Nii on praegu

 Selleaastane koroonakriis on möödundaastasest hullem, sest hakkab psüühikale. Jah, ka minu omale. Mu elu oli enne koroonakriisi päris hästi korraldatud. Tööd olid planeeritud päeva esimesse poolde, ajale mil lapsed olid koolis ja trennides. Päeva teises pooles sain aga teha mõningaid majapidamistöid, käia trennis ja suhelda lastega. Olles nende jaoks ka päriselt olemas. Mõtlete, et nüüd, mil nad on kogu aeg kodus, oleks justkui avaramad võimalused. Eks lugege ja hinnake...

Tahaksin niiväga, et hommikul mindaks kooli. Maja jääks tühjaks, köök korda, keegi ei tuuseldaks tolmu üles, ei viskaks asju laiali, kooliõpikud oleksid lastega kaasas, toit ootaks õhtuseid sööjaid, sest nad saavad koolist nii lõuna, kui oote, nõudepesumasin seisaks enamasti jõude, arvutid oleksid vähemalt poole päeva jagu shut downitud. Mina jõuaksin tööle hea varuajaga, mu päevaplaan ei sisaldaks eriti palju ootamatusi. Kõik oleks kontrolli all. 

Aga praegu... Ärkan oma kesisest unest. Käin ruttu pesemas ja äratan lapsed. Avastan, et kõik vajalikud sööginõud on eelmisel õhtul tööle pandud nõudepesumasinas. Teen selle kiiruga tühjaks. Panen pudrupaja tulele. Siis meenub, et masinatäis märga pesu jäi ka öösel välja võtmata. Tahan selle kiiruga kuivatisse toppida, sealt aga vaatab vastu eelmine laar kuiva pesu, mille kiiruga põrandale tõmban. Kokku lappima hakata pole praegu aega, kuna pudru on sedaaegu juba peaaegu põhja kõrbenud. Lisan vedelikku ja ajan kogu kupatuse uuesti keema. 

Kell on halastamatu. Kuna käin endiselt tööl- kabinetis ja kirikus- pean hakkama riietuma. Jooksen üles garderoobi. Selgub, et mul pole midagi selga panna. Otsin veidi. Lapsed karjuvad alt, et kas puder põhja ei kõrbe. Muidugi kõrbeb, jälle! Jooksen alla ja lisan taas veidi vett. Panen midagi kiiruga selga ja leian, et käib kah. Käsin lastel voodid üles teha. Nad ütlevad, et peale sööki. Hea seegi. Minu tuba on alati korras. Üks ruum majas peab ka minu hinge peegeldama. 

Puder on valmis. Keegi ei küündi millegipärast potini. Tõstan kiiruga kolm portsjoni taldikuile. Annan kõigile ka lusikad. Kell on kohutavalt palju. Ma ise ei ole ei söönud ega joonud. Enam ei jõua teedki teha. Võtan siis autosse klaasi vett. Enne kui väravast välja tagurdan, meenub, et matusemapp jäi maha, aga seda läheb täna vaja. Telefon on samuti kotist kadunud. Jooksen tuppa ja palun lastel endale helistada. Leitud, garderoobis- nagu alati! Matusemapp kaenlas lähen uuele katsele. Sel korral õnnestub. 

Hõikan veel üle ukse, et olgu nad ilusti kõikides videotundides. Minu meelest peaksid tunnid juba käima. Aga pole kindel. Mul jääb kripeldama, et köök jäi vist täiesti lagaseks. Sunnin end mõtlema muudele asjadele. 

Päeva jooksul üritan välja mõelda poe nimekirja. Käin kohutavalt palju poes. Kui lapsed koolis oleksid, oleks mure vaid õhtusöögiga. Nüüd tuleb mul koka ametit pidada. See pole mingi unistuste amet.

Peale tööd jooksen toidukottidega koju. Köögis on õpikud segi hommikuse mannapudru kaussidega. Kõik mängivad arvutis. Põrandat katab ühtlase kihina liiv. Nojah, nad käivad veranda kaudu batuudil. Panen roboti tööle. Võtan kuivati eest hommikul põrandalevisatud pesu. Laste voodid, nagu selgub, on ikka üles tegemata. Tavaelu ajal on see mõeldamatu. 

Käsutan trio kööki koristama. Nad küsivad süüa. Mul pole midagi valmis. Poest ei taibanud valmistoitu osta. Olen tööpäevast väsinud. Kihutan poodi, ostan midagi, mis ei lähe lastele peale. Nokivad niisama. Koristan ise köögi ära. 

Käsutan lapsed õppima. Selgub, et vene keelega on raskusi. Olen väsinud, kuid pean aitama. Aitan alati, kõiki korraga ja kordamööda, ise mõtlen kogu aeg, et kui ära õpivad, saan hakata harjutama. Kell on juba seitse, kui lõpetame. Nüüd on ka lapsed väsinud. 

Otsustan pisut puhata. Poiss avastab aga, et kõik dressipüksid on määrdunud. Panen tumeda pesu masinasse. Võtan kuivatist hommikul sinna pandud pesu. Mõned asjad tuleks enne kappipanekut triikida. Viskan need triikimislauale. Kusagil piiksub robot. Selgub, et ta on harjade vahele juhtme tõmmanud. Kes jättis juhtme põrandale vedelema? 

Lapsed on jälle arvutis. Käsin viivitamatult õue minna. Nad helistavad sõpradele. Varsti on me elutoas topeltarv lapsi, kõik arvutis. Käsin uuesti viivitamatult õue minna. Olen väsinud ja närvis. Haukan külmkapist midagi, mõtlemata, mida täpselt. Mulle meenub, et kusagil peaks olema tassitäis teed, mille töölt tulles endale valmistasin. 

Tee leian külmana garderoobist. Veel leian sealt telefoni nelja vastamata kõnega. Mul pole aega tagasi helistada. Äkki meenub, et pidin tänaseks täitma ühe tabeli, komisjoni tarvis, mille liige ma olen. Arvan, et küllap jõuan siis, kui lapsed magavad. Panen triikraua sooja. 

Kell on juba liiga palju. Palun trio sõpradel koju minna. Triol on jälle nälg. Panen potitäie makarone keema. Järeldan, et taas jõuame liiga hilja voodisse. Vahepeal piisub pesumasin. Nõudepesumasin on pilgeni täis. Mul pole aega kummagagi tegeleda. Tõmban triikraua välja, mis ta niisama kuumab...

Robot on kuskile kadunud ja vaikib. Leian ta alumisest garderoobist. Ta on endale pliiatsi harjade vahele tõmmanud. Kougin selle välja. Puhastan kogu masina ära. Makaronide vesi on peaaegu ära keenud. Trio on jälle arvutis. Tunnen, et ma pole veel mitte midagi teinud. Ometi olen rampväsinud. 

Peale sööki läheb trio pesema. Koristan jälle kööki. Vaatan, et olen paar asja ikkagi unustanud osta. Õli ja... . Selver on üheteistkümneni lahti. Hõikan, et käin korra ära. Autos saan olla üksi. Viis minutit sinna, viis tagasi, asi seegi. 

Kui tagasi tulen, on trio telefonides. Käratan, et lülitagu välja. Mul on kahju, et me tavapärane õhtune vestlus jääb ära. Tavaelus on mõeldamatu. Õhtused koosolemise tunnid lähendavad meid kõiki ja on aastatepikkune traditsioon. Teen hajameelselt musi-kalli ja head ööd. Vean end vaevaliselt allkorrusele. Märg pesu välja, nõudepesumasin tööle, tabel, harjutamine, mõtlen väsinult. Tegelikkuses ei tee ma mitte midagi. 

Lähen pesema, vajun voodisse, loen veidi ja uinun oma kesisesse unne, teades, et homme hakkab kõik otsast peale. 

Kas märkasite, mis on kogu jutu point? Mitte see, kuidas mul on liiga palju teha, vaid see, kuidas me praegusel ajal suhtleme. Me oleme küll koos, kuid tegelikult ei ole me kohe mitte mingil määral koos. Midagi on kogu aeg vahel. Varem kehtestatud reeglid ei toimi enam. Kõik on väga ebamäärane. Päev koosneb suurelt osalt viruaalreaalsusest. Miski ei ole enam päris. 

Kriisivälises elus ei ole mul sugugi vähem tegemist, kuid millegipärast saan siis paremini hakkama. Nüüd tunnen, et olen üha enam ja enam ummikus. Midagi peaks kiiremas korras muutuma. Millegipärast arvan, et ma pole ainus, kes nii mõtleb. 

Istun seda kirjutades oma toas. Mu maja on taas lapsi täis. Nad ei käi ju keegi koolis, järelikult peavad meie juures suhtlema. Tean, et keelates teismelistele sõpru, muudan nende olukorra veelgi keerukamaks. Mul endal pole olnud kuude kaupa ainsatki rahulikku silmapilku, ainsatki üksiolemist. Hingan sisse ja välja. Kuidas minuga päriselt on? Ega seda ise ei teagi- juhul, kui olen juba hulluks läinud...