Kolmapäev, 8. september 2021

Veidi üldisemalt reisimisest


 Meid reisib neli naist. Huvitav on tõdeda, et olgugi, et olen oma loomult üsna paindlik, on mulle vahel seltskonnas reisimine väsitav. See tuleneb kergelt introvertsetest isikuomadustest ja on ka eelnevatel reisidel samamoodi olnud. 

Soovin, et mul oleks päeva jooksul mingigi taandumis- ehk üksiolekuvõimalus. Õnneks on seda alati arvestatud ning mul on iga reisi igas majutuskohas olnud oma tuba. Aga on ka muid olukordi, kus mul on raske. 

Et reisidel tuleb ette shoppamist, ei oska ma näiteks seda mitmekaupa teha. Tahan alati ostelda üksi. Sattun ärevusse, kui teised poeukse taga ootavad ja tunnen survet kas edasi liikuda või ostude osas kiire otsus teha. Veelgi hullem on, kui mulle nõu hakatakse andma. Mõelda vaid, enamus mu sõbrannadest soovivad oma valikule heakskiitu või kaasa arutamist, aga mind ajab see hoopis paanikasse. Soovin kuulda iseenda sisemist häält, kas asi väärib ostu või mitte. Teiste ajel võin osta asja, mida eluilmaski ei kanna või lausa ei kannata.

Vahel tahaksin õhtul olla isekeskis, eriti, kui päev on veedetud ninapidi koos. Sedagi on raske ülejäänutele selgeks teha. Võib jääda mulje, otsekui oleksin pahane või norutaksin. Ka mulle endale tekitab eemaldumine ebamugavust, eriti kui kõik teised on seltskondlikud ja lõbusad, mina aga tunnen vajadust oma mõtete ja päeva väsimusega üksi olla. Kirjutada, mõtiskleda. Lohutan end sellega, et kellelgi teisel pole ka nn tavaelus nii suurt suhtlemiskoormust, kui mul. 

Palju rohkem on hea seltskonnaga reisimise juures siiski plusse. Ja veel millised mälestused! 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar