Viiskümmend

 

Ma sain eelmisel pühapäeval viiekümne aastaseks. Korraldasin oma sõpradele muusika, luule ja kunstiga läbipõimitud peo. See läks mulle ja kuuldavasti ka neile väga hinge. Kõik luuletused, mida sel peol lugesin, olid mu enda kirjutatud. Kunst, mida rõõmuga eksponeerisime, pärineb mu kalli mehe aegade jooksul rikkalikuks täienenud kogust. Ja muusikat esitasin koos oma sõpradega. Sest muusikata ma lihtsalt ei saa. Lisaks olin kirjutanud igast oma külalisest väikese jutu, milles ma tema nime ei maininud, aga mis puudutas teatud detaile või seiku me ühisest minevikust. See, kes taipas, et lugu räägib temast, pidi vaikima, ülejäänud püüdsid aga arvata, kellest jutt. Seejärel jutustas igaüks omalt poolt ka ühe minuga seotud loo. Võite arvata, kui meeleolukaks too meenutamine ja teineteise täiendamine ja erinevate mälestuste erineval moel mäletamine ja ühest või teisest sündmusest üllatumine selle peo muutsid!

 Õigel sünnipäeva päeval käis külas mu armas perering, kes on samuti üpris arvukas, 17-liikmeline. Ka sinna olin planeerinud lühikesi muusikalisi etteasteid, näiteks mängisime emaga neljal käel klaverit ning Helisega musitseerisime flöödil ja klaveril. Selle peo fookus oli siiski  armsal koosolemisel, sest tähelepanu pidi jaguma ka lastele - mu kallitele lapselastele Ottole ja Rubenile ning mu armsatele vennalastele Melissale ja Oskarile, kes veel päris vaikselt paigal istuda ja klassikalist muusikat nautida ei oska. 

Viiskümmend pole vanuse mõttes midagi erilist. Kui mõelda sõnale “poolsada”, lisandub muidugi vägevuse ja mis parata, ka eakuse fooni. Mulle on see aga mõnes mõttes ka täiesti uue elufaasi algus, kus rõhuasetused hoopis teised ning ka suhted, pean siinkohal eelkõige silmas sõprussuhteid, hoolikalt üle vaadatud, kuna vahepeal on nii palju juhtunud.

Olen õnnelik. Kõik need muutused, mis mu elus lähiminevikus tormiliselt aset on leidnud, on tänu Jumalale, mind iseendale veelgi lähemale toonud. See, kes iseendaga parema kontakti leiab, on paremini kättesaadav ka oma lähedastele, sõpradele ja kaasteelistele. Ma ei ilmuta enam suheldes emotsionaalse väsimuse märke, mida varem kinnitasid näiteks hajevilolek, probleemide eest kõrvale põiklemine, asjade edasilükkamine ning endassetõmbumine. Ei saa küll öelda, et mul eelmainituist enam midagi ei ilmne, aga eelnevaga võrreldes on see vaid pinnavirvendus. 

Suur roll sellel, et suudan virgelt iseendas püsida, on mu armsal abikaasal. Elu temaga on ääretult lihtne ja samas tohutult põnev. Ta ise on väga tugev märkaja, nii et kõik mu tendentsid harjumuspärasest emotsionaalsest eemaldumisest kukuvad juba eos kokku. Pealegi, kui inimene tunnetab alles viiekümne aastaselt esimest korda, mida tähendab ühes abielus tõeline hoidmine ja jäägitu armastus, on üsna tõenäoline, et ta ei jäta seda ka omalt poolt juhuse hooleks, vaid oskab seda väärtustada ning ka ise sellesse kogu hingega panustada. 

Vaadates oma ikka veel õitemeres aknaesist- just praegu sillerdab sellel päikeselaik, mis annab vaevumärgatavat tunnistust peagi saabuvast kevadest, kuigi praegu on veel teisel pool akent päris krõbedad miinused - tunnen, et olen jälle paigas. Keskendusin nimelt vahepeal liiga palju neile, kelle käitumine meie elu ja valikute osas ei ole olnud ootuspärane. Või on olnud lausa lubamatu. Nüüd mõistan - mis vahet seal on! Minu inimesed on need õied mu aknaesisel ja kõik need kõned ja kirjad ja head sõnad ja ... Seda oli niii palju! 

Kõik on niisiis vaatenurga küsimus. Siin heledas tugitoolis on vaatenurk eriliselt avar, avatud valgusele, selgusele ja uue kevade armunukstegevale aimdusele.