neljapäev, 15. detsember 2022
Koormakandja
neljapäev, 8. detsember 2022
Tagasivaade 2022. 2.osa Suhted
laupäev, 3. detsember 2022
Tagasivaade 2022 1.osa
Taas on aeg teha kokkuvõte, aeg laotada see aasta enese ette lahti, vaadelda tonaalsust ja värvigammat ning seada tulemus sõnadesse.
Tiigri aasta on mu enese aasta. Mitte et ma liialt tõsiselt astroloogiasse usuksin, sellega on lihtsalt seotud üks tore lugu:
Nimelt, läbides kunagi magistriõpet, tuli omandada mõningaid teadmisi või ütleme ausalt, saada kuidagiviisi punkte ka filosoofilistes ainetes. Kuna mu kirg oli toona siiski orel, mida pidi päris palju harjutama, püüdsin filosoofiaga šlikerdada, kuis vähegi sain. Õnnekombel leidsin ühes ülikoolis eest sellise toreda aine, nagu “Kosmoloogiline maailmapilt”, mis käis samuti magistrantide filosoofia alla ja mida sai minu ülikooli üle kanda. Oh seda õnne, see aine oli puha lust ja lillepidu! Selle raames käisime näiteks Tabasalu pangal tähistaevast vaatamas ja tegime muid toredaid asju. Minu lõputöö, millega lunastasin vajalikud filosoofia ainepunktid, jutustas idamaade horoskoobist, täpsemalt Hiina 60-aastasest loomaringi tsüklist. Neid taevast süllekukkunud punkte meenutan siiani heldimusega.
Niisiis Tiigri aasta. Kirglik, kuid keerukas. Võimas, meeletu sisemise kasvuspurdi aasta. Pendeldamine ülevate hetkede ja täieliku madalseisu vahel.
Ühest küljest käis see aasta mulle meeletult närvidele. Tundsin endas tohutut loomingulist potentsiaali, mille pikkade perioodide vältel kasutamata jätsin, sest muu elu tükkis päev-päeva kaupa peale. Vajan asjadega süvitsi minekuks aega ja rahu, mida aga ei tulnudki. Kõik mu päevad olid justkui üks suur ettevalmistusaeg, enne pingutust sissehingamine... millele pingutust ei järgnenudki. Õhk vuhises taas välja, keegi sõitis taas sisse, mingi tegevus osutus taas olulisemaks, olin muudkui sunnitud, olin muudkui kohustatud.
Mulle ei sobi pealesurutus. Mõtted trügisid mu sees otsekui vabadusse püüdlevad metsloomad. Nad tammusid klaasistunud pilgul mu sisemise vangla puurivarbade taga edasi-tagasi. See liikumine ei sisaldanud ühtki emotsiooni, sest väljapääsmatusest oli ammu saanud reaalsus. Püüdsin enesele lõputult andeks anda. Ometi tekitas säärane vähesuutlikkus, mida ikka ja jälle endale ette heitsin, aeg-ajalt kõigele käegalöömise meeleolu ning mõnel korral päädis lausa nii sügava sisemise valuga, et see voodistki üles tõusta ei lubanud. Neil hetkil tardusid mõtted unetaolisse seisundisse, mis mõistagi polnud lahendus.
Teisest küljest on see aasta olnud ääretult inspireeriv. Minust on välja kujunenud naine, kes mulle endale meeldib. Mu moto on nüüdseks selline: “iga täiskasvanu vastutab oma emotsionaalse heaolu eest ise”. Et see lause saaks olla tõene, peab olema teadlik oma piiridest ning vajadusel neid kehtestama. Isegi solvumiste hinnaga. Samuti peaks olema väga teadlik oma ootustest ja vajadustest. Ning samas realistlik selle osas, kellele need õigupoolest suunatud on. Selle teemaga tundub minevat järjest paremini.
Viimaks olen uskuma hakanud, et ei pea oma teekonnast ja motiividest kellelegi aru andma. Olen arenev inimene. Võin mõelda ümber. Võin muuta arvamust. Võin lõpetada tegevused, mis enam ei inspireeri. Ka mõningatel inimsuhetel on äraelamise aeg, needki võin lõpetada.
Tahan, et mulle meeldiks see naine, keda peeglist näen. Nii sisemiselt, kui välimiselt. Värvides julgelt huuled ja küüned punaseks, pannes jalga kõrgete kontsadega kingad ning vaadates inimestele avala pilguga silma, ei paindu ma enam piiratud kuvandi järgi, mida minult alateadlikult oodatakse või kuhu ma end ise olen pikkade aastate jooksul millegipärast asetanud, vaid määratlen end ise, vastavalt hetkele ja olukorrale. Keeldun allumast manipulatsioonidele ja pidama dialoogi kohas, kus pole dialoogiks kohta ega võimalust.
Muidugi saab ka mulle endiselt haiget teha. Olen ju tundlik ja emotsionaalne inimene. Iseasi, mida ma selle haigettegemisega peale hakkan. “Iga täiskasvanu vastutab oma emotsionaalse heaolu eest ise”. Eemaldub, katkestab mürgise suhte, muudab vaatenurka. Peaasi, et elus säiliks ind, rõõm ja tähendusrikkus. Mulle tundub, et nende võimaluste uks on nüüd minu jaoks rohkem avatud.
Ma ei koosne oma annetest ja saavutustest, vaid arendan end iseenda tahtest ja vajadusest lähtuvalt. Sest mulle meeldib nii. Hoopiski mitte selleks, et keegi mind märkaks. Lõpuks ometi luban endale isiklikku rõõmu.
(järgneb)
pühapäev, 27. november 2022
Jalutuskäik
Käisime tüdrukutega jalutamas. Nad nii tahtsid, et mina ka tuleksin. Täna oli mul iseäranis palju tegemist, sest homme saadetakse kirikust teele tuntud eesti muusik, kelle repertuaari kuuluvat lugu pidin orelipäraseks viimistlema, et seda matusetalitusel tohutule leinajate hulgale esitada. Lisaks tuli tegeleda homse esimese advendi muusikalise kujundamisega. Mul ei olnud üldse aega. Aga jätsin kõik kus see ja teine ja läksin siiski. Hoolimata ka sellest, mida tegelikult talvest arvan. Hoolimata sellest, et talv pole mu jaoks inspireeriv.
Õues sadas laia lund. Maailm tundus magavat. Majad istusid oma kohtadel, paksud talvemütsid peas, mõnele olid lõbutekitamiseks jõulukaunistused üle visatud. See ei katkestanud vaikelu, pigem vastupidi. Valgusmuusika käis kuidagi omasoodu, mingil muul sagedusel, muus dimensioonis. Oli lausa keerukas tunnistada, et sel viisil kutsutakse jõule ligi, kui kõik on samas nii taandunud, nii vati sees. Otsekui tsunami, mille eel meri taganeb, pakkudes omamoodi vaatemängu. Aga kui ta siis mürinal tuleb… ei taha mõeldagi!
Jõulud pole muidugi mingi tsunami. Ta on lihtsalt üks murdepunkt. Aasta ringkäik, kus kõik jõuab taas algusse. Kus pimedusest hakkab idanema valgus, kus läbi sünni saab alguse uus elu. Kasvupunkt. Keerukas koht, mistõttu tuleb sellest üle möllata. Koguneda, pidutseda ja rõõmutseda.
Mulle meeldib, kui on vaikne. Need majad-lumemütakad tundusid kuidagi turvalised. Oli küll külm, kuid oma tüdrukutega oli hea rääkida. Meie kõneluse foonil tundus, et ehk on see kõik siiski üleelatav. See talv. Külm. Brrr…
Mul on nii vahvad lapsed, et mu välja vedasid. Mul on üldse vedanud, talvest hoolimata.
laupäev, 19. november 2022
Lumi
No mitte midagi pole parata, mulle ei meeldi talv! Kohe üldse mitte! Mul on piinlik seda mõtet jagadagi, sest inimesed kalduvad üldiselt arvama, et lume olemasolu selles lõputus halluses muudab nagu midagi valgemaks või helgemaks või talutavamaks. Aga minu jaoks teeb lumi kõik veelgi hullemaks. Lumi katab hilissügisese kõdu, mille olemasolu on vähemalt julmalt aus. Valge lumekiht laotatuna kõige selle üle, mis järk-järgult üha sügavamalt kinni külmub ja pea kõikide elumärkide lakkamine ei muuda mind sugugi rahulikuks. Vastupidi, see kõlab nagu surma sünonüüm.
Tunnen üha selgemini, et peaksin siit talviti ära saama. Jah, muidugi adun samas ka seda, et kuni lapsed pole pesast välja lennanud, on see mõte suhteliselt utoopiline. Pealegi hakkaksin võõrsil õige pea koduigatsust tundma. Aga samas muutub igatsus sooja järele aasta aastalt üha enam väljakannatamatuks.
Inimsuhtedki võivad jaheneda, seda muidugi aastaajast sõltumata. Seda tajudes hakkab endalgi jahe. Olen nii tundnud ühe oma pikaajalise ja vankumatu sõprussuhte osas, kus tunnen üht teemat rippuvat meie vahel õhus, aga ei oska seda sealt eemaldada. Kui see va jahedus voogab ligi, on nii kahju, nii tohutult kahju.
Jah, mulle ei meeldi talv. Aga on lõpmata palju asju, mis meeldivad. On lõpmata palju rõõmu ja õnne. Toredaid hetki. Tähendusrikkust. Elu külluslikku ehedust. Nii lähedale iseendale pole ma vist varem jõudnudki. Siit tuleks astuda ainult edasi. See pind ei vea alt, see on soe ja päikeseline!
esmaspäev, 14. november 2022
Väljakutse
laupäev, 12. november 2022
Konkurssidest
Vaat eile oli selline tore lugu, et meie, neli naist, sattusime ühe sünnipäeva tähistamisel arutlema muusikuks kasvamisest ja konkurssidel osalemise olulisusest seoses sellega.
Minu lauale pani esmalt selle teema Helis. Mõni päev tagasi. Nimelt käis ta holistilisel rännakul ja sattus seoses sellega ühe väga vastiku tundega lapsepõlvest, mis seostus otseselt muusikakooliga, täpsemini öeldes lõputu võistlemise ja järjestamisega. Alanduse ja vastikusega, kuigi ta pälvis tavaliselt ikka auhinnalisi kohti.
Kuna Helis oli hea esineja, pidasin teda iseenesest mõistetavalt nn konkursi lapseks ja ei seadnud võistlemist kordagi kahtluse alla. Oma arust julgustasin teda väga. Ütlesin, nagu õpetajadki, et pangu ta end lihtsalt proovile. Mis proovile ja mis mõttega, ei osanud ma toona mõeldagi.
Spordis on natuke teisiti. Sporti pole ilma võistlusteta mõtet oma erialaks validagi. See, et tulemused sõltuvad sellest, mismoodi su keha on üles ehitatud, samuti sellest, kui tugev on su närvikava ja kui palju oled trenni teinud, on enesestmõistetav. Aga eks ole sealgi palju juhuslikku. Näiteks loobus Karl Johann kergejõustikust just seetõttu, et tema sünniaeg on aasta lõpus, seega sattus ta alati võistlema 1-2 aastat vanemate grupis, mis tegi talle palju meelehärmi. Võite lihtsalt ei tulnudki. Kõik olid nii palju arengus ees.
Aga see selleks. Võtame ikka muusika. Arvamusi oli seinast seina. Tippmuusikuks kasvamine eeldavat ikka konkurssidel osalemist. Juhul, kui noor satub olema võitja, on see kindlasti tugev argument. Ta teeb omale nime, enesekindlus kasvab, tema tulles tõmbuvad teised konkurendid sosistades tahaplaanile, ta näitab neile taas...
Aga juba teine koht on suur-suur risk. Läbikukkumine, sest kedagi peeti paremaks. Kui spordis ongi võitja tavaliselt ajaliselt või jõu poolest või kava puhtuse osas parem, siis muusikas võidakse üht lihtsalt pidada teisest paremaks. Täiesti subjektiivselt. Muidugi tõele au andes võib sama asi juhtuda ka iluuisutamise, tantsu või muu loomingulise spordiala puhul.
Kui ma teen muusikat, soovin sellest rõõmu tunda. Päriselt ka. Ainult puhast rõõmu. Lapsepõlves ma seda ei tundnud. Kes on need, kes mu musitseerimist hindavad, kes terava kõrvaga iga riivakat kuulavad ja mulle antavaid punkte maha arvestavad, seades pjedestaalile kellegi teise? Aga mis siis, kui jäin ise oma mänguga rahule? Mis on sellisel tegevusel sel juhul ühist muusikaga?
Nad ütlesid, et konkurssidel osalemine drillib esinemisnärvi. Tühjagi! Esinemisnärv väheneb esinemiste ja sisemise küpsuse kasvamise koosmõjul. Konkursid tekitavad vaid lisatraumasid. Mõnele lapsele vähem, mõnele rohkem. Kes oleks osanud arvata, et Helis sellega kahekümne kaheksaselt silmitsi seisab. Ja mina toonase vastutajana samuti.
Ennast säästsin ma kõikidest konkurssidest. Teadsin hästi, et need ei ole minu jaoks. Ma ei taha musitseerimises võistelda. Ma ei oleks seda vastu pidanud. Ei hakanud katsetamagi.
Nad ütlesid, et kaugeltki mitte kõik tippmuusikud pole sattunud lavadele läbi konkursside. Mina, olemata muidugi suurtes mastaapides mingi tipp, sest see pole kunagi mu eesmärk olnud, sain sobivatele lavadele (või siis kirikute rõdudele) lihtsalt sellega, et harjutasin ja esinesin. Olin kooli ajal tohutu närveerija. Ometi kujunesin ja kasvasin. Inimesena. Esinesin ka, kuni sellega ära harjusin. Muud ei olnudki vaja.
Maalimises ju ka ei võistelda. Sul on oma lõuend ja oma stiil. Nojah, ehk on maalimine rohkem komponeerimisega võrreldav, aga suures osas siiski ka interpretatsiooni ja interpreedi isikupäraga. Igatahes ei ole muusika võistlussport.
Ühesõnaga, mina olin üsna konkursside vastu - õigemini skeptiline nende tegeliku kasu osas - teised tõid välja ka positiivset. Hästi põnev arutelu!
Lõpetuseks ütlesin, et minul võimaldas just konkurssidest hoidumine hakata muusikat päriselt armastama. Ma ei sooviks töötada ainult terapeudina. Minu eneseteraapia on muusika. Oreli taga on nii lihtne ja loomulik. Olen täiesti kindel, et kannan seda tunnet suuresti seetõttu, et mul oli võimalik hinnanguvabalt ja järjestamiseta muusikuks kasvada. Ei ütle, et see teekond olnuks kerge, aga minu puhul küllap ainuvõimalik. Vaat selliste teemadega õhtu.
kolmapäev, 9. november 2022
Kao minema
Tal ei olnud oma isale mitte midagi öelda. Terapeut proovis üht- ja teistviisi, aga asjata. Isegi "kao minema" tundus liigne pingutus, mida ta ei väärinud. Rääkimata tänust. Jou, mees, tänks, et andsid mu lastele muusikaande, vilksatas küll korraks peast läbi, aga seegi tundus mõttetu. Muusikat tuli teisestki harust.
See isa oli ta kaks korda hüljanud. Esmalt enne sündi ja teist korda siis, kui ta teismeea lõpul entusiastlikult ta üles otsis, nad mõnda aega kohtusid, aga siis enam mitte. Isa vist tüdines. Kui ta teise lapse sünnitas, ei soovinud see mees talle õnnegi. Selline isa.
Päris isa oli hoopis teine mees, see, kes teda tegelikult kasvatas. Mitte bioloogiline, vaid kasuisa, aga sedasi polnud ta teda kunagi kutsunud. Ikka isa. Seda isa ta tundis ja mõistis. Teadis tema kitsaskohti, reaktsioone ja nõrkusi. Aga ka tugevusi. Sellegi isa käitumine ei olnud kõiges aktsepteeritav, kohati lausa üle mõistuse hullumeelne, aga samas ta teadis, et see isa ei jätaks teda hätta. Sellele isale oli tal teraapias mõndagi öelda.
Tegelikult oli muidugi ema paljude asjade võti. Võib öelda, et lausa enamuse. Kui ema verinoore rasedana sellesama "bioloogilise isa" (jutumärgid tulid küllap selle sõnapaari liiga ületähtsustatud varjundist või kui soovite, siis ka irooniast) või "seemnemehe" poolt (nagu ta ise väiksena nimetas) hüljati, surus see väljakujunemata naisehakatis kõik oma tunded osavasti alla, säilitades sellega oma lapse ja iseenese eluõiguse. Arvamuse oma esimese suure armastuse julma käitumise kohta ütles ta välja alles aastaid hiljem. Nad olid siis juba ammuilma taaskohtunud ja vestelnud, aga neil kordadel oli ema näidanud, et tal on täiesti okei, et tegelikult polnud see midagi.
See rahulik, kuid konkreetne väljaütlemine oli “bioloogilisest isast” muusikalisele geeniusele täiesti talumatu ja ta kadus hoobilt silmapiirilt.
Nüüd oli ta ise noor naine, väikeste laste ema. Veidike omadega sasipuntras. Ei tea, kui palju on selles isade lugu, kui palju ema eluteed. Korduvaid mustreid jagub. Näiteks see, et ellu tuleks tuua jõukust, siis on lihtsam ja muretum. Selle teemaga tegeleb ta (vähemalt mõtetes) eriti intensiivselt. Isa teema, kas pole? Selle mitte-bioloogilise. Aga see, et emotsioonid, mida tekitavad suhted, tuleb lihtsalt ära kannatada... Ema.
Ema pole kunagi vaesuses virelenud. Küll aga on selle naise hing olnud väga pikalt näljas. Nälja kustutamiseks tuleb teatavasti süüa. Söömine teeb aga paksuks. Paks olla pole naiselik. Tüse naine ei vääri õnne. Õnne väärib vaid ilus, sale, tegus ja tark. Seega tuleb teha tööd. Tuleb kaalus alla võtta. Tuleb veel enam pigutada. Seejuures tuleb seesmiselt särada. Tuleb... Ah, et kõiges korraga ei jaksa? Peab jaksama!
Kus on need isad, kes ütlevad oma väikestele tütardele, kui ilusad ja täiuslikud nad on? Ilma armastuse välja teenimiseta. Lihtsalt tänu oma olemasolule! Kus on need mehed. kes ütlevad nende tütarde emadele, kui ilusad ja täiuslikud nad on? Ilma armastuse välja teenimiseta. Lihtsalt tänu oma olemasolule!
Aga tema seisab silmitsi oma isaga. Ja ei suuda talle isegi "kao minema" öelda.
Kao minema!!!
pühapäev, 6. november 2022
Verejanu
Muhu saar on ajal, mil novembrikuu laupäev hakkab hämarikku veerema, pisut kulunud ja narmendav. Kui suvel saab teda kujutleda pakatava ja värvirikkana, otsekui uhkeldavat rahvarõivastki, siis novembrikuine igaviku aeg paneb ta otsekui kõhnuma. Kondine Muhu. Okstes klõbisev, lakas lõgisev, natuke nagu liimist lahti.
Mina olen ka muutunud. Kui suvel tipin mööda saart pikkade kleitide ja punaste huultega, rõkkan lastega rõõmust ja tunnen ka muul viisil naiseks olemise väge, siis hilissügiseses Muhus valitseb mu südant hall hunt. Tõmban oma karge kasuka üll ja libisen vaikselt võpsikusse. Mul on teravad silmad ja veel teravam nina. Ning vaist on kõige vahedam.
Täiskuu ei anna endast muul viisil märku, kui tundmusena hinges. Tumehallidest pilvedest pritsib peenikest vihma. Kuu oma kahvatu valgusega nii priskest ja läbivettinud vatitekist küll läbi ei pressi, olgu ta nii latakas kui tahes. Minu vaist ei peta aga kunagi. Varjatud kuuketas on mulle muu maailma selgeks orientiiriks.
Mul on verejanu. Oh ei, see pole sugugi mingi brutaalne kaelamurdmine, mille järele mu maitsemeel isutab. Hoopiski ei ihka ma rebestada kellegi kaunist kasukat, et pääseda ligi värskele lihale ja suussulavale kondiüdile, mille mu jõuline hambarida mänglevate krõmpsudega magusroaks serveeriks. Ma ei ihka näha kellegi surma-eelseid tõmblusi ja kummardada tema kohale suurema ja tugevamana. Oh ei, minu verejanu pole hoopiski see. Mu verejanu viib jänespükste mängumaale. Ma tahan krõmpsutada hirmu.
Hirmul on suured silmad. Nii öeldakse. Tegelikult on aga hirmu silmad otsekui kassipoja omad. Avanemata. Hirm tuleb üles leida lõhna järgi. Ta lebab kinnisilmi ja poolpimedana kusagil varjatud paigas ja tudiseb. Oleks tal ometi oidu üles tõusta ja avali silmi ringi vaadata, tuleks tal õige pea tunnistada, et ei ole see maailm nii hirmus paik ühti! Jah, tarvitseb vaid julguse kuub üll tõmmata. Soe ja õiglane. Aga tema lõdiseb pooloimetuna kusagil novembrikuises võpsikus, kuhu mu tundlik haistmismeel mind peale mõningast ringinuhutamist kenati juhatab.
Sööstan otsustavalt läbi piitspeenikeste okstega põõsastiku. Pajuvõsa või mis ta iganes on, taandub kahele poole mind. Seejärel lendlen läbi roostiku. Kõrred mu teel murduvad alandlikult. Jah, vaid tuul oskab nad murdmata maadligi painutada - aga mida mina, metselajas tuulest tean. Minu tee kulgeb maad mööda, mis aegamisi merele ruumi annab. Korraga ei saagi ma enam täpselt aru, kus maa-, kus merepiir. Mu peenikesed käpad vajuvad veidi püdelasse mudapinda. Käik aeglustub ja süda põksub rinnus üha kiiremini. Õhk on aga täis hirmu kohalemeelitavat aroomi. See annab jõudu. Süljenäärmed hakkad tööle.
Hämardub. Nüüd juba päriselt. Veel viimased meetrisajad. Mu hambad paljastuvad, kurku kerkib tahtmatu ja tahumatu urin, lihased tõmbuvad pingule, kasukas turri. Hirm, va lödipüks, pean su kogu oma fantaasiaga poole suuremaks ja poole ohtlikumaks kujutama! Muidu kaob kogu mängu ilu. Mis oleks mu voolitud lihastest ja raudsest lõualuust nõrgaga võitluses tolku...
Ja ta kerkibki merest. Kerkib teab millena. Muutub säärasena suureks, lausa hiiglaseks. Seisab mu ees, nagu tume vall. Aga jääb ikkagi täiesti silmituks. Ja siis ma sööstan...
Tagasiteel tilgun verest ja mudast. Võitlus osutus ausaks ja võrdseks. Alahindasin hirmu vastupanuvõimet. Ta priskus andis mulle murdva lülini jõudmiseks päris korraliku turjaltantsu. Mitmel korral paisati mind ennast lapiti vastu maad. See lisas küll raevu, kuid ühtlasi väsitas. Mu saba on jalge vahel kui lehetu roots. Vaevu jõuan jalga jala ette tõsta. Siiski sunnin end pehmel pimedal põllul kergesse galoppi. Mine neid jahimehi tea. Piisad muutuvad maapinna lähedal valkjaks uduks. Võit polegi enam eriliselt oluline. Täis kõht määrab mõndagi.
Ja ongi ärasõit. Lisan huultele veidi tooni ja pühin salvrätiga vargsi lõua poole valguva liigse punase nire. Muidu ei peakski täna inimeste sekka minema, kuid praamil võiks ju siiski võtta ühe kosutava capuccino...
neljapäev, 27. oktoober 2022
Südameasjad
Mina küll tihtilugu ei tea, kes ma sisimas, päris sügaval hingesopis ikkagi päriselt olen. Olen vanuse ja elukogemuse kasvades, samuti teraapiatöö arvukate juhtumite valguses ning kiriku konservatiivsema ja liberaalsema suuna vahel pendeldades hakanud suhteid ja olukordi vaatlema üha rohkematest tahkudest; ja mida rohkem eri vaatenurki avaneb, seda paindlikum ja arusaajam kipun olema - nii iseenese, kui teiste suhtes. Samas tekitab säärane vaatenurkade paljusus aeg-ajalt hirmuäratava segaduse, kohati lausa kurnatuse tunde, sest kõigemõistmise foonil kipuvad mõnikord hajuma ka piirid, mida inimestena vajame, kuna meie eetikanormid ja maailmatajumine on siiski ääretult erinevad. Küllap on igaüks taibanud, et teatud olukordades võime ka ise piire enesele sobivas suunas nihutama hakata. Mina olen seda küll teinud. Küllap teisedki.
Piisavalt olen olnud ka olukordades, kus peaksin oma valikute eest nn üldsuse ees mingit vastutust kandma, st tajun ootust tegemaks nii, nagu minult eeldatakse. Mõningate juhtumite korral on selleks ehk õigustustki - olen piisavalt palju olnud olukordades, kus täna tunnen üht- ja homme tajun hoopis teistmoodi, saa siis sellisest aru! Aga tuleb mõista, et tegu on lihtsalt arusaama eri tahkudega, mis oma palgeid ükshaaval päevavalguse poole keeravad, kõigil oma eluõigus. Needsamad, millest esimeses lõigus juttu.
Keegi väljaspoolt ei taju samu nüansse, mis mängivad kaasa minu sisemuses, mu hinges. Tõsi, seda võidakse küll märgata, kas üht- või teistmoodi tajumine tuleb mulle enesele kasuks või kahjuks, kuid paraku on seegi vaid pinnavirvendus, tõelise mina sügavate hingesoppide peegeldus. Kasu- või kahjuarvestus saab toimuda hoopis hiljem, kui kahtlused olukorra või suhte õigsusest või mõttetusest täielikult kõrvaldatud.
Tema lahutus kestis päris pikka aega. Selle aja vältel kostis kaasteelistelt palju arvamusi, valdavaks jäi mõte, et see samm pidanuks juba ammu tehtud olema. "Selja sirgu löömise" motiiv tõi esile ta võimaliku nõrkuse ja jõuetuse asju lahendada. Nõus. Ega nood arvamused tühja koha pealt tulnud. Oli ta ju pikka aega ääretult keerukates situatsioonides.
Ühest küljest tahtis ta koheselt kogu kupatuse jalaga laiali lüüa ja minema kõndida. Kohe, kui selleks jõudu oli. Teisest küljest oli tal tohutu hirm, mis lahtuse korral ikkagi päriselt saab. Lapsed olid ju alles väikesed. Kolmandast küljest, kui inimesega aastaid koos oldud-elatud, kuulub isegi lõpu juurde mingi õhkõrn usk imesse - et äkki hakkab kõik uuesti laabuma. Haigetsaanud armastus, kui soovite. Neljandaks tahtis ta kätte maksta, vastu teha ning juurdles aeg-ajalt, kuidas oleks kõige parem. Viiendaks pelgas seista läbikukkununa oma pere varemete veerel, kuigi teadis, et kokku kukub ta niikuinii. Kuuendaks tundis ta, et veel ei ole õige aeg. Ja nii edasi.
Lähikondsetele oli ta olukord nähtav vaid osaliselt, peamiselt tema enese suu läbi. Ta vaagis seda aastate jooksul tuhandeid kordi, arutas ühe ja teisega, järades seega teemat mitmest otsast korraga. Jah, ta teadis, et säärane elu tuleb lõpetada. Ometi viivitas. Mis oli lõpp-kokkuvõttes õige otsus. Tema toetajate nõuannetest hoolimata.
Süda ei valeta. Südant ei saa ka sundida. Niikaua kui süda muutuse stardipauku ei anna, pole muutus võimalik. Õigemini - see on võimalik mingil määral, aga need sammud on imepisikesed, märkamatult jõudu koguvad.
Süda ei valeta ka ses mõttes, et tegelikult ta ütleb, mis on õige ja millal on õige aeg. Oleks ülalmainitud lahutusloos rapsima hakatud, oleks too hoopis kehvemini lahenenud. Ootamine tasus ära.
Päris rahu pole ma aga selle teemaga veel teinud. Just seoses oma elus toimuvaga on tekkinud mööndused mu isiklikus tunnetuses, arusaamades. Valime oma elu partneri tavaliselt üsna varases nooruses, ilma igasuguse elukogemuseta. Miks osadel läheb see õnneks, teisel osal aga mitte?
Kas tõesti vajavad minu isikuomadused nii palju adrenaliini, põnevust, spontaansust, et pikk, elukestev turvaline abielu ei oleks mulle, lahutanule sobinud? Küllap ikka oleks, kui ma saanuks end turvaliselt tunda. Ometi olin just mina see, kes olukorrale pikka aega hambad ristis lahendusi otsis ja lahutust mingiks võimaluseks ei pidanud.
Lähme edasi. Kui ta oli juba “turvalisest sadamast lahti köidetud”, sai hakata juhtuma ka muud. Ühest küljest oli ju kõik uudne ja vaat et toregi, aga taaskord kerkis esile seesama küsimus - kes ta päriselt on? Kas inimsuhted, mida ta nüüd sõlmis, olid ikka tema väärtushinnanguile vastavad? Kas ka see suhe, mis andis ja võttis nii, et vermed taga? Lähikondlaste nõuanded: lõpeta ära, jäta maha, löö selg sirgu ei aidanud ka seekord. Ja jällegi petturi tunne. Tunne, et ta ei seisa inimeste ootuste kõrgusel, on justkui saamatu, oma minata. Loomulikult olemata tema sees, tundmata tema tundeid, ei saa seda kõike väita. Ometi tundis ta süüd. Teiste ees. Olgugi, et südant ei saa sundida. Mis sest, et ka sellel lool on tohutult eri tahke.
Südameasjad on nii keerukad. Kui ollakse end juba mingil viisil avanud, oleks justkui kõigil õigus oma arvamusele. Inimese elu ja valikud kannaksid otsekui avalikkuse pitserit, mille juurde kuulub vaikimisi nõuannete kuulamine ja nende järgi tegutsemine. Me ei ole ühtäkki enam iseenda omad.
Õigeid vastuseid on mitu. Seda peaks alati silmas pidama. Ja lubama igal inimesel enesel tema jaoks õige vastuseni jõuda. Isegi kui ta tundub lõputult pendeldavat meie jaoks täiesti valede vastusevariantide vahel. See on tema elu, me ei tea kõiki nüansse. Ka halvast võib mingil määral kasu olla. Võibolla ei ole veel lihtsalt õige aeg. Võibolla mängib rolli midagi muud. Peame usaldama, olema kõrval, mitte andma hinnanguid.
Südameasjad on samas imeilusad. Nad keerlevad, sulguvad ja avanevad nagu klaasikildudest kujundeid moodustav kaleidoskoop. Seisad, vaatad ja ahhetad. Harva on olemas kõige täiuslikumat, kõige ideaalsemat kujundit. Ka inimese elu on nagu mustrite jada. Kõik võib olla õige, oleneb, millist tahku vaadata. Kõik võib, aga ei pruugi. Seda peab küll otsustama inimene ise. Teised saavad vaid toetada.
neljapäev, 8. september 2022
Naissaarel, taaskord
Siin on sügis. Sügis ei väljendu küll veel kirjudes lehtedes ja külmades tuuleiilides, merigi oli täna peegelsile ja päike kuldas muidu mornide pilevede ääred petlikult säravaiks - vaid hinguses.
Nukrus. Mine tea, äkki on see hoopis mu enese oma? Täna püüan kinni isegi killukese kibestumist ja mõtlen, et võibolla on seegi hea - ses mõttes, et ma seda nii selgesti tajun. Kibestunud inimesi peetakse ju tavaliselt küündimatuteks, aga see ei pruugi sugugi nii olla, mõtlen nüüd. Igasuguste seisundite juurpõhjused on sügaval tunnete tasandil, seega ei teki ka üldsuse poolt vähe aktsepteeritud hingeseisundid tühja koha pealt. Algupäraselt oleme ju kõik ilusad, targad ja head.
Huvitav, et mind ikkagi nii tugevaks peetakse. Kust tuleb see arusaam, et mõni, iseäranis see, kes näib tohutult vintske ja kes enamus ajast seda ongi, ei vaja ei tunnustust, märkamist ega lohutust. Et tema on selline inimene, kellele võib, samal ajal teisi lohutades, teisi säästes, teistega arvestades, üha rohkem lajatada, nii tegude kui meelega. Küll kannatab!
Üksikisiku tasandil on mind piisavalt kiidetud. Rõhupunkt on aga tavaliselt sellel, mida ma üldse ei vaja. Et küll ma ikka olen tubli. Tahaksin selle lause eest vaat et virutada. Teate, tublidus ei ole inimlikkuse esmane mõõdupuu! Olen hakanud häid sõnu uskuma vaid nende suudest, kes on minu jaoks ka raskel ajal olemas. Hoopis see on esmatähtis.
Mul ei ole raske näidelda chilli olemist, kõigega hakkamasaamist, olemise lendlevat kergust. Aga tegelikult olen paljuski üksi. Ja muide - kõige rohkem tunnen üksindust institutsioonis, mida olen teeninud pea kolmkümmend aastat. Täna tajun seda iseäranis selgelt. Tahaks öelda, et see ei loe midagi, sel pole mingit tähtsust, et saan ka ise hakkama. Aga ma ei saa nii öelda.
Olen astunud sammukese kõrvale. Siin, Naissaare rannal, traditsioonilisel suvega jumalagajätmise päeval, Maarja sündimise pühal sain selle vähemalt kuidagiviisi ära sõnastatud. Me peame olema oma tunnetega kontaktis. Kui kibestumus, siis olgu täna nii. Tavaliselt olen ju rõõmsameelne. Miks ei peakski, sest Jumal ei ole mind üksi jätnud. Inimesed
Loodan, et varsti on vastaskaldal, meretaguste tornide linnas ja mu südames sündimas midagi lõpmata ilusat. Usun, et neitsi Maarjal on minu jaoks veel küllaga õnnistust varuks.
Näe, ilmgi kiskus vahepeal puha suviseks…
Naissaarel, neitsi Maarja sündimise pühal, traditsioonilisel suvega jumalagajätmise rännakul, AD 2022
Jaanipäev
Täna unistan jaanipäevast. Unistan sellest kaunist valgest ajast, mil kõik on alles ees. Oh taevake, miks see küll nii kiirelt pidi mööduma!
Ma ei taha sügist! Ma ei taha mõeldagi külmadest ilmadest, porist ja vihmast, allasadanud lehtedest. Jaa, võib ju märgata sügise ilu, looduse kirjut vaatemängu ja muudki, mis silmale rõõmu pakub. Ometi igatsen sooja ja valgusküllasust. Igatsen kauneid suvekleite ja paljaid jalgu. Miks peab nii pime olema? Külm!
Valikut muidugi pole. Olen kaalunud kolida soojale maale ja siin veeta aeg hiliskevadest varasügiseni. Aga küllap ei suudaks ma seda tegelikult taluda. Maailm ei koosne ju vaid aastaaegadest, vaid tõelise jume sellele annavad inimesed meie ümber. Üksinda soojal maal istuda pole ka just kõige rõõmustavam.
Püüan kohanduda ja kohaneda. Huvitav, sel aastal on see iseäranis raske.
laupäev, 27. august 2022
Andestamisest
reede, 26. august 2022
Hooletus ees
Ma lihtsalt ei oska autoga sõita! Olen liialt hooletu, liialt tähelepanematu. Täielik koba.
Uue autoga ei ole mul palju avariisid olnud. Õigupoolest pole olnud ühtegi. Tõsi, Karl Johann katsetas auto esiukse juures elektritõuksi turbo-programmi, misläbi tõuks ta käte vahelt välja sööstis ja mu auto esiuksele vao kündis, aga selle saan järgmisel nädalal korda.
Ükskord sõitsin ise mustale valuveljele vastu äärekivi inetu metalse täkke, kuid seegi on üle-elatav. Värvisin nimelt täkke markeriga mustaks.
Aga täna… parkisin kabineti juures kinnises parklas. Mu põhi-parkimiskohal sama maja esiküljel on hetkel tellingud. Maja tagune parkla on samuti turvaline, aga seal on üks paha asi. Nimelt on seal kaks tasandit- alumine ja ülemine. Neid eraldab madal betoonmüür. Tee alumiselt tasandilt ülemisele on üsna kitsas ja ebamugav.
Parkisin otse selle ühendustee kõrval. Pidin ära sõites tagurdama ja seejärel mööda kitsast teed alla sõitma. Tagurdasin ja sõitsingi. Ainult et arvestasin veidi valesti. Mu monitor ei näidanud seda madalat betoonmüüri. Sõitsin oma auto kõhtupidi selle müüri otsa kinni. Raksaki!
Teate, autoga juhtuvad asjad on need, millega tulen kõige kehvemini toime. Kui ma oma autot seal betoonmüürijupi otsas vaatasin, tekkis kõigepealt vastupandamatu soov lihtsalt minema joosta. Olin aga tohutult vapper. Suutsin helistada oma autoteenindusse. Seejärel suutsin helistada tasuta autoabisse, kes lubasid mõne aja pärast teele asuda- nad viibisid mu kõne toimudes teisel objektil. Ühesõnaga- asi toimis koheselt!
Aga minu tagant ei pääsenud liikuma ükski ülemisel tasandil parkiv auto. Ma ei tahtnud tekitada inimestele probleeme. Ja ma ei soovinud, et üks kindel inimene mind sellises olukorras näeks. Aga teate ju ise, kuidas sellega on- kui parasjagu kedagi näha ei soovi, siis ta kindlasti tuleb. Ja see oli kogu olukorra kõige hullem hetk.
Aga seegi lahenes. Ebamugavustunne hajus ja tasapisi tekkis lootus. Üks teine mees tuli ja lihtsalt vestles minuga, kuni ma autoabi ootasin. Rääkis oma analoogsetest juhtumitest. See aitas väga, viis mõtted mujale.
Ja siis tuli treiler. Autojuht sättis mu auto alla kaks puuklotsi, keeras rattad vastassuunas välja, tagurdas puuklotsidele, mis tõstis auto kere ülespoole ja sõitis ilma ühegi lisakahjustuseta betoonmüüri ümbert ülemisele parkimisalale tagasi. Minu tagumise parempoolse ukse alumine must plastmassosa oli muidugi kriimud peale saanud. Aga muud ei olegi! Ma pääsesin ülihästi!
Ometi tunnen end kogu õhtu kuidagi imelikult, ei taha kellegagi suhelda, olen natuke kurb ja mul on lõpmata ebamugav. Mulle ei mahu pähe, et selline asi sai, et ma säärasesse olukorda sattusin, üldse sai juhtuda. See kõik kõigutas mind ja häirib tugevalt siiani.
Kuidas ma ometi nii hooletu olin? Mis saanuks teha teisiti?
Ja muidugi saate ju aru, et tegelikult ei ole asi üldsegi selles...
kolmapäev, 17. august 2022
Kuumad pisarad
Sel iseäranis soojal augustinädalal, ajal, mil hämarus juba aegsasti maad võtab, õhk aga veel pimedaski niiskest kuumusest pakatab, kõnnin kurvalt ja pisut kohmetult, pilk maas mööda oma lopsakat aeda. Ma ei mõista, kuhu olen kaotanud meelerahu, kindlameelsuse, särtsakuse ja eneseteadlikkuse. Muidugi, säärane liblikalaadne elu, mille enese jaoks suve jooksul mõnusaks ja pingevabaks mõtlesin, oli võimalik vaid kaugel, üle mere, saarel. Siin, linna lähistel laksatas halastamatu reaalsus kohe, esimesel päeval valusalt vastu silmnägu, jättes näilisusest, mille hõlma all sain mugavalt enesele sobilikke eeldusi ja järeldusi produtseerida, järele vaid haledad, läbipaistvad riismed.
Ometi oli seda näilisust niiväga vaja, sest tegelikkusega kohtumiseks ei olnud ma veel sugugi valmis. Näilisusele ehitasin ka ajutise naiselikkuse, sära ja kuraasi. Näilisusest tundus imelihtne isegi maailma valitseda. Tegelikkusse jõudes aga taipasin, et maailm, ja eriti selle kõige meelitavamad ja petlikumad osad, mis mõjusid distantsilt poole pehmemad, ausamad ja nunnumad, valitsevad endiselt mind ennast- ja oi, kuidas veel! See oli tõeliselt jube tõdemus ja nõudis kohest muudatust - mu olemus tuli julgelt ja ühe ropsuga ebakindluse ja ebaaususe platoolt reaalsuse ja päriselu omale tõsta, jätkates igapäeva, nagu midagi poleks juhtunud ja lisaks leida üles see päris, sügavam naiselikkus. See mägesid liigutav jõud, milles on ühtaegu ürgust ja õrnust, tarkust ja südikust. Teadsin korraga, et ei ole kedagi, kes mind selles aidata suudaks.
Pisarad tundusid siin läppavas augustikuumuses otsekui võõrkehad, nagu kevadiselt vulisevad ojakesed, mis nüüdsel aastaajal peaksid juba kuivanud olema. Silmavett jätkus ohtrasti ja see tõi omajagu kergendust. Kuivalt praadida olnuks märksa raskem.
Lapsed piidlesid mind korraga ja kordamööda ning küsisid arglikult, mis lahti. Ma ei teadnud, mida vastata. On asju, mis sõltuvad minust ja teisi, mis on paratamatud. Usun end asuvat kusagil nende põimumiskohas. Häid selgitusi pole kerge leida. Sealt jääb hulk tunnetuslikke nüansse puudu, mida kõrvalseisjad ei taju. Seetõttu ei ole mõtet seletada.
Muide, nutmisel ja oma valuga lähedases kontaktis olemisel on vägagi tervendav vägi. Sestap lubangi endale kurbust ja kurbusest kirjutamist. Luban ahastust ja meeleheidet. Luban olla nõrk, kokkukukkunud. Ma ei pea kellegi jaoks näitlema, pingutama ega mängima. Mu aed varjab mind turvaliselt, ka siis, kui ma ei ole särav ja naerusuine. Mul on siin igas konditsioonis hea olla. Ka pisarais.
Juba homme haaran enese haledal minal natist ja kangutan taas üles. Ahoi, ütlen ma sellele õnnetusehunnikule konstruktiivse mina konkreetsel häälel. Juba praegu avaldab see mõte naermaajavat mõju. Too nutt oli niisiis vaid sisemine murdlaine, mis ebavajaliku välja uhtus.
Näe, praegu on juba vaat et hea…
pühapäev, 31. juuli 2022
Tõuksijutt
Jah, ma tean, et elektritõukse ei maksaks lastele osta. Nüüd tean ka seda, et juhul, kui neid siiski osta, võiksid need olla veidi vähem võimsad, kui need kõige võimsamad. Aga neile, kes ootavad, et hakkaksin oma poega nendega ühes hurjutama ja arutleksin, kas ta sellest, mis juhtus, ka edaspidi õppust võtab- eriti, kui hurjutajate näol on tegemist hoopis teiste, flegmaatilisemate isikuomadustega laste vanematega või siis üldse mitte lapsevanematega- ütlen rahuliku südamega, et olen ääretult tänulik. Mu poiss on täiesti tavaline elava loomuga uudishimulik teismeline, kes ei oska paraku ohtusid ette näha ja katsetab aeg-ajalt asju, mille turvalisuse ja ebaturvalisuse piir on õrnõhuke või puudub sootuks, mistõttu esineb õnnetusi, vahel ka tõsisemaid. Olen ääretult tänulik, et mu poeg saab terveks. Ta ei tahtnud nii. Ta tahtis lihtsalt trikitada. See, mis teismelise aju ja seiklushimu juhib, on adrenaliin. Muide, minagi olen sellest veidike sõltuvuses.
Ah et mis siis juhtus?
Kui olin pühabasel lõuna-aal parasjagu duši alt tulnud ja mõte oli kenamad kirikuriided üll tõmmata ning teenistusele orelit mängima sõita, helises telefon ja Joss luksus toru teises otsas, et ta jooksvat kohe verest tühjaks. See väljaütlemine oli kõrvale suhteliselt karm kuulda, kui end tagasihoidlikult väljendada. Et too tühjaksjooksmine toimus naaberkülas, mis linnulennult suht lähedal, autoga mõõtes aga tohutult pikka ringi nõudis, käis edasine nagu filmis. Esimene riideese, mille päästeaktsioonile tormamiseks kapist leidsin, oli mu kõige pidulikum maani kleit. Järgmisel hetkel võtsin juba, pidurüü seljas, sirgeid kurve naaberküla mõisa-allee suunas.
Nad olid sõitnud kahekesi naabripoisi elektritõuksil. Too olla jube stabiilne. Vabalt võis käed lahti sõita, mida nad ka loomulikult tegid. Kiivrite kaitsefunktsiooni olulisuse, mida mina papagoi kombel kogu kevade ja suve rõhutatult esile olin toonud, olid nad naabertalu juures, minu vaateväljast eemal, kiivritega ühes ära põlanud.
Kui seda va kivi poleks ette juhtunud! Stabiilsus tõuksi kehastuses, käed-lahti-kutid kukil, muutus ühtäkki labiilsuseks ja paiskas noormehed kummuli. Joss haaras küll kinni sõbra õlgadest, sõber aga tõuksi sarvist enam haarata ei jõudnud. Enne toimus hüpe ja seejärel maaühendus. Hale ja valus.
Verd tuli tõesti. Kolmest suhteliselt lühikesest, kuid sügavast haavast kipubki tulema. Tühjaksjookmise ohtu mu pilk sündmuspaigale jõudes siiski ei tuvastanud. Hoopis ebameeldivamalt mõjus ümber paigutunud küünarluu ots, mis muutis selle koha, kust käsi kõveraks ja sirgeks paindub, imelikult laiaks. Mu jaoks oli hetkega selge, et see on emo-keiss.
Sel hetkel olid üheks ööks hoida ka mu kaks väikest lapselast. Olin tüdrukutega kokku leppinud, et kiriku ajal- ja see pole üldse pikk aeg- valvavad poisse nemad. Oli selge, et nüüdses valguses asjalood muutusid ja mul pole mingit varianti midagi ümber mängida. Lapsed pidid peagi lõunauinakule jääma. Söök polnud valmis. Mina, kogu krempli vankumatu tugipost, vankusin aga ühtäkki vägagi ebakindlalt. Kõike tundus järsku isegi minu jaoks liiga palju.
Joss ootas sel ajal, kui ma teenistust mängisin, autos. Ilmselt šokist, aga käsi väga ei valutanud. Et ta lisaks ka kõndida ei saa, selgus hiljem. Veri immitses, kuid nüüd oli taastunud usk, et see pole eluohtlik. Kell tiksus kirikuaia vaikuses, sees kõlasid ajalikud ja ajatud palved Jumala poole.
Kirikuõpetaja kõneles armastusest. Ma ei kuulanud eriti. Istusin ülal, pikal kõval halliksvõõbatud puupingil ja pisarad muudkui voolasid. Püha Katariina, kellele on pühendatud see kirik Muhus, mu isa sünnipaigas, samuti kirik Kadrinas, mu ema sünnikohas- kas pole märkimisväärne kokkusattumus- Püha Katariina, legendi kohaselt erakordselt tark ja ilus naine, armastuse märter, muutus korraga väga nähtavaks ja ligiolevaks. Üksikute naiste kaitsepühak…
Kuressaare aga rokkis täiega. Emos võtsid meid vastu kolm nägusat noormeest, arst-residendid ja med-vennad. Kui neil olnuks kidrad käes, ei oleks ma ka vist eriti imestanud, nii chill tundus kogu sealne olemine. Paneksin kümme punkti kümnest sellele, kuidas mindki kampa võeti. Sain olla ninapidi juures, kui arutati, millise piirkonna röntgen oleks vajalik, millise mitte, uurida röngenpilte, võrrelda haavade õmblemiseks mõeldud niidi jämedust, naerda ettepaneku üle visata kivi-paber-käärid, kes õmbleb, arutleda parima valutustamise tehnika üle (see vedelik, mis enne valuvaigistavat süsti haava desifitseerib, on nimelt kõige valusam, sellejärgselt võib ka süstita õmmelda, ütles Joss). Koos nende arstidega ootasime Tallinna ortopeedilt diagnoosile kinnitust ja just neile tunnistas Jossi puhtsüdamlikult üles, mis õigupoolest juhtus, saamata täiskasvanulikult noomida. Inimlikkus on jumalik!
Kui ma hiljem Lastehaiglas üritasin jätkata sama joont, vaatas õde-perenaine mulle rangelt silma ning ütles rõhutatult: "ema rahuneb nüüd maha."
Operatsioonist ja kipsist polnud pääsu. Selleks sõitsimegi Tallinnasse. Suures haiglas on kõik palju ametlikum, aga rahulolu ja tänutunne saatsid mind sealgi.
Saarel lahenes väikeste poiste ja lapsehoidjatest tüdrukutega kõik hästi. Mina korjasin end taas kokku. Op läks hästi. Joss paraneb. Elu läheb edasi.
Olen ühtaegu hapram ja tugevam. Ärge ainult hakake midagi analüüsima.
laupäev, 16. juuli 2022
Kadedus
3) Maris, palun jäta endale meelde- ei mingeid soolokontserte enam! Milleks Sa raiskad oma PUHKUSE aega niivõrd mõttetule ja niivõrd üüratule pingutusele?
4) Maris, sa ei anna enam ka ühtegi solistidega kontserti vahemikus jaanipäevast augusti teise pooleni, kuna PUHKAD!
kolmapäev, 13. juuli 2022
Remont
Kiht kihi haaval koorus aknaraamilt vana värvi. Föön, nagu töömehed ütlevad, täitis oma ülesande laitmatult. Andsin aga pahtlilabidaga takka ja töö lausa lendas.
Mitu aastat ei tahtnud ma aknaraame nähagi. Olen ju kogu maja aknad ja raamid, kaasa arvatud veranda omad, ise renoveerinud. Mõneks aastaks tekkis sellest tööst küllastus, nüüd aga tundsin, et on taas õige aeg.
Koorisin ühe ajastu lugu. Osad värvid alluvad föönile sirinal, teised muutuvad vintskeks ja nätskeks, kolmandaid tuleb kordi meelitada, vaat raami mustakspõletamisega riskides. Ma ei oska arvata, mis sorti on teine või kolmas värv, kuid esimene siinmainitu, see sirinal äratulija, on küllap linaõlivärv. Seesama, millega ka ise needsamad aknaraamid taastan.
Töö edukust hindan sentimeetrites. Jälle mõni ärakooritud sentimeeter juures, rõõmustan üha. Muud ei tohigi teha, kui rõõmus olla. Kui hakata mõtlema, kui palju on veel tegemisi ees, võib tuju ära minna. See ei tähenda muidugi, et ei võiks unistada. Unistama lausa peab! Unistused annavad mõtetele tiivad. Ja tiivad- need juba on midagi. Tiibadega saab lennata. Üles-alla ja kui soovi, siis ka läbi ajamasina.
Siin majas on olnud palju armastust. Tunnen seda selgelt. Kui kuulsin naabrinaiselt, kes ka eelmist perenaist mäletab, kuidas too olevat mööda teed kõndinud ja kõrvallookleva rästikuga lahkelt juttu ajanud, nii et uss oli teda lausa koduni saatnud, mõistsin veelgi selgemalt, et mu vaist selle koha osas oli õige. Mulle sobivad erilised inimesed. Siinkohal meenub Kukerpillide laul, mis algas nii:
“Kui olin päris väike veel, me külas elas nõid…”
Teine salm kõlas järgnevalt:
Kunagi on mul kõik alumise korruse toad remonditud ja korras. Majal on uus katus, aia poole eendub sealt kena vintskapp- tubade jaoks, mis eluruumide kohal samuti korda tehtud. Maja on väljaspoolt kaunilt lubikrohvitud ja valkjas toon moodustab punaka katusega kena ansambli.
Ait on tühjaks kantud. Aida põrand on tugevaks valatud. Siin saab korraldada kontserte ja luuleõhtuid, miks mitte ka lihtsalt pidusid. Aida seintel ripub maalikunsti.
Vannotoast pääseb tillukesele verandale. Seal on hea juua tõusva päikese lummuses hommikukohvi või lõpetada päeva klaasikese šampanjaga, kui päike majaesise-tiirult aiaalale tagasi pöördub.
Maja taga, õunaaia äärtel kükitab lisaks paar tillukest külalistemajakest. Esialgu piisaks ühestki, kuid unistama peaks tõepoolest suurelt. Mulle meeldib, kui majadel on ohtralt aknaid. Seetõttu ei saa külaliste majakesi valida ainult odavuse, vaid ka ilu seisukohalt lähtudes.
Ja minu erakla! Koht, kuhu saan segamatult varjuda. Vaikne onnike, kuhu pääsen vaid mina. Mediteerima, unistama, kirjutama. See suurte akendega putka, mis põllul kasvava Rebase tamme poole iseäranis head vaadet pakub, on mu unistustes esmaste prioriteetide hulgas.
Pluss paat. Aitaks väikesest, aga armsast mootorpaadist, millega otse Kessele põrutada- kui ilma on, muidugi. Paat oleks kui lemmikloom, kes meid alati ootaks ja mille turjale oleks kena ja turvaline istuda. Nagu hobune.
Tean, et need unistused on määratud täituma. Iseasi, millal. Homme kraabin veel ühe akna kauniltsäilinud piidad ja ümbruse. Siis saab hakata värvima. Lastetuba on peaaegu valmis.
teisipäev, 28. juuni 2022
Jaksamisest
Kui Helis poisid neljaks päevaks minu juurde Muhusse jättis, oli mul rind kummis- see pole üldse keerukas, vastupidi, lausa käkitegu, mina, kogenud ema, sätin päevaplaani otseks, söödan jõnglastel kõhu tervislikku toitu täis, pakun põnevat meelelahutust ja me elu läeb nagu lepase reega!
Täna, kolmanda päeva õdangul, on mul lihtsalt piinlik. Olin ülekohtune, kui mõtlesin, et Helis laseb kodu korrashoiu osas liiga lihtsalt minna, mina hoian kõik lausa perfektselt joones. Olin ülekohtune, kui mõtlesin, et korrektne päevaplaan on asja võti, minul magavad nad lõunaund nagu miilenkid. Olin ülekohtune, kui mõtlesin, kui ebatervislikult nad ometi toituvad, mina küll latti juurviljadest allapoole ei lase. Olin ülekohtune, kui mõtlesin, miks Helis õhtul lastega magama ei lähe, kui mina hoian oma ööune kindlalt 8-tunnisena, püsin rõõsa ja roosa ning ei virise.
Ma ju mäletan küll, mis tunne oli, kui mu laste isa, olnud mõne tunni kolmikutega, rind kummis kuulutas, “huvitav, mina suudan küll nende kõrvalt kõike teha, kuidas see küll sinul ei õnnestu, küllap on selle asja nimi lihtsalt laiskus ja lohakus!” Praegugi, seda kõike kirjutades, kihvatab mul sees. Ma ei mäleta, kas ma ikka mõistsin vastu öelda, et me kõik suudame mõne tunni jagu kõike. Suudame ka päeva jagu. Heal juhul peame perfektsetena paar päevagi hambad ristis vastu. Aga ei enam. Inimeseks olemine ei võimalda muutuda masinaks. Me väsime.
Nii olen minagi, piinlik öelda, rampväsinud. Aga ma ei maga. Istun oma väepaigas koduküla rannal. Kell on tiksunud veerand tunni jagu üle kesköö, kuid löön unele käega. Mul on seda aega vaja! Mul on vaja näha seda imelist tulipunast loojangutaevast, kuulda öös kriiskavaid linde, näha mere taustale tardunud kadakate tumedaid siluette. Mul on vaja kuulda oma mõtteid.
Täna, kolmandal päeval, ei pidanud ma kinni lapsukeste unerütmist, sest mul oli sõbranna juures tore ja ma ei soovinud, nui neljaks, kell kaks lahkuda. Muinasjutt, mille tõin kuuldavale enne lapsukeste ööund, jäi samuti lühikeseks, igavaks ja lahjaks. Samuti ei saanud nad täna juurviljapoegagi, süües nende asemel kooki, pannkooki, ampsu arbuusi, tüki pizzat ja veelkord kooki, sest olin õhtul liiga väsinud. Samuti ei tõmmanud ma mitte kordagi tube tolmuimejaga üle, tõin kuuldavale vaid paar jõuetut hüüatust kolmikute suunal- ja sinnapaika see asi jäigi.
Mul on piinlik, sest see on alles kolmas päev. Aga Helis toimib koos oma pisikeste poisipõnnidega päevast päeva, tehes selle kõige selle kõrvalt veel tööd! Ta toimib tõepoolest suurepäraselt, mõtlen nüüd.
Muidugi võin end sellega lohutada, et mina olen selle elurütmi juba korra üle elanud ja ei peagi praeguse elukaarepunkti juures nii palju jaksama. Ometi tahaksin aidata ja seejuures asjad toimima saada ja mitte väsida. Aga pean oma ebatäiuslikkusega leppima. Kōige suurem avastus ja õpetus on mulle hoopis see, et Helis vajab kiitust ning suurt tunnustust- eriti nende kohtade peal, kus mina rinna kummi ajasin, et teen paremini. Tühjagi. Ühe päeva tegin. Teise vedasin ka kuidagiviisi õhtale. Aga kolmandal on toss väljas. Homme katsun lihtsalt ellu jääda, ilma liigsete lubadusteta.
Aga poisid, teate, on imevahvad! Ühed marudad kahe- ja nelja-aastased vennikesed! Tegelikult täiesti lihtsad lapsed. Lihtsalt- lapsed.
reede, 24. juuni 2022
Veel idüllist
Kes eelneva idüllilise jutu õnge läks ja isekeskis mõtles, et vaat, kus see naine oskab elada ja nautida, sellele teen nüüd kelmikalt tšurr ja tulen taas iseendana kapist välja- eile, jaanilaupäeval, langetasin õhtul, ajal, mil teised mõnuga tšillisid ja grillisid, nii muuseas seitse puud. Mul oli neid puid vaja just sel ajal langetada seetõttu, et varem ei olnud ma leheusside olemasolu avastanud. Leheussid on nimelt sellised vastikud tegelased, kes paljunevad lehtede all, otsekui ämblikuvõrgust kookonis ja kui neid on umbes miljon, söövad nad puu lehtedest paljaks ja see sureb aeglaselt ja piinarikkalt. Minu teada ei taha leheussid päris kõikide puusortide lehti järada, aga mõned puud mu aias siiski olid, mis, nagu õudusega avastasin, nende läbi oma kurva lõpu on leidnud.
Ma ei lükka asju edasi. Kõik tuleb korda ajada kohe ja joonelt. Sestap otsisin üles ka oma kena sae (mis pidavat olema naistesaag, kuna käib elektiga ja on seetõttu palju kergem, kui mingi aku või bensiini või mille iganes variant. Saagi on märksa lihtsam käsitseda, kui trimmerit, sest esiteks, see on loogilisem, teiseks, see on vaiksem, kolmandaks, see on käepärasem. Ma ei vahetanud isegi riideid. Maani kleidiga saab vägagi edukalt saagida. Ainult, et teised vaatasid mind kuidagi pika pilguga.
Täna saagisin veel. Täna oli see ka pisut lihtsam, sest lisasin riistapuule ka saeketiõli, mille järele loomake janunes. Puujurakaid lõkkesse vedades mõtlesin isekeskis, kas oleksin teistsugune, kui lubaksin kellelgi tulla, kes mind armastab ja kes selle minu eest ise ära teeb. Mõtlesin seda ka siis, kui kanalisatsioonipaagist vett välja pumpasin. Ja siis, kui möödaminnes paar nõustamist tegin. Ja siis, huuled punaseks värvisin, kui küünelakki uuendasin, kui kummikud kingade vastu vahetasin. Kui Bachi kahe viiuli kontserdi mängima sättisin. Jaanipäeval pole ju palju pisut ka igavikuliste ja püsivate asjade peale mõelda. Ümber minu õitsesid pojengid.
Praegu on nii. Igavikulised asjad on samuti paigas. Kõik ülejäänu on aga ääretult muutuv.