Maailma lõpus

 

Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik…

Jah, maailma lõpus oligi kohvik, kuid enne, kui selleni jõuan, räägin veel millestki. Nimelt kaotasin vahepeal oma risti. Ostsin selle risti kunagi Pühalt Maalt, see on tehtud oliivipuust, mahub hästi peopessa ja on väga mõnus teel olles mudida. Pealegi tundub ta andvat seletamatut kaitset. Aga mina kaotasin selle ära. 

Avastasin oma kaotuse eile hommikul, kui hakkasin end maailma lõpu matkaks valmis sättima. Ja mulle meenus Sue, too, kelle haua või mälestumärgi olin eelmisel päeval tollel kaljunõlvalt leidnud. Olin end sinna lähedusse päevitama sättinud. Rist oli olnud teksade taskus. Enam ei olnud. Olin teksad hooletult jalast kiskunud, unustades, et rist on väike, libe ja ümarate servadega. 

Tundsin, et ma ei saa ristita rändama minna. Muidugi polnud ma üldse kindel, kas see ka päriselt Sue haua juurde jäi, kuid otsustasin minna vaatama. Loomulikult ei mäletanud ma oma täpset päevituskohta. Tuustisin siit ja sealt. Asjatult. Lõpuks ohkasin ja otsustasin asja sinnapaika jätta. Tunne ei olnud eriti hea, oli üsna hõre. Aga sinna ei saanud ma ju ka jääda. 

Ja seal ta korraga oli. Lebas täpselt mu jala kõrval. See oli otsekui ime. Täitusin tänu ja rõõmutundega. Maailm oli korraga taas paigas. 

Ma ei vii seekord koju minnes kingitusi kaasa. Mu pagas on peaaegu olematu ja sinna ei mahu ka suurt juurde. Ometi palus Helis, et ehk saaksin, kui nii on määratud, osta Rubenile üks väike võtmehoidja. Tal olevat seda ühe asja jaoks vaja. Ja mõelda vaid - ma leidsin täpselt vajamineva võtmehoidja maailma lõpus asuvast poekesest! 

Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik. Minagi istusin maailma lõpu kohvikus. Nautisin elu ja ilu. Süda oli rahulik. Ja korraga märkasin, et nii kohvitassile, suhkrupakile kui alustassile on kirjutatud Ruby - Rubeni hüüdnimi! Korraga olimegi taas kõik koos. Mina siin 3500km kaugusel maailma lõpus, nemad seal kaugel Eestis. Kõik loksus paika. Tänu märkamisele.

See oli täiesti müstiline paik. Suursugune, imepärane. Mandri- Euroopa edelanurga kaugeim merreulatuv punkt. Tuultele avatud kaljurahn. Juba ajast, mil ei teatudki, et ookeani taha on veel midagi. Ameerika. 

Veetsin seal praktiliselt kogu päeva. Õhtu jõudeski ei soovinud lahkuda. Siin, mõtlesin isekeskis, kusagil siin võiksin ma küll elada. Olles piisavalt rännanud mööda Vahemere serva ja veidi ka mööda Atlandi algust, ei ole ma kunagi nii mõelnud. Teised paigad on jäänud ränduri läbimatkamise radadeks, ilu nautimise teekondadeks, vähimagi kahetsuseta edasiminekuteks. 

Ma tulen siua tagasi. Ehk sügisel. 

Proovin. Tunnetan.