Arvamuslugu

Lõpuks ometi uus koolimaja ja oh rõõmu, nii kodu lähedal!

See lause võiks ehk kõige paremini väljendada minu selleaastaseid tundeid seoses mu 13-aastaste kolmikute kooliminekuga. Püha Johannese Kool, mille seitse aastat tagasi oma triole turvaliseks õpinguteeks välja valisime, kõnetas lisaks sügavalt kristlikule taustale sellega, et juba toona oli seatud sihiks saada päris oma koolimaja kuhugi Nõmme kanti. Nüüd, laste seitsmenda klassi hakul ehk ajal, mil täpselt pool kooliteed käidud, see unistus viimaks täituski!

Miks just Püha Johannese Kool? Minu esmamulje oli sügav rahuseisund, mis selles majas viibides tekkis. Kui mu lapsed kaheksa aastat tagasi eelkooli läksid - mäletan, et see algas pärastlõunal, kui toonase algkooli tunnid olid juba lõppenud - mängis fuajees vaikne Arvo Pärdi muusika. Absoluutselt igasse ruumi oli paigutatud ikoon. Märksõnaks oli vaimne tasakaal.

Kui mu trio alustas õpinguid esimeses klassis, kolis kool vanalinnast, kus ta algselt ruume rentis, suurematele pindadele Mustamäel. See oli suur kergendus. Ma ei kujutanud nimelt hästi ette, mismoodi suudaksin igapäevaselt, hommik hommiku järel, ummik ummiku järel, tukkuvate lastega kesklinna poole sõita, kui endal sinna nii vara tööasjagi pole. Aga mitte see ei olnud peamine - ka Mustamäele sõites ei õnnestunud igapäevaselt ummikuid vältida - põhiline, mida siiani meenutan, oli absoluutselt igal koolihommikul toimuv palvus. Laste algklassides osalesin neis tihti isegi.

Küllap teavad kõik emad-isad, kui närvilised võivad vahel olla päeva algused. Liiga hiline ärkamine, paha tuju, ootamatult kadunud või määrdunud riided, suus liiga aeglaselt ringikeerlev puder ja muu tühitähi võib kergesti plahvatuseks eskaleeruda. Lakkamatu autoderodu, punased foorituled, allalastud tõkkepuud ja kellaga võidu sõitvad emmed-issid süvendavad ärevust veelgi. Kui aga koolimajas võtab väikese inimese vastu hiirvaikus, millest kasvab välja vaikne laul "Taevane Kuningas, Sa trööstija, Sa tõe Vaim, kes Sa igas paigas oled...", muutub kogu maine sagin ja trall hetkega täiesti tühiseks. Lõpupalvesse võetakse kõik õpilased, kõik õpetajad ja - kui südantsoojendav see on - kõik emad - isad. Nimeliselt. Iga päev. 

Aga tulles tänasesse, siis loomulikult kuulub meiegi koolimineku juurde täiesti tavaline elu, mida ei anna kuidagi vältida. Augusti lõpul, kui uues koolimajas veidi abiks tuli käia, sositas nii mõnigi mulle imestades kõrva "kui suureks nad on kasvanud!" Enda laste kasvu ju ei märka, teiste pealt tuli aga sama tunnistada. Minu jaoks tähendas see lause veel mõndagi, põhiliselt paraku rahas mõõdetavat - nimelt vaat et poetäit uusi hädavajalikke asju, sest vanadest oli tõepoolest välja kasvatud. Püksid, särgid, kampsunid ja jalanõud on vaid esimesed, mis meenuvad. Ikka kolmekordselt, kuis siis muidu! Ja sedagi teame vast kõik, et teismelise maitse võib kuuluda müstika valdkonda, mistõttu tuli vahel poe proovikabiinide najal passida ikka minestuse piirini! 

Teiseks kolmikute koolisaatmisega kaasaskäivaks nn poomistunde-tekitajaks on ihaldatavad huviringid. Kui üks tütar arvas, et tema võiks sel õppeaastal käia kunstikoolis ja musitseerida elektrikitarril, teine valiks häämeelega kunsti kõrvale klaveritunnid, jõusaali ja jaapani keele ning poeg-kolmik piirduks tagasihoidlikult "mingi spordiasjaga", siis juba nende üksuste kokkuliitmine lisab kuuldavasti neljakordseks tõusvate gaasi- ja elektrihindade ansamblisse tugeva konkurendi - rahakotti suure ja narmendava augu tekitamises.  

Aga muidu on kõik hästi. Uus Püha Johannese Kool on imeilus. Mu laste klassiruumidest avanev vaade naelutab pilgu rohelusse, rammusalt lõhnavasse mustikametsa. Sisustuses moodustavad helgetes toonides rahuliku ansambli ühtaegu ühendatus ja eraldatus - esimene lükandseinte abil hiigelsuureks ruumiks muutetava aatriumi, kabeli, võimla ja söögisaali osas, teine hoone eri tiibadesse suunduvate koduklasside ja seeläbi "oma tunde" tekkimise võimaluse osas. 

Ka laiemas plaanis on asjad hästi - koolid ja kirikud on avatud, loodetavasti jäävadki, hoolimata kõigest ähvardavast. Lastele ja noortele oleks see hädavajalik. Kui meie, täiskasvanud, tuleme isolatsiooniga toime, siis nemad mitte ja tagajärjed vaimsesse tervisesse ei lase end kaua oodata. Minu meelest oleks see üks ääretult vajalik palvesõnum algavasse kooliaastasse meie kõikide poolt.

1 Rajad

 Mitu korda on mõõdetud rajad

Mida mööda on mindud ja tuldud

Unne tardunud sammude kajad

Uste taga, mis ammu on sulgund

Ajast mõõtu võib tõtates võtta

Mööda lükata tunded ja teod

Homne mälestustega sõtta

viia. Palveks ristata peod.

Puuduolev taas värviga katta 

Hea kui punane otsa ei saaks

Ära põletada või matta

Tõsta taeva või muundada maaks

Ohked, säärane ongi et elu

mõttemäära ei hägusta. Taas

kontsaklõbinal meelitab melu.

Kõik, mis olnud… on olnud miraaž…

Challenge

 Kui muu maailm arvab, et septembrikuus võiks vastu võtta väljakutse mitte tarbida alkoholi, siis jah, kui sellega on probleem, on see absoluutselt õigustatud. Meid Helisega aga kampaania “septembris ei joo” ei kõneta, sestap mõtlesime välja hoopis teise challenge’i. See kõlab nii:

“Igal septembrikuu päeval üks luuletus”.

Hakkan neid siis siia iga päev üles riputama. Kui Helis lubab, siis tema omi ka! 

Taevas

Taevane Isa

Kas taevas on seal

Kus minagi seda näen

Vahel pilvedega kaetud

Vahel sini-sinine

Päikesekera vajutatud

Ühte serva

Vahel pillutamas äikesenooli

Vahel kallutamas vihmavett

Kas linnud on taevale lähemal

Kui loomad ja inimesed

Isegi kui istume lennukis

Või on see kõik vaid näiline

Ja õige taevalaotus

Avaneb vaid siis

Kui tead taevalikku koodi

Mis ei ole tähtede

Ega numbrite jada

Vaid saab alguse 

Igaühe sisemusest

Kui oled elanud valede kütkes

Siis ehk taevaluugid ei avane

Või on sellest pigem ükskõik

On midagi veel

Mille järgi teed valiku

Kas mina olen oma olemusega

Taevaliku koodi algus

Lõpp

Või keskpaik

Kindlasti on lünkasid

Olen püüdnud elada

Aususe suunal

Iseasi kas olen osanud

Või on mul taevast

vale ettekujutus

Äkki on taevas hoopis maa peal

Ja seda märkavad vaid need

Kes ei ole

Hirmul ega kahtlevad

Kosmosesse lendajad

Ei juurdle samuti sääraste asjade üle

Need tuginevad teadusele

Äike

 Mulle meeldib äike. 

Äikese-eelne õhk oli ülipalav, sumbunud. Tundus, nagu polegi midagi hingata. Taevas oli juba pilves, aga pigem selline ühtlaselt hall, mittemidagiütlev, nagu kõige tavalisematel pilvistel päevadel. 

Esmene raksatus kostis kusagilt kaugelt. Seejärel tekkis pinev vaikus. Nii kaugel kõmisev kõu võib vabalt ka mööda minna, sestap jätkasin verandal lamamistoolis rahulikult lugemist.

Teine möiratus oli juba märksa lähemal. Tammelehed hakkasid tõusvas tuules tasakesi klõbisema. Aga ikka veel ei olnud midagi erilist. Suhteliselt vaikne, lämbe. 

Uus raksakas oli pikem ja otsekui lõhestas taeva. Kellegi võimas käsi rebis pilved pikuti pooleks ja rebenemisel sähvatas välgunoolgi kahe pilvepooliku vahelt välja. Nüüd oli juba selge, et äike käib meie juurest kindlasti üle. 

Asi läks kiiremaks. Tuul tõusis. Raksatused sagenesid veelgi. Tammelehed kahisesis juba vägagi kuuldavalt. Põõsaste piitspeenikesed oksad võdisesid maadligi nagi hiiresabad.

Esimesed piisad. Ma ei tõusnud veel toolilt. Jäin pooleldi räästa alla. Mul oli soe ja põnev. 

Aga siis hakkas tõeliselt sadama. Välk sähvis pidevalt taevalaotuses, peaaegu kogu aeg kostsid ka kärgatused. Tuul kogus veelgi jõudu. Nüüd liikusid isegi tamme tugevad oksad. 

Mul oli aeg tuppa minna. Pool mind oli jämedatest piiskadest märjaks saanud. Hakkas pisut jahe. 

See õhk, mis sajuga sumbunud õhu asemele tekkis, oli nii värske ja mõnus, et jätsin verandaukse avatuks. Maapind sai tublisti kasetud, vaatemäng oli oodatult võimas. 

Siis äike taandus. Üksikud suured puulehtedelt langevad tilgad meenutasid veel olnut, aga peagi pistis päike oma rõõmsa silmnäo mornide pilvede vahelt välja. 

Hetkega oli äikese-eelne soojus tagasi. 

Lisakaristus

 Üks asi veel, mis mõttesse tuli. 

Kui inimene on lapsena saanud tunda emotsionaalset väärkohtlemist, elanud sõltuvushäirega vanema(te)ga peres, tohutult hõivatud vanema(te)ga peres või muul viisil ärevuses ja äraarvamatuses, saab ta täiskasvanuna lisakaristusena kaasa selle, et ta ei oska leida endale partnerit, kes oskaks teda väärtustada, kes ei teeks talle haiget, kes ei murraks ta südant. Ebakindlas keskkonnas kasvanud laps peab kõik need tõed, mida teine juba lapsena endasse ahmis ja normaalsuseks pidama õppis, täiskasvanuna järk-järgult omandama. Kui ta siis juba käega ei löö, sest see teekond pole lihtne. Elukogemuse puudumise tõttu kipub noor inimene ikka oma mustritesse astuma ja sealt saavad alguse uued hingehaavad. Sedapuhku juba partnerilt.

On alles lugu…

Andestamisest

 Nüüd siis andestamisest- või õigupoolest mitte-andestamisest.

Hakkasin mõtlema, et olen juba lapsest saati olnud see, kellele oma probleeme kurdetakse. Kunagi arvasin, et see on väga hea isikuomadus - noh, peaaegu nagu valmis psühholoog. Nüüd, kus minu töö ongi professinaalne inimeste aitamine, ei arva ma säärasest asjast enam mitte midagi. Natuke lausa kahetsen, et nii toetav olin ja nii kohutavalt palju oma väärtuslikku aega raiskasin. Arvasin vist tõsimeeli, et minu nõuannete peale tuleb mu tuttavate eludes mingeid muutusi. See, et muutused tulevad, kui inimene ise otsustab muutuda, ma toona ei teadnud. Teiseks - tuleb ikka valida, kelle muresid kuulata ja kelle omi mitte. Seda ma ka toona ei teadnud. See selleks.

Mind ennast tahetakse läbi elu võtta rõõmsameelse ja naerusuisena. Enamasti ma seda ka olen, aga mitte alati. Minu murekohtadega tulevad toime ülivähesed ja sedagi hooti. Ei, ma ei heida seda ette. Mu tutvusringkonnas ei ole lihtsalt eriti palju "isehakanud psühholooge". Vahel tahaks muidugi lihtsalt halada, aga olen sellegagi ettevaatlik. Nad ei pruugi mu halaga toime tulla, nad võivad peale seda lausa ära kaduda ja mitte kunagi küsida, kuidas mul nüüd läheb ja mulle jätab see tühja tunde. 

Tegelikult vajatakse sõpradelt hoopis tunnustust. Arutasime seda teemat ükskord Helisega pikalt. Mulle meeldiks küll väga, kui mind pigem tõstetaks, innustataks, minusse usutaks, minu tugevaid külgi märgataks, kui et seataks kahtluse alla, olgugi et möödaminnes, naljaga pooleks. Helis ütles end vajavat sama. Leidsime mõlemad, et tõelisi toetajaid on uskumatult vähe. Eks sellel ole oma põhjuseid ka. Kui endal asjad keerukad, on palju lihtsam ka teist veidi allapoole tõmmata á la pole sa midagi nii eriline... Siiski võin olla õnnelik, et üksikutes teemades leidub toetajaid küll ja enam.

Nagu aru saate, hiilin külg ees selle va andestamise teema poole...

Mul on elu jooksul olnud paar paarisuhtet, mida pean tähendusrikkaks. Üks oli verinoorelt, teised kaks hiljem. Ma ei saa ühegi puhul öelda, et mind ei ole kuulatud. On küll, aga ainult mugavustsoonis - siis kui olen muredeta ja emotsionaalselt toimetulev. Siis olen saanud lõputult rääkida ja arutada. Aga kummaline, et üheski suhtes ei ole toime tuldud minu kurbuse, mure või valuga. Minupoolsete probleemide ilmnedes olen jäänud liiga paljudel kordadel täiesti üksi, vähe sellest, mu lähedusest on sõna otseses mõttes minema joostud või mingiks ajaks suisa ära kaotud. Pildid neist situatsioonidest ei taha ega taha mälust kaduda. Võtsin need eile lausa ükshaaval ette. Ei, hoopiski ei saa ma öelda, et kannan neid päevast päeva endaga kaasas! Nad on lihtsalt nagu hoiatusmärgid teel. Aeg-ajalt meenuvad.

Mõned üksikud neist piltidest sisaldavad muidugi ka traumaatilist kogemust. Seda, kuidas mulle tehakse meelega haiget ja mul pole võimalik enese kaitseks midagi teha. Ka sääraseid mälupilte esineb kõikidest mulle olulistest lähisuhetest. Kuidas siis selle andestamisega ikkagi on?

Ma ei ole eriline märtri-tüüp. Pigem oli mul tendents hambad ristis kannatada. Kõige valusamad mälestused kerkivad esile umbes selle blogi algusaegadest. Seda vist seetõttu, et enne trio sündi sain väga paljuga ise hakkama. Miks ma juba toona oma vajaduste eest ei seisnud, on juba mu isikliku arengu küsimus. Ma ei osanud. Peale trio sündi puudus selleks aga tükk aega võimalus. Tegelesin pelgalt ellujäämisega. Ja alles siis hakkasin seda õppima.

Muidugi on ka mu terapeudiks kasvamise teekonnal seda teemat mitmel korral avatud, aga ilmselt olen neid seiku siiski vähendanud, lahjendanud või tühistanud. Ma ei kujutanud ette, et halvad mälupildid võivad jääda nii kauaks ajaks hinge! Jututeemaks tulid nad muide pelgalt seetõttu, et selle kohta küsiti.

Niisiis, peaksin nagu andestama. Aga mina ei suuda kõike andestada. Eriti nüüd, kus minult on hakatud üha enam ootama abi ja mõistmist, ärakuulamist ja kaasaelamist, toetust ja innustust, (sest aastad on ju läinud ja kaua siis ikka solvumises ja pahameeles elada). Ma ei tea, kas see tundub kõrvalt vaadates kummaline, aga ma ei suuda! Ma ei suuda uskuda inimeste headusesse, keda olen lubanud enese lähedale ja kes poriste kirsasaabastega on üle mu südame marssinud. Samas, kordan veel, ma ei mõtle neile teemadele päevast päeva. Lihtsalt tundub, et see teema võtab üsna suure tüki võimalusest rahuseisundile.

Tänaseks olen oma reaktsioonides siiski palju julgemaks muutunud. Mul on palju rohkem ükskõik, mis minust arvatakse ja kristlikus keeles väljendades ei keera ma sugugi parempoolse kõrvakiilu korral vasakut ette, vaid lajatan lahtise käega vastu. Ülekantud mõttes muidugi! Ma ei lepi enam väärkohtlemisega, mitte mingil määral, saagu mis saab. Ja seesugusest vastusest saab juba igaüks aru. 

Viimati andsin ühe emotsionaalse kõrvakiilu veidi vähem kui nädalapäevad tagasi. Oh, kuidas hakkas kergem! Reageerisin igati adekvaatselt, olin tubli! Andestamisest on asi muidugi kaugel. Ahjaa, üks asi veel- kui vabandust ei paluta, siis ei saagi ju andestada. Aga hea, et minust ei ole mingit nurka nutmajääjat, vaikset kannatajat. Mul pole valehäbi oma haigetsaamist välja näidata. Asjad olgu selged ja klaarid. 

Kõige ülalmainitu valguses olen välja mõelnud ühe lihtsa reegli, mis kehtib kõikidele. Kui mina olen toetav, mõistev ja tähelepanelik ning jagan oma aega ja emotsionaalseid paitusi, siis soovin seda ka tagasi saada. Kui seda anda ei suudeta või kui mu usaldust on reedetud, tuleb mul hoida kindlat distantsi ja säästa oma aega. Mitte midagi pole parata. 

Ma ei tea, kas selle andestamise-teemaga üldse jõuab kunagi lõpuni. Võib juhtuda, et teatud piltidest polegi võimalik vabaneda. Teeselda, et kõik on hästi, pole samuti võimalik. Ja sellele, kas päris kõike üldse peaks andestama, pole mul samuti ühest vastust. Tegelen teemaga.