Mõtteid Naissaarest ja muust

On olnud ilus nädalavahetus.
Pühapäeva vihmamärjal hommikul sättisime end koos lastega laevale, et sõita Naissaare Püha Maarja kabeli taaspühitsemisele.
Mul ei ole Naissaarega "veresidet", ometi on minusse tänu kümnetele sealviibimistele talletunud arvukad aastatepikkused mälestused ning läbi inimeste erinevate lugude ka aimdus saarerahva karmist ajaloost, mis moodustab koos lähimineviku "tuhast tõusmise" ilu ja valuga ühe kauni ja kummalise terviku, mille mõttelise punktina, või lausa "kirsina tordil", võib kindlalt nimetada seda kaunist taasõnnistatud kabelit.
Mäletan meid istumas põrandata hoone poolmädanenud palkidel, ümber spetsiaalselt kokkuklopsitud altari. Muidugi ei juurelnud ma tol hetkel, kas seda õnnetut ehitist saab või on üldse mõtet taastada. Õnneks oli neid, kelle jaoks oli see eluküsimus. Kui kabel sai torni ja põranda, tundus see otsekui ime. Aga veel pikka aega ei tajunud ma seda väge ja elujõudu, mille annab ühele pühakojale selle sees elav Vaim. Aeg oli ju teine, saarel püsiasukaid vaid näputäis ning teab, paljud neist Jumasõna järelegi janunesid...
Naissaar kubiseb lagunenud hoonetest. Nõuka-aegsed sarad istuvad siin-seal nagu lagunenud hambatüükad vanainimese suus. Minus tekitas see tükk aega kõhedust. Murdepunktiks leppimisele ja lähenemisele pean kunagist teatrietendust Naissaare naistest. Too kaunis ja karmihõnguline lugudest ja lauludest läbipõimitud lavatükk tõi mind jupp maad lähemale, mõistmaks, mis siin tegelikult toimus, kui saar sõja tõttu meestest tühjaks jäi ja naiste habrastele õlgadele meeletu koorma asetas. Pole ime, et just Neitsi Maarja seda saart kaitsta võtab...
Kui avastasin kirikunõlvalt pea sadamani kulgeva liivase rannajoone, sain ellu juurde ühe väepaiga. Olen tihti irdunud üksindusse, et üle luidete uidata, saatjaks vaid tuul ja laintemüha. Neid hetki on mulle vaja, et kogeda seda ürgset naist enese sees, kes miljonite mõtetega lämmatatud igapäevaelus päevade, ehk kuudegi kaupa lõputu hakkamasaamise nimel kokkusurutud hammaste tagant välja ei pääse...
Ma ei peatugi pikalt sellel, et pühapäeval väisas Naissaart ka Rootsi printsess ja et tublide inimeste töö sai väärika krooni ja et ma nii mõnigi kord selle pühitsustunni jooksul mõtlesin, kui ilus see kõik on, kui vägev ja kui ebamaine- sest niigi on selge, et Vaim on taas hoones ja Maarja inglid sädelevad päikesevihkudes.
Elu läheb edasi. Paadikiilu alt üleslöövad jõulised lained lükkavad teineteist kalda poole. Silmitsen nende vahuseid harjasid, püüan tabada rütmi ja hingust.
Tunnetada värsket minemist...

                                                                 ***
Eile oli Eesti iseseivuse taastamise päev. Heiskasime lipu. Hakkas sadama.
Puhastasin parasjagu meie mustikametsa-aianurka tüütutest vesikasvudest. Vihm kogus aina hoogu. Mu riided said läbimärjaks, ninaotsast tilkusid piisad, juuksed muutusid läbivettinud salkudeks. Aga ma ei lõpetanud tööd. Tajusin, kui soe ja pehme on see vihm, mille eest olen harjunud varjuma. Kui mõnusalt lõhnab märg sammal! Kui teistmoodi tundub mu aed ja olemine!
Nii kaunis... ja nii kummaline.
Täiesti uus vaatenurk!

Suvemuhulane

Katrin Pautsi raamat "Minu Muhumaa" olevat Muhu inimese (nn. päris muhulase) suhtes kaunis kriitiline. Ma ise seda veel lugenud ei ole, aga mõtteid tekitab too teadmine minus lugematagi.
Mõistan veidi seda tundeskaala nivood, millel autor Muhumaale mõteldes asetseb. Olles praeguseks tüüpiline suvemuhulane- rõõmsameelne ja saarele igatsev, elutseb mu südame salasopis  üks teinegi tunne, mis pärit lapsepõlvest, ajast, mil veetsin saarel oma suvesid. See tunne ongi ehk midagi sarnast "Minu Muhumaa" autori omaga- kuigi vaatenurk on esmapilgul teine ja põhineb hoopis teistel olukordadel ja kogemustel.
Muhu oli natuke nagu keelatud maa. Juba pääs sinna tekitas salapära- nõutud oli ju saareelaniku isiklik kutse ja passiealistele löödi kinnituseks lubav tempelgi passi. (Templi võltsimise õppisin muide ükskord oma toonase peigmehe saarele saamiseks ära. Mäletan hästi, kuidas vene piirivalvurid seda tähtsa näoga uurisid ja minu päris templiga kõrvu tõeseks tunnistasid- mis annab ühtlasi tunnistust mu varjatud andest, kas pole?)
Toonane Muhu oli nagu oma- aga ei olnud ka. Oma oli ta mu isa tõttu, kes on päris muhulane, hoolimata sellest, et viiskümmend viis aastat peagi seitsmekümnest ei ole ta saarel alaliselt elanud. Miski lubab tal laitmatult jätkata muhulaseks olemist viimati poolelijäänud kohast sel hetkel, mil praam Kuivastu sadamakaid puudutab. See fakt kuulub minu jaoks müstika valdkonda.
Võõras oli aga Muhu minu jaoks ärevuse ja südamevärina tõttu, mida iga suve hakul enne sinnaminekut tundsin.  Tahtsin üliväga Muhusse minna, aga tagantjärgi mõeldes tuli mul õigustatud sealolemise luba emotsionaalselt "välja teenida"- trikk, mis eeldas näitlemis- ja mis seal salata, pisut ka manipuleerimisoskust. Teades, et ma ei ole "päris oma", tegelesin paaniliselt "päris oma" mängimisega. Olen südamest tänulik, et minuga mängiti kaasa- kuni täiskasvanueani. See päästis mu suved ja tõi mind kodusaarele tagasi nüüd, mil toonasele tagasi mõeldes oma lapse-osavust küll imetlen, kuid ühtlasi ka ohkan. 
Enamus isapoolsest suguvõsast ülalmainit' "omaksolemise" mängu ei vallanud. Võibolla see oligi teatud põhjustel vaid minu privileeg. Kahjuks jäi nende jaoks tagasitee saarele ootuspäraselt suletuks. Mu kujutlustes elavnevad aga aeg-ajalt erinevate sugulaste lood ja legendid, jah, need käsitlevad küll vaid ühe talu eluolu, kuid ilmselt sedakaudu põimuvadki sama ühisosaga, mis mulle "Minu Muhumaa" raamatu autori loo lugematagi mõneti mõistatavaks teeb. 
Suvemuhulase maailm on siiras ja helge. Minu taluni viiv roobastee on hommikuti kastemärjalt helklev, õhtul loojuva päikese poolt üle kullatud. Olen tänulik iga päeva ja iga tunni eest, mida saan siin õnnest tulvil südamega ja koos oma armsatega veeta. Kõik need mälestused, jutud ja müüdid on täna otsekui mingis vanas, kulunud maailmas. Too vähimagi enesekindluseta kõhetu tüdruk, kel tuli toona olukorraga suhestumiseks end kõvasti juhmimaks näidelda, elab küll minu sees edasi, aga oskab juba ilusasti "tänan, ei!" öelda.
Mul on hea meel, et me kasvame. Et meil tuleb elukogemus, et piirid lähevad paika, et tähtis eristub tähtsusetust. Et dokumente ei pea võltsima. Elu samuti mitte.
Ja kolm korda päevas saab käia ujumas.
Nagu toona...

Vihmade vahel...

See, et mägedesse matkama läksin, oli lihtsalt ülivõrdes geniaalne otsus!
Seal üleval oligi tõotatud maa...
Puutumata loodus on küll mõnus, kuid selle puutumatuse vahel looklevad hooldatud teed ja rajakesed on samuti mõnusad. Viidad ühe või teise sihtpunkti kilometraažiga annavad sihitu ekslemise asemel eelise sportlikule energiale.

Värske mäestikuõhk, rahus rohetavad kõrged ja jämedad kuused, peegelsiledad jahedad mägijärvekesed, kusagil teeraja kõrval üles-alla hüpleva mägiojakese rahutu vulin, lummavad vaated ja piiritu vabadusetunne- ühesõnaga kõik see, mille järele mu hing hommikul ihkas, on nüüd kuhjaga täidetud!

Hetk enne allatulekut seisin kaljuserval üsna pilvepiiril. Minuga vaatas tõtt üks suur ja targa pilguga vares. “Veab sul, lind- sinu jaoks ei ole ju allatulekut”, ütlesin talle mõttes, “on vaid lõputu liuglemine mägede ja merede kohal”.

“Aga sina, inimene, lähed alla, viskad jalad seinale ja valmistad endale tassi kuuma teed,” kuulsin teda vastamas enne, kui ta tuule tiibadesse haaras ning väärikalt liueldes allpool laiuvasse võpsikusse kadus.

Siin ma nüüd olen, teetass peos, läpakas põlvedel, pea mõtteid täis. Pole paha.

Õues sajab taas päris tihedat vihma. Kõige kaugemal asuv mägi hakkab jälle uttu haihtuma.

Tegelikult on siin akna all päris mõnus istuda, väsinud jalad sooja teki sisse keeratud...

Heaolu vihma ajal

Istun praegu oma väikeses Bergeni külaliskorteris. Mu ees on maast laeni aken vaatega fjordile ja sadamale, pilk üle õla lisab aga vaatevälja tohutu müürina kõrguva mäeaheliku. Taamal oleksid väikesed valged punaste katustega majad korraldanud otsekui võistluse, kes neist end kõige kõrgemale tippu suudab istutada. Võitjagi on pidanud tubli neljandikuga mäe kõrgusest alla andma, teised toredad veidi allpool otsekui toetaks teda riburadapidi. Vaade on sealt kindlasti vägev, kuid kes teab, kuidas maa-ühendusega lugu on.

Sajab. Ja mu tuju on natuke nukker.

Kõige kaugem mägi on mattunud täiesti udupilve alla. All sisehoovis on perfektne, aga täiesti tühi mänguväljak. Ei ainsatki last, ka noil päevil, mil päike paistis.

Sama tunne oli eile kirikus. Kirik on läbi viinud tohutud uuendused, jumalateenistus meenutab pisut talk-show’d, mõistan, ajaga tuleb kaasas käia. Aga inimesi see juurde ei too.

Midagi on valesti, aga ma ei saa aru, mis täpselt. Äkki mu enese juures?

Naudin väga põhjamaade romaanide karget stiili. Jah, enamus neist kirjeldab sajanditetagust karmi ja kasinat elu, ürgse looduse stiihiat, näljaste kiskjate ja inimestevahelisi võitlusi mäekurudes, kus viimased tihtilugu allagi pidid vanduma või üle noatera pääsesid. Ka tänapäeva kontekstis täiesti mõeldamatuid moraalireegleid, kiriku võimu lihtinimese mõtete ja tegude üle, tõsiseid siseheitlusi, pattulangemist, süüdimõistmist või andekssaamist. Ehedaid tundeid- armastust, viha, kadedust, suuremeelsust. Hirmunud südame tukseid, vaeva, higi ja soola pisaraid, aga ka õnnistatuse tunnet, helgust, ürgset nais- või meesenergiat, väge, kirge, sitkust, visadust, hingetarkust, pühadust...

Muidugi ei ole kõik ülalkirjeldatu pärisellu igatsemist väärt ja mõjub norra kontekstis ehk ülekohtuseltki, sest siin ju ilus, puhas ja hea. Mida aga siiski sealt kaugest ajaloost läbi kirjanike sule kaasa võtaksin, on just see killuke ehedat mõru maitset, mis tänapäevases elus täielikult puudub. Kusjuures mulle tundub, et pole ka täiuslikku magusat. Seda põldmarja, muraka või metsmaasika oma, millest kumab kas kargust, mõrksust või kibedust. On vaid suhkruasendaja moodi lääge magus, mida tahaks küll veel ja veel, aga mis ei kosuta, ei täida ja ei ole päris.

Vihm ei taandu. Aga ma ei taha enam oodata. Plaanisin täna matkata ühest mäetipust teiseni. See võtvat viis tundi. Mul ei ole küll keepi ega vastavaid jalanõusid, aga tunnen, et pean siiski minema- korrakski välja sest mugavustsoonist, elustandardist, kust pärineb millegipärast kõige enam teraapiakliente...

Aiad

Mulle meeldivad mu kaks aeda. Olles teineteisest niivõrd erinevad, on need mõlemad mulle ometi ühtedeks armsamatest turvapaikadest.
Ütlen linnakodu aed, mõtlen tamme, seda kaunist kaharat puud, mis kunagi majaehituse käigus vaat et maha oleks võetud. Täna ei kujuta ettegi, mida teeksime ilma tema laiaharulise võrata, mis pakub kaitset nii palava päikese, kui möödujate uudishimulike pilkude eest. Kuna ta alumised oksad ulatuvad vaat et maani, avaneb suviti elutoa suurest aknast vaade otsekui veel ühte rohelisse tuppa, mis on teraapia iseenesest! Talvel on tamm raagus ja niigi vähest päevavalgust kinni ei pea.
Leonardo künkal (künkal, kus see tore loom armastas kuningliku seisakuga oma valdusi üle vaadata) laiutab nüüd roosist kibuvitsaks muundunud eluterve põõsas, moodustades kõrvalasuva iileksi läikivate lehtedega samuti varjupakkuva ansambli. Aknaääri palistavad sõnajalad ei hooli aga mingist koostööst, vaid sõidavad kukerpuule mõnuga sisse, vajades piiride seadmiseks veidi karmimat minupoolset kätt.
Naljakas, aga meie aial on kaks esikülge. Nimelt oli mu sooviks rajada autode sissesõit ja ühtlasi peauks päikesevaesesse põhjasuunda, mitte loojangu-läände, nagu üldine ehitusplaan ette nägi. Nurgakrundi puhul oli selline muutus võimalik. Suurem õueala jäi, nagu naaberaedadegi puhul, maja suhtes itta.
Olen oma privaatsustaotlusega tüüpiline eestlane. Ma ei tea, mida täna teeksin, kui me poleks kuusteist aastat tagasi oma õuetagust aiaäärt hõbekuuskedega palistanud! Mäletan, kuidas nende seitsme iluduse istutamise ajal peatus me kõrval üks auto ning keegi teadja-naine manitses puid mitte nii tiheda vahega asetama. Kaevasimegi, keeled vestil, augud ümber ja nagu hiljem selgus, oli naisel tuline õigus! Tänaseks suureks kasvanud puud varjavad, kaotamata oma ilu ka üksikute isenditena, kenasti hoovis toimuva.
Täpselt me krundi kirdenurgas on tagasihoidliku, kuid väärika koha saanud valge sirel. Aeg, mil too õitseb, on minu jaoks eriline. Kevad on üldse eriline, märkides ühest küljest taassündi, oodi elule, rõõmu ja jaatust, teisalt aga ka igavikulisust. Võtame või mu kalli vanaema pojengid, mis sireli läheduses aasta aasta järel õide puhkevad, taaselustades mälestusi ühest teisest aiast, mida enam aastaid olemaski ei ole, millel on aga ometi tohutu tähendus minu lapsepõlve vaatevinklist. Luuleliselt võib öelda, et olen “lillesidemega ühte köitnud aiad, kodud ja mälestused...”

Muhu aed on hoopis teistsugune. Rootsis oli kunagi üks populaarne laul “Jag trivs bäst i öppna landskap” (Tunnen end kõige paremini “avatud maastikul”). Jah, tõlkisin selle pealkirja sõna-sõnalt, kuna just avatus, avarus, ruumirohkus, vahemaa, silmapiir, põllud ja meri on terminid, mis kõik riivamisi puudutavad ka mu armsat Muhu aeda.
Ütlen Muhu aed, mõtlen õunapuudega palistatud tohutut muruplatsi. Mõtlen laste jooksusammude müdinat, mõtlen kaja, mis tekib mu üle-platsi hüüdest. Mõtlen pikaliasendile murul ja lennukite tekitatud valgetele risti-põiki triipudele sinises taevas. Mõtlen soolakale mereõhule, millele tuulepuhang lisab tsipake põllult tulevat sõnnikulehka. Kõik on parajalt kaugel. Midagi pole üleliia. Mul on õhku ja iseseisvust. Ja maasikaid...

On veel kolmaski aed, mis küll minu ei ole, kuid mind mõneti siiski mõjutab. Mu vanaema kunagise kodutalu, praeguse vanemate suvekodu aed, mis asub Lahemaa rahvuspargi Ohepalu kaitsealal, otse põlismetsa ääres. Pimeduses tundub too mets otsekui mühav müür, tekitades pisut kõhedust, aukartust ja ütleme otse, hirmugi. Kui Valdur Mikita end mööda metsi konnates koduselt tunneb, siis minule kangastub esmalt ikka karu, kes naabri mesipuu seljas metsa viis. Ja veel mõni troll... Ähh, veeretasingi kohe jutu aiast metsa!
Ütlen Kõnnu aed, mõtlen kuuske, seda varemete vahel kasvavat väekat puud. Mõtlen jalgvärava kõrval kasvavaid “murtud südameid”, mis olevat sealsamas olnud “juba siis”. Ajaloost on kergem kinni hakata just Kõnnu kaudu. Kui veel kõiki neid legende kuuleksite...

Suvel tahaks igale poole jõuda ja igal pool lihtsalt olla. Suvi on õnnistusaeg, mil looduse pale on keeratud inimese poole. Oh, kuidas see mulle meeldib! Eriti mu kallites kodudes.