, et olen ennegi kirjutanud tema õnnetust saatusest seoses kolmikute majjaasumisega. Sellist õudust aga ei osanud me armas sohva kindla peale uneski näha! Ta oleks palunud end tegemata jätta. Või soovitanud end lauaks voolida...
Lisann ja Johann olid kamina kallal käinud. Nad oli oma väikesed karvaloomad üleni tuha sisse kastnud ning seejärel nendega diivanile vallatuid templeid vajutanud. Seejärel uuesti kastnud- ja uuesti vajutanud! Sadu väikeseid jälgi! Või tuhandeid? Diivan mustas! Õigem oleks ehk öelda, et diivan oligi must. Johanni silmad välkusid õnnest ja püha loomingulise tegevuse mõjust samuti väga mustjalt. Lisann kilkas vaimustunult. Loviisa vaatas aga mulle otsa. Ta on taiplik tüdruk. Jagas ära, kustpoolt sedapuhku tuuled puhuvad. "Mina ei puutunud kaminit, " ütles ta kiiresti ja väga veendunud häälega.

Loviisa jagab ema tundeelu hästi. Viimati, selle vastiku köhaviiruse puhul, oli temal ainsana palavik. Palaviku tipphetkel, mil enam teistega võrdväärselt mängida ei jaksanud, ronis ta mulle sülle, vaatas mu murelikesse silmadesse ja ütles nutma puhkedes "Mul on nii kahju!" (Õnneks möödus haigus kiirelt!)
Tavapärane Loviisa on veidi emalik. "Tomo-tema", ütleb Johann. Loviisa paneb käe venna õlale ja lausub leebelt, "kullake, see on ju tolmuimeja!"
Loviisa kannab vanavanaema tehtud kindaid. "Üks vanaimine tegi need", ütleb ta. "Jah, seesama, kes seal pildi peal, sinu vanavana", kinnitan mina ja lisan "teda enam ei ole". "Ta on sullnud," teeb Loviisa asja lõplikult selgeks, "läks kodust ära!"

 Sellelt väikeselt kõrvalepõikelt tagasi minu selja taga korrraldatud segaduse (või sigaduse) juurde pöördudes pean ära mainima, et mu kohatist oskamatust oma kolmikuid ohjata kergendab tunduvalt teadmine ühest artiklist, mille sõbranna kord kusagilt välja lõikas. Seal oli nimelt must- valgelt kirjas, et liigne kord pärsib lapse loomingulisust. Pigem segadus! Mulle see mõte sobib. Peaaegu. (Sest laste ohutuse eest pean siiski täie tõsidusega vastutama, minemahiilimine oli seega selge viga). Silitades oma pesupulbrist narmendavate kätega paljukannatanud sohva üha hallinevat selga, juurdlen veel vaid ühe asja üle.
See valgekarvaline jänes, mille äsja pesuruumist leidsin... kuidas ta ainult kõhu alt sai tahmaseks minna...
Kõik muu on praegu hästi.

Ah et miks ma ei kirjuta?

Einoh, tõepoolest miks?
Kui inimesel on väikesed lapsed olnud järjest kahes viirushaiguses, millest esimene sajandi rõvedaim kõhutõbi ja teine kohutav köhaviirus, mida kuulates tekkib tunne, nagu käiks kõrvatoas pidev tulevahetus; kui samal ajal kaldub pereelu kreeni, mille tulemusena kallis tütar määramata ajaks vanaema juurde elama kolib- mis omakorda minu "hea ema" mainele pika punase juti peale tõmbab ja kogu eelneva kohale konarlike tähtedega "läbikukkunud" maalib, (mispeale jääb üle virila naerukirvendusega lisada, et "hea abikaasa" kujutletava lahtri kohal laiutab lihtsalt üks must tindiplekk...); ja kui kõige selle taustaks läheneb hirmuäratava kiirusega kontsert, mis nõuab kui mitte väga head, siis mingitki vormi (kasvõi elementaarse väljamagamise näol)- siis kõige eelpoolloetletu "läbitöötamiseks" on materjali kuhjaga.
Vaid ühte napib- aega.
Päevad on praegusel ajal nii imelühikesed, ma ei mõtle ainult valguse- , pigem just selle ülalmainitud ma-ei-jaksa-mitte-midagi-teha- tunde poolest, hommikule järgneb otsemaid õhtu, öö möödub une ja ärkveloleku ehk siis unenäo ja reaalsuse õhkõrna piiri peal tasakaalu hoides, vahel küll ühele või teisele poole vajumisest võpatades, sest kusagil pole piisavalt hea, et pikemaks pidama jääda- kuni taas üks algav hommik näitab läbi vihmamärja katuseakna oma ilmetut palet, andmata mingitki lootust saabuva päeva paremuseks...
Ei, see ei ole stress.
Kurnatus ja hulk läbitöötamata mõtteid...
Oojaa, kui ma kord saaks jälle aega siia laua taha pikemaks istuda!

Tilk tõrva meepotis

Mul oli hiljuti tore ülesastumine ühe lugupeetud ooperiprimadonna juubelikontserdil. Muuseas kohtasin ka palju armsaid inimesi, keda kaua-kaua näinud ei olnud ning juttu jätkus kauemaks. Järsku aga astus ligi üks tusane raha-vähe-ja-haigused-ka-kimbutavad-stiilis tuttav ning põrutas mulle ilma igasuguse sissejuhatava tseremooniata otse näkku nii: "ma siin vaatasin, et sa ootad jälle last!"
Ahsoo? Tead, ei oota! Meil ei olegi hetkel rohkem lapsi plaanis, lihtsalt infoks, noh, et kui jälle küsimusi tekib, (sest hea on ikka selliseid asju ette teada, eks, no mis see loeb, et me poolvõõrad oleme- üllatusmoment selliste tähtsate uudiste juures võib ju inimese päris jalust rabada ja tuju pahaks pöörata, nüüd on vähemalt kindel, et lapseootust pole, aeg-ajalt tuleks siiski üle küsida, kas näiteks paarisuhe ikka töötab, selleks sobib hästi mõni avalik üritus, noh, nagu tänanegi, ka siis võiks valjuhäälselt pöörduda nii:"ma siin vaatasin, et sa näed ikka hirmus viletsakene välja, kas mees jättis maha või?"... oijah, sest kui paarisuhe ka töötab, siis tuleb lihtsalt kauge kaarega mööda käia- head asjad teise inimese elus teevad tervise kohe eriliselt kehvaks!)
Jajah, oli tõesti tore üle pika aja kohtuda...
Tohutult mõnus on end vahel harva pidulikult riietuda, kohe päris üles lüüa. Nii-öelda muunduda tavapärasest kodusest "dressipüksinimesest" kauniks printsessiks. Eriliselt meeliülendav on eelmainituga ise rahule jääda, seda kogu südamest nautides. Arvan end piisava kriitikameelega olevat, et riideid üll riputades laus-sobimatut või silmariivavat märgata. Ometi käis peale ülalmainitud "tõehetke" peast läbi kerge kõhkluselaine, kas ma ehk iseend peeglist teistsugusena, et mitte öelda kütkestavamana ei näe, kui teised ümberringi? Olnuks ju äärmiselt narr seksikat liibuvat kleiti kandes välja näha nagu Nõmme vorst nõuka ajast!
Aga tegelikult püstitasin ma selle teema hoopis selleks, et mõtiskleda, mis ajendab inimesi kohatult- või lausa solvavalt käituma? Taktitundetus? Lollus? Soov "ära panna"?
Miks ei võiks, kui pea ikka väga tühi on, enne mingi totaka fraasi kuuldavaletoomist kolm korda sisse ja välja hingata?
Hea küll, too sünnipäeval viibinud mammi on lihtsalt väga õnnetu sümbioos kolmest ülalpakutud omadusest- ilmselt ei saa ta ka ise midagi parata, et ta suust pudenev just pärlitena ei sädele. Miks ja kuidas see juhtus, ei tea. Aga nii see on ja jääb. Rumal oleks solvuda. Tark eemale hoida.
Aga miks tuleb täiesti võhivõõras, esmapilgul sümpaatne inimene minu juurde ja küsib süüdimatu ilmega, mismoodi ma ikkagi täpselt oma kolmikud saanud olen? See häirivalt tihti esitatav küsimus (mis küsija minu silmis otsemaid matsi seisusesse langetab) välistab igasuguse võimaluse edaspidiseks suhtlemiseks. Mul endal ei tuleks pähegi kelleltki pärida, et vabandage väga, mis asendis teie laps on eostatud! Selle küsimuse tavapärane, võibolla mõne arvates pehmem ja viisakam, minu arvates aga veelgi idiootlikum variant on küll veidi teistsugune, nimelt- ega teie lapsed äkki kunstliku viljastamise abil saadud pole... Et kui on kolmikud, siis kohe võibki nii küsida???
Halloo, inimesed! Esiteks- mis see teie asi on! Teiseks- mis vahet sel teie jaoks peaks olema?
Kõik mu lapsed on sündinud armastusest ja Jumala armust. Ma olen nii õnnelik! Kas pean midagi täpsustama?
Tavaliselt rohkem küsimusi pole.
Tavaliselt suhtlemist kah rohkem pole.
Ühele mu sõbrale öeldi täna, et ta väike tütar olevat kuskilt multifilmist nähtud kääbik-vanamehe nägu. Hästi armas, lisati silma pilgutades juurde. Eks seegi ole hea maitse õhkõrna piiri peal kõndimine. Too ema ei osanud kuidagi seisukohta võtta, kas öeldu oli kompliment või kuulus peene mõnitamisoskuse arsenali. Ma ise oleksin sellise "tunnustuse" pigem ütlemata jätnud, isegi, kui sarnasus eelpoolmainitud "armsa" vanamehenässiga olnuks märgatav. (Ma ise pole jutuksolevat filmi näinud, seega ei oska kommenteerida, kui tõetruu märkusega tegu oli, aga vaevalt ma kaasa jaataksin, kui mingigi sarnasuse leiaksingi). Kõiki pähetulevaid mõtteid ei pea ju välja ütlema, kas pole! Ema jaoks on tema laps kõige kaunim, armsam ja täiuslikum olend maamuna peal. Kuidagi sündsusetu oleks seda tunnet kohatute võrdlustega rikkuma hakata...
Tugev inimene ei pane pahatahtlikke märkusi tähele.
Tugev inimene ei tee ka ise pahatahtlikke märkusi.
Mina vist päris raudmees veel ei ole.
Khmm... Mõtlesin, et võiks enne jõule mõnest kilost siiski vabaneda...
Noh, nii viiekümne viie peale...
(Sõbrad, ärge hakake riidlema!)
:)

Hingedepäev

Ma tunnen temast puudust.
Ikka veel.
Sama teravalt.
Sellest on nüüd üle aasta.
Küünlaleek aknal võbeleb, otsekui oleksid nähtamatud huuled sinnasuunas väikese pahvaku hingeõhku lennutanud. Aga ei, vaid tõmbetuul....
Akna taga sirutavad puud oma paljaid oksi nagu kangeid konte tuhandesse suunda laiali, võbistades neid kergelt, otsekui sooviksid mulle tonti etendada. Aga mina olen julge. Hunt.
Esimest korda peale ta surma tema koju sisenedes oli seal mingi kummaline heli. Täpselt elutoa ja magamistoa vahel. Tühjendasin parasjagu kappe, kui see algas. Täiesti ebamaine. Kõrge. Veidi nagu vidistav. Ma olin kindel, et see on tema. Lugesin mõttes ühe palve ja tundsin, et ei karda sugugi. Vastupidi! Sisenemine tundmatusse maailma, kus olemise ja olematuse piirid võivad kergesti ähmastuda, tõstis küll püsti kõik mu ihukarvad, kuid põksuv süda rinnus tundis äravalituks olemisest siirast rõõmu- ja mis seal salata, pisut ehk uhkustki! Mõelda vaid, ta võttis minuga ühendust...
Katkine suitsuandur, lõpetas isa lakooniliselt mu eufoorilis-neurootilise teadjanaise karjääri.
Leek värahtab jälle. Elus tuli.
Vaade leeki, iseendasse ja igavikku.
Tasakesi sekundeid loendav seinakell.
Mingi ähmane tundmus lapsepõlvest.
Nägin teda alguses väga palju unes. Ta lihtsalt oli, vahel ehk vestlesimegi, kuid ärgates ma üksikasju ei mäletanud. Nüüd on need unenäod lakanud. Eks oligi aeg. Ärkveloleku ja unenäomaailm kuuluvad siiski siia ilma...
Mälestusedki kuuluvad siia.
Üksikud tuttavatoonilised lausekatked. Soe silmavaade. Kallistus ja käeviibe aknalt.
Küünlaleek.
Minevik.
Olevik.
Tulevik.
Valgus pimeduses.
Siin- ja sealpoolsuse lävepakk...

Valuviija

Laps nutab.
Ta sai haiget.
Tillukesed pisarad purskuvad silmist nagu ümmargused pärlikillud, kujutluses võiks ehk tasast klirinatki kuulda- kui vaid hele kisa seda õhkõrna heli ei summutaks...
Väikesed jalakesed juhatavad õnnetu nutja mööda kõikidest abipakkuvatest kätepaaridest. Ka siis, kui silmad pisaratest virvendavad, leiab laps tema- selle õige ravitseja, õige lohutaja, õige süle, kuhu suruda oma nutumärg näolapike ning siis juba julgelt, täie rinnaga kogu oma valu välja hüüda.
Ema on võlur. Hellalt tõstab ta õnnetukese põlvedele, surub pea õrnalt vastu rinda, kiigutab ning räägib tasa-tasa. Sõnad ei olegi lapse jaoks olulised, oluline on see, et valu saaks jagatud, et ema vaatab valule peale, et hetkeks on lapse maailmas vaid kaks tähtsat võitlejat, ema ja valu- ja et ema on alati võitja!
Ja siis puhub ema valu minema.
Lihtsalt- phuhhh!!!
Esimene häbelik naeruturtsatus vupsab üle huulte. Mõtle, mismoodi ta tegi... phuhhh! Naljakas!
"Varesele valu, harakale haigust, mustale linnule muud tõbi...", loetakse veel sõnad peale. Igaks juhuks. Sest valu pole ju enam! Vargsi libistab päikesekiir oma paljad jalakesed põrandale. Lipsti- sülest läinud! Põnev mäng jäi ennist pooleli... Juba tuleeen!
Oota, oota, kullake, vaatame ikka järele, kas lind viis valu kaasa!
Väike ja suur küünitavad aknal. Ennäe, sealt ta lendabki- suur must vares!
Oot-oot, tal on miskit noka vahel! Ongi ju lapse valu! Nägid? Kuhu ta selle pistab, mis sa arvad? Vaata-vaata, viskas tolle suure kännu taha. Mine, mine nüüd mängima, kullake, ruttu-ruttu!
Vaid üksikud luksed ning pisut tursunud silmalaud reedavad hiljutist nuttu. Lapsed unustavad kiiresti...
Üksinda valatud pisarad niipea ei unune. Ema teab seda. Ta silub vargsi oma juukseid ning vaatab aias toimetavat varest. Narrib teine koera, keksib otse kuudi ukse juures... vaat kui koer tuleb ja...
Ah, ega kätte ikka saa, rehmab ema käega ja naaseb koduste toimetuste juurde.
Päike on ka end juba õhtu poolele keeranud...