Tõsi, vähemalt külmakraadid tunduvad olevat nüüdseks taandunud, kuid mine tea, vahel viskab veel aprilliski hanged maha.
Ma ei mäleta, et mulle kehvast kliimast lapsepõlves või varases nooruses lugu oleks olnud. Nüüd aga igatsevad nii ihu kui hing sooja ja üha raskem on reaalsusega leppida.
Olen palju lugenud. Tugitoolis, sooja pleedi kaitsva katte all. See on mul nagu omamoodi teraapia. Ja miks ka mitte, eks! Huvitav on see, et viimasel ajal tundub kirjastajaid ja ehk lugejaidki köitvat looming, millel on ajalooline mõõde. Päris viimasena lugesin näiteks Viivi Luige raamatut Kroon, kus iga peatükk jutustab mõnest tuntud, tänaseks lahkunud inimesest, kellega poetessil ja kirjanikul on õnnestunud kohtuda ja millest on sündinud mõtted, seosed ja kujutluspildid. Ääretult inspireerivad kohtumised ja vaatenurgad, loomulikult ka hea oskus märgata ja ära märkida.
Olen hakanud mõtlema, milline privilleg on sündida kaunite kunstide keskele. Eriti, kui need nii lähedalt puudutama juhtuvad, et ka loojad ise mõnel ajajärgul või kasvõi möödaminnes oma isikupärase kokkupuutepunkti juurde annavad. Et järgmine looja saaks nad endasse ja oma loomingusse haarata ning teistele edasi jutustada.
Kas ma ise oskaksin nii? Märkan ma üldse nii palju, et sellest tähendusrikkuse välja nopiksin ja kasvõi siia eri nüanssidega vürtsitatult laiali laotaksin? Esmapilgul tahaksin selle taha pugeda, et minul ei olegi väga eriliste inimestega, oma valdkondade tippudega mingeid erilisi kokkupuuteid. Kõik kohtumised tunduvad olevat puhtjuhuslikud ning oleks meelevaldne neist mingit tähendust või seost leida. Kui aga sügavamalt järele mõtlen, leian kõneainet küll. Leian ka niidiotsakesed, millega need lood minu ellu on traageldunud.
Õnneks sündisin perre, kus kaunid kunstid olid suhteliselt väärtustatud. Seda, kui palju need meie isiksuse arengule tegelikult kaasa aitavad, ma siiski täielikult hoomama ei hakanud. Nõuka ajal moodustus kõrgkultuur hoopis teistel tingimustel, kui praegu. Suur osa oli õnnel, intuitsioonil, aga ka lihtsalt sellel, missugusesse keskkonda keegi oma ürgandega maandus. Muidugi oli kõikidel haritud inimestel võimalus tolleaegsetest geeniustest läbi teatrietenduste, kontsertide või kunstinäituste osa saada. Hoopis teine asi tundub aga olevat kokkupuude nendega kui lihtsalt inimestega. Mitte püünel. Tavaelus. Seda privileegi polnud just ülemäära paljudel.
Meie laiemas pereringis osati kauneid kunste hinnata küll. Käidi teatris, balletti vaatamas, kontsertidel, telliti Loomingu raamatukogu, musitseeriti. Seal kõrval oli aga ka midagi muud. Äkki uskumatus, et ka ise keegi olla suudetakse? Või siis lihtsalt keerukad olud? Oskamatus teineteist toetada?
Nagu olen varem kirjutanud, olin ääretult hilise küpsemisega. Nii nagu ma ei osanud ega julgenud oma isiksuse pinnal olla pikki aastaid mina ise, ei osanud ega julgenud ma seda ka muusikuna, rääkimata mu mõningasest kirjutamisoskusest. Ometi olen alati austanud ja imetlenud teiste inimeste ürgandeid, nagu ka püüdnud pilkuavardavaid või lausa ehmatamapanevaid nüansse nende eludest. Inimese teekond ja looming käivad ju käsikäes. Tänu nendele olen muutunud ka ise avatumaks ja julgemaks. Julgus omakorda muudab üha tähtsusetumaks selle, mida arvavad teised.
Muide, trio heidab mulle täna ette, et ma neid rohkem ei sundinud ning pilliõppe lubasin pooleli jätta. See on absoluutselt tõsi. Mul polnud selleks lihtsalt jaksu. Õnneks käivad vähemalt tüdrukud nüüd kunstikoolis. Küllap toetab seegi piisavalt nende vaimseid väärtusi.
Kui aga nüüd andekate ja tähendusrikaste inimeste teema juurde tagasi pöörduda, siis tunnen, et võiksin nende peale sügavuti mõtelda küll. Äkki neist kirjutadagi. Peaksin katsetama. Põnev!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar