Mai tuli

Märkamatult on kätte jõudud maikuu. Esimest korda üle pikkade-pikkade aastate olen saanud jälgida loodust lausa päev-päevalt ja nii kogu kevade vältel- märganud pungade puhkemist, lillede kasvamist alates nina mullast välja pistmisest kuni õite puhkemiseni või lausa äraõitsemiseni, muru sirgumist, lindude tagasirännet. Teen peaaegu iga päev pikki, keskmiselt lausa kaheksa kuni kümne kilomeetriseid matkasid oma koduümbruses. Olen avastanud imelisi paiku, kuhu pole sattunud kaheksateistkümne siinelatud aasta jooksul mitte kordagi! Lähimad avastamata rajad asuvad vaat et kilomeetri raadiuses (ohoo, kas see teerada viib tõesti otse sellele tänavale jne.), kaugemad nõuavad veidike astumist, kuid seda enam põnevust võib leida veel läbirändamata metsarajalt või roobasteelt või kasvõi elurajoonist, mille olemasolust või arhitektuursetest omapäradest eelnevalt aimugi polnud.
Muide, piinlik tunnistada, aga ma ei teadnud sedagi, et minu kodukandist läbi voolav Pääsküla jõgi suubub vaid paari kilomeetri kaugusel mu kodust otsejoones Vääna jõkke, et edasi juba üheskoos mereni voolata. Veel piinlikum- ma ei olnud kunagi võtnud vaevaks jälgida Pääsküla jõe kulgu meie oma alevikus- mõne koha peal teeb see nii ägedaid jõnkse, rääkimata avalikkuse silma eest varjul olevatest ürgsetest kõrgetest kallastest ja romantilistest saarekestest. Kõike seda olen avastanud just nüüdsama, koroona ajal.
Ka oma aias olen vist sel aastal rohkem viibinud, kui kõigil eelnevil kokku. On ju kevad pea alati kiirustamise ja tööde kuhjumise aeg, mil tahaks võimalikult palju ära teha, et siis suvel väljateenitult puhata. Kust mina teadsin, et ka kevadet ei tohiks märkamata jätta! Kui palju rõõmu teevad näiteks uued toredad tulbid, kellele mõnel õhtul öökülma hirmus emalikult lausa "teki" olen peale asetanud. Või vanaema aiast pärinevad pojengid, kel on nüüd esimest aastat mureta, kuhu oma raskeid õiepäid toetada- varem lebasid nad juba poole õitsemise pealt abitult murul. Aga sel talvel tegi isa neile kenad raamid ning meie lastega värvisime oma fantaasia kohaselt kirjuks. Järgi jääb ainult kasvamisrõõm nende ja imetlemisrõõm meie poolt!
Eriolukord on juba pikalt kestnud. Koolis lõppes kuues koduõppenädal. Võib ehk lausa öelda, et olen selle kõigega harjunud. Lastegi jaoks on vist asi muutunud loogiliseks ja arusaadavaks. Hommikul õppimine, pärastlõunast õueaeg. Või siis, mnjah, arvuti tagant eemalepeletamine. Pean end piisavalt vastutustundlikuks, aga siiski mitte liiga äärmustesse kalduvaks lapsevanemaks. Meie peres ei ole olnud päris 100%-st isolatsiooni, kuid usun selle siiski olevat igati piisava, et meid tervena hoida.
Igatsen väga Muhu saare järele. Muhus on loodus alati paar nädalat Tallinna omast eespool. Esmaspäevast tohiksime tegelikult juba sõita- märkisin nimelt maakodu oma lisa-aadressiks. Kas ka tegelikult niipea sinna jõuame, näitab aeg.
Vaat sellised mõtted maikuu ilusas alguses.