Esimest korda panin mäesuusad alla umbes kahekümne viie aastaselt. Helis oli siis kuskil viiene. Tean seda seetõttu, et Helise toonase sõbra pere harrastas mäesuusa-sporti täies koosseisus ja kuna nende eluviis ja tarbimisharjumused mulle, noorele plikaohtu naisele suureks eeskujuks olid, pidin minagi ilmtingimata mäesuusaspordiga sinasõpruse sõlmima. Teadmata, mida see õigupoolest tähendab.
Jäin muidugi oma uue hobiga hoobilt üksi- või noh, hiljem olime selles Helisega kahekesi. Õnneks said mu õde ja vend umbes samal ajal samuti suusapisikust nakatatud.
Elu esimene nõlvalt laskumine toimus Kuutsemäel. Ma ei saa siiani väga hästi aru, mis valemiga sain tõstukile, mis valemiga sain mäkke ja mis valemiga suutsin sealt elusana alla põrutada. Point on selles, et kui ikka pidurdada ei oska ja oma keha piisavalt hästi ei valitse, võid saada kiirlaskumise maailmameistriks- ainult karta on, et postuumselt. Pidurdamiseks on mäejalamil tavaliselt ikkagi piiratud ala. Kui pidurdada ei oska, sõidad raginaga aeda või majja või rahvahulka või tont teab kuhu...
Ma ei piirdunud iseendaga. Kui sõitudel, mis tänaseks mu mälust (ilmse traumaatilisuse tõttu) kustunud, juba enam-vähem püsti jäin, viisin otsemaid ka Helise tõstukiga mäele. Mu meeles mõlgub sellest kaks jubedat mälupilti. Esimene- Helis-sööstlaskuja laskub esmapilgul ideaalses konditsioonis, ühes tükis ja kohutava kiirusega pidurdusalale, sealt edasi raginaga läbi tõstuki järjekorra ja ühtlasi üle ootajate suuskade, raksaki! ala piirdeks olevasse võrkaeda. Teine- Helis-sööstlaskuja laskub diagonaalis suusaliftide alt, napilt rahuliku ülessõitja eest läbi ja kaob minu hüsteerilise huilge saatel (ei, see polnud braavo-hüüe!) peadpidi teisel pool rada asuvasse võpsikusse.
Jätkem nüüd need kaks mälupilti ja managem ette kolmas. Niisiis, õnneks taipasin, et pean Helist pisut õpetama. Et muidu mu närv ei pea vastu. Jajaa, muidugi ma ei osanud õieti isegi sõita, aga... ma võtsin Helise tema suuskadega oma suuskade vahele ja põrutasin taaskord täiega alla. Võite arvata, mis saab slaalomi sõitmisest, kui lapse ja teise suusapaari raskus jalge vahel takistuseks ja absoluutselt mitte kaasaaitavaks elemendiks. Eriti, kui sõiduoskus nullilähedane. Muidugi sai tõstukijärjekord taas šoki ja mõni neist tundis meid oma suuskadest üle vuhisevat. Vähemalt aeda me sel korral ei sööstnud.
Tasapisi said aga harjutajatest meistrid. Suusatamine sai selgemaks, pidurdamine ja keha valitsemine samuti. Aga mitte päris selgeks! Mitte kohe! Appikene, kuidas tahaks praegu illustratsiooniks tuua meie juba eos ebaõnnestunud Rootsi-reisi, te naeraksite end kõveraks! Poetan vaid, et Åre, suusakuurort suhteliselt Põhja- Rootsis, võttis meid lahkelt vastu, vaatamata suusaboksi pooleksmurdunud võtmele ja tuhandele muule hädale, aitas meil lahkelt suusad välja ja esimesel päeval kihutasime tänutäheks esimese ettejuhtuva tõstukiga üles, märkamata, et mägi, mida vallutama püüdsime hakata, koosneb vaid mustadest nõlvadest, mistõttu kogu järgneva päeva tegelesime sellest suusad kaenlas, jalgsi allatulekuga, kuna hindasin seda, kui mitte enesele, siis lapsele eluohtlikuks. Juba see tõik peaks tegema valvsaks- pusserdasin üksi endale teadmatus valdkonnas. Teisel Åre-reisil tegelesime juba usinamalt ka suusatamisega, sealhulgas igat värvi laskumised...
Aga jah, minu visadus ja hambad ristis raskustele vastuminek- koos lapsega- nõuaks pōhjalikku analüüsivat kirjapanekut. Enam ma nii julge ja põikpäine ei ole. Oli see soov näidata, et saan hakkama? Soov mitte näidata, et ei saa hakkama? Miks ma kohe treenerit ei võtnud? Päris pikka aega oli nauding segunenud tohutu hirmuga...
Lõpetuseks kirjutan aga sellest, kuidas ma mõni päev tagasi Valgehobusemäel oma lemmik-talveala taas üles leidsin. Vähemalt kolm aastat oli viimasest korrast möödas. Ja seal ma siis ühtäkki liuglesin, täpselt nagu vanasti! Täpselt nagu siis, kui ma juba oskasin suusatada- seda hirmu-aega oli ju ikkagi lõpp-kokkuvõttes vähem, ehk paar aastat. Kolmikute kasvades olin juba sedavõrd küpsem, et võtsin neile õpetaja. See säästis mind tohutust närvipingest. Jah, muidugi mäletan ka nende puhul ärevaid hetki, näiteks kui Lisanni tõstukilt päästes ise sinna suuskapidi kinni jäin, jala põlvest ära väänasin ja paar nädalat suurt ei liikunud. Aga see tegevus polnud enam hirmust kantud, oli lihtsalt õnnetus.
Kiirus ja vabadus panid taaskord mu südame põnevusest põksuma, adrenaliin vallandus üle kogu keha. Tahaks veel ja veel seda laskumise-tunnet! Palun kiiremini, hoogsamalt! Nii võtsingi järk-järgult ette ka triki-sportlastele mõeldud nõlvad, tõsi, mitte kõige ohtlikemast kohtadest. Päike sillerdas üle Kõrvemaa metsade. Hea oli mitte millelegi mõelda. Ilus oli olla.
