Bensupaagi kork

 Tänane lugu liigitub taaskord sarja "raudne leedi karmis eluvõitluses". 

Päev algas, nagu iga teinegi lähiminevikus, lumelabidalihase fitnessvormi treeninguga. Ühesõnaga- higi ja pisarad, nagu tippupürgimise korral ikka. Hangede tipud lähevad nimelt iga korraga kõrgemaks. Aga jah, probleem polnud sugugi selles. Õige probleem ilmnes alles siis, kui olin lapsed kooli viinud ja tanklasse diislit võtma suundunud. 

Vaadake, minu autol on avamis- ja käivitamispult. Mis see siis ära ei ole, küsite. Aga mina olen mõnikord sõitnud asendusautoga, millel on käivitamiseks ainult nupp. Mõtlen, et äkki selle korral poleks tänast probleemi ilmnenud... Asi on nimelt selles, et selle puldi sees, mis on ühendatud elektrisüsteemiga, on veel üks väike võti, millega saab avada kütusepaaki ja kui elektrisüsteem peaks alt vedama, ka autouksi. 

Sõitsin niisiis tankima. Sisestasin sooduskaardi ja pangakaardi, nagu kord ja kohus ning nägin peagi tabloolt, et võin rahuliku südamega kütust võtma hakata. Kõik olnuks normaalne, ainult et... see väike võti oli kadunud! Tema kohal puldi ülaosas haigutas auk. 

Minu taga ootas tankimist mitu autot. Läksin väga ähmi täis ja sõitsin lihtsalt minema, klapp, mille taga lukustatud bensiinipaagi kork, lõbusalt lehvimas. Nägin tahavaatepeeglist, kuidas minust järgmise auto juht sügas nõutult pead. Natuke maad eemal taipasin, et olin talle avanud toreda võimaluse enda arvelt paak täis lasta... Ühesõnaga- täismäng. 

Ei, ma ei keeranud tagasi. Olin muserdunud ja tahtsin koju. Muidugi tuulasin kodus nii auto, kui kõikmõeldavad kotid ja taskud läbi- ei midagi. Asi tundus müstiline- see võti istub nimelt päris tugevalt oma pesas ja pigem kipub selle kättesaamine olema vaevaline. Tuju langes veelgi. Mõtlesin, et enam polegi põhjust kodust väljuda, sest kuhu sa tühja paagiga ikka sõidad. Nii konutasin pahameeles poole lõunani. Ma ei vaadanud ühegi autoabi ega võtmeabi kontakti. Ma ei tahtnud kedagi ega midagi näha.

Siis tuli aga mulle nagu välk selgest taevast geniaalne idee. Ühel me peretuttaval on täpipealt samasugune auto. Järelikult on tal ka selline võti, mille sees see väiksem! Noh, kas saate aru, kuhu rihin? Ta oli kohemaid nõus minu juurest läbi sõitma ja katsetama. Kahtles küll asja edukuses, kuid kes siis ei kahelnud. 

Kujutage ette- võti sobis kohemaid! Aga ainult kütusepaagile- mitte ustele! Kas pole tähelepanuväärne? Mul ju ainult kütusepaagi jaoks oligi seda vaja. Nüüd on mul siis peretuttavate autoukse võti, millega saan avada oma kütusepaagi korki. Einoh, tõepoolest...

Loodan väga, et mu auto elektrisüsteem peab veel vastu. Sest seda võtit, millega ma oma auto uksi lahti saaksin keerata, mul küll pole. Ilmselt pean sellega millalgi tegelema hakkama... ah, homme mõtlen :)

Üks asi veel- see mees seal bensujaamas oli ikka õnneks aus!

Hõõgvein ja valge mantel.

Eile matsime Rootsi-Mihklis Naissaare Petkat. Et Petka oli oma eluajal tohutult karakteerne tüüp, oli ka tema ärasaatmine kuidagi teistsugune, kui tavaline matus, kuigi vormilt paistis ju kõik nii, nagu harilikult. Tõsi, kirikutäis maskides leinajaid mõjus veidike kummituslikult, samas oli õhkkond südamlik ja hingestatud.

Et Petka oli mees, kes klaasi põhja ei sülitanud, (et mitte öelda, et tema juures toimusid tihtilugu säärased koosviibimised, mis läksid sageli minu normaalsuse jaoks kaugelt üle  piiri), olin aastaid sealseid üritusi vältinud. Seoses sellega, et mõni aasta tagasi hakati Naissaarel Jumalateenistusi pidama ka külmal perioodil, pidin aga oma taluvuse piiris põhimõttelise järeleandmise tegema. Ma isegi tean, millal murdepunkt saabus- see oli ühel Kolmekuningapäeva teenistusel. Olin külmast täiesti kange. Tundus, et järgmisel hetkel lihtsalt jäätun. Ja vaat sel hetkel suutsin mõelda vaid Peedo sooja toa peale, mis tundus otsekui tõotatud maa. Võetagu seal viina, samakat või mida tahes, mõtlesin, mina jään vähemalt ellu. Sellest päevast alates võib öelda, et kohanesin olukorraga.

Aga alkoholiga seotud kummaline sündmusteahel hargnes ka Petka matusepäeval. Peielaud oli kaetud õue. Saadaval oli rikkalikult suupisteid ja kolme sorti kuumasid jooke, sealhulgas hõõgvein. Sammusin minagi sirge seljaga peielaua poole. Ja järsku...

Meil olid suvel kirikuaias kanad. Nad olid renditud "linnalaagrisse" ja tõid koguduse liikmeile palju rõõmu. Talve tulles viidi kanad ühes nende puurist majaga päris elukohta tagasi. Kohal, kus see majakene aga suvel ühte nurkapidi seisis, haigutas nüüd madal, kuid järsu servaga auk.

Ühesõnaga, sammusin peielaua poole ja mu saapa konts takerdus ühtäkki millegi taha. Aimate? Kana-aediku auk! Olin hirmsa hooga maha prantsatamas, aga imekombel jäin siiski püsti. Takistuse kõrvaldamisest tekkinud ineŕtsi tõttu pääsesin hoopis tohutu hooga liikuma! Ilmselt nägin selle murdosa sekundi vältel välja nagu Tommy ja Jerry multikas, kus kassi jalad enne jooksma hakkamist kohapeal nn õhuringe teevad. Minu jalad ringitasid aga sellesama inertsi ajel tekkinud megakiirusel peielaua poole, kuni kukkusin või tormasin või lendasin vastu oma armsat kogudusekaaslast, kes asus parasjagu nautima oma punast auravat kruusitäit hõõgveini. Lonksu asemel, mis kõigi eelduste kohaselt pidi kombekalt jooja suhu sattuma, moodustus tassis hiidlaine, mis rullus ühtlase lainena üle minu uue valge mantli. 

Ostsin selle mantli oktoobri lõpus. Minu meelest on see hiigla-šikk riietusese, mis mind ainult kaunistab. Kuni ma ei olnud veel hõõgveini tegelikust laastamistööst teadlik- ma ei näinud, et enamus sellest toredast soojast joogist lendas mulle selga- arvasin end olevat õnnelikult pääsenud. Kohalerutanud inimmass nägi aga muud. Nad ei olnud jagamisega kitsid. Ja siis nägin isegi...

Muidugi oli see juhus, et just sel koosviibimisel alkoholidušši osaliseks sain. Tekkinud ahastustunne sarnaneb suuresti minu reaktsioonile seoses üldise alkoholi tarbimisega. Ülekantud tähenduses võis see äpardus olla muidugi hoopis üks sõbralik müks. Kellelt? No ma ei hakka spekuleerima... Teistele meeldis mõelda, et seda tegi kadunuke isiklikult. Igal juhul võis see olla märguanne: võta vabalt!

Mu mantel oli rikutud. Ma ei suutnud väga chilli nägu teha. Toppisin selle känkrasse auto tagaistmele. Olin tujutu ja närvis. R., kelle hõõgvein üle minu lendas, oli aga hoopis optimistlikumalt meelestatud ja ei jätnud seda asja sugugi nii. Ta käskis mul mantli autost tagasi tuua, et saaksime päästa, mis päästa annab. Et kaotada polnud midagi, võtsingi viimaks hea inimese nõu kuulda, alumine huul reetlikult tõmblemas. Laotasime mantli kiriku köögi töö-tasapinnale. Sobrasime veidi kraanikausi all olevas kapis. Leidsime tuubi sapiseepi, mille sisekorgil oli väike ümmargune harjake. Kaotada pole midagi, raiusin veelkord mõttes. Seesolev silt lubas ainult keemilist puhastust.

Sapiseep kõrvaldab punase veidi plekid. Jätke see meelde!

Mu silmad läksid juba esimeste nühitud sentimeetrite peale suureks. Plekid kadusid täielikult! Varrukatelt, hõlmadelt... Üleni punane selg nõudis küll veidi aega, aga sai samuti veatult puhtaks. Uskumatu!

Mulle meeldis kirikus kella lööv korralik Petka kordades rohkem, kui see suviti oma õuel lällav. Ka veinipritsmeteta mantel on mantli parem variant, kuigi mõned viskasid nalja, et see on sedaviisi "niivõrd originaalne". Ilmselt tuleb siis selliste tõdemusteni jõudmiseks vahel ka teine pool ära näha. Ja suutagi võtta vabalt... 

Samas- äkki mul lihtsalt vedas ja selle üle ei peakski filosofeerima?

Ahastushüüe II

 Mul lihtsalt oleks vaja kedagi toeks! Veidigi! 

Näiteks täna- olen mina taaskord üksipäini Muhus. Rohin ja lõikan maasikataimi, nagu homset ei oleks. Töö on igav, kuid see-eest aeglane. Tüdinen hullupööra ära. 

Luusin põnevama väljakutse ootuses mööda aeda. Mu pilk jääb pidama vanal pirnipuul maja otsas. See võtab valgust ja ajab tohutut sodi. Ja mis peamine- ei kanna ainsatki pirni. Mitte ühelgi aastal! Olen juba ammu tahtnud, et keegi selle maha saeks. 

Tõmban mõttes selga oma salajase raudse leedi rüü. Manan ette karmi töömehe näo. Toon kuuri alt sae. Soojenduseks lasen maha mõne peenema rao. Saag istub mu käes täitsa profilt. Nüüd saen maha ühe konkreetsema väljanägemisega vanema puu. Too kukub raginaga külili. 

Ja siis tõttan pirni purema. Too on tohutult jäme ja kõrge puu. Saag undab ja läheneb järk-järgult tüve keskpaigale. Aga just sel hetkel hakkab mu mõttemaailm jukerdama. Ta manab mulle ette, et puu võib mulle kaela sadada- kuigi ta kasvab viltuselt hoopis teises suunas. Järgmiseks tekib hirm, et äkki haarab ta kukkudes enesega ka poole mu maja katusest. Kuigi ka see pole väga tõenäoline. Hirmul on lihtsalt suured silmad. 

Ja nüüd ongi paanika platsis. Äkki ikka mina, õrn naisterahvas, ei peaks siin selle puuga mõõtu võtma? Uhh, oli mul vaja...  Lõpetan saagimise. Puu ei kõssagi kukkumisest. Piidlen teda umbusklikul pilgul. Olen kahevahel. Äkki ikka laseks veel, kuni kukub?

Näh, nüüd ei julge ma enam ka “naistetööd” teha ehk maasikaid rohida! Mõtle, kui ta ühtäkki raginaga mulle otsa vajub! Ikkagi peaaegu pool tüve läbi saetud. Suuremad oksad ulatuvad kindlasti maasikapeenra peale. 

Helis riidleb minuga fb Peretšäti grupis. Ta ütleb, et mulle tuleks kehtestada saarte keeld. Siis ei saaks ma siin niimoodi ihuüksi möllamas ja puid langetamas käia. Ta jutus on terake tõtt. Aga kelle pidanuks ma endaga kaasa paluma? Mõne “aspergeri”? Või suhte-foobiku? Või mõne juba enne pirnipuud äramurdunud mehe? Jah, palun, need on mu viimased "kohviku-menüü" palad, äravahetamiseni sarnased eelmistega... 😏 (Teraapia aeg on õnneks juba paigas.)

Salajane raudse leedi rüü koliseb reeturlikult ebakindlusega ühte takti. Otsustan koju sõita. 

Kuna töö maasikatega jäi pooleli, pean ka järgmisel nädalal Muhut külastama. Ehk tuleb vahepeal sügistorm ja lükkab selle puu ise pikali! Siis ei tea mina asjast midagi... ja aspergerid ja foobikud ja murtudmehed istugu oma kappides edasi!

(Võtsin puu maha 14.11. Lihtsalt sõitsin kohale, tõmbasin sae käima ja töö sai tehtud. Tubli olen.)

Elekter

 Täna oli uue alajaama paigalduse tõttu plaaniline elektrikatkestus. Unustasin ära, et pean oma veebikoosoleku pidama nii, et jagan telefoniga internetti. Ja muidugi olid elektri äramineku ajaks mõlemad, nii mobla, kui arvuti vaid pooleldi laetud. Kui elekter oli läinud, mõtlesin endale looduslähedase elu auks teha kruusitäie kuuma teed. Aga oh häda- vett ei saa ju keeta, kui elektrit pole! 

Mõtlesin, et nui neljaks, toon endale tee- ja miks mitte ka capuccino- läheduses asuvast bensukast ja naudin siis, nii et lust. Aga oh häda, minu väravapult keeldus korraga autoväravat avamast. Elekter on ju ära, laksasin enesele vastu otsaesist. 

Mõtlesin, et lähen siis jalgrattaga. Muidugi üritasin esmalt sellesama puldiga ka garaažiust avada, aga ka see keeldus elektri puudumise tõttu koostööst. Ratas tuli läbi kitsa sahvriruumi õue tarida.

Märkasin, et esiratta kumm on tühjavõitu. Mõtlesin, et pumpan selle külmas ruumis esmalt täis. Aga no mis sa pimedas pumpad! Tõin taskulambi. Otsisin pumpa. Ei leidnud. Millegipärast arvasin, et see pump, millega autost, teate küll, sealt sigaretisüütaja kaudu saab pumbata, käib ka elektriga. Ühesõnaga, pea oli täiesti sassis!

Pika jamamise peale sain väravalt mootori tagant ära ja lükkasin selle toore jõuga poollahti. Käisin ja tõin oma sooja joogi autoga bensukast ära. 

Tagasi tulles mõtlesin, et mängin veidi orelit- võimatu, see töötab elektriga, tõmban tolmuimejaga trepihalli- võimatu, see töötab elektriga, panen pesumasina tööle- võimatu, see töötab elektriga, teen lõunasöögi soojaks- võimatu, see vajab elektrit! 

Õnneks algas koosolek. Võtsingi internetti läbi telefoni. Mõlemad masinad pidasid koosoleku lõpuni vastu ja läksid siis kohe hingusele. Aga mul oli vaja lastega hambaarstile minna. Ja mul olid telefonis ortodondi saatekirjad ja hambapildid. 

Kuna ma ei saanud telefoni laadida- elektrit polnud, läks arstilkäik asja ette ainult Karl Johannil. 

Elekter tuli tagasi kell 17. Vaatan nüüd oma kodu kohe hoopis teistmoodi pilguga. Allkorrusel laulis just pesumasin oma lõpulaulu. Telefon on ka korralikult laetud. 

Annan alla!

"Tõstan käed ja annan alla!" Nii laulis kunagi Ivo Linna ja see laul kummitas mind täna täiega. Ja kujutage pilti, asi ei ole sel korral sugugi mitte armumises, milleni too laul hiljem välja jõuab, vaid hoopiski... kibuvitsades!
Kui hakkate mulle seepeale okaskrooni pähe kujutama, läheb jällegi teisest otsast liiale, kuigi on teema poolest hulga soojem. Ütleme siis ausalt ära, et põhiteema on Maarja ja alateema on kannatus. Ehk kibuvits.
Käisin nimelt kaheksandal septembril Naissaarel. Tegu oli tavapärase suvelõpu ürituse, Maarja sündimise pühaga. Et Neitsi Maarja on mind naisena alati kõnetanud, otsustasin ka seekord esiteks korjata punaseid marju ja teiseks teha siia üks mõtisklev postitus. Teine punkt on siiani ootel. Punaseid marju aga (kahjuks) korjasin. Ja mitte vähe. Ja mitte pihlakaid, millega olnuks hulga lihtsam.
Korjasin kibuvitsamarju.
No mis häda peab inimesel olema, kui ta neist rammusatest tulipunastest marjadest nii pöördesse satub, et korjele sugugi piiri ei mõista panna ja terve suure kilekotitäie, mida õieti kandagi ei jaksa, enesele koju vedib? Ah et teised naised korjasid ka? Nojaa, aga teised naised on esiteks märksa kannatlikumad, teiseks fännavad hulga rohkem kokakunsti, kui jätta mainimata, et minu fänluse aste on olnud seni nullilähedane. Inimesed, ma astusin selles vallas liiga suurtesse kingadesse!
Täna hakkasin oma suurt kotitäit lähemalt uurima. Naised kinnitasid, et kibuvitsadest saab teha imelist ravimoosi. Nüüd, kus koroonaviiruse teine laine vaikselt pead tõstab, on see ju igati julgustav kinnitus. Nii ma siis käised üles käärisingi.
Te ju teate, et kibuvitsamari lausa kubiseb heledatest, okkalistest ja ühtlasi kleepuvatest seemnetest? Mina teadsin. Küll oli mulle aga uudiseks, et seemnete eemaldamise kiirus on max kümme marja poole tunni jooksul. Seega kulunuks kotitäie kibuvitsamarjade puhastamiseks ei vähem ega rohkem, kui terve igavik. Mina puhastasin kümme marja ära ja mul oli täiesti kõrini. Otsisin abi internetist. Ei midagi. Helistasin emale. Ka tema ohkas. (Hiljem helistas tagasi ja lohutas siiski ka.)
Niisiis, mul oli kõrini. Võtsin vastu järgmise otsuse- katkusin kiirelt ja rohmakalt ära marjade pikad otsad ja tagused ning ladusin nad koos seemnetega suurde keedupotti. Marjad pehmeks keetnud, hakkasin kogu tekkinud pudrusegust potitäit lusikaga läbi sõela pressima.
Kui te nüüd arvate, et oh, kui kaval nõks, siis ma väga suurt aplausi iseenesele ja tehnika arengule siinkohal siiski ei teeks. See oli nimelt looma töö! Mu üks käsi on siiani pool-krampis. Schubert ei kõla homme kohe kindlasti nii kaunilt, kui mõnel tavalisel päeval, mil ma ei tegele lollustega.
Algul pressisin kohe vägagi korralikult. Umbes tunni- pooleteise pärast vaatasin, et nii ei jõua kuhugi. Siis tegin veel ühe andestamatu vea- tõin mängu õunamahla pressi. Kibuvitsad ainult naersid selle masina peale. Nad pritsisid kogu kaardervärgi sisepinna ühtlaselt löga ja seemneid täis ja sain enesele sellega tunnikese rookimist veel juurdegi. Mu tehnikataibuga sõbrad võiksid siinkohal pead kokku panna ja ühe korraliku kibuvitsamarjade puhastaja valmis konstrueerida. Mina pöördusin lüüasaanult ja pika mokaga sõela juurde tagasi. Hakkasin üha rohkem ülejala laskma. Mul tekkis pikapeale lausa ükskõiksus, kas rikkaliku seemnesaagi vahele jääb veel maitsvat moosimassi või lajatan selle kogu täiega otsejoones prügikasti. Tahtsin vähegi inimlikul ajal lõpetada.
Eks lõpuks saa iga töö otsa, nii ka see. Kahetsusväärne on veel ainult fakt, et moosi tuleb heal juhul 3-4 väikest purki, rohkem mitte. 

Moos pole muide veel kaugeltki valmis. Lisan sellele homme veidike sidrunit. Arvestades kogu töö mahtu, pakun, et kilohind tuleks säärasel sobulopskil umbes saja euro kandis. Lisaks okkad näpuotstes.
Ah, Maris, olgu see nüüd tõesti viimane kord!

Loometung

Sel hetkel, kui mu maja on kõige rohkem segamini, tolmuimeja tõmmatud nagu hiiglaslik loom keset tuba, kui siit kostub kõige rohkem kilkeid, kisa ja võitlemist, kui pesumasin on parasjagu pesutsüklit lõpetamas, mis tähendab, et pesu tuleb ruttu kuivama panna, sest lapsed peavad osad riided homme laagrisse kaasa võtma, ja kui pann on kotlettide praadimiseks tulele pandud, aktsiad näitavad arvutiekraanil langustendentsi ja ka kõik muud asjad veavad viltu, valdab mind tavaliselt kõige vastupandamatum loometung.
Tahan praegusel ajal väga muusikat kirjutada. Mul on mitmed mõtted, mitmed teemad, motiivid ja viisijupid, mis tuleks kuidagimoodi tervikuks sulandada ja selleks tuleb aega näpistada absoluutselt igalt poolt.
Eks lapsedki tajuvad, et olen närviline. Nad hüppavad ratta selga, ütlevad kiirelt tsau ja väntavad oma sõnul parki. Ma peaksin neile järele hüüdma, et ettevaatust, noh, tegelikult seal polegi midagi ohtlikku, aga ikkagi peaks vast manitsema, aga mina ainult vaatan neile järele ja hääl oleks nagu ära. Mingil määral on tegu otsekui süütundega, aga patt tunnistada, samavõrd ka vabanemistundega, eks see olukord ole igale üksikvanemale tuttav. Õnneks tuleb mulle uuesti loometuhin meelde ja kablutan nagu tagaaetav hirv trepist üles, kaks-kolm astet korraga, seelik jalgade ümber takerdumas...
Orel teeb võimatult kaua restarti, kõik harilikud pliiatsid on puldilt rändama läinud. Ka noodijoonestikku oleks vaja juurde paljundada. Oh taevake, see paljundusmasin uriseb ka enne tükk aega, kui tuurid sisse võtab. Sunnin end rahulikuks.
Esimesed taktid lähevad kiiresti. Teise ja kolmanda juures löön siiski veidike kõhklema. Raamaturiiul mu oreli kõrval vajaks väga lisamooduleid, et ka vanaema korterist siiatoodud raamatud oma koha leiaksid... Teen kolmanda ja neljanda takti ümber.
Õudne väsimus tuleb peale. Peas taob endiselt kirjapanekut nõudev motiiv, aga oleks vaja mingit meloodiajoont, mis muusika sinnani kannaks. Pesumasin esitab majapidamisruumis lõpulaulu. See eksitab veidike. Mul oleks vaja mitut modulatsiooni, aga kõik võimalikud tunduvad mitte-minulikud, nõmedad või liialt äkilised. Oleks vaja hoida rahulikku joont. Meenub, et panin vee keema, teeks tilga kohvi, saaks äkki erksamaks...
Pagana pann, röögatan mõttes, kui kööki jõuan. Pahalane suitseb pliidil nagu korsten. Kui mu vanaema elu lõpul haiguse tõttu dementne oli, pani ta ka vahel pliidiplaadid maksimumi peale, meenub mulle absoluutselt asjassepuutumatu seik. Viskan kotletid hooletult pannile ja keeran tule igaks juhuks nulli. Lisan kohvile tilga Jägermeistrit.
Oreli juurde tagasi jõudes on loometuhin möödunud. Noot jõllitab mind tühjal pilgul, mina teda ka. Kisa järgi tean, et lapsed on juba pargist tagasi jõudnud. Vahel ei viitsi pikalt olla, mis teha. Istun siiski poolvägisi oreli taha. Seelikuäär on veidi ülespoole tõusnud, kui kirikus esinemisel sünnis oleks, aga see paljastab pisikese musta eluka mu jala küljes. Puuk! See ka veel!
Kotletid on ühelt poolt mustjad, teiselt toored. Tolmuimeja pole grammigi liikunud. Pesu on endiselt masinas. Arvuti on unerežiimi vajunud, aktsiate seis on teadmata. Pintsetid on kadunud. Lapsed taovad välisust, võti on ilmselt maha jäänud.
See on minu igapäev...
Kaks lugu olen siiski sel suvel kõige kiuste valmis saanud. On seda vähe või palju, ei oska hinnata. Kellegagi võrrelda ei oleks päris aus.
Vaatan mõttesse vajunult, kuidas lapsed kõik pooltoored-poolkõrbenud kotletid ühe jutiga ära söövad. See on siis tehtud...  nüüd veel puuk... ja pesu. Tolmuimeja jäägu homset ootama.

Merehaigus

Ma ise ka imestan, kuidas neil ometi õnnestus mind ära rääkida.

Ma ju tean, et ei talu eriti meresõitu. Ometi olen merel käinud lugematu arv kordi ning neist mõnelgi on ta näidanud ka oma karmimat poolt. Siiani on need aga olnud lihtsalt lühemad sutsakad. 

Nüüd sain aga õppetunni, mida ei unusta elu lõpuni. 

Startisime Muhust kell viis hommikul. Tulime lastega laeva otse maakodust. Ülejäänud magasid laeval. Et eelmisel päeval oli merel olnud torm ja purjeka väljumist edasi lükatud lausa kolm korda, olin kindel, et olukord on lõpuks ometi kontrolli all. Mulle kinnitati, et Viirelaiu tagant avamerele sõites võib ehk veel imeveidike kõigutada, kuid seegi väheldane järellainetus vaibub õige pea. 

Päikesetõus oli imeline, kinkis Kesselaiule nõidusliku kuma, muutis Virtsu tuulikud ebamaiseks ja võlus Viire taha vikerkaare. Lonksasin pahaaimamatult kohvi ja ümisesin omaette Muhust pärit lapse uneleõõtsutamise laulu:

Viire takka tulevad kolm meresõidu masinat.

Neil kõigil suitsutorud pääl, vaat kolm suurt laeva seisvad sääl...

Õõtsutamine tuli tasakesi üle pärisellu. Mida vähem roosana paistis Viirelaiu eemalduv majakas, seda rohkem muutus mere õõtsutamine hüpitamiseks. Kui majakast paistsid vaid kontuurid, oli hüpitamisest välja kasvanud suuremat sorti pillutamine. Kui seda märkasin, oli juba hilja. 

Pidime kõigi eelduste kohaselt olema teel kümme tundi. Kui esimest korda oksendasin, olime merd kündnud poolteist toredat tundi. Mulle ei teinudki meelehärmi iiveldus, vaid see, et taipasin liiga hilja, millesse olen end oma ohjeldamatu seiklusjanu tõttu tegelikult mässinud ja mis kõige hullem- kui kaua aega tuleb mul eeldatavasti selle olukorraga rinda pista. Need tunnid, mis ees ootasid, tundusid väljakannatamatult üüratud. 

Aeg ei halastanud mulle. Stefan Kleini raamatus "Aeg. Aine, millest koosneb elu.", seletatakse pikalt lahti, kuidas me aju aja kulgu tajub ja kui erinev võib see olla eri situatsioonides. Uskuge, merehaiguse korral tundub ka sekund sajandipikkune!

Kell kaheksa tundsin, et vajan kiiremas korras abi. Selleks ajaks oli oksendamine muutunud lakkamatuks protsessiks. Aga ees ootas veel seitse tundi sõitu! Meeskond ei olnud abiandmise-mõttega just kõige innukamalt kaasas. Nad normaliseerisid olukorda, kuis oskasid, andsid nõu palju vett juua, et oksendamine kergem tunuks ja pidasid mereltpääste varianti suhteliselt mõttetuks ning arutult kalliks. Helikopteri kutsumist isegi ei kaalutud. 

Ma ei jaksanud enda eest võidelda. Samuti ei teadnud ma, kus on mu lapsed ja kas nendega on kõik korras. Lamasin liikumatult ahtris asetseval pingil, silmad kinni. Mul oli korraga kuum ja külm. Käed ja jalad tõmblesid kontrollimatult.

Ülejäänud reisikaaslasi ei olnud tervelt poole reisi vältel näha. Nad magasid, sest eelmine õhtu Kuivastu sadamas olevat veninud pikaks ja lõbusaks. Saate aru, enamus inimesi suudab ka tormi käes viseldes rahumeeli unenägusid näha, oskamata uneski aimata, milline eluvõitlus toimub nende pea kohal tekil. Neil ei hakka eales iiveldama, nad ei oiga kunagi abi järele, nad ei lange lõbusõidul eluohtlikku seisu. Miks küll mina? 

Ahjaa, üks mu kaaslastest ilmus paaril korral siiski nähtavale, vaatas mind kaastundlikul pilgul ja andis teada, et loeb mu eest lakkamatult Roosipärga. Vaatepilt, mis avanes, oli niisiis piisavalt kohutav. Ma peaaegu ei kuulnudki teda, aga praegu tunnen selle avalduse eest muidugi siirast tänu.

Aeg läks omasoodu edasi, minutid venisid teosammul, meri mässas endise hooga. Kapten ja madrused kandsid kordamööda mu ette ja minu juurest ära kilekotte ja salvrätte. Paraku pidid nad vahepeal tegelema ka laeva juhtimisega. Tundsin end üksiku ja mahajäetuna. Hingehoiu õpinguist on mulle meelde jäänud, et surev inimene vajab turvalist kohalolu, palveid ja käehoidmist. Mulle seda ei pakutud. 

Ainus fragment, mis veel praegugi sellest kohutavast olukorrast kangastub, on Karl Johanni pisaraist nõretav nägu. Ta arvas tõemeeli, et suren. Püha Maarja, Jumala Ema, palu meie, patuste eest nüüd ja meie surmatunnil... (Roosipärja kolmas palve, kolmandal väikesel helmel.)

Teine eluvõitluse etapp algas mu ümberasumisega laeva keskel asuvasse nn koosolemise ruumi. See oli kapteni käsk umbes kella kümne ja üheteistkümne vahel. Ahtris pidavat nimelt rohkem loopima. Mu nuuskamisest lukus kõrvu jõudsid korduvad kinnitused tuule peatsest suunamuutusest ja peagi peeglina sillerdavast merest. Siseruumis lisandusid öökimishoogudele minestushood. Muud vahet ahtri sündmustega võrreldes polnud.

Tuule suund muutus aga järk-järgult tõepoolest. Kui varem pillutasid lained laevukest sihitult siia-sinna, siis mingist hetkest hakkas see esmalt ninaga kuhugi sügavikku kukkuma, et seejärel rappudes ja puristades jälle pinnale tõusta. Kui arvate, et selline õõtsumisviis merehaigele paremini sobis, eksite rängalt.

Kolmandal etapil olid mu kaaslased ärganud. Nad vaatasid mind õuduse- ja kaastundeseguse pilguga ja käisid seejärel ükshaaval teatamas, et Ruhnu läheneb juba tohutu hooga. Vaid paar tundi veel, käkitegu! Ma ei jaksanud tõusta ka siis, kui Ruhnu juba tõepoolest käega katsutav oli. Proovisin, aga vajusin taas. Alles neil hetkil, kui laev kindlalt kai ääres seisis, ajasin end vaevaliselt püsti, pesin näo külma veega puhtaks, vahetasin teksapüksid suvekleidi vastu, kammisin juuksed, värvisin huuled ja sõitsin rattaga randa. 

Seal võtsin otsejoones pileti järgmisel hommikul Kuressaarde väljuvale katamaraanile, mis sõidab täpselt kaks tundi. Lisann sai mulle ette näidata laeval valmisheegeldatud näpunukke, Loviisa võttis noomida, et oleksin pidanud teda kuulama ja reisi ära jätma. Karl Johann aga vahtis enese ette ja kühveldas käte vahel liiva. Tema oli endiselt šokis. 

Järgmise päeva päikesest sillerdaval merel kihutav katamaraan ja jalutuskäik kaunis Kuressaares tegid meist taas inimesed. Purjekas tõi me rattad ja muud mahajäänud asjad Muhusse täna hommikul. Meri olevat olnud kogu tagasisõidu vältel peegelsile. Vahet pole.

Kõik pole loodud merekarudeks. Mõnel on eluõigus ka õrna ja tundlikuna.

Ahastushüüe

Olen ahastuses!

Ah et küsite, miks? Sest teate, ei ole just ülimeeldiv käputada oma kollase traktori kõrval äsjaniidetud murul, püüdes oma alles maniküüritud punaste küüntega niidukimehhanismi vahelt välja kiskuda elektrijuhet, mille ise-hakkamasaamise-entusiasmi ja väsimusest-üli-hajameelsuse mõnusas kombos sellesama niidukiga mitmest kohast eelnevalt purustanud olin, kuna mul polnud õrna aimugi, et see salakavalalt murututtide vahel vonkleb. Et see neetud juhe mitte lihtsalt katki ei läinud ja mitte ühe, vaid sada korda end niiduki terade vahele oli keerutanud, tulnuks tubli masin külili keerata ja juhe alles siis elegantsete liigutustega terade vahelt vabastada, aga kuna mina ei suutnud leida ühtegi tugipunkti, mille taha oma käekesed haakida, et vajalikke jõu- ja ilunumbreid sooritada, pealegi puhus mu avaral heinamaal maailma tugevaim tuul, mis mu pea ühes tükis tahtis otsast rebida, riided seljast takkajärgi, läks olemine väga kurvaks, jätsin traktori kus see ja teine ja jooksin nuttu tihkudes verandale sooja.

Oleksin ma seda teadnud, kuiväga teravalt hakkan oma töömehe vallandamist kahetsema, teate, ma oleks talle mitte kahe ega kolme-, vaid kuue-, seitsme-, ehk lausa kümnekordselt üle maksnud, las ta oleks mind kohe päris paljaks nöörinud- et ma ometi ei peaks tegelema mingite paganama juhtmete, trosside, torude ja lattidega!

Nüüd tuleb see pump, mille juhtme ma ribadeks sõitsin, kuidagi maapinnale tirida. On ta kerge või raske kui pomm? Äkki saab seda juhet asendada? Aga äkki mitte? Kust saab sel juhul uue pumba? Kus mu töömees on? 

Nüüd tuleb see traktor, mis sääl põlla pääl kurvalt konutab, kuidagi külili saada. Äkki on lisaks juhtmepuntrale ka rihm katki? Või lihtsalt maas? Õudne! Kus mu töömees on?

Teate, lisaks tuleks kohe-kohe ühendada pesumasin ja kraanikauss. See on päris katastroof. 

Ah te küsite, et kas ma siis tõesti maal ilma pesumasinata läbi ajada ei suuda? Teate, mul oli siin eile viis eelteismelist ja kaks titte ning väikelast! Täna oli mul siin kaheksa eelteismelist, vahepeal sõelus läbi ka kaks koolieelikut. Teismelised armastavad maailmaasju arutades vooditel aeleda. Tited võivad lisaks linadele pissida. Teismelised ajavad riided poriseks. Tittede riided ei ole ainult mudased, vaid nende rinnalt võib välja lugeda ka mitme päeva toidumenüü. Mulle on siia vaja pesumasinat! 

Hea küll, saan selle Kuressaares naiselikku kavalust kasutades auto peale. Aga siin? Kes need torud ühendab? Kes garanteerib, et vesi hakkab õigetpidi voolama? Kus on mu töömees?

Köögis pole kraanikaussi, sest köögiremont jäi töömehe vallandamise tõttu pooleli. Kõik nõud tuleb pesta vannitoas. Hea küll, kõik nimetatud teismelised ei söö minu juures. Aga neli söövad! Pidevalt! Palju! Erinevaid toite! Suured pudrupajad ja supipotid on väikeses kraanikausis eriti ebamugavad pesta. Mu ilus vannituba on ühtlugu räpane ja jõle. Aga mis kasu on sellest, et vedin kööki kraanikausi? Mööbli? Äkki isegi nõudepesumasina? (Jaa, palun, ma vajan seda!) Kes krt selle kaadervärgi ühendab? Ah, miks pidin laskma töömehel minna?

Õues on vastik ja külm. 

Mis elu see on?

Peaks vist ära linna sõitma...

This is a man's world...

This is a man's world... watch

Esimene, kellega reaalselt kohtama läksin, tundus eemalt vaadates tubli ja ettevõtlik mees.
Nimetagem teda Kaatriks. Kaater oli rikas nagu troll ja muidugi üritas ta seda igal võimalusel ka rõhutada, kuigi andsin oma arust piisavalt selgelt mõista, et kõik asjad, mida ma eluks vajan, on mul juba olemas või ei ole need hetkel primaarsed. Ütlesin selgelt välja, et ei vaja kaatrit, mille üle ta eriti uhke oli, vaid partnerit. "Lisad" kuluvad muidugi kuhjaga ära, miks mitte- aga hilisemas faasis.
Kaatrist kujunes esmalt mu hea ja ustav kirjasõber.  Kusjuures just siin ilmneb esimene minupoolne viga- unustasin eneselt küsida, kas õigupoolest üldse vajan kirjasõpra! Vastus on ei. Ma ei vaja ei kirja- ega tavalist sõpra, sest mul on neid täiesti piisavalt. Vajan kirjutamist ainult esmaseks tutvumiseks.  Kus ma siis olin, kui oli vaja suu lahti teha?
Igatahes vahetasime Kaatriga kirja teel pikki oopuseid ja algul tundsin, nagu ta oleks mind vägagi kõnetanud. Kuigi Kaater tegi äri tehnika valdkonnas, ühendas meid muusika ja oskus maailma asjade üle filosofeerida. Kaater oli kirjas haritud ja viisakas, kirjutades Sina suure tähega ning avaldades austust esivanemaile. Kui õige, noogutasin üksi kodus istudes mõistvalt pead...
Loomulikult andis pikaaegne kirja- ning hiljem ka messengeri teel suhtlemine peagi esimesi ohumärke. Et ta oma tütart jumaldas, on arusaadav. Et ta ka ise iga hinna eest temavanune sooovis olla, tundus veidi imelik. Et ta aga mulle oma tütre seksikates poosides ja napis riietuses pilte saatis, on tagantjärele mõeldes lausa kummastav. Aga las ta jääda...
Lõpuks jõudis siiski kätte ka kohtumise päev. Ah, ma pidin äärepealt krabajase saama- esimestel sekunditel silm silma vastu seistes selgus, et ta oli mulle kogu meie suhtlemise aja saatnud oma paarkümne aasta taguseid fotosid! Või kas osadel oligi tema ise? Kui oli, siis ilmselt oli tast vahepeal mõni ränk haigus üle käinud. Tõeliselt skisoidne olukord!
Rohkem pole mul Kaatrist midagi kirjutada.
Lubasin end jätta nädalateks üksi ja kirjutasin kujutelmaga, keda polnud tegelikult olemaski. Ilus algus!

You see
Man made the car
To take us over the road
And man made the train
To carry the heavy load
And man made the electric light
To take us out of the dark
And man made the boat for the water
Like Noah made the ark

Teine kohtumine oli suisa vastupidine. Saarlane oli rõõmus ja väge täis. Ta tahtis mind vägisi kinno Terminaatorit vaatama meelitada ja kui ma sellest ikka sugugi ei vaimustunud, siis- oh ei, ärge arvake, et Saarlane mõne muu filmi välja pakkus või minu arvamust küsis- tema läks hoopis üksipäini! Minuga kohtus Saarlane lihtsalt peale filmi. Iseloomuga mees, eks, kui Terminaator ei sobi, jäägu naine filmist ilma.
Saarlane oli hariduselt insener. Ta oli ilmselgelt harjunud naisi vallutama. Ta krabas mul kohe kätest kinni. Jah, ikka mõlemast- et ma ei saaks plehku panna. Ja rabas otsekohesusega.
Muide, mul klappis Saarlasega, hoolimata ebaviisakast Terminaatori vahejuhtumist, esmalt päris hästi. Ta ei olnud küll emotsionaalse intelligentsi osas kõige teravam pliiats, kuid tema elujanu ja kirg olid lausa muljetavaldavad. Lendleva kergusega kutsus Saarlane mind peale esimest (!) põgusat kohviku-kohtumist Saaremaale, oma mereäärsesse tallu külla. Arvasin esmases õhetamapanevas tutvumistuules, et miks ka mitte. Koju jõudes ja asja üle järele mõeldes muidugi lausa tardusin ettepaneku kohatusele mõeldes.
Hakkasin taipama, et Saarlane on tegelikult puhtalt ühe asja peal väljas. Minusugused aastaid üksi olnud naised võivad olla temasugusele ülikerge saak. Õnneks suutis mu ratsionaalne ajupoolkera juhtimise üsna kiirelt tagasi võita ja ütlesin kohtumisvariandi viisakalt ära, viidates omapoolsele vajadusele eelnevalt veidi rohkem tuttavaks saada. Saarlane ei varjanud absoluutselt oma pettumust saaklooma põgenemisest. Temapoolne reaktsioon oli oodatust kordades hullem ja välistas igasugused edasised suhted. Õnneks.

This is a man's world
This, this is a man's world
But it wouldn't mean nothing
No, it wouldn't mean nothing
Without a woman...

Kolmanda kohtumise peategelane on Lendur. Elupõline poissmees. Hariduselt itimees.
Lendurist kirjutan kõige rahulikumalt, isegi pisut heldinult, kuna tal on aspergeri sündroom. Aspergeritel on nimelt raskusi tunnete tundmisega ja see takistab väga suurel määrel lähisuhete loomist.
 Lenduri tutvumismotiividest ei saanud ma seetõttu esialgu mõhkugi aru! Ka tema kirjutas mulle pikki ja sisukaid kirju, millest nähtus, et tegu on targa ja laia silmaringiga inimesega. Ometi oli meil otsekui mingi nähtamatu "sein" vahel, kuni esimesel kohtumisel sai pilt selgeks. Päris lahku me teed siiski koheselt ei läinud, sest Lendur kutsus mind lennukiga sõitma. Lennundus on nimelt ta suur hobi ja sellisele omapärasele seiklusele ei suutnud ma vastu panna. Tohutult lahe, sest ma ju jumaldan kõrgusi! Kindel teadmine, et Lenduriga ei tule romantilistest suhtest midagi välja, välistas ka pettumuse täielikult. Vastupidi, suhtun Lendurisse siiani siira poolehoiuga. Tahaksin tõsiselt loota, et ta leiab kellegi omasuguse, kellega leivad ühte kappi panna.
Mina pean aga paraku tundeid tundma ja soovin, et mu partner seda samuti teeks.

This is a man's, man's, man's, man's world
But it wouldn't mean nothing, nothing
Without a woman or a girl...

Aga nüüd tuleb Krõnks! Krõnksuga kohtusin ühel korral tegelikult juba mitu aastat tagasi ja see oli üks kentsakas pimekohting ajal, mil ma tegelikult veel uue kaaslase leidmise peale ei mõelnudki. Krõnksuga kohtumise lugu vääriks eraldi kirjatükki.
Igatahes kuulub ka Krõnks sellesse isasloomade sugukonda, kes oma vanusega hästi hakkama ei saa. Ta on muidugi korralikult ära tuunitud ja oma arust vastupandamatu. Kui ta mulle oma vanuse ca 15 aastat nooremaks valetamisega vahele jäi, nägin temas pigem pensionärist kõrendit, kes mitmeid tunde päevas jõusaalis orjab, arvates, et see teda maailma seksikaimaks muudab. Muide, Krõnks on algupäraselt samuti tark mees, kel ilmselt keskeakriis katuse kõvasti sõitma on pannud. Ta imetles oma tarka juttu kvantfüüsikast sedavõrd, et minu halvastivarjatud haigutus talle põrmugi korda ei läinud.
Ühtlasi selgus tõsiasi, et Krõnks jälestas "rippuvate kõhtudega" ja "end paksuks õginud" naisi. Temavanused olevat sajaprotsendiliselt säärased. Enamus minuvanuseid ilmselt ka. Mine tea, äkki ma isegi? Ta ütles, et kuna ta ise näeb nii noor välja(!), peaks temale sobiv naine olema heas vormis isend, kes oleks vähemalt 15-20 aastat noorem. Kaalunumbrit Krõnks ei täpsustanud. Mul läks Krõnksu jutust süda pahaks ja põgenesin sündmuspaigalt kandade välkudes.
Aga loo püänt alles tuleb! Nimelt kirjutas mulle mõned kuud tagasi üks mees, kes soovis koheselt kohtuda. Tema kirjaviisis oli midagi tuttavlikku. Mees arvas, et võiksime korraldada pimekohtingu. Mina vastasin, et never-ever ei lähe ma pimekohtingule, et ükskord läksin, aga kohtusin mingi jõleda Krõnksuga, kes end mitukümmend aastat nooremaks valetas, saada parem heaga pilt.
Mispeale ta saatiski. Ja mis te arvate, kes pildilt vastu vaatas? Krõnks! Veel rohkem ära tuunitud, seega veel palju-palju vanem! Vanuseks oli märgitud 45. :D

Man thinks about a little bitty baby girl
And a baby boy
Man makes them happy
'Cause a man makes some toys
And after man
And after man's makes everything
Everything he can
You know that man makes…

Ja viimaks kirjutan Isast. Isa pani mind algul tõeliselt heldima. Mõelda vaid, ta naine oli teise mehega jalga lasknud, jättes Isa üksi kolme last kasvatama. Isa tegi seda täieliku pühendumisega. Isa oli erialalt teadlane. Tehnika valdkonnas, nagu kõik eelnevadki.
Kui me Isaga kohtusime, hakkas ta mulle paari tunniga üha rohkem meenutama Ema. Lausa Kanaema. Appi, ta hakkas mulle meenutama mind ennast! Küllap lootis Isa südamest, et leiab minus hea koduse haldja, kes ta lastele tema asemel hakkaks frikadellisuppi keetma, tema aga pääseks turvaliselt kuuri alla. Isa lihtsalt ei adunud, et kui inimesel on kolmikud, on viimane asi, mida ta soovib kuulda, frikadellisupp. Kolmikute ema soovib nimelt ainult üht- et keegi näeks temas taaskord Naist. Vaene Isa, ma lihtsalt ei suutnud talle seda öelda, kadusin lihtsalt ja vaikselt ta vaateväljast...

This is a man's world
This, this is a man's world
But it wouldn't mean nothing
No, it wouldn't mean nothing
Without a woman...

Selline see meeste maailma kord on. Minu kirjatükist jäid praegu põhjendamatult välja Mees, Kellel Oli Kohutavalt Halb Rüht, Juristist Joodik ja Suur Juht Ja Õpetaja. Mõni veel. Erinevatel põhjustel. Ja tegelikult polegi ju vahet...

This is a man's world...

(Laulu kuulasin kirjutamise taustaks)

Otto ööelu

See on lõppkokkuvõttes lihtsalt nii naljakas lugu, et kuigi selle kirjapanek jäi mul kord pooleli, otsustasin ta nüüd ikkagi lõpetada.
Niisiis Otto, kel vanuseks toona 2 aastat ja 3 kuud, jäi ööseks meile.
Kõik oli hiilgav. Otto käis vannis- nagu alati minu juures olles. Seejärel käis Otto saunas- koos minu ja trioga. Seejärel Otto sõi, kreeka jogurtit meega- nagu alati minu juures.
Ja seejärel, kell pool kümme hakkasime Ottoga magama sättima. Otto voodikene asub me mängutoas. Mängutoas on ka lahtikäiv diivan, kus Helis meie juures ööbides magab ja kuhu ma sel korral endale aseme valmistasin.
Selgus, et Ottol on enne magamajäämist pikad rituaalid. Mina muidugi ei jaganud neist ööd ega mütsi. Ühel hetkel tõmbas Otto endale ühe Barbie nuku juukseidpidi voodisse. See olla emme! No hea küll, las olla pealegi. Seejärel luges Otto ette kõik, kes on kallid. Seda luges ta mitu korda. Mul hakkas silm hirmsasti kinni vajuma. Otto oli aga valvas. "Mannela!" käratas ta karmilt, kui unekesele järgi hakkasin andma. Jätkasime vapralt loetelu.
Mingi hetk hakkas Otto ise ära vajuma. Tundsin juba võidurõõmu- noh, et minu juures pole sugugi kehvem. See oli aga ennatlik. Ütleme, et kohati ta ju nagu magaski, aga aeg-ajalt kostus magaja huulilt vaikne hala. Mu mõistus ei võtnud kuidagi säärast omapärast unestiili. Ma ei saanud aru, kas peaksin sekkuma või tegema nagu ei kuulekski või veel miskit kolmandat. Ühesõnaga täielik jama!
Helis arvas messengeris, et võiksin pool-unes haliseva Otto potile panna. See aitavat kohe kindlasti. Tegingi nii. Ja aitaski! Kahekümneks minutiks. Kui minu silmas taaskord kinni hakkasid vajuma, oli Otto korraga püsti nagu jonnipunn, eirates kõiki mu katseid teda uuesti pikali suruda.
"Otto taa'b kooki", teatas ta tähtsalt. No tere hommikust!
"Otto taa'b alla minna!" korrati kangekaelselt nõudmist. Kell oli kaksteist läbi. Piilusin vargsi läbi pool-suletud silmade. Taevake, see laps ju on täiesti ärvel!
"Otto ta'b kooki!" läks hääleke veel pinevamaks. Tundsin, et pääsu pole. Kõrvaltubades magasid kolmikud, kel olid järgmiseks päevaks omad toimekad plaanid. Kujutasin juba ette, kuidas unine Loviisa "jubeda titekisa" üle valjuhäälselt nurisema pistab. Unine Loviisa pole nimelt samuti kerge variant. Mõtlesin, et nui neljaks, pean Otto vait hoidma.
Läksime alla. Otto ei ilmutanud mingeid väsimuse märke. "Otto taa'b kooki!" tõi ta oma soovi kolmandat korda kuuldavale. No kust ma võtan sulle keset ööd seda kooki, mõtlesin ahastusega. Leidsin potist ühe koorega keedetud kartuli. "Võta siis kooki," meelitasin Ottot. Otto sõigi veidi aega koogi pähe lusikaga külma keedukartulit. Siis aga võttis asi uue pöörde.
"Otto ei ta'a kooki!" teatas ta, "Otto taa'b emme 'uude." Mis mõttes!?
Nüüd kiskus asi pinevaks. Otto tahtis väga emme juurde. Ükski minu poolt pakutud asendustegevus ei aidanud. Poisi hääleke läks järjest nutusemaks. Minu nõutus kasvas minut-minutilt. Kodurahu huvides soovisin ülakorrusel magava trio nii kaua kui võimalik une hõlmas hoida.
Aga ega enam pikka pidu polnud. Otto läks närvi. Ja mina läksin ka närvi. Üldiselt väldin lapselastega hakkamasaamatuse korral Helise kaasamist- ma pole ju mingi algaja ema! Aga sel ööl olin selle ärkvel poisiga täiesti nõutu ja otsustasin siiski läbi messengeri Heliselt abi paluda. Imekombel juhtus ta täiesti ärkvel olema. Muidugi imestas ta kõigepealt, et kuidas on selline asi üldse võimalik, et kaheaastane poisike ühel ööl magamisest lihtsalt loobub. Mina ka ei teadnud.
Jumal tänatud, et Helis mulle nii lähedal elab! Otsustasime üheskoos, et Otto suur soov emme juurde pääseda on sel korral täitmiseks.
Aga sellega põhinali alles algab. Keerasin Otto ööriietega ühe paksu teki sisse. Ahjaa, enne koperdasin veel pimedas esikus seisva tolmuimeja otsa, mille eest Otto mind hetk varem isegi hoiatas, aga kuna ma ei saanud temakeelsest sõnast aru, lendasin ikkagi pool-ninali ning Otto hakkas nutma. Loviisa une katkemisoht ja suure riiu vallapääsemine oli muutumas käegakatsutavaks reaalsuseks.
Mul polnud enam aega ümber riietuda. Öösärk seljas ja crocsid jala otsas tundus sobiv öine rõivavalik. Või mis tundus, mul oli vaja karjuv Otto ruttu uksest välja saada! Loviisa, noh...
Öö oli meeldivalt jahe. Panin auto termomeetri kahekümne seitsme kraadi peale, et laps ei külmetaks ja asusime teele. See seitse minutit mis minu kodu Helise omast lahutab, on tavaliselt rahulik teekond. Nüüd aga, kae nalja, keeras üks tore sini-valge politseimasin mulle järsult sappa. Tekkis eiteakust. 

Siin ma nüüd olen, mõtlesin õudusega- laps tekki mähitult tagaistmel, ise öösärgi ja kalossidega roolis. Kell pool kaks... Raudselt ülikahtlane naine!
Õnneks oli mu auto hiljuti üle vaadatud ja ka tuled näitasid vist suht korralikult. Igatahes loobus politsei üks ristmik enne Helise kodu jälitustegevusest. Sain Otto emme turvalistesse kätesse üle anda.
Aga tagasiteel asus sama politsei taaskord sappa! No mida!?
Muidugi oli mu ärevus uuesti silmapilkselt laes. Endiselt ei olnud mul vähimatki huvi öösärgis ja crocsides ütlusi anda. Sõitsin väga-väga korralikult. Tema muudkui järel. Kuni... häh, selgus, et see oli nende jaoks lihtsalt üks naljakas mäng- masin keeras veidi enne minu maja jälle kõrvalteele!
Jõudsin koju. Trio magas, laps oli saanud emme juurde. Seal ma siis olin, pool-proff lapsevaigistaja ja politsei jälitamismängu-kaaslane. Öösärgiväel.
Hommikul leidsin esimese asjana diivanilt pooleldi ärasöödud keedukartuli...

Soovidest

Öeldakse, et soovidega tuleb olla ettevaatlik, kuna need võivad täide minna. Vahel ka omal viisil.
Minu kaks suurimat elusoovi on küll täitunud lausa sõna-sõnalt. Kuigi olen neist siin ka varem kirjutanud, pole ehk väike meenutus enne põhiteema juurde jõudmist liiast...
 Esimese soovi kirjutasin teismelisena Jaani kirikus toimunud vespril märkmikku. Mäletan, et istusin kusagil parempoolsetes pinguridades ja orel mängis.
Olin pianist ning polnud peaaegu midagi, mis mind ja orelit ühendanuks. Kirjutasin märkmikku lause: “minust peab saama orelikunstnik”.
Mõne aasta pärast sai Jumala juhtimisel teoks oreli eriala taasavamine Muusikaakadeemias täpselt sel aastal, kui mina sinna astuma pidin ning täiesti müstilisel kombel toimus kohtumine legendaarse professor Hugo Lepnurmega, kes mind, null-orelioskusega tudengihakatist, ekstra sellele erialale õppima kutsumas käis. 
Ja kui veel lisada, et nüüdseks olen sealsamas Jaani kirikus, kus toona need saatuslikud sõnad märkmikku kritseldasin, inimeste elukaare olulisi sündmusi orelimuusikaga kaunistanud juba üle kahekümne aasta, siis selle soovi täideminekuks võib ju küll südamerahus lugeda 100%. 
 Teine päevikusse üleskirjutatud soov oli: “mul saab olema neli last”. Jah, muidugi olid mul kõik eeldused, st pealtnäha ontlik abielu, kodu ja normaalne majanduslik seis, lisaks ka sünnitusvõimest tunnistust andev tubli esimene laps, ette näidata, aga et triol tulekuga kiiret ei paistnud olevat, andis mu bioloogiline kell veidi tugevamat sireeni, mille ajel need sõnad paberile seatud saidki. Miks just neli, ei mäleta. Mäletan küll, et ahastuses sai mõnel korral ohatud, et “tuleks ükski lisaks...”, aga veel tükk aega ei juhtunud midagi. 
Kuni kätte jõudis taaskord soovide täitumise päev, mil mu maja täitus lastega korrapealt. Neli- nagu soovisin.
Aga eelnev oli vaid sissejuhatus, kaunis viide sellele, kuidas meid hoitakse ja juhitakse ning kuidas meile ei keelata midagi, mida armastame ja millega toime tuleme. "Paluge- ja teile antakse, otsige- ja te leiate, koputage- ja teile avatakse..." (Lk 11) Nii lihtne see ongi... Peaaegu...
 Ainult... mul on veel üks hästi tähtis soov, mille olen juba mõnda aega tagasi kirja pannud, aga mis pole tahtnud kuidagi täide minna. Ah et mis? Kuidas seda nüüd öeldagi...
 Lugesin ühe veidi endasarnase naise pihtimuslugu sellest, kuidas tema oma ellu partneri "tõmbas", kui oli tüdinenud üksiku staatusest. Ta olevat nimelt kirjutanud seinale suure sildi "Mees- ja ruttu!" Mõelda vaid, loetud päevade jooksul olevatki tema "prints valgel hobusel" õuele ratsutanud, sinna jäänudki ja kui nad ära pole surnud... ah, ühesõnaga, lugesin seda lugu, silmad pärani peas ja mõtlesin, et ohoo, kui see asi nii lihtsalt käib, miks siis mina siin aastaid üksikuna konutan- proovin ka!
Vaadake, asi on selles, et minu tegevusvaldkondades ei ole eriti meesterahvaid. Okei, mõni ikka on ka. Aga ütleme nii, et see mõni kipub liiga tihtilugu olema abielus, paadunud vanapoiss või lihtsalt ullikene. Ühesõnaga, printse igapäevaselt ringi ei kappa. No ja ega ma isegi töörutiinis mingis muinasjutus ei ela. Olen ikkagi erialaliselt pühendunud ja kompetentne naine.
 Tegin hoopis sildi. Kirjutasin sellele samuti sarnase sõnumi, nagu too naine, kellest lugesin. Rõhutasin ka üle, et asjaga on kiire. Kaksipidi mõistmist ei saanud olla.
 Minu heledal magamistoa seinal tundus too sinise pastakaga kribatud paberilipakas nagu sadul sea seljas, aga surusin hambad risti ja asusin ootama. Asi lõppes suhteliselt kiirelt ja piinlikult, kui trio, eesotsas Loviisaga järgmisel või ülejärgmisel päeval mu magamistuppa marssis, arusaamatu näoga Maagilist Universumi Märguannet jõllitas ning otsesõnu "Mis tobedus see on?" küsis. Muidugi rapsasin oma võlupaberi koheselt karmide pilkude eest garderoobi kaitsvasse rüppe, kuid sellegipoolest piidlesid lapsed mind imelikult veel mitu päeva. Püüdsin küll mõelda, et ehk sai see soovikene siiski kiirelt edastatud. Kahtluse tekkides kaalusin varianti see öö hõlmas igaks juhuks näiteks katusele kleepida, kus mõistmatuid isikuid igapäevaselt ringi ei tammu ja kus ta Saajale veelgi lähemal asetseks, aga pelgalt mõtteks jäi seegi. Mingi arunatuke peab ikka inimesel säilima!
Too kokkukäkerdatud paber on nüüd veidi varjulisemas kohas. Kabjaplaginat pole nii vähese panustamise peale muidugi järgnenud.
On vaikne.
Vaid orel mängib tasakesi taustaks ja lapsed lärmavad õues batuudil...

Ümberhäälestumine

Sajab.
Istun kodusel verandal ja vaatan männiokastega kaetud muruvaipa. Märg.
Tegelikult peaksin olema hoopis Naissaarel. Täna on Neitsi Maarja sündimise püha ja just sel päeval on mul traditsioon matkates suvega hüvasti jätta. Alati Naissaarel, mere ääres.
Sel aastal läks teisiti. Ma jäin SEB sügisjooksu tõttu laevalt maha!
Laev väljus Lennusadamast. Uurisin pikalt jooksu trajektoori ja otsustasin, et kõige valutum on Lennusadamale läheneda Sõle tänava kaudu. Sel juhul jäi teele vaid üks jooksuraja ületus. Varusin piisavalt aega, olles täiesti kindel, järk-järgult lubatakse ikka autosid üle. Nunne tänava otsas Balti jaama juures lubatakse alati, olen seda teed aastaid SEB jooksupäeval kirikusse sõites kasutanud. Aga Sõles, näe ei lubatud!
Imelik tunne on, kui plaanid korraga sinust olenemata kardinaalselt muutuvad. Seetõttu on mul täna kummaline ennast ka Ussimaarjapäevaga seostada. Vajan selleks üle mere kilukarbivaadet, punavaid  kibuvitsapõõsaid, loksuvaid laineid ja üksindust.
Sel korral tuli suvi vaid riivamisi. Ma ei kasvanud temaga kokku, ei käinud käsikäes mööda heinamaid ega kihutanud sumedas ööpimeduses krabisevat kruusateed mööda kuud peegeldava mere poole. Meie sõrmed puutusid vaevu kokku. 
Mõnel üksikul päeval tundsime siiski suvega suuremat lähedust. Aga see oli vaid hetkeks. Ei, võibolla siiski tunniks-paariks? Igatahes sõprust sellest ei kasvanud. Seetõttu oli ka kerge lahti lasta. Ta libises mu käest ja kadus lihtsalt öhe. Sõnagi lausumata. 
Võibolla sellepärast ma ei jõudnudki Naissaarele, et mul ei olnud suvele midagi öelda. Ega tal mulle. See suvi oli nagu mõni hea tuttav, kellest väga lugu pead ja kellega vahel toredale jutusoonele satud ning lahkudes viipad, et näeme-räägime jälle, ise teades, et see ei juhtu kunagi. Mulle meenub küll sääraseid sümpaatseid inimesi, kellega suhtlemisest mingil imelikul põhjusel sõprust ei kasva.
Sajab. Ei tea, kas Naissaarel ka? See liivarand seal... on kindlasti udune. Kilukarbivaadet pole paista. Liiv on märg, istuda ei kannata. Tasapisi poeb külm kontide vahele.
Lähen tuppa. Tunnen korraks, et tegelikult saab kõik toimuda ka siin. Neitsi sünd ja suve lõpp. Aga juba libiseb ka see tunne mul käest, jättes veel hetkeks maha õhkõrna aimduse niiskest ja soolasest meretuulest... kuni kaob seegi...

8.09.2019, traditsioonilisel suvega hüvastijätmise päeval, sel korral olude sunnil teisel pool vett.

Imelised inimesed

Maailm on täis imelisi inimesi!
Põhjus, miks ma nii paikapanevat lauset täna nii südamest hõikan, on see, et olin mitmeil rindel suures hädas. Einoh, kas just kõikide meelest "suures", on muidugi iseasi, aga minu jaoks varises ikka maailm osaliselt lausa kokku.
Asi algas üleeile õhtul, kui valmistusin võtma oma tavapärast magamamineku-eelset dušši, aga selgus, et sooja vett polegi. Hommikul polnud olukord muutunud. Süda aimas halba.
Ma üldiselt väldin me katlaruumis asetsevate paakide üksipulgi uurimist. Need on hirmuäratavalt targad masinad, mis toimetavad omasoodu. Nüüd aga lihtsalt pidin nendega tutvust tegema ja üks neist hüppas mulle oma julge tervitusega eriti silma- ta laubal ilutses säravpunane hüüumärk ja vilkus mingi imelik tähtede kombinatsioon. Nii tark ma ikka olen, et adun punase tule korral ohtu, riket ja vajadust kohese sekkumise järele. Aga kuna mul polnud aimugi, mis paagiga sellesinase näol parasjagu tegu, lõi põlvist nõrgaks kahtlus võimalikust gaasilekkest, juhul, kui see on gaasikatel- tean nimelt majas olevat gaasikütte ja olen isiklikult sõlminud lepingu ka firmaga Eesti Gaas.
See oli gaasikatel. Aga ei olnud gaasileke.
Niisiis, esimene imeline inimene, kes minuga vestles, vesteldes rahulikuks jäi ja ka minusse rahu ja lootuse sisendas, oli armas vene aktsendiga vanem mees. Valisin värisevi käsi algul vale, siis aga juhatamise peale õige telefoninumbri (sest tean nüüd une pealt, et ega kõik firmad ei tegele seesuguste kateldega!), see tore mees kuulas mu kenasti ära, tuli kohale, tegi kindlaks, et üks jupp, mille nimi mul kahjuks praegu meeles pole ja mis ilmselt ka enamikule teist midagi ei ütle, on läbi ning pani ette see välja vahetada. Või siis uus katel osta, mis polevat ka paha mõte. Katel on lihtsalt tuhatkond eurot kallim, kui jupp, mis on niigi mitusada. Mina, kes ma kujutlesin juba vaimusilmas karmi talve trioga ühes toas elektriradika kõrval külitades ja tänasin mõttes Jumalat, et ma vähemalt Muhus ei lasknud pliiti välja lõhkuda- juhuks, kui peame pagulusse minema- tundsin ülevoolavat tänutunnet, et tema teeb ja tema vastutab. Kui selgus, et lausa lähipäevil, oli mure murtud. Üksi pole, üksi pole keeegi... laulsin mõttes laulupeost kummitama jäänud viisijuppi.
Lisan, et seesugused läbiminevad jupid ja kaadervärgid on minu meelest üksikule naisele kõige suuremaks katsumuseks. Lugesin just Margus Punabi artiklit, milles ta möönab, et tänapäeva mehe muutumine intellektuaalseks pehmoks on pöördumatu protsess, millest pole pääsu. Ometi usun, et küllap oleks isegi tollesama intellektuaalse pehmoga veidi enam turvatunnet- kaks pead on ikka kaks pead! :)

Aga see pole veel kõik. minu kohtumine teise imelise inimesega leidis aset täna hommikul. Selgus, et mulle oli üle kandmata ühe ammuse kontserdi tasu. Veel selgus, et arvet selle kontserdi eest (ja üldse kõiki tulevasi arveid) saab esitada vaid läbi arved.ee keskkonna. Misjärel selgus, et too arvete keskkond ei tunnista minu ID kaarti. Misjärel ma üritasin ise tuvastada viga, mille tulemusel mu arvuti enam mind ennast ei tunnistanud, mille tulemusel pidi uuendama kõike, alates Apple id-st ja lõpetades maiteamillega, mille tulemusel mulle lõpuks lihtsalt nutt peale tuli. Helistasin värisevi käsi Id toe telefoninumbril ja mulle vastas tema- maailma kõige rahulikum ja osavõtlikum mees. Mees, kes kuulas turtsatamata mu mure ära, mees, kes juhendas mind rahulikult ning veenvalt kopeerima tekste ja numbrikombinatsioone mingitesse toredatesse terminalidesse, avama erinevaid aknaid ja brausereid ja lehitsejaid. Mul oli täiesti ükskõik, mida teen- peamine oli, et ta toru ära ei paneks! Ja kui lõpuks jäi vaid restart, ütles ta, et "kui te ikka sisse ei saa, helistage tagasi, me ei lõpeta enne, kui probleem on lahendatud": Kuidas on võimalik nii lahke olla? (Muide, ma helistasingi tagasi- süsteem tahtis mingit PIN-i, tuli välja, et tegu on ID kaardi PIN1-ga). Ühesõnaga, see mees oli ime!

Aga see pole veel kõik. Kogu selle aja oli mulle toeks sellesama suure kontsertorganisatsiooni raamatupidaja, kellele pidin tollesama ülalmainitud arve tollesama ülalmainitud keskkonna kaudu esitama ja keda nimetan rõõmuga kolmandaks imeliseks inimeseks. Ka tema peaks olema ametilt hoopis psühholoog! Toetavad laused nagu "ma saan väga hästi aru" või "jaa, ka mina olen sellises olukorras olnud" või "mida me võiksime veel proovida?" või "alustame nüüd rahulikult otsast peale" annavad elujõudu ning taandavad enesesüüdistused tavapärasest märksa madalamale. Tema kõne "nüüd on te arve mul lõpuks käes!" oli tekitas kiitusega õpingute lõpetamise tunde. Olin vahepeal juba mõelnud sellest rahast loobumisele...

Neljas imeline inimene  on Helis, kes helistas täpselt õigel ajal, minu hulluse tipul. Ta kuulas mind ära ja ütles "need kõik on ju lahendatavad probleemid, pane see arvuti nüüd nii tunniks ajaks ära ja oota, kuni Nils helistab." Seda lauset korrutas ta mitu korda, sest mina jõllitasin oma kokkujooksnud ekraani jonnakalt edasi, otsekui saaks seal pilgu teravusega miskit muuta. Mul läheb alati aega, et letargiast välja tulla.
Kui viies imeline inimene , Helise kihlatu Nils, mulle helistas, olid enamus mu probleemidest juba tänu esimesele, teisele, kolmandale ja neljandale imelisele ińimesele lahenenud. Ometi aitas ka tema lause "see on jah tüütu, kui sellised asjad juhtuvad" veelkord kaasa tõdemusele, et me ei pea olema täiuslikud. Me ei pea kõike oskama. Me võime olla abitud. Meil on õigus küsida abi. Meid ei peeta lolliks. Meid aidatakse. Meiega käitutakse hästi.
Teate, kõige selle vastu on minevikus minuga käitumisel eksitud! Sellepärast olengi mõningais teemades siiani säärane...

Kõikehõlmav armastus

"...ja siis sattusin kristallikotta," rääkis ta. "Olin energiast täiesti tühi ja ta täitis mind hetkega."
Istusime vastakuti mu kabinetis ja kuulasin huviga. Tegemist oli õigupoolest üsna keeruka paarisuhte looga, mis vajanuks kiiret ja oskuslikku sekkumist. Kriis. Võimalik lahkuminek. Ühesõnaga, raske aeg.
"Selgus, et olin elanud oma mehe energias. Nüüd aga kogesin kõikehõlmavat armastust, täitusin ja saatsin seda ka talle," toimus südamlik viide oma armsamale.
Nihelesin, kuid ei öelnud ikka veel midagi.
"Ma pean oskama viibida selle armastuse seisundis ja  kõik saab korda," kinnitas ta.
"Ja-jah," noogutasin kaasa, lastes silme eest läbi paari suhteajaloo pikantsemad seigad, mis lausa nõudvat ühepoolse kõikehõlmava armastuse väärikat ravi, "ja kuidas saaksin mina aidata?"
Ta lõi oma kaunid silmad maha. Need täitused pisaratega.
"See kõik oli eile. Täna hommikul... oli jälle nii krdi s... olla," lausus ta vaikselt.

Nastik

Nastikul on kollased põsed ja ta võib olla üsna suur. Ta võib äkitselt kibuvitsapõõsast välja roomata, sest mul on seljas kaitsevärvi riided ja ma võin mõjuda üsna vaikse ja looduslikuna, kuigi istun rohelises ilmetu disainiga masstoodetud plastmasstoolis Naissaare rannas ja kuigi need kaks kujundit ei sobi minu arvates kohe kuidagi kokku. Püüan väga keskenduda iseendale.
Nastik võib üsna ootamatult välja vingerdada. Ma ei pruugi sel hetkel suuta mõelda, et minu säherdune pool-looduslik olek on otsekui temapoolne  kompliment, noh, selles mõttes, et ta mind ei märka. Ja mina võin omakorda  vabalt mitte mäletada, et ma usse ei karda, sest ta on ikkagi paras pirakas ja roomab väga lähedal ja seetõttu võin ma oma jalad järsu liigutusega oma inetusse rannast laenatud plasttooli tõmmata, kuna ehmatusega inimene ei mäleta õpitut, mis kõneles, et nastikul puudub mürgihammas ja tegelikult on ta üks nunnu ja ohutu uss.
Loomulikult on nastik sel juhul mu järsust liigutusest nördinud, sest ka tema on eksinud ning ma ei olegi jämedamat sorti oksaront, kellena esmalt paistsin, vaid ehmatusest väledate liigutustega inimene, kelle pärast tuleb nüüd teekond pooleli jätta ja ummisjalutult põgeneda.
Muidugi võin ma juba hetk hiljem oma spontaanse teo rumalust taibata ning jämedamat sorti puuronti teeseldes tolle kibuvitsapõõsa juurde hiilida, kuhu nastik roomas, sest võin vabalt sellest head fotot haista. Aga ilmselgelt on siis juba hilja. Nastik igatseb kusagil kaugemas põõsanurgas käsi, millega oma kollaste põskedega peast kinni haarata, sest alles nüüd saab ta aru, et kogu ümbruskond on inimese lõhna täis ja  tema lookles nagu ullike otse kindla lõksu poole.
Ma võin oma koledasse tooli tagasi vajuda. Aga iseendasse süvenemine ei pruugi  enam edeneda, sest pilk eksleb pidevalt  põõsa poole, kuhu see suur nastik lookles. Ma võin vabalt kahevahel olla, kas see oli meeldiv või häiriv kohtumine ning võin enesele seks korraks lubada ka loomepuhangu lõppu, sest olen  ikkagi linnainimene ja daam  ja madu ON pisut eksitav. Aga vähemalt sai Naissaarel käidud ja tundub, et suvega pole sel aastal küll veel tarvis jumalaga jätta, sest see kestab veel pikalt-pikalt...

Neitsi Maarja sündimise päeval, 8. 09. 2018, Naissaarel

Värskeltvärvitud lävepakk

Esiteks astus värkeltvärvitud ukselävele Lisann. Ta piidles mu reaktsiooni silmanurgast. See oli ootuspäraselt emotsionaalne, sest olin neid kõiki värske värvi osas eelnevalt korduvalt manitsenud ja pidin nüüd kogu läve uuesti üle värvima.
Teiseks komistas värskeltvärvitud ukselävele Loviisa. Ta ehmus oma tegevusest sedavõrd, et hüppas nõelatult üles, koperdas ka teise jalaga läve värvisele pinnale ning jäi ehmunult mu reaktsiooni ootama. See oli ootuspäraselt emotsionaalne, sest olin neid kõiki värske värvi osas eelnevalt korduvalt manitsenud ja pidin nüüd kogu läve uuesti üle värvima.
Ma ei jäänud ootama, et Karl Johanngi läve värskele värvile jälje teeks. Blokeerisin sissekäigu toolidele asetatud lauajupiga. Lapsed pidid käima sisse-välja läbi aidaukse. Jätsin läve ööseks lahtiste uste vahele kuivama.
Kolmandaks astus värskeltvärvitud lävele keegi kass. Elegantseid musti käpajälgi oli hulgi värskelt värvitud valgel lävepakul ja valgeid käpajälgi üle kogu veranda. Kass ei jäänud mu reaktsiooni ootama. See oli ootuspäraselt emotsionaalne, aga rohkem nagu iseendale.
Ma ei teagi enam, kas peaksin kogu läve uuesti üle värvima või on see tühi töö ja vaimu närimine. Metssiga pole ju veel käinud.
Ela siis sellistega!

Kiviaiast, pahaselt

Kiviaeda ladudes tuleb meeles pidada vaid üht- kivi on alati näpust tugevam! Minu näppudest olid täna kivid tugevamad neljal korral. Ega minusugune ju ühest näpukast õpi! Siin ma nüüd istun, suu kriipsuna peas ning hoolega valides, mis sõrmedega arvutiklahve puutuda ja panen kõigile südamele- ärge laduge kiviaeda väsinud peaga ja/või hämaras! Augustiõhtud on küll sumedad, kuid ühtlasi pimedad ning tähelepanu hajumisel võib näpp hõlpsasti kahe kivi vahele või siis ühe kivi alla jääda. Kellele seda jama vaja!
Ja muide- üks õige daam ei laogi mingit kiviaeda...

See talv...

... on hoopis teistsugune.
Sel talvel tunnen korraga, et olen saanud tugevaks. Olen saanud korraga nii tugevaks, et julgen rääkida isegi nõrkusest! Ning naerda kogu heliredeli ulatuses.
Kui see pagana H. poleks mu ellu tulnud, ah, ega ma siis ei olekski, käed puusas, üle oma naiselikkuse läve suutnud astuda. Oleksin juba ammu enne lävepakuni jõudmist iseenese seelikusabasse takerdunud, silmad maha löönud ja tagatuppa taandunud.
Kuna aga see pagana H. oli mu niigi hajevil pea korralikult sassi ajanud, tundus mõneti hea jälle kogu eheduses olemas olla. Muidugi kandis see pagana H. kõiki neid omadusi, millest peaksin neljakümnendates eluaastates naisena nagu katkust hoiduma, ometi suutis just see pagana H. läbi kujutletavate guaššvärvide, mida ta lõdva käega mööda mu olevikku laiali plätserdas, tekitada mu teele värvilaigulise visiooni, millest ma enam sammugi ei tagane, mis ei sea eeltingimuseks raudtugev olemist, vaid mis keskendub pigeb arguse ja julguse dilemmale. Edasi või tagasikäigule. Reetlik värvine jäljerida näitamas tema enda valiku suunda, mis polegi enam oluline ja on üpris hõlpsasti mahapestav...
Meie elus juhtub palju asju otsekui kogemata. Hiljem mõistame- kui enne hukka ei mõista- miks. See mõistulugu meenutagu mulle aga  lauselõiku, mis viimasest jutlusest väga meelima hakkas: "kui ma ka iga kord haiget saaksin, ei loobuks ma armastamast, sest sellega salgaksin lausa kaks kolmandikku iseendast." Kuigi  “kui” muudab selle lause täiesti tingimuslikuks, kätkemata endast piiskagi absoluutset paikapidavust, tundub mulle üha sagedamini, et paljud inimesed ongi iseendast igaks juhuks vaid kolmandiku alles jätnud...

Ahjaa- kui mu lähisugulane H. oli selle pagana H. kaela kahekorra käänanud ja ta pea lipuna ta enese majakorstnat kaunistas, läksin vaikselt räästa alla ja sosistasin "aitäh". Ülalt kostus vaid kolinat...

Meres

Eile oli esimene sügispäev, aga kolmikud ei soovinud veel suve käest anda ja otsustasid minna merre ujuma. Leppisime küll eelnevalt kokku, et "ainult jalgupidi" ning trikood ja ujumispüksidki olid kaasas vaid dressipükste märjakssaamisest hoidumiseks, aga nagu ma juba aimasin, andis "ainult jalgupidi" üsna pea oma võimu mere ürgsele kutsele ning minul, kaldalolijal, jäi üle vaid hõlmad veelgi rohkem koomale tõmmata, et oodates jahe ei hakkaks.
Kui ujutud ja riietatud, olime jube peaaegu pääsenud auto sooja rüppe. Seal aga ilmusid reeturlikult silmapiirile kaks uhket meresõidu-masinat, kui tsiteerida laulu "Viire takka". Need massinad (kui hääldada veel mu kadunud vanatädi kombel) tähendasid aga kogu mu püha kojumineku-ürituse untsuminekut- olime nimelt Pikakari rannas, kuhu loetud minutid peale laevade möödumist rulluvad sellised laevalained, et anna olla. Kaks laeva tähendasid niisiis kahekordseid laineid!
Pika mokaga andsingi laintevaatluse-loa. Aga ainult kaldal, manitsesin! Mis te arvate- kui kogu lõbu pihta hakkas ja jõuliselt vahused lained kallast rammisid- kas nad püsisid rahulikult kaldal? Õige vastus on EI! Õige vastus ajas mind nutma ja naerma korraga- esiteks vettisid läbi jalanõud, sest lainete eest ärahüppamises ei oldud piisavalt käbedad. Seejärel said soolast merevett tunda dressikad, kohe täies pikkuses. Ning lõpuks võttis oma osa ka ülemine ots, kuid muidu!
Töö oli kiire ja korralik. Lainete raugedes korjasin lastepundi autosse, reguleerisin salongi temperatuuri kahekümne seitsme peale ja sõitsime koju.
Loo moraal- trikoo ja ujumispükste olemasolu ei määra midagi. Jah, nendega käidi ujumas, aga paraku see liigutus dressipükse ei säästnud. Mitte midagi ei säästnud! Kõige viimased olid autoistmed...

Leviauk

Kui mobiilioperaatorid teineteist üle pakuvad, et ikka just nende võrguga liituksin, vastan alati lõbusalt, et  muidugi, mina pole üldse lojaalne klient, kes aga vähem pakub, sellega ma muudkui jätkangi! Aga..., lisan alati juurde, nagunii helistab mu praegune teenusepakkuja niipea, kui olete oma sim-kaardid laiali jaganud, ja teeb sellise pakkumise, et kõik eelnev on vaid tühi töö ja vaimu närimine.
Sel korral oli põhimõtteliselt samamoodi. Asjal oli vaid üks konks- mind peibutati tasuta telefoniga. Kuna trio käib nüüd igaüks ise trennis, haistsin sellest pakkumisest "kerget saaki" ja tundsin enesel kasud sees olevat- mis oli muidugi ennatlik otsus, sest imeodavaid kõnelusi jagus ju vaid kaheks aastaks, seejärel pidi tollesama paketi hind tõusma miljoni euroni (loe: vastikult kalliks), noh, et ma ikka oma muidusöömise tagajärjed ilusti ära tasuksin - aga isegi selle fakti blokeeris mu aju kasuahnelt ajutise odavuse ja tasuta telefoni nimel ära!
Asjal oli veel üks konks. Mulle ei pakutud kulleriteenust, nagu varasematel "ülevõtmise" kordadel, vaid pidin ise oma kolale esindusse järele minema! (See fakt näitab, et mul puudub ikka igasugune oskus enda õiguste eest seista. Miks pidin mina end liigutama, kui nemad elu eest müüa tahtsid? Aga ma läksingi!)
Kolmas ja kõige vastikum konks selgus esinduses. Müüjatar teatas, et seda telefoni pole võimalik tagastada. Vaat siis tundsin, et mind tahetakse kõige naha ja karvadega ära orjastada. Ometi kirjutasin odavate kõnede nimel vastikustundega lepingule alla.
Noh, ja paari päeva pärast helistas mu praegune operaator. Kus te varem olite, kraaksatasin vaese süütu hanekstõmmatud vangi häälega. Ta veeretas mulle mõne minuti ümmargust juttu ja tegi siis möödaminnes pakkumise, mille peale hakkasin koheselt ahelaid purustama. Hammastega!
Eks mul tuleb nüüd see teise firma antud telefon välja osta. Ainult et- nad ei taha seda enam millegipärast! Küllap hauvad nad oma ärakaranud reeturlikule vangile hirmsat veremaigulist karistust!
Kuidas ma üldse sain õnge minna???