laupäev, 12. november 2016

Kangad

Kui olin lapsena Kadrinas vanaema juures, käisime tihtilugu bussiga Rakveres või Tapal. Kummassegi on Kadrinast paar-kolmteist kilomeetrit, seega nii kümneminutiline ots, mis aga lapsena tundus hiigelpikk. Nojah, küllap buss tegi iga posti juures peatuse ja loksus oma pool tundi vähemalt. Ja see on juba mainimistväärt aeg! Siiski tekitas Tapale või Rakverre sõit minus lapsena alati närvikõdi, eks see oli vist enamaltjaolt leevendus haigutamapanevale igavusele, mis mind Kadrinas igal sealviibimise korral tabas. Eesterendav reis parandas niisiis kasvõi ajutiselt ning kasvõi ainult kujutlustes minu suhteliselt hädist olukorda.
Nõidusin bussis kuis oskasin, et vanaema meel sel korral ometi painduks mõistma, kuiväga oleks vaja külastada ka mänguasjapoodi ning rõõmustada mind mõne lustliku jubinaga. Ka Kadrinas oli mänguasjapood täiesti olemas, kuid selle müüja tegeles müümise kõrvalt aktiivselt ning igapäevaselt raevuka lastevihkamisega, nii et sealt majast oli soovitav targu eemale hoida. Tõsi, kui juba suurem olin, vedasime mõne semuga kihla, mitu sekundit peab too vihane naine kisamata vastu, ühesõnaga käisime seal väikestel narrimisretkedel, kuid nagu arvata võite, püsivat huvi selline tulega mängimine siiski ei tekitanud. Seda põnevamad tundusid Rakvere või Tapa samalaadsed kauplused.
Kuid mida tegi vanaema? Ta istutas end kangasappa! Minu meelest oli see peaaegu iga kord nii- ahjaa, ükskord ostisime siiski ka purgikaasi. Aga kangasabadest võiks kohe pikalt lohiseva jutu kirjutada! Minu mäletamist mööda polnud vanaema jaoks üldse oluline, mis kangaid ses sabas üldse pakutakse. Tähtis oli lõputult seista ning eespool ka veidike rüseleda, sest keegi tahtis väärt kauba kiireks omandamiseks märkamatult  vahele trügida, mille terav pilk otsemaid fikseeris ning äkiline liigutus vilunult blokeeris.
 Peale vanaema siitilmast lahkumist oli vähemalt üks kapp puupüsti kraami täis. Sektsioonis ülemine, keskmine- kangakapp! Triibulist, ruudulist, lillelist, säbrulist ja tont teab millist sitsiriiet veel-ole lahke ja võta ainult!
 Mina tookord seal ilmatupikas sabas ei tahtnud mingit riiet! Tahtsin kasvõi korrakski mängukasse piiluda. Sekundikski! Kahjuks ei jõudnud me sinna kunagi. Rullmeetrid kangast tunni-pooleteise pärast käes, jooksime ruttu bussile ning pikk tagasisõit võis taas alata- pakitseva igavuse poole. Kurja müüjaga aleviku poole. Ainsagi nännita.

Selline lapsepõlvemälestus meenus mulle täna, kui pidasin oma lapsepõlveradadel hingedeaega, keerates kogemata autoga Tapa-Rakvere maanteele, kuigi tegelikult tahtnuks minna hoopis teist, põnevamat teed pidi...

4 kommentaari:

  1. Vot kui erinevad on inimeste elud. Minu lapsepõlvesuved ja -vaheajad möödusid samuti kõik Kadrinas vanaema-vanaisa juures. Mänguasjapoe müüja oli tohutult sõbralik naine, kes mulle pehme pisikese mängujänese kinkis kunagi. Kadrina ise oli aga täielik vabaduse- ja võlumaa, mis kasvas nii südame külge, et täiskasvanuna tundus ainuvõimalik sinna tagasi pöörduda ja oma elu samas kohas sisse seada, kus möödus kõige ilusam osa enda lapsepõlvest.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No näed, mälestused võivadki olla täiesti erinevad. Vahel meenub üks nüanss, vahel teine. Seekord tuli just see kangalugu meelde. Aga ometi ei ole minulgi Kadrinast ükskõik- selgi korral tekkis lahkudes mingi magusvalus igatsustunne, kui kirikutorn järk-järgult silmapiiriga segunes. Ja loodame, et me ei räägi ühest ja samast poemüüjast...;)

      Kustuta
  2. Neid mälestusi Su lapsepõlvest on imearmas lugeda! Sinu vanaema oli tõeline daam, kes teadis hästi, mis väärtus on väärt kangal ja nn.rätsepariidel naisterahva jaoks.Eks tal ikka õnnestus neid terakesi toona Sinussegi siputada...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ohjaa, ta oli äge! "Kõige tähtsam on mood", on mulle meelde jäänud. Tähtpäevadel pidin alati aru andma, mis riided selga panen. Tal endal olid pidupäevadel alati korrektselt "lained peas" ja rätsepakostüüm seljas. Kui miski ei meeldinud, avaldas valjuhäälselt arvamust: see on niii kole, võta kohe ära! :)

      Kustuta