Esmaspäev, 29. juuni 2020

This is a man's world...


This is a man's world... watch

Esimene, kellega reaalselt kohtama läksin, tundus eemalt vaadates tubli ja ettevõtlik mees.
Nimetagem teda Kaatriks. Kaater oli rikas nagu troll ja muidugi üritas ta seda igal võimalusel ka rõhutada, kuigi andsin oma arust piisavalt selgelt mõista, et kõik asjad, mida ma eluks vajan, on mul juba olemas või ei ole need hetkel primaarsed. Ütlesin selgelt välja, et ei vaja kaatrit, mille üle ta eriti uhke oli, vaid partnerit. "Lisad" kuluvad muidugi kuhjaga ära, miks mitte- aga hilisemas faasis.
Kaatrist kujunes esmalt mu hea ja ustav kirjasõber.  Kusjuures just siin ilmneb esimene minupoolne viga- unustasin eneselt küsida, kas õigupoolest üldse vajan kirjasõpra! Vastus on ei. Ma ei vaja ei kirja- ega tavalist sõpra, sest mul on neid täiesti piisavalt. Vajan kirjutamist ainult esmaseks tutvumiseks.  Kus ma siis olin, kui oli vaja suu lahti teha?
Igatahes vahetasime Kaatriga kirja teel pikki oopuseid ja algul tundsin, nagu ta oleks mind vägagi kõnetanud. Kuigi Kaater tegi äri tehnika valdkonnas, ühendas meid muusika ja oskus maailma asjade üle filosofeerida. Kaater oli kirjas haritud ja viisakas, kirjutades Sina suure tähega ning avaldades austust esivanemaile. Kui õige, noogutasin üksi kodus istudes mõistvalt pead...
Loomulikult andis pikaaegne kirja- ning hiljem ka messengeri teel suhtlemine peagi esimesi ohumärke. Et ta oma tütart jumaldas, on arusaadav. Et ta ka ise iga hinna eest temavanune sooovis olla, tundus veidi imelik. Et ta aga mulle oma tütre seksikates poosides ja napis riietuses pilte saatis, on tagantjärele mõeldes lausa kummastav. Aga las ta jääda...
Lõpuks jõudis siiski kätte ka kohtumise päev. Ah, ma pidin äärepealt krabajase saama- esimestel sekunditel silm silma vastu seistes selgus, et ta oli mulle kogu meie suhtlemise aja saatnud oma paarkümne aasta taguseid fotosid! Või kas osadel oligi tema ise? Kui oli, siis ilmselt oli tast vahepeal mõni ränk haigus üle käinud. Tõeliselt skisoidne olukord!
Rohkem pole mul Kaatrist midagi kirjutada.
Lubasin end jätta nädalateks üksi ja kirjutasin kujutelmaga, keda polnud tegelikult olemaski. Ilus algus!

You see
Man made the car
To take us over the road
And man made the train
To carry the heavy load
And man made the electric light
To take us out of the dark
And man made the boat for the water
Like Noah made the ark

Teine kohtumine oli suisa vastupidine. Saarlane oli rõõmus ja väge täis. Ta tahtis mind vägisi kinno Terminaatorit vaatama meelitada ja kui ma sellest ikka sugugi ei vaimustunud, siis- oh ei, ärge arvake, et Saarlane mõne muu filmi välja pakkus või minu arvamust küsis- tema läks hoopis üksipäini! Minuga kohtus Saarlane lihtsalt peale filmi. Iseloomuga mees, eks, kui Terminaator ei sobi, jäägu naine filmist ilma.
Saarlane oli hariduselt insener. Ta oli ilmselgelt harjunud naisi vallutama. Ta krabas mul kohe kätest kinni. Jah, ikka mõlemast- et ma ei saaks plehku panna. Ja rabas otsekohesusega.
Muide, mul klappis Saarlasega, hoolimata ebaviisakast Terminaatori vahejuhtumist, esmalt päris hästi. Ta ei olnud küll emotsionaalse intelligentsi osas kõige teravam pliiats, kuid tema elujanu ja kirg olid lausa muljetavaldavad. Lendleva kergusega kutsus Saarlane mind peale esimest (!) põgusat kohviku-kohtumist Saaremaale, oma mereäärsesse tallu külla. Arvasin esmases õhetamapanevas tutvumistuules, et miks ka mitte. Koju jõudes ja asja üle järele mõeldes muidugi lausa tardusin ettepaneku kohatusele mõeldes.
Hakkasin taipama, et Saarlane on tegelikult puhtalt ühe asja peal väljas. Minusugused aastaid üksi olnud naised võivad olla temasugusele ülikerge saak. Õnneks suutis mu ratsionaalne ajupoolkera juhtimise üsna kiirelt tagasi võita ja ütlesin kohtumisvariandi viisakalt ära, viidates omapoolsele vajadusele eelnevalt veidi rohkem tuttavaks saada. Saarlane ei varjanud absoluutselt oma pettumust saaklooma põgenemisest. Temapoolne reaktsioon oli oodatust kordades hullem ja välistas igasugused edasised suhted. Õnneks.

This is a man's world
This, this is a man's world
But it wouldn't mean nothing
No, it wouldn't mean nothing
Without a woman...

Kolmanda kohtumise peategelane on Lendur. Elupõline poissmees. Hariduselt itimees.
Lendurist kirjutan kõige rahulikumalt, isegi pisut heldinult, kuna tal on aspergeri sündroom. Aspergeritel on nimelt raskusi tunnete tundmisega ja see takistab väga suurel määrel lähisuhete loomist.
 Lenduri tutvumismotiividest ei saanud ma seetõttu esialgu mõhkugi aru! Ka tema kirjutas mulle pikki ja sisukaid kirju, millest nähtus, et tegu on targa ja laia silmaringiga inimesega. Ometi oli meil otsekui mingi nähtamatu "sein" vahel, kuni esimesel kohtumisel sai pilt selgeks. Päris lahku me teed siiski koheselt ei läinud, sest Lendur kutsus mind lennukiga sõitma. Lennundus on nimelt ta suur hobi ja sellisele omapärasele seiklusele ei suutnud ma vastu panna. Tohutult lahe, sest ma ju jumaldan kõrgusi! Kindel teadmine, et Lenduriga ei tule romantilistest suhtest midagi välja, välistas ka pettumuse täielikult. Vastupidi, suhtun Lendurisse siiani siira poolehoiuga. Tahaksin tõsiselt loota, et ta leiab kellegi omasuguse, kellega leivad ühte kappi panna.
Mina pean aga paraku tundeid tundma ja soovin, et mu partner seda samuti teeks.

This is a man's, man's, man's, man's world
But it wouldn't mean nothing, nothing
Without a woman or a girl...

Aga nüüd tuleb Krõnks! Krõnksuga kohtusin ühel korral tegelikult juba mitu aastat tagasi ja see oli üks kentsakas pimekohting ajal, mil ma tegelikult veel uue kaaslase leidmise peale ei mõelnudki. Krõnksuga kohtumise lugu vääriks eraldi kirjatükki.
Igatahes kuulub ka Krõnks sellesse isasloomade sugukonda, kes oma vanusega hästi hakkama ei saa. Ta on muidugi korralikult ära tuunitud ja oma arust vastupandamatu. Kui ta mulle oma vanuse ca 15 aastat nooremaks valetamisega vahele jäi, nägin temas pigem pensionärist kõrendit, kes mitmeid tunde päevas jõusaalis orjab, arvates, et see teda maailma seksikaimaks muudab. Muide, Krõnks on algupäraselt samuti tark mees, kel ilmselt keskeakriis katuse kõvasti sõitma on pannud. Ta imetles oma tarka juttu kvantfüüsikast sedavõrd, et minu halvastivarjatud haigutus talle põrmugi korda ei läinud.
Ühtlasi selgus tõsiasi, et Krõnks jälestas "rippuvate kõhtudega" ja "end paksuks õginud" naisi. Temavanused olevat sajaprotsendiliselt säärased. Enamus minuvanuseid ilmselt ka. Mine tea, äkki ma isegi? Ta ütles, et kuna ta ise näeb nii noor välja(!), peaks temale sobiv naine olema heas vormis isend, kes oleks vähemalt 15-20 aastat noorem. Kaalunumbrit Krõnks ei täpsustanud. Mul läks Krõnksu jutust süda pahaks ja põgenesin sündmuspaigalt kandade välkudes.
Aga loo püänt alles tuleb! Nimelt kirjutas mulle mõned kuud tagasi üks mees, kes soovis koheselt kohtuda. Tema kirjaviisis oli midagi tuttavlikku. Mees arvas, et võiksime korraldada pimekohtingu. Mina vastasin, et never-ever ei lähe ma pimekohtingule, et ükskord läksin, aga kohtusin mingi jõleda Krõnksuga, kes end mitukümmend aastat nooremaks valetas, saada parem heaga pilt.
Mispeale ta saatiski. Ja mis te arvate, kes pildilt vastu vaatas? Krõnks! Veel rohkem ära tuunitud, seega veel palju-palju vanem! Vanuseks oli märgitud 45. :D

Man thinks about a little bitty baby girl
And a baby boy
Man makes them happy
'Cause a man makes some toys
And after man
And after man's makes everything
Everything he can
You know that man makes

Ja viimaks kirjutan Isast. Isa pani mind algul tõeliselt heldima. Mõelda vaid, ta naine oli teise mehega jalga lasknud, jättes Isa üksi kolme last kasvatama. Isa tegi seda täieliku pühendumisega. Isa oli erialalt teadlane. Tehnika valdkonnas, nagu kõik eelnevadki.
Kui me Isaga kohtusime, hakkas ta mulle paari tunniga üha rohkem meenutama Ema. Lausa Kanaema. Appi, ta hakkas mulle meenutama mind ennast! Küllap lootis Isa südamest, et leiab minus hea koduse haldja, kes ta lastele tema asemel hakkaks frikadellisuppi keetma, tema aga pääseks turvaliselt kuuri alla. Isa lihtsalt ei adunud, et kui inimesel on kolmikud, on viimane asi, mida ta soovib kuulda, frikadellisupp. Kolmikute ema soovib nimelt ainult üht- et keegi näeks temas taaskord Naist. Vaene Isa, ma lihtsalt ei suutnud talle seda öelda, kadusin lihtsalt ja vaikselt ta vaateväljast...

This is a man's world
This, this is a man's world
But it wouldn't mean nothing
No, it wouldn't mean nothing
Without a woman...

Selline see meeste maailma kord on. Minu kirjatükist jäid praegu põhjendamatult välja Mees, Kellel Oli Kohutavalt Halb Rüht, Juristist Joodik ja Suur Juht Ja Õpetaja. Mõni veel. Erinevatel põhjustel. Ja tegelikult polegi ju vahet...

This is a man's world...

(Laulu kuulasin kirjutamise taustaks)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar