Oma aeg

Ma magan ilmselgelt liiga vähe.
Väikeste laste emadele ei ole vaja selgitada, miks. Nemad noogutavad arusaavalt juba enne, kui olen lause lõpetanud- jaa, teame-teame, see magus oma aeg! Veikolegi olen seda korduvalt selgeks teha püüdnud, kuid paraku vaatab ta mind ikkagi kahtlustava näoga, et räägi-räägi, tegelikult oled internetisõltlane. Meeste aju on vist selle koha pealt teistsugusena üles ehitatud, et mingi piirini ta nagu tajub, kui raske on väikeste lastega päev päeva kõrval üht ja sama rutiinset elu elada. Siis tekib aga mingi lühis-"bzzzzt"- ja algab lõbus targutamine teemal, kuidas "oma aega tuleb planeerida, siis jõuab kõike ja aega jääb ülegi".
Braavo, tahaksin sellistel puhkudel käsi plaksutades hõigata. Õnne ja rahulolu valem on nüüd leiutatud! Millegipärast ei soovi aga leiutaja mulle selle reaalset toimimist kunagi ette näidata. Sestap pean küll oma jõuetust ja läbikukkumist tunnistama, hüpates selle kinnituseks päevast päeva kui nõiaringis jänes, üha uuesti üllatudes, et ei olegi olukorra peremees- kuid teise tarkust asju paremini sättida mul õpetuseks võtta ei ole.
Nii maandungi hilisõhtul rampväsimusega võideldes, kuid oma magusa aja himus arvuti taha.
Maja on vaikne, on kuulda kella tiksumist, Veiko allkorruse-köhatust ja Helise läpaka klahviklõbinat pool korrust ülalpool.
Peaksin õigupoolest orelit harjutama. Teise manuaali kõige vaiksemal registril, mis on pedaaliga kopeldatud. Mille vaevukuuldavate helide mulin muudab ka virtuoosseima karakterpala monotooneks unelauluks ning niigi painava väsimuse väljakannatamatuks.
Peaksin õigupoolest keeli õppima. Öökapil kutsuvalt lebav raamat lubab mu inglise keele sõnavarale õige pea tublit täiendust- kui ma ta vaid avaksin! Rootsikeelne põnevik julgustab taas võõrkeelse ilukirjandusega tutvuma. Kogu keeleõppe-virna alla on aga end peitnud algajate hispaania keele materjal, tundes otsekui piinlikkust minu viimatisest püüdest kolm päeva järjest tulutult ühtainsat sõna pähe õppida! "Pealtvaataja" oli see sõna- ning ma ei mäleta seda jälle! Selle viimase pärast ma praegu keeli ei õpigi.
Allkorruselt kostvad püstolipaugud loovad õdusa turvatunde. Veiko lõõgastub teleka ees!
Mina telekat ei vaata. Minu meelest on see ajupesumasin! Kõige kohutavam on olla külas, kus televiisor taustaks lõugab ja puudub igasugune võimalus seda välja lülitada- kui just ei taha pererahvaga tülli keerata. Õnneks jääb mu tutvusringkonnas selliseid peresid järjest vähemaks. (Olen mõnikord ahastusest ikkagi piiksatanud kah, et kas telekas peab tingimata käima. Muide, tõelised fännid lihtsalt ignoreerivad seda küsimust, nad ei suuda telkut välja lülitada!) Arvan siiski, et reklaamipauside ajaks peaks iga inimene kohustuslikus korras harjutama kätte "hääl maha" nupu valiku. Kui mina juhuslikult sellal, kui Veiko diivanil oma järjekordset ajude-sodiks-laskmise filmi naudib, köögis toimetan, ja harjumuspäraste plahvatuste asemel järsku ilmselgelt ajukääbikutele suunatud meelas sonimine ehk telereklaam algab, röögatan otsemaid "hääl maha"! Usun, et olen noil hetkil poolelioleva actioni naiskangelase moodi, sest V. kuuletub vastuvaidlematult.
 Spordiuudised võiksid samuti "hääletu" reziimil etenduda. Ma siiani ei suuda mõista, mis kasu on kellelegi sellest, kui entusiastliku häälega reporter tulistab välja rea suvalisi spordisündmusi, mis minu ega kellegi teise elus midagi paremaks ega halvemaks ei muuda ning mis viie minuti pärast jäädavalt unustatakse (sest aju on ju targasti ehitatud!). Veiko aga minu arvamust ei jaga. Ta võtab puldi enda kätte ning keeldub kategooriliselt "hääletu" reziimivalikust. Ta kõrvad ahmivad reporteri väljapurskuvaid sõnu ning silmad on naelutatud sinise ekraani külge, kus eesti laskesuusataja parasjagu kuuekümne neljandana finišeerub. Seejärel laseb ta end telepildil kanda Austraaliasse, kus rida tundmatuid ujujaid liblikujumises maailmarekordit üritavad- ning katsugu mõni laps sel ajal häälitseda, sajandiksekundiga purustamata rekord on sel juhul kindlalt kolmikute süü! Kui asi jõuab leedu juunioride käsipallikoondise võiduni norrakate üle, tunnen oma taluvuse piiri ületunud olevat ning põgenen. Mõt-te-tu, ma ütlen, täiesti mõt-te-tu!
Ajalehti ma ka eriti ei loe. Meil käib Eesti Ekspress. Selle sirvin nädalaga läbi. Mu armas ämm küll arvab, et elame täielikus infosulus ning haarab alati, kui lapsi hoidma tuleb, kaasa ka oma lemmiklektüüri- "Õhtulehe". Vahel pudeneb kotist vanemaidki numbreid lisaks- ikka selleks, et sealt mulle midagi tähtsat ja allajoonitut (ning vahel vägagi veidrat) ette lugeda. Vanainimese jaoks on lihtsate lausetega kirja pandud rämpsajakirjandus väärtuslik aja veetmise ja maailmaga kontakteerumise vorm. Mul pole mõtteski seda oma kriitikaga rikkuda, kuigi nõia ints ja galojan ei kuulu kindlasti mu absoluutsete lemmikute hulka. Aga ju nad siis kellelegi meeldivad, kui selline väljaanne ilmub. Sobiv kaminasse tule hakatuseks!
Nii jääbki mu väsinud peakesele vaid hilisõhtune arvuti- seanss.
Vaatan üle meilid. Vastan, kui vaja.
Heidan põgusa pilgu Facebooki. Viimasel ajal on seal igavaks läinud, sest paljud "sõbrad" armastavad üles laadida mingeid mõttetuid linke, mida ma niikuinii mitte kunagi (okei, peaaegu mitte kunagi) ei ava. Imestan, kuidas on inimestel nii palju aega ja tahtmist interneti avarustes ringi tuuseldada, et seda kõike üles leida! Ja kuidas nad nii kindlameelselt usuvad, et nende "leid" ka teisi huvitab?
Mind jätavad enamus lingid külmaks ja sunnivad pigem kiiresti FB-st lahkuma.
Hüppan korra põgusalt läbi ühest perefoorumist, mida külastan vaid harjumusest.
Võibolla vestlen veidike ka msn-is.
Siis blogin veidi... ja juba ongi kell palju.
Maandun oma armsas voodis. Tõmban teki kaelani. Pööran mõnusasti külili. Panen päevikusse kirja päevasündmused. Ning siis hakkan... lugema!
Aeg lendab. Minutid kihutavad hommiku suunas.
Ahmin veel veidi. Veel! Vaid üks lehekülg! Üks veel...
Magan ilmselgelt liiga vähe!
Pool lehekülge...
Vähe!
Veerand...
Vähe!
Kaks sõna...
Üks!
Null.
Vähe?
Jah, vähe.
No ei jää pähe!