teisipäev, 13. veebruar 2024

Viiskümmend

 


Ma sain eelmisel pühapäeval viiekümne aastaseks. Korraldasin oma sõpradele muusika, luule ja kunstiga läbipõimitud peo. See läks mulle ja kuuldavasti ka neile väga hinge. Kõik luuletused, mida sel peol lugesin, olid mu enda kirjutatud. Kunst, mida rõõmuga eksponeerisime, pärineb mu kalli mehe aegade jooksul rikkalikuks täienenud kogust. Ja muusikat esitasin koos oma sõpradega. Sest muusikata ma lihtsalt ei saa. Lisaks olin kirjutanud igast oma külalisest väikese jutu, milles ma tema nime ei maininud, aga mis puudutas teatud detaile või seiku me ühisest minevikust. See, kes taipas, et lugu räägib temast, pidi vaikima, ülejäänud püüdsid aga arvata, kellest jutt. Seejärel jutustas igaüks omalt poolt ka ühe minuga seotud loo. Võite arvata, kui meeleolukaks too meenutamine ja teineteise täiendamine ja erinevate mälestuste erineval moel mäletamine ja ühest või teisest sündmusest üllatumine selle peo muutsid!

 Õigel sünnipäeva päeval käis külas mu armas perering, kes on samuti üpris arvukas, 17-liikmeline. Ka sinna olin planeerinud lühikesi muusikalisi etteasteid, näiteks mängisime emaga neljal käel klaverit ning Helisega musitseerisime flöödil ja klaveril. Selle peo fookus oli siiski  armsal koosolemisel, sest tähelepanu pidi jaguma ka lastele - mu kallitele lapselastele Ottole ja Rubenile ning mu armsatele vennalastele Melissale ja Oskarile, kes veel päris vaikselt paigal istuda ja klassikalist muusikat nautida ei oska. 

Viiskümmend pole vanuse mõttes midagi erilist. Kui mõelda sõnale “poolsada”, lisandub muidugi vägevuse ja mis parata, ka eakuse fooni. Mulle on see aga mõnes mõttes ka täiesti uue elufaasi algus, kus rõhuasetused hoopis teised ning ka suhted, pean siinkohal eelkõige silmas sõprussuhteid, hoolikalt üle vaadatud, kuna vahepeal on nii palju juhtunud.

Olen õnnelik. Kõik need muutused, mis mu elus lähiminevikus tormiliselt aset on leidnud, on tänu Jumalale, mind iseendale veelgi lähemale toonud. See, kes iseendaga parema kontakti leiab, on paremini kättesaadav ka oma lähedastele, sõpradele ja kaasteelistele. Ma ei ilmuta enam suheldes emotsionaalse väsimuse märke, mida varem kinnitasid näiteks hajevilolek, probleemide eest kõrvale põiklemine, asjade edasilükkamine ning endassetõmbumine. Ei saa küll öelda, et mul eelmainituist enam midagi ei ilmne, aga eelnevaga võrreldes on see vaid pinnavirvendus. 

Suur roll sellel, et suudan virgelt iseendas püsida, on mu armsal abikaasal. Elu temaga on ääretult lihtne ja samas tohutult põnev. Ta ise on väga tugev märkaja, nii et kõik mu tendentsid harjumuspärasest emotsionaalsest eemaldumisest kukuvad juba eos kokku. Pealegi, kui inimene tunnetab alles viiekümne aastaselt esimest korda, mida tähendab ühes abielus tõeline hoidmine ja jäägitu armastus, on üsna tõenäoline, et ta ei jäta seda ka omalt poolt juhuse hooleks, vaid oskab seda väärtustada ning ka ise sellesse kogu hingega panustada. 

Vaadates oma ikka veel õitemeres aknaesist- just praegu sillerdab sellel päikeselaik, mis annab vaevumärgatavat tunnistust peagi saabuvast kevadest, kuigi praegu on veel teisel pool akent päris krõbedad miinused - tunnen, et olen jälle paigas. Keskendusin nimelt vahepeal liiga palju neile, kelle käitumine meie elu ja valikute osas ei ole olnud ootuspärane. Või on olnud lausa lubamatu. Nüüd mõistan - mis vahet seal on! Minu inimesed on need õied mu aknaesisel ja kõik need kõned ja kirjad ja head sõnad ja ... Seda oli niii palju! 

Kõik on niisiis vaatenurga küsimus. Siin heledas tugitoolis on vaatenurk eriliselt avar, avatud valgusele, selgusele ja uue kevade armunukstegevale aimdusele.


teisipäev, 30. jaanuar 2024

Kuu



 Täiskuu. Sügavkollane, kõrge, mitte eriti suur. Ümber hiiglaslik halekollakas valgussõõr, mida raamivad raagus puuokste pikad harali sõrmedega kõrgusse küünitavad kämblad. Aeg-ajalt kiiruga möödapurjetavad udupilved, mis ei varja, kuid muudavad vaatepildi pisut suitsuseks. Ümberringi mustav pimedus. Haudvaikus.

Raputan end veidi, pilk naelutatud sellele kummalisele taevakehale, mis tundub mind täna valitsevat. Hingan kiirelt sisse-välja, rinnak tõuseb ja langeb hingamise taktis. Mu huuled värvuvad aegamisi tulipunaseks, silmade ümber joonistuvad julged, selgelt domineerivad mustad jutid.

Seisan sulalumest taas kinnikülmunud kamaral, mille mügarlikult pinnalt peegeldub jäine kuukollakas libedus. Ühe mu lakk-kinga tikk-konts on uuristanud hangunud külma ollusesse tasakaalus püsimiseks tillukese turva-augu. Mul on seljas napp sametkleit, mille vooglev kangas moodustab kuukumaga kuldse ansambli. 

Mul ei ole külm. Kuuga vaatab tõtt ainult mu näiliselt rahulik kest. Sisemus aga lausa hõõgub. 

Täna ei oleks mul mingit vaeva kuu poole ulguda. Ka koheva kasuka selgakasvatamine tunduks tühise pingutusena. Silmahambad nõuaksid veidi teritamist, et kiskja loomus mõjule pääseks, aga seegi oleks teostatav. Sabaga oleks keerukam, iseasi, kui see boana kaelas istuks, kuid see ei sobituks jällegi röövlooma karmi kuvandiga. Hall värv sobiks samas ideaalselt!

Aga aitab. Ma pole hunt. Olen naine ja minus on piisavalt metsikust, et oma roll ka inimesena välja mängida. Ma ei vasta kohati normidele, mind pole võimalik alla suruda ega pidurdada, ma ei hooli eriti üldsuse arvamusest. Mul on vaist, instinkt, tunnetus. Usaldan ennast ja oma südame häält. 

Ma ei sega neid, kes elavad teisiti, arvavad teisiti ja käituvad teisiti, kuid omaenese piiridest ei luba ma üle astuda. Mulle meeldivad armastus, kirg ja inspiratsioon. Elujulgus. Mind ei saa sundida tegema seda, mida ma ei soovi ega rääkima seda, milleks ma valmis pole. Mind ei saa suruda teiste antud rolli. 

Siin, külmas talveöös kõrguva täiskuuga silmitsi seistes võivad mul vabalt kasvada hiigelpikad küüned. Nagu raagus puud. Teravad. Veripunased. Lund nendega juba ei kraabi. Huvitav, mida siis? 

Või keda...

reede, 26. jaanuar 2024

Mõttetera

"Kunagi ei ole liiga hilja saada inimeseks, kes sa oled alati igatsenud olla"

Biomarketi iseteeninduskassa juures on purgike, millest lubatakse lahkelt võtta päeva mõttetera. Selle lausekese rullisin lahti viimati. 

Huvitav mõte. Põnev oleks teada, kui paljud meist elavad inimestena, kes ei ole kohe üldse need, kes nad tegelikult olla tahaksid. Tore oleks ka aimu saada, millises osas inimolemusest tekib tegeliku ja igatsetu vahel kõige enam "kääre" ning kas see on nõnda olnud juba "algusest peale" või tekkinud seoses mõne elusündmusega või "loksunud paigalt" pikema aja vältel. 

"Inimene ei saa muuta ennast, küll aga oma käitumist" on samuti õige ja arusaadav lause. Oma käitumismustritel, eelkõige just neil ebakonstruktiivsetel, õigel ajal "sabast" kinni haarates ja teadliku käitumise muutusega "ümber mängides" võime vältida ebameeldivaid olukordi, tülisid või muid "roomaja aju" poolt juhitavaid häirivaid protsesse. Saame need enesele kasulikuks pöörata ja turvaliselt "ära lahendada". Aga selleks peaks teadma kontekste, mis baseeruvad enamjaolt me suhete ajaloos, sidudes meiega me lähisuhteid, sotsiaalvõrgustikke või lausa eluviise, mida õpitakse teadvustama näiteks psühhoteraapias. Paljud konfliktsitualtsioonid ei kuulu üldse parasjagu käsiloleva suhte juurde, vaid ammutavad ärevust oma algpõhjuse juurest. Kui me seda teame ning oskame selle teadmisega ka midagi peale hakata, on lihtne muutuda taas ja taas "inimeseks, kes on alati igatsetud olla".

Täiskasvanuelu tugevaks eeliseks on võimalus teha muutusi. Lapsel see valik puudub. Tavaliselt elab laps vanemate ja laste hierarhilises koosluses ehk allsüsteemis ning midagi pole parata - tal tuleb mõningais põhimõttelistes asjus ka alluda, kuniks on pesast välja lennanud. Alles siis saavad need allsüsteemid võrdsustuda, (kuid ei pruugi!). Muidugi olen oma praktikas näinud ka vastupidist varianti - piltlikult öeldes lapsi vanemate õlgadel või isegi peas. Aga ega need pole paremad näited. Lubada vastutada sellel, kel selleks veel võimed puuduvad on suhteliselt pöörane ja ei aita küll mitte kedagi. Muutustevõimalusest rääkimata. Kui, siis kehvema suunal. Arukad vanemad suurendavad lapse vastutusala tema kasvades järk-järgult ja panevad seejuures iga sammu juures tähele, kas antud muutus oli õigeaegne, julgedes vajadusel astuda ka sammukese tagasi. Peres, kus on targad ja tähelepanelikud vanemad, on õnn kasvada. 

Aga isegi siis, kui lapsepõlv ei ole olnud klassikalises mõttes õnnelik või on olnud otse öeldes lausa kohutav, saab noor täiskasvanu otsustada, et tema elab teisiti. Oma hooldajaid ta seejuures muuta ei saa. Minevikku samuti mitte. Otsusega elada teisiti, seejuures mitte süüdistades, mitte vihates ja mitte katkestades sidemeid, võtame ise oma elu eest vastutuse. 

Seega - et täiskasvanul on võimalus teha muutusi, saaks ta ju üsna hõlpsasti muutuda inimeseks, kes ta on alati igatsenud olla. Miks siis seda nii harva tehakse ja hoopis tihemini teiste inimeste ja ebasoodsate olude üle kaeveldakse? Küllap seetõttu, et nii on mugavam. Paraku ei tule sel viisil tavaliselt ühtegi muutust. 

Küllap on kõik märganud, et muutusi on ühtviisi raske teha nii suurtes kui väikestes asjades. Väikesed on igapäevaselt rohkem silme ees, ometi haarame ka nende puhul suure hurraaga härjal sarvist, kuid juba mõne nädala pärast loksub kõik taas vanasse roopasse tagasi. Uusaastalubadused on siinkohal klassikaline näide. “Uus mina” tundub olevat kaunis ja täiuslik, aga ometi kõlbab mõne aja pärast vana kah. Küll pisukese kibestumisega, aga mis seal ikka. 

Musklid kasvavad regulaarse treenimisega, pillimängu vilumus tuleb igapäevase harjutamisega, kehakaal väheneb siis, kui vaadatakse, mida, mis koguses ja millal põske pistetakse, nutisõltuvusest vabanetakse ajaliste piirangute abil, raamatud saavad loetud, kui nende jaoks aega võetakse. Lihtne? Oh ei! Meie käitumismustrid on väga rigiidsed, see kaadervärk tahab vägisi tuntud teed mööda edasi põrutada. Enamus inimesi toimivad ju päris hästi, hoolimata sellest, et nad pole suutnud enese poolt igatsetud inimeseks muutuda. Tubliks, toredaks ja targaks. 

Mõned inimesed ilmselt ei teagi, milliseks nad täpselt saada sooviksid, et enesega rahul olla. Puudub tulevikupilt, on vaid reaalsus, millega ei olda rahul. Milline on see “ideaalne mina”?  Muide, ka enesega rahu tegemine võib olla arukas samm meeldiva iseenese poole. 

Ma ise olen seda teed mööda aastaid liikunud. Minus on nii kaeblejat, kui otsustavat tegutsejat, aga isennese aktsepteerimine oli mõnus muutus rõõmsa ja rahuliku iseeneseni. Üksi ma seda ei oleks saavutanud. Tohutult loeb see, kui armastusväärseks peavad inimest tema lähedased - ja kui julgelt nad seda väljendavad. Kiituse ja tunnustuse foonis viibimine annab omakorda jõu ja tahtmise olla veelgi parem, arendada oma häid külgi veelgi enam. Muutused tulevad justkui iseenesest. 

Elades pideva kriitikarahe all, ägatakse isiklike pisipuuduste all kordades enam, kui armastuse ja andestuse ruumis. Viha külvatakse ka teistele kaaskondsetele ning ebaterve õhkkond levib otsekui nakkushaigus. Loomulikult ei armasta lõpuks keegi enam ei iseennast ega teisi. Ollakse enese kehv variant, vari. Ilmselt mõistate, et säärases faasis tuleks muutuste tegemist alustada suurtest asjadest. Olen ka sellise eluperioodi läbinud. 

Kogu seda mõttearendust sobib kokku võtma veel üks tore mõttetera. See asetati kunagi Reval Café’s mu kohvitassi alla. Selles oli kirjas nii: “kui tahad olla õnnelik, siis ole seda!” 

Lihtne, eks! Peaaegu et otsuse küsimus! Samas - arutleda on ka vahva!




kolmapäev, 24. jaanuar 2024

Karate



 Puna-kiiskavaid saadikusilte,
maru-mustavat karatevööd,
rohkelt teksti ja väheselt pilte
hoia silme ees, 
enne kui lööd
laualt kuninga, lipu ja oda,
platsilt ratsu, sest vanker ei loe.
Ega etturid teadma pea toda,
et me argpükste kombel ei poe
hale-kollaka päikese taha,
kohal ladviku aupaistekaart.
Gyakuzukiga* lööme nad maha
enne veel, kui neist arugi saab
mõni äss, mõni emand või sõdur -
keeristorm haarab kõik oma roaks.
See, kes arvati olevat põdur
muutub tegudes vahedaks noaks.
Rahupaigaks saab riiakas maja,
kui on lõppenud veretu jaht,
vaibund veidrate sammude kaja,
toitvalt leemelt kui riisutud vaht.
Sõnad naljalt ei nähtavaks muutu,
kokku köidet’ las saab loo moraal -
ära mängivat pilli sa puutu
tuhathäälselt kui kõlab koraal!

*Gyakuzuki - üks võimsamaid käelööke karate’s

Sula



Teel 
sulalume vetruv-märga palet
ja jäiseid põllusilmi vesiseid
ja nutvaid metsatukkasid 
ning valet 
liig-rohelist kesk paiku kesiseid
on meelde jätta erakordselt ehe
ja viisistada veelgi mõjusam.

Pluss-miinuskraadi turvaline tehe
on kunstiteos, mil mudast pildiraam.

Hall ilu kumab alastuse jooni
ning siresäärne kuivendusekraav
loob vetepeeglist kalliskivitooni
mis joonelt metsa kaob. 
Ta lõikehaav 

kui lõikaks kogu loodusrütmi kaja
ja ilumeelt kesk kahtluse alleed,
kus seisatada eales pole vaja
kus õnn on olla siin ja praegu teel…

kolmapäev, 17. jaanuar 2024

Hetk


 Tugitoolis. Kas naisena, abikaasana, emana, vanaemana, õena, tütrena, oma erialade spetsialistina või ehk hoopis eluteatri näitlejana, pole üldse oluline. Algul proovisin lihtsalt kingi. 

Ispiratsioon tuli hiljem - sest ega peagi saabuv viiskümmend pole mingi naljaasi! 


pühapäev, 14. jaanuar 2024

Palved Jaani eest


 Palvetame lastega Jaani pärast iga päev.
Jaani missioon on olnud sel keerukal ajal hoopis teine, kui avalikkus seda teab või ette kujutab. 
See on sügavalt meie perele fokusseeritud. Vajame teda just nüüd ja praegu väga. 
Jaan on armastav partner ja abikaasa, aga neil kuudel on ta mulle selliseks toeks, kelleta hakkamasaamist ei kujuta ma isegi ette. Täpsustan kunagi hiljem. 
Jaan on võitnud mu laste austuse ja usalduse. 
Tema palved kannavad meid kõiki. 
Ta on uskumatult võimekas ja suure südamega inimene. 
Kirikuõpetaja suure algustähega. 
Jaan väärib hoidmist, mitte hävitamist. 
Palvetame ta eest kogu südamest.