Vahel arvan ma, et pole õige
see, mil viisil ümbritsevat tajun -
tões et tõusen, vales aga vajun,
olles ise pelgalt kõrvalpõige
sellele, mis tegelikult määrab.
Sügavuti arusaamist väärab
tardumus ja püüe saada läbi
ilma, et peaks elus miskit muutma.
Kõige lihtsam tahta on ja suuta
sel, kes kõige vähem tunneb häbi,
kes ei koge ebakindlusfooni.
Vahel tunnen ma, et annab tooni
ümbruskonna ootus olla õige,
öelda tuimalt igatsusest lahti,
leegist enam imetleda tahti
jahedust ehk tunda üle kõige.
Siiski raputan need mõtted maha,
pühin kokku, tõstan ukse taha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar