Ma lendlen sügisesse tuuletiivul
käes lilleõis ja vihmapisar palgel.
Veel suvesära kuldab juukseid viivu,
külm hingus juba hiilib hallavalgel.
Neil hetkil püüab alateadvus peita
end. Jättes maha kolletunud kesta.
Kõik õitsva köita, selja taha heita
ja käega lüüa- nagunii ei kesta
ju miski lõputult. Kuid siiski
nii vara miks sa suvi taaskord lähed?
Oh, oleks sinu minemise viiski,
mis tuulel lubaks sosistada “vähe!”
ja varrukast sind hoida. Õitehurmas
Sind kanda, sinu hingust hellitada.
Tean ometi, ei elus ega surmas
saa valida me minemise rada...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar