reede, 16. september 2022

Mõeldes vanaemale



 Vanaema suri täna, kaksteist aastat tagasi. 

Oli, nagu praegugi, tiigri aasta. Olin kolmkümmend kuus, Helis kuusteist, trio kümnekuused. Sel aastal, nagu praeguselgi, olid pihlakad marjakobaraid täis. Ilm oli aga märksa ilusam. Täna kallab kui oavarrest, sel päeval paistis aga päike. Minu meelest oli ka soojem. 

Käisime emaga diakooniahaiglas ja jätsime temaga hüvasti. See oli ilus hüvastijätt. Seejärel hakkasime ajama matuseasju. 

Matusepäev oli üheksateistkümnes. Toomas Paul tuli mu palve peale matma. Seegi oli rahulik ja väärikas päev. Ämm jäi triot hoidma. 

Meie leinapärjal oli valdavaks tooniks oranž - nagu pihlamarjadki. Vanaema pärg ei saanud olla tavapärane. See oli eriliselt ilus. 

Mängisime Helisega Kadrina kiriku orelil ja flöödil ühe Bachi loo. Suutsime küll. Muu osa talitusest mängis kohalik organist. Laulud olin valinud mina. Mu erisoov oli Mozarti Lacrimosa. See sai täidetud.

Vanaema maeti vanaisa kõrvale, Kadrina surnuaia kõige jämedama puu lähistele. Juba kaugelt hea leida. Vanaema kirst jäi kummalisel kombel hauda veidi viltu, mistõttu kevadist matmispaiga vajumist, nagu see ikka aasta või paar peale matuseid kipub olema, ei toimunudki. Aga mis vahet seal on...

Peielaud oli sealsamas, leerimajas. Meie suguvõsas ei ole erilisi kõnelejaid. Pidasin ise kõne. Laulsime ka Riinu kitarri saatel ühe laulu - Helis, Riin ja mina. Rauno oli ainult selleks päevaks tulnud Inglismaalt, kus nad parasjagu perega elasid, koju. See oli temast imeline. 

See oli ka kelmikas päev. Särav päikesepaiste muudkui vaheldus tujukate vihmasagaratega. Enam rohkem vanaema moodi ei saanuks ilmgi olla. 

Ma ei käi väga tihti Kadrinas. See paik, mis oli mu elus kunagi üks tähtsamaid, elab nüüd põhiliselt mälestustes.  Nii vist peabki olema. Meid ümbritsevad inimesed on neis paigus, mis meile armsaks saavad, kõige määravamad. Kui inimesed kaovad, kaotavad paigad senise olulisuse. Nii läks ka Kadrinaga. Mul ei ole seal enam midagi teha.

Vanaema surmapäevaga lõppes üks pikk ajajärk minu elus. Neile mälestustele ei tule enam lisa. Aastad muudkui lähevad, aga vanaema ei unune mitte iialgi.

16 Vastassuunavöönd

 
Sõitsin täna vastassuunavööndis
Jälgimata kehtestatud norme
Ümber minu mähkund oli öö, mis
Võttis üha vastakamaid vorme

Ühest küljest tegi mulle silma
Pimedusega mu pilku püüdis
Öises udus pakkus lennuilma
Tuuletoonil ahvatles ja hüüdis

Teisest küljest vajutas mu maha
Viskas halli kardinagi peale
Peitis pikad plaanid seljataha
Libistas mu vastassuunareale

Rahumeelselt võtsin vale poole
silmitsesin möödaniku märke
vaikselt panin punkti kogu loole
veidi olin unes, veidi ärkvel.

Ootamata kokkupõrke-aegu
raputas mind üles siin ja praegu.

15 Haiku

Nutune sügis
Sõrmitseb hingekeeli
Piisk piisa haaval



kolmapäev, 14. september 2022

14 Trepp

Kibe ja libe
Ja ometi meeletult ahvatlev
On trepp, mida mööda käies
Kaob suunataju
Ühel pool tunded
Teisel aju
Tõmbetuultele valla
On alla - või üleskäik
Läikiv - kommises kuues
Salasõnumeid viies või tuues

Käsipuuta see trepp
Ja muuta 
Tee pikkust, suunda 
Ilma et ennast ei muunda
Ilmvõimatu

Õnnistatu või sõimatu
Selgub viimases vaatuses
Trepilastuja saatusel
Pole määratud sihti ja kõrgust
Astmed
Tunduvad lõppevat lihtsalt
Maises taevas või põrgus




teisipäev, 13. september 2022

13 Alternatiiv

 Osad inimesed äärtest
Tõusid peale etendust 
Aplodeerides püsti
Juurdlesin sügavalt
Iseenese istumajäämise üle
Seisjad kõrgusid kui tornmajad
Magalarajoonis
Aga mina
Kükitasin kui väike hütike
Pisut pudenenud moega
Aga aus
Seisnud siinkandis
Aastakümneid
Mulle need tänapäeva 
Alternatiivsed kunstid
Niiväga ei istu
Ihkan vanemat, klassikalisemat
Arusaadavamat
Puitpitsilisemat
Ka südamesse võiks minna
Tornid aga plaksutasid nii,
et krohvi lendas

esmaspäev, 12. september 2022

12 Milline



 Milline kirju ja milline ilus,
milline põnev ja milline hea,
milline liigutav, vahel ka valus,
milline südamlik! 
Kohe ei tea,
milline võiks ta siis olla, kui poleks
kõike, mis pakub ja õpetab ta?
Kui poleks halba, kas headki siis oleks?
Oleks siis oskust mul märgata?
Milline õnnelik, rikas ja kerge,
milline väsitav, vaevaline,
milline lendlev ja rõõmus ja helge,
milline maadligi, taevaline,
milline üksildust täis
ja täis melu 
on minu rännutee,
on minu elu…


pühapäev, 11. september 2022

11 Sügise õpetus

 Kas kuldne sügis midagi saab õpetada?
Ehk seda, kuidas olla värviline,
ehk seda, kuidas suvi kaunilt lõpetada
või olla pisut vähem närviline?

Kuid iseasi see, kas õppust võtan!
Vast kõige lihtsam oleks värvidega,
sest lõppudega sattuda võin hätta
ja hullem veel on lugu närvidega.

Võin kanda punast, kollakat, oranži
ja pisut rohekatki ma ei põlga,
kuid lõpu korral kindlasti revanši
ma nõuan, nagu närvide eest võlga. 

Mu mornim pool teeb ennast tormituuleks,
su hinge paiskab korralikult segi,
teeb nii, et kogu maailm seda kuuleks,
kuid salamisi sosistavad huuled
sul kõrva: oh ei tea ma, kes küll tegi…

Jah, kokkuvõtvalt tunded korda seab
üks kena torm, nii sügisene, hea!