Mu praeguse elu märksõnaks on killustatus. See kurnab.
Ma tahan olla eelkõige hea ema. Selleks olen nii palju töid, kui vähegi võimalik, sättinud päeva esimesse poolde. Näiteks teraapiaseansid. Kiriku töönädala puhul võib vabalt kahe nõustamise vahele tulla veel näiteks matusemäng. Ka sellist päeva ei loe ma veel eriliselt killustatuks. Kuid kui peale selle planeeritakse veel näiteks mõni koosolek, on juba asi hull. Sama hull seis on juhul, kui olen päeva esimese poole turvaliselt üle elanud, lapsed armastusega soojas kodus vastu võtnud ja seejärel... pean linna tagasi sõitma. Näiteks leeritundi mängima. Või mõnda üritust muusikaga illustreerima. Või olen lubanud lausa külla minna. Või kokku saada. Muide, isegi õhtune trenn killustab.
Teine killustatuse aste on kodusisene. Täna oli mul näiteks vaja peaaegu üheaegselt Karl Johanni inglise keelt kontrollida, Loviisaga matemaatikat õppida, 2-kuust lapselast hoida, firma laekumised üle vaadata, homseks koosolekuks ette valmistada, lauakatted pessu panna, laste koolivormi pusad ära tellida (viimane kuupäev!), Jossiga klassiõhtu võimalikke tegevusi arutada, supervisiooniraport kirjutada, kuu eelarve koostada ja mõnele kirjale kindlasti vastata. Kõiges selles virrvarris ununes õhtusöögi valmistamine täiesti ära ja seda tuletati mulle enne hambapesu vargsi meelde. Siis oli muidugi lootusetult hilja ja pidin õhtuse rahumeelse lugemistunni koos trioga alla köögilaua ja pliidi äärde kolima. Ära jätta seda kindlasti ei saa.
Kolmas killustatuse aste on nädalasisene. Ootan tavaliselt väga-väga, et mul oleks kasvõi üks vaba päev nädalas. Esmaspäeval, teisipäeval, neljapäeval ja reedel on minu juurde võimalik teha nõustamise broneeringuid. Reeglina tehakse igale päevale vähemalt üks. Reeglina tehakse ka sellele tööpäevale, mille ma juba mõttes vabaks lugesin, viimasel hetkel broneering. Reeglina tuleb sellele laupäevale, mille ma mõttes vabaks lugesin, viimasel hetkel matus, otse keset päeva. Või tuleb hommikul kella kümnesele ristimisele lisaks kella neljane laulatus. Ja lisaks algab ühe lapse sõbra sünnipäev kell üks ja teise oma lõpeb kell kaheksa. Või, kui millegipärast oleks muidu täiesti vaba laupäev, tuleb just sel korral sõita Naissaarele, mis võtab kogu päeva. Ja siis on veel kellegi sünnipäev pühapäeval kell pool kuus, kui mul on niigi olnud hommikust saati kaks järjestikust jumalateenistust mängida ja olen lõpetanud kell pool kaks ja suudan mõelda vaid kodus olemisest ja õhtusest saunalavast. Ja vähemalt korra nädalas sooviksin olla veel abiks oma kallile täiskasvanud lapsele ning vaadata üle oma imearmsate lapselaste kasvamine. Ja siis veel keegi helistab või kirjutab või kutsub külla või on muul viisil nii armas ja toetav. Ja ma imestan, et tunnen... viha. Ja ei taha mitte kedagi kuulda ega näha.
Ah, rääkige mulle veel veidi rahumeelsest "omm-seisundist" ja ühele asjale pikalt keskendumisest! Võin vabalt virutada! Mõttes muidugi.
Olen olnud mitu aastat üksikema, sättinud asju nii ja naa. Praegu olen ehk leidnud stabiilseima viisi edukaks toimetulekuks. Midagi vähemaks võtta või ümber korraldada ma ei oska. Olen õnnelik, et mul on tööd, mis teevad mind õnnelikuks ja toovad piisavalt sisse. Mida aga vajan, on kinnitus, et ajan õiget asja ja varsti olen oma lapsed kasvatanud toredateks noorteks. Et läheb ju järjest lihtsamaks!
Tegelikult tahaksin ma olla veel lisaks hea naine. Aga mees, kes taluks oma elus niisugust möllu ja minekut, peaks olema kas peast hull või väga eriline. Ma ei ole kindel, et sääraseid leidub. Päriselt pole siiski lootust kaotanud...
esmaspäev, 27. jaanuar 2020
laupäev, 11. jaanuar 2020
Tuulest kantud mõte
Kui mõnus hilisõhtu!
Õues tormab vihma, puid sasiva marutuule kohin meenutab iiliti avamere lainete loksumist, suured piisad taovad katuseräästale trummi, tänavalaternate all vedelevad läikivate latakatena märjad kõdunemata puulehed.
Ma istun ja kuulan. Seljataga on töine nädal, pidev unevõlg kimbutab pisut siiani. Aga ma ei raatsi veel magama minna. See on minu hetk.
Minu olemasolu just seesugusena, just nendest inimestest ümbritsetuna, just säärasel maalapil, selliste isikuomaduste ja oskustega on korraga muutunud harjumatult selgeks ja intensiivseks. Annan end meeleldi kokkukuuluvaks kõigega, mis mind ümbritseb.
Iseäranis tunnen taaskord ühtekuuluvust tuule ja tormiga. Kogu mu elu tundub olevat tuultest ümbritsetud. Tuul ja torm ei muuda me elu mugavaks, aga neil on iseloom, karakter, julgus. Kas ka minul? Samas kannavad tuul ja torm endas mingit seletamatut kurbust ja igatsust.
Ma ei ole kindel, et sooviksin seda tunnet kogeda mererannas või metsas, tilkuvate mändide all. Siin on aknaklaas siiski piiriks mu mõttelennu ja tõelisuse vahel. Liiga naturaalselt jääks ime ilmselt sootuks tabamata.
Kohendan sooja salli oma põlvedel. Puhangud tunduvad paisuvat.
Õues tormab vihma, puid sasiva marutuule kohin meenutab iiliti avamere lainete loksumist, suured piisad taovad katuseräästale trummi, tänavalaternate all vedelevad läikivate latakatena märjad kõdunemata puulehed.
Ma istun ja kuulan. Seljataga on töine nädal, pidev unevõlg kimbutab pisut siiani. Aga ma ei raatsi veel magama minna. See on minu hetk.
Minu olemasolu just seesugusena, just nendest inimestest ümbritsetuna, just säärasel maalapil, selliste isikuomaduste ja oskustega on korraga muutunud harjumatult selgeks ja intensiivseks. Annan end meeleldi kokkukuuluvaks kõigega, mis mind ümbritseb.
Iseäranis tunnen taaskord ühtekuuluvust tuule ja tormiga. Kogu mu elu tundub olevat tuultest ümbritsetud. Tuul ja torm ei muuda me elu mugavaks, aga neil on iseloom, karakter, julgus. Kas ka minul? Samas kannavad tuul ja torm endas mingit seletamatut kurbust ja igatsust.
Ma ei ole kindel, et sooviksin seda tunnet kogeda mererannas või metsas, tilkuvate mändide all. Siin on aknaklaas siiski piiriks mu mõttelennu ja tõelisuse vahel. Liiga naturaalselt jääks ime ilmselt sootuks tabamata.
Kohendan sooja salli oma põlvedel. Puhangud tunduvad paisuvat.
esmaspäev, 6. jaanuar 2020
Lend
Kui olin kaatri, pemmi ja uhkete villadega kiidelnud, pildi peal end kakskümmend aastat nooremana eksponeerinud isanda tagant peale ühist õhtusööki autoukse sulgenud, ütlesin ootusärevaile sõbrannadele: "Kui ikka tunnet ei ole, siis olgu tal kasvõi lennuk..."
Olen ennegi mõelnud, et pean oma väljaöeldud sõnadega vägagi ettevaatlik olema... Mõni nädal hiljem paluti mind nimelt kellegi poolt lennuki pardale.
Mõelda vaid, et mõne inimese hobide hulka kuulub, umbes nii nagu minul trenn, lennusõit. Et läheme rahuliku näoga lennujaama tagumistest turvaväravatest läbi, jalutame helkurvestidega nähtavaks tehtuna mööda lennuvälja, võtame ühe toreda tiivulise, keerame võtmega ukse lahti, kontrollime näidikud üle, paneme kõrvaklapid pähe, käivitame mootori, palume lennujuhilt õhkutõusmisluba, vurame raja äärde, laseme mõned lennumasinad maanduda ja seejärel, kuulnud lennujuhilt lubavat märguannet sööstame paigalt ja ... olemegi õhus. Lihtsalt, et lennata.
Väikelennukid ei söösta kõrgustesse. Nad lendavad üsna madalalt. Ja selles peitub nende võlu! Kogu Eestimaa on nagu peo peal. Metsad ja põllud. Jälle metsad ja põllud. Vähem härmatist, rohkem härmatist. Veesilmad, tiigid, jõed, järved, kanalid.
Maanteed. Sirged, nagu joonlauaga tõmmatud. Või siis looklevad kõrvalteed, mis pole nii hästi nähtavad. Eile õhtul lähenes nii Tartu kui Peterburi poolt lakkamatu autodevool Tallinna suunas. Teisele poole sõitsid vaid vähesed. Pühapäeva õhtu.
Ja õhus on ainult üks väike lennuk. Nii palju ruumi! Nii mõnus tunne! Muide, sain ka ise veidi juhtida. kusagil Loksa kohal.
Poole sõidu peal loojus päike. Kui punaseks värvus kogu loojangupool! Ei, see ei olnud vaid punane, näha võis ka oranži, lillat, tumesinist ja halli. Aga veripunane värv oli kõige intensiivsem. Ta haaras mind täiesti endasse. Oleksin heameelega koos lennukiga selle värvi voogudesse sukeldunud. Tallinn ja tagasisõit jäigi loojangu suunda. Paraku oli päike kiirem. Mingi hetk oli järgi vaid heledam kuma. Ja siis kadus seegi.
Öine linn oli hoopis teine. Teletorn meelitas oma kolme punase tulega. Mõned kõrgemad majad olid samuti tuvastatavad. Lennujaam aga paistis esialgu nagu must auk. Maandumisrajad annavad oma asukohast aimu alles vahetult enne laskumist. Pikad valgustatud triibud mõjusid turvaliste ja kaunitena. Mu elu sujuvaim maandumine.
Tunnen, et see aasta algas hästi. Et elus on värve.
Ja kui palju on ruumi!
Olen ennegi mõelnud, et pean oma väljaöeldud sõnadega vägagi ettevaatlik olema... Mõni nädal hiljem paluti mind nimelt kellegi poolt lennuki pardale.
Mõelda vaid, et mõne inimese hobide hulka kuulub, umbes nii nagu minul trenn, lennusõit. Et läheme rahuliku näoga lennujaama tagumistest turvaväravatest läbi, jalutame helkurvestidega nähtavaks tehtuna mööda lennuvälja, võtame ühe toreda tiivulise, keerame võtmega ukse lahti, kontrollime näidikud üle, paneme kõrvaklapid pähe, käivitame mootori, palume lennujuhilt õhkutõusmisluba, vurame raja äärde, laseme mõned lennumasinad maanduda ja seejärel, kuulnud lennujuhilt lubavat märguannet sööstame paigalt ja ... olemegi õhus. Lihtsalt, et lennata.
Väikelennukid ei söösta kõrgustesse. Nad lendavad üsna madalalt. Ja selles peitub nende võlu! Kogu Eestimaa on nagu peo peal. Metsad ja põllud. Jälle metsad ja põllud. Vähem härmatist, rohkem härmatist. Veesilmad, tiigid, jõed, järved, kanalid.
Maanteed. Sirged, nagu joonlauaga tõmmatud. Või siis looklevad kõrvalteed, mis pole nii hästi nähtavad. Eile õhtul lähenes nii Tartu kui Peterburi poolt lakkamatu autodevool Tallinna suunas. Teisele poole sõitsid vaid vähesed. Pühapäeva õhtu.
Ja õhus on ainult üks väike lennuk. Nii palju ruumi! Nii mõnus tunne! Muide, sain ka ise veidi juhtida. kusagil Loksa kohal.
Poole sõidu peal loojus päike. Kui punaseks värvus kogu loojangupool! Ei, see ei olnud vaid punane, näha võis ka oranži, lillat, tumesinist ja halli. Aga veripunane värv oli kõige intensiivsem. Ta haaras mind täiesti endasse. Oleksin heameelega koos lennukiga selle värvi voogudesse sukeldunud. Tallinn ja tagasisõit jäigi loojangu suunda. Paraku oli päike kiirem. Mingi hetk oli järgi vaid heledam kuma. Ja siis kadus seegi.
Öine linn oli hoopis teine. Teletorn meelitas oma kolme punase tulega. Mõned kõrgemad majad olid samuti tuvastatavad. Lennujaam aga paistis esialgu nagu must auk. Maandumisrajad annavad oma asukohast aimu alles vahetult enne laskumist. Pikad valgustatud triibud mõjusid turvaliste ja kaunitena. Mu elu sujuvaim maandumine.
Tunnen, et see aasta algas hästi. Et elus on värve.
Ja kui palju on ruumi!
reede, 3. jaanuar 2020
Säilitada rahu
vahel olen üsna närviline
kardan lausa südame seiskumist
pea käib ka ringi
väga hästi ei suuda sisse hingata
ärevus sööstab kõrgustesse
mure võimaliku kokkukukkumise ees
võimendab seda veelgi
kõike on liiga palju
tööd. võiks ju hea olla, kui seda jagub
aga liiga palju
mõtlemata, millal siis üldse puhkan
on liiast
kisa. jah, ma tean, nad tahavad tähelepanu
aga loe eelmist punkti
tööd on liiga palju
tass on tühi, pea niisamuti
kumiseb kisale vastu
tunnen, et võin kokku kukkuda,
kui see otsemaid ei lakka
aga nad ei suuda seda peatada
ripakil asjad. kleepuv löga põrandal
mitmed käigud pesemata taldrikuid
juustu nahk
rasvane puru klaasist köögilaual
hunnik juhtmeid diivanil
ribadeks tõmmatud paberid
palju nürisid pliiatseid elutoa kapi all
tegemata voodid
ah, kui tühine see kõik on
aga minu meelest on neil hetkil
nagu elu kaalul
et kui ma kõval häälel käsklusi ei jagaks
ei õiendaks, kuni pea tuikama hakkab
ei sulgeks end lõpuks nördinult oma tuppa
saaksime kõik üheskoos naerda
minu suutmatuse üle
säilitada mingigi rahu
kardan lausa südame seiskumist
pea käib ka ringi
väga hästi ei suuda sisse hingata
ärevus sööstab kõrgustesse
mure võimaliku kokkukukkumise ees
võimendab seda veelgi
kõike on liiga palju
tööd. võiks ju hea olla, kui seda jagub
aga liiga palju
mõtlemata, millal siis üldse puhkan
on liiast
kisa. jah, ma tean, nad tahavad tähelepanu
aga loe eelmist punkti
tööd on liiga palju
tass on tühi, pea niisamuti
kumiseb kisale vastu
tunnen, et võin kokku kukkuda,
kui see otsemaid ei lakka
aga nad ei suuda seda peatada
ripakil asjad. kleepuv löga põrandal
mitmed käigud pesemata taldrikuid
juustu nahk
rasvane puru klaasist köögilaual
hunnik juhtmeid diivanil
ribadeks tõmmatud paberid
palju nürisid pliiatseid elutoa kapi all
tegemata voodid
ah, kui tühine see kõik on
aga minu meelest on neil hetkil
nagu elu kaalul
et kui ma kõval häälel käsklusi ei jagaks
ei õiendaks, kuni pea tuikama hakkab
ei sulgeks end lõpuks nördinult oma tuppa
saaksime kõik üheskoos naerda
minu suutmatuse üle
säilitada mingigi rahu
neljapäev, 2. jaanuar 2020
Aasta esimene päev
Imestasin, kui palju rahvast oli täna kirikus! Olime tšellomängijaga pannud kokku kava, mille puhul teadsime, et see läheb hinge. Paljud tulid muidugi juba ainuüksi õpetaja kõne pärast. Peale viimast lugu oli kirik tükk aega hiirvaikne, siis aga puhkes spontaanne aplaus.
Olin just eelnevalt lugenud Delfist, kuidas öösel linna peal pidutseti. Millegipärast oli lugu illustreeritud ka purjus inimeste fotodega. Mul oli seda nähes kuidagi kurb ja kõhe. Mitte kõik ei olnud verinoored, kogemata eksinud. Oli ka minuvanuseid.
Tänavapuhastusmasinad huugasid kiriku kõrval täie hooga. Õnneks sisse ei kostnud. Kummaline, inimene loomastub vaid ühe väikese üleliigse sammuga. Kannatab aga kogu ümbruskond ja kõige rohkem ennast häbistanu ise.
Olen kuulnud küsimust "mismoodi see sinu kristlaseks olemine välja näeb?", otsekui oleks see mingi kummaline nakkushaigus, mida parema meelega väldiks. Täna selgus, et see on üks hea nakkus, mida lausa soovitakse. Õpetaja sõnad tõid paljudele lootust ja lohutust. Need olid õigel ajal ja õiges kohas. Kui inimene oskab peatuda, et kuulata, et nautida muusika ilu, et lasta end maalil lummata, siis ei tunne ta enam vajadust end avalikus kohas täis teha. Valu annab teistmoodi järele.
Ma tahaksin kõiki õnnetuid aidata, aga mõistan, et see on võimatu soov. Saan ehk mõjutada vaid neid, kes on minu ümber. Näiteks oma lapsi. Kirjutasin uusaastalubadusse kohustuse viia nad sobivale kontserdile, teatrisse ja näitusele. Olen seda siiani kahetsusväärselt vähe teinud.
Meie mängu lõpuks oli plats puhtaks küüritud. Jäi vaid lava mahavõtmine...
Istusin autosse. Klassikaraadiost tuli Viini uusaastakontserdi teine lisalugu "Ilusal sinisel Doonaul". Kui imeilus! Sõitsin südameharduses ja ümisesin vaikselt kaasa. Ja kolmas lisalugu, muidugi "Radetzki marss". Jälle nii pidulik ja kaunis! Traditsioonides on jõud.
Tundsin, et juba aasta esimese päeva järel on nii palju, mille üle olla tänulik ja rõõmus.
Delfist aga tuleks, nagu ikka, hoiduda.
Olin just eelnevalt lugenud Delfist, kuidas öösel linna peal pidutseti. Millegipärast oli lugu illustreeritud ka purjus inimeste fotodega. Mul oli seda nähes kuidagi kurb ja kõhe. Mitte kõik ei olnud verinoored, kogemata eksinud. Oli ka minuvanuseid.
Tänavapuhastusmasinad huugasid kiriku kõrval täie hooga. Õnneks sisse ei kostnud. Kummaline, inimene loomastub vaid ühe väikese üleliigse sammuga. Kannatab aga kogu ümbruskond ja kõige rohkem ennast häbistanu ise.
Olen kuulnud küsimust "mismoodi see sinu kristlaseks olemine välja näeb?", otsekui oleks see mingi kummaline nakkushaigus, mida parema meelega väldiks. Täna selgus, et see on üks hea nakkus, mida lausa soovitakse. Õpetaja sõnad tõid paljudele lootust ja lohutust. Need olid õigel ajal ja õiges kohas. Kui inimene oskab peatuda, et kuulata, et nautida muusika ilu, et lasta end maalil lummata, siis ei tunne ta enam vajadust end avalikus kohas täis teha. Valu annab teistmoodi järele.
Ma tahaksin kõiki õnnetuid aidata, aga mõistan, et see on võimatu soov. Saan ehk mõjutada vaid neid, kes on minu ümber. Näiteks oma lapsi. Kirjutasin uusaastalubadusse kohustuse viia nad sobivale kontserdile, teatrisse ja näitusele. Olen seda siiani kahetsusväärselt vähe teinud.
Meie mängu lõpuks oli plats puhtaks küüritud. Jäi vaid lava mahavõtmine...
Istusin autosse. Klassikaraadiost tuli Viini uusaastakontserdi teine lisalugu "Ilusal sinisel Doonaul". Kui imeilus! Sõitsin südameharduses ja ümisesin vaikselt kaasa. Ja kolmas lisalugu, muidugi "Radetzki marss". Jälle nii pidulik ja kaunis! Traditsioonides on jõud.
Tundsin, et juba aasta esimese päeva järel on nii palju, mille üle olla tänulik ja rõõmus.
Delfist aga tuleks, nagu ikka, hoiduda.
teisipäev, 31. detsember 2019
Tagasivaade
Ma ei oska aastat 2019 üldse hinnata! Ei tea, kas saan seda nimetada heaks aastaks- samas polnud ta ka halb. Ma ei julge seda nimetada ei elumuutvaks ega isegi põnevaks, kuigi ta sisaldas nii üht kui teist. Lihtsalt kõik muutused oli alguse saanud juba kunagi varem ja lõpetamised ei pruugi mahtuda sellesse aastanumbrisse. Kahjuks või õnneks polnud see aasta ka eriliselt kirglik, kuigi erutavaid sündmusi jagus piisavalt. Küllap oli see lihtsalt rahunemise aasta või asjade loomuliku käigu äraootamise aasta.
Olen jälle natuke muutunud.
Ühest küljest olen muutunud palju paindlikumaks, teisest aga mitte enam nii lihtsalt sobituda üritavaks. Need esmapilgul vastandlikud omadused täiendavad teineteist. Paindlikkuse koha pealt- mul on kadunud igasugune huvi kõigest midagi arvata. Tahan jätta teemad, mida täiuslikult ei valda, kus seda ja teist. Nimelt tihtilugu, vaadeldes asju ja olukordi ühest ja teisest vaatenurgast, leian end (veidi) mõistmast mõlemat suunda või seisukohta- juhul, kui need on lahti räägitud arukate inimeste poolt. Muidugi võin ennast ikkagi liigitada rohkem ühe või teise idee toetajaks, sest ma ju tean täpselt, kus asub mu vundament ja kese, kuid minus on kadunud ärritus ja tahe teisi inimesi ümber veenda. Tänapäeva elus on mitmeid dilemmasid. Medalitel pole tihtilugu ainult kaks, vaid ka kolm ja enam külge. Parem jalutan veidi metsas...
Ja nüüd see sobitumise teema. Kui ma oleksin juba 20-aastaselt teadnud, et ei pea ilmtingimata püüdma sobituda ja seda, et inimesed üldjuhul minu sobitumisest hoolimata ei muutu, oleksin ehk rohkem julgenud mõelda sellele, kes või mis hoopis minule sobib. Nüüd saan aru, et seesama oligi minu osa ka mu abielu ebaõnnestumises. Püüdsin paaniliselt sobituda mulle mittesobivaga. Lausa mõeldamatuga. No ei saa konnast printsi, suudle palju tahad! Ja keda siis ikka süüdistada, kui konn konna kombel kraavi kalpsab? Eks printsessil tule ikka päris prints üles otsida- juhul kui muinasjutus on nii ette nähtud...
Hästi põnev on vahel ujuda päris vastuvoolu. Aga ka julgus öelda selge ei (või jaa), mitte olles nii arulagedalt viisakas ja korrektne, nagu olen harjunud, annab elule uue värvi. Inimesed reeglina austavad seda, kes tunneb oma piire ja ei luba neist üle sõita. Olen seda sel aastal iseäranis selgelt tajunud.
Inimeste maailm.
Ah, kuidas mulle meeldib inimesi imetleda! Selle oskuse on mulle küll andnud terapeuditöö. Kui palju on mu ees järsku avanenud ägedaid naisi ja mehi! Eriliselt olen hakanud südames tunnustama neid, kel avaldunud mingi Jumala poolt kingitud anne. Näiteks meeldib mulle tohutult kui inimese sulg lippab ja ta mõtted on omanäolised, kaunisti kirja pandud, või sellised, mida näiteks mina ei olegi osanud ära sõnastada, mistõttu tunnen lugedes suurt rõõmu ja poolehoidu. Samuti meeldivad mulle sügava sõnumiga laulud, mis panevad kaasa mõtlema ja heldima. Meeldivad hingeminevad muusikapalad, hästi läbikomponeeritud teosed, küps omanäolisus. Samuti meeldivad mulle sisukad ja mõtlemapanevad jutlused, millest saan üles kirjutada mind kõnetanud fraase. Kaasa haaravad intervjuud väga tarkade inimestega, kes suudavad oma sõnumit edastada nii, et ka kuulaja ei tunne ennast rumalana. Või siis kunstnikud, kes maalivad mu hinge rõõmsaks, valides just mind kõnetavaid olustikke ja värve. Kui palju see kõik mulle annab!
Asjade maailm.
Mulle meeldib enda käest küsida, kas ja miks on üks või teine asi vajalik. Olen sel aastal päris jõudsalt liikunud tarbetutest asjadest vabanemise teed ja püüan astuda ka selle suunas, et infomüra mingi vidina vajalikkusest ei minu ega mu laste meelerahuni ei ulatuks. Vahel on see üsna raske. Näiteks praegu on lahti läinud lastele nutikellade ostmise buum. "Kõigil ju on!", hüüab trio kooris ja vaatab vesiste silmadega minu poole. Huvitav, kas mõnel vanemal tekib ka küsimus, milleks on lapsele vajalik nutikell? Minul tekkis ja küsisin. Sammude lugemiseks? Kalorite loendamiseks? Pulsi kontrolliks? Une aktiivsuse jälgimiseks? Et panengi oma lapsele veel ühe mõttetu kiirgava vidina ihu külge, ainult seetõttu, et see on hetkel popp ja saan ehk üldsusele näidata, et mu majanduslik seis seda võimaldab?
Minu lühike "ei" võtab täieliku vastutuse laste pettumuse eest, mida see otsus tekitab. Tean, et pikas perspektiivis täidavad moevooludega kaasajooksikud vaid arukate äriinimeste taskuid. Ja kindlat "ei'd" ju tegelikult austatakse.
Minu Aasta Teole...
... kandideerivad kolm eri kategooria sündmust: 1) Pereteraapia kooli lõpetamine 2) Muhu vannitoa valmimine 3) Helisele 25. sünnipäevaks raamatu kirjutamine
Mulle meeldiks, kui tunneksin kooli lõpetamisest rohkem uhkust ja rõõmu. Et aga töötan sellel alal juba aastaid, juhtus see nagu möödaminnes, olles siiski väga-väga olulise etapi lõpp.
Vannituba ei ehitanud ju tegelikult mina, ses mõttes võtaksin nagu au oma tublilt töömehelt. Samas- suur õunaaeda avanev aken, jalgadega vann paekivist seina ääres, lühtrid ja kindlad värvitoonid, olid just minu kõigutamatu valik. Olen endal üle uhke.
Raamatu peale mõtlesin juba ammu. Kirjutasin seda pikalt ja pühendunult, ausalt ja läbitunnetatult. Raamatus on Helise lugu esimese eluaasta lõpuni. Usun, et sellele raamatule tuleb veel järg!
Minu Aasta Inimene...
... on muidugi meie pere noorim liige, mu armas lapselaps Ruben, kes nägi ilmavalgust kuuendal novembril. Kohtusin temaga tänagi. Ta vaatas mind targal pilgul, naeratas mitmel korral ja sättis suud midagi ütlema. Küll ma varsti teada saan!
Aasta reis...
... oli kaks nädalat Lanzarottel ja Fuerteventural maailma parimate reisikaaslaste Loviisa, Lisanni ja Karl Johanniga. Lastega on mul tõesti imeliselt vedanud! Ja see reis oli ülivõimas!
Aasta sündmus...
...peaks olema muidugi laulupidu. See oli võimas ja meeldejääv.
Aga minu aasta sündmus oli hoopis üks augustikuine kesköö Muhu saarel, teel koduküla randa. Kogu taevalaotus oli täis miljoneid tähti. Linnutee kiirgas imelist valgust. Kõik oli nii vaikne, ebamaine. Meri peegeldas kogu laotust. Inimeseks olemine sai sel ööl juurde veel ühe nähtamatu mõõtme...
Ah, ma armastan ilusse põimitud vaikust!
Aasta pidu...
... oli isa 70. Valmistasime seda väga põhjalikult ja kogu südamest ette. Slaidiseanss isa elusündmuste ja teda kõnetavate lauludega, mida meie, lapsed ja lapselapsed esitasime, läks kõigile väga hinge. Aga isa on seda kuhjaga väärt!
Aasta sõna...
... on Mannela! Loe eelmist blogipostitust, siis mõistad.
Aasta keskkonnategu...
... on Loviisa ja Lisanni ning nende sõbra prügikorjamise projekt, millega nad pälvisid Saue valla Noore Tegija 2019 tunnustuse, mille pidulik üleandmine toimus novembris Riisiperes. See, kuidas nende tegevus järsku üldsuse vaatevälja sattus, on lihtsalt nii eriline, et ma ei saanud seda siit nimekirjast välja jätta!
Mul on uskumatult vedanud. Millised lapsed, milline pere, millised sõbrad ja sõpruskonnad, kui palju ühiseid imelisi hetki! Matk ümber Viljandi järve, uisutamine Viljandi järvel, mägimatk Põhja-Hispaanias, reis noortekoori klaverisaatjana Londonisse, laulupeotule saabumine Naissaarele, laulupidu, esinemine orelifestivalil, rattamatk Jõgevamaale, nostalgiamatk Valka, venna 40.sünnipäev, kultuuri- ja sõbranna sünnipäevareis Helsingisse... kindlasti unustasin midagi...
Imelik aasta. Samas imeline aasta. Nojah, ja tegelikult ma ju tean ka seda, millest puudust tunnen...
Olen jälle natuke muutunud.
Ühest küljest olen muutunud palju paindlikumaks, teisest aga mitte enam nii lihtsalt sobituda üritavaks. Need esmapilgul vastandlikud omadused täiendavad teineteist. Paindlikkuse koha pealt- mul on kadunud igasugune huvi kõigest midagi arvata. Tahan jätta teemad, mida täiuslikult ei valda, kus seda ja teist. Nimelt tihtilugu, vaadeldes asju ja olukordi ühest ja teisest vaatenurgast, leian end (veidi) mõistmast mõlemat suunda või seisukohta- juhul, kui need on lahti räägitud arukate inimeste poolt. Muidugi võin ennast ikkagi liigitada rohkem ühe või teise idee toetajaks, sest ma ju tean täpselt, kus asub mu vundament ja kese, kuid minus on kadunud ärritus ja tahe teisi inimesi ümber veenda. Tänapäeva elus on mitmeid dilemmasid. Medalitel pole tihtilugu ainult kaks, vaid ka kolm ja enam külge. Parem jalutan veidi metsas...
Ja nüüd see sobitumise teema. Kui ma oleksin juba 20-aastaselt teadnud, et ei pea ilmtingimata püüdma sobituda ja seda, et inimesed üldjuhul minu sobitumisest hoolimata ei muutu, oleksin ehk rohkem julgenud mõelda sellele, kes või mis hoopis minule sobib. Nüüd saan aru, et seesama oligi minu osa ka mu abielu ebaõnnestumises. Püüdsin paaniliselt sobituda mulle mittesobivaga. Lausa mõeldamatuga. No ei saa konnast printsi, suudle palju tahad! Ja keda siis ikka süüdistada, kui konn konna kombel kraavi kalpsab? Eks printsessil tule ikka päris prints üles otsida- juhul kui muinasjutus on nii ette nähtud...
Hästi põnev on vahel ujuda päris vastuvoolu. Aga ka julgus öelda selge ei (või jaa), mitte olles nii arulagedalt viisakas ja korrektne, nagu olen harjunud, annab elule uue värvi. Inimesed reeglina austavad seda, kes tunneb oma piire ja ei luba neist üle sõita. Olen seda sel aastal iseäranis selgelt tajunud.
Inimeste maailm.
Ah, kuidas mulle meeldib inimesi imetleda! Selle oskuse on mulle küll andnud terapeuditöö. Kui palju on mu ees järsku avanenud ägedaid naisi ja mehi! Eriliselt olen hakanud südames tunnustama neid, kel avaldunud mingi Jumala poolt kingitud anne. Näiteks meeldib mulle tohutult kui inimese sulg lippab ja ta mõtted on omanäolised, kaunisti kirja pandud, või sellised, mida näiteks mina ei olegi osanud ära sõnastada, mistõttu tunnen lugedes suurt rõõmu ja poolehoidu. Samuti meeldivad mulle sügava sõnumiga laulud, mis panevad kaasa mõtlema ja heldima. Meeldivad hingeminevad muusikapalad, hästi läbikomponeeritud teosed, küps omanäolisus. Samuti meeldivad mulle sisukad ja mõtlemapanevad jutlused, millest saan üles kirjutada mind kõnetanud fraase. Kaasa haaravad intervjuud väga tarkade inimestega, kes suudavad oma sõnumit edastada nii, et ka kuulaja ei tunne ennast rumalana. Või siis kunstnikud, kes maalivad mu hinge rõõmsaks, valides just mind kõnetavaid olustikke ja värve. Kui palju see kõik mulle annab!
Asjade maailm.
Mulle meeldib enda käest küsida, kas ja miks on üks või teine asi vajalik. Olen sel aastal päris jõudsalt liikunud tarbetutest asjadest vabanemise teed ja püüan astuda ka selle suunas, et infomüra mingi vidina vajalikkusest ei minu ega mu laste meelerahuni ei ulatuks. Vahel on see üsna raske. Näiteks praegu on lahti läinud lastele nutikellade ostmise buum. "Kõigil ju on!", hüüab trio kooris ja vaatab vesiste silmadega minu poole. Huvitav, kas mõnel vanemal tekib ka küsimus, milleks on lapsele vajalik nutikell? Minul tekkis ja küsisin. Sammude lugemiseks? Kalorite loendamiseks? Pulsi kontrolliks? Une aktiivsuse jälgimiseks? Et panengi oma lapsele veel ühe mõttetu kiirgava vidina ihu külge, ainult seetõttu, et see on hetkel popp ja saan ehk üldsusele näidata, et mu majanduslik seis seda võimaldab?
Minu lühike "ei" võtab täieliku vastutuse laste pettumuse eest, mida see otsus tekitab. Tean, et pikas perspektiivis täidavad moevooludega kaasajooksikud vaid arukate äriinimeste taskuid. Ja kindlat "ei'd" ju tegelikult austatakse.
Minu Aasta Teole...
... kandideerivad kolm eri kategooria sündmust: 1) Pereteraapia kooli lõpetamine 2) Muhu vannitoa valmimine 3) Helisele 25. sünnipäevaks raamatu kirjutamine
Mulle meeldiks, kui tunneksin kooli lõpetamisest rohkem uhkust ja rõõmu. Et aga töötan sellel alal juba aastaid, juhtus see nagu möödaminnes, olles siiski väga-väga olulise etapi lõpp.
Vannituba ei ehitanud ju tegelikult mina, ses mõttes võtaksin nagu au oma tublilt töömehelt. Samas- suur õunaaeda avanev aken, jalgadega vann paekivist seina ääres, lühtrid ja kindlad värvitoonid, olid just minu kõigutamatu valik. Olen endal üle uhke.
Raamatu peale mõtlesin juba ammu. Kirjutasin seda pikalt ja pühendunult, ausalt ja läbitunnetatult. Raamatus on Helise lugu esimese eluaasta lõpuni. Usun, et sellele raamatule tuleb veel järg!
Minu Aasta Inimene...
... on muidugi meie pere noorim liige, mu armas lapselaps Ruben, kes nägi ilmavalgust kuuendal novembril. Kohtusin temaga tänagi. Ta vaatas mind targal pilgul, naeratas mitmel korral ja sättis suud midagi ütlema. Küll ma varsti teada saan!
Aasta reis...
... oli kaks nädalat Lanzarottel ja Fuerteventural maailma parimate reisikaaslaste Loviisa, Lisanni ja Karl Johanniga. Lastega on mul tõesti imeliselt vedanud! Ja see reis oli ülivõimas!
Aasta sündmus...
...peaks olema muidugi laulupidu. See oli võimas ja meeldejääv.
Aga minu aasta sündmus oli hoopis üks augustikuine kesköö Muhu saarel, teel koduküla randa. Kogu taevalaotus oli täis miljoneid tähti. Linnutee kiirgas imelist valgust. Kõik oli nii vaikne, ebamaine. Meri peegeldas kogu laotust. Inimeseks olemine sai sel ööl juurde veel ühe nähtamatu mõõtme...
Ah, ma armastan ilusse põimitud vaikust!
Aasta pidu...
... oli isa 70. Valmistasime seda väga põhjalikult ja kogu südamest ette. Slaidiseanss isa elusündmuste ja teda kõnetavate lauludega, mida meie, lapsed ja lapselapsed esitasime, läks kõigile väga hinge. Aga isa on seda kuhjaga väärt!
Aasta sõna...
... on Mannela! Loe eelmist blogipostitust, siis mõistad.
Aasta keskkonnategu...
... on Loviisa ja Lisanni ning nende sõbra prügikorjamise projekt, millega nad pälvisid Saue valla Noore Tegija 2019 tunnustuse, mille pidulik üleandmine toimus novembris Riisiperes. See, kuidas nende tegevus järsku üldsuse vaatevälja sattus, on lihtsalt nii eriline, et ma ei saanud seda siit nimekirjast välja jätta!
Mul on uskumatult vedanud. Millised lapsed, milline pere, millised sõbrad ja sõpruskonnad, kui palju ühiseid imelisi hetki! Matk ümber Viljandi järve, uisutamine Viljandi järvel, mägimatk Põhja-Hispaanias, reis noortekoori klaverisaatjana Londonisse, laulupeotule saabumine Naissaarele, laulupidu, esinemine orelifestivalil, rattamatk Jõgevamaale, nostalgiamatk Valka, venna 40.sünnipäev, kultuuri- ja sõbranna sünnipäevareis Helsingisse... kindlasti unustasin midagi...
Imelik aasta. Samas imeline aasta. Nojah, ja tegelikult ma ju tean ka seda, millest puudust tunnen...
reede, 13. detsember 2019
Mannela
Tere!
Mina olen Maris, neljakordne ema ja kahekordne vanaema. Mulle oma teise staatuse algul asetsev eesliide "vana" väga ei meeldi ja vanem mu (tohutult väikestest) lapselastest, Otto, hüüab mind lihtsalt Mannakeseks. Mann ja Manna olid ka lapsepõlves vahel mu hüüdnimed, neist esimest ei sallinud ma samuti silmaotsaski, Manna aga kõlas kuidagi inimlikumalt. Niisiis- Mannakene.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada. Tahtsin hoopis teada anda, et minu kodu, seesama tore kodukene Laagri külje all, kuhu mu pere ja sõbrad on alati oodatud, kannab nüüdsest samuti uut, Otto pandud nime. See nimi hõlmab ilusasti minu seotust antud paigaga ja ütleme, et kõlab lausa sama elegantselt, kui nimi Mannakene. Minu kodu on nimelt nüüdsest Mannela!
Kas teie kodule on kunagi ligilähedaseltki nii tore nimi pandud? Mõelda vaid, jäävad ära igasugused "vanaema juurde" minekud. Öedakse Mannela ja mõeldakse mind ja triot ja vanni ja legosid ja põrra-põrrasid ja tuu-tuusid. Kõik on teada ja turvaline ilma suuri sõnu tegemata. Lihtsalt minnakse Mannelasse!
Ja sellega ongi kõik öeldud.
Mina olen Maris, neljakordne ema ja kahekordne vanaema. Mulle oma teise staatuse algul asetsev eesliide "vana" väga ei meeldi ja vanem mu (tohutult väikestest) lapselastest, Otto, hüüab mind lihtsalt Mannakeseks. Mann ja Manna olid ka lapsepõlves vahel mu hüüdnimed, neist esimest ei sallinud ma samuti silmaotsaski, Manna aga kõlas kuidagi inimlikumalt. Niisiis- Mannakene.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada. Tahtsin hoopis teada anda, et minu kodu, seesama tore kodukene Laagri külje all, kuhu mu pere ja sõbrad on alati oodatud, kannab nüüdsest samuti uut, Otto pandud nime. See nimi hõlmab ilusasti minu seotust antud paigaga ja ütleme, et kõlab lausa sama elegantselt, kui nimi Mannakene. Minu kodu on nimelt nüüdsest Mannela!
Kas teie kodule on kunagi ligilähedaseltki nii tore nimi pandud? Mõelda vaid, jäävad ära igasugused "vanaema juurde" minekud. Öedakse Mannela ja mõeldakse mind ja triot ja vanni ja legosid ja põrra-põrrasid ja tuu-tuusid. Kõik on teada ja turvaline ilma suuri sõnu tegemata. Lihtsalt minnakse Mannelasse!
Ja sellega ongi kõik öeldud.
Tellimine:
Postitused (Atom)