Suhtlemine

Inimesi on huvitav vaadelda. 

Jaan on mul “inimeste inimene”. Mina jällegi selline “kapi-introvert”. Koos Jaaniga aasta esimestel päevadel kõnniringide tegemine paneb meie isiksused päris korralikult proovile. Küllap vastutulijate omadki.  

Jaan soovib absoluutselt kõikidele, kes meie lähedusse satuvad valju häälega “head uut aastat”. Talle kohe meeldib nii! Ütleme, et tubli neljandik kogub end seepeale kiiresti ja soovib vastu. Need rõõmustavad Jaani väga. Teine neljandik tahaks nagu ka midagi vastu soovida, aga ei suuda end nii kiiresti suhtluse lainele häälestada ning neilt tuleb vastuseks kas mingi ebamäärane mühatus või haugatus või korin. Jaan loeb ka need vastused toredateks. Kolmas neljandik on ehmatajad. Eile näiteks tormas üks õnnetu jooksja Jaani uusaastasoovi peale lausa valele teerajale ja pidi peaaegu käpuli käima. Viimasel hetkel võttis ta siiski kurviga tagasipöörde ja silkas nagu jänes teist rada pidi kaugusse. Üks naine aga hüppas otse õhku. Ime, et ei karjatanud! Müksasin oma meest, et mis ta inimest hirmutab! Neljas neljandik on kõige tüüpilisem selle kandi rahvas - vahib juba meie lähenedes pingsalt põõsasse või oma koera selga ja teeskleb seejuures, et on absoluutselt nähtamatu. Ja kuna neid olemas pole, ei saa nad ka vastata. 

Mina ei soovi kellelegi midagi soovida. Olen täpselt see “tüüpiline eestlane”, kes vaatab teiste inimestega kohakuti sattudes põõsast või lumehange. Ei, ega mul midagi kellegi vastu pole! Südames soovin kõikidele head, aga ma lihtsalt ei taha kontakti. Mulle meeldiks, kui mu ümber oleks mitme meetri laiune turvatsoon, kuhu keegi ei tiku. 

Nii me siis kõnnime. Üks hõigub ja teine sulandub loodusega ühte. Leppisime kokku, et mina ei ütle midagi tema suhtlemisvalmiduse kohta ja tema ei kommenteeri jällegi minu introvertsust. Lubame teineteisel olla. Teisi inimesi ja nende reaktsioone saab muidugi ainult Jaani viisil märgata. Oleksime me mõlemad nagu mina, ei oleks ka tänast lugu sündinud. Sest esimesena, enne Jaani, on meile “head uut aastat” soovinud vaid üks mees. Too oli aga välimuse järgi hoopis kusagilt kreekast või türgist pärit. Soojalt maalt. 

Niisugune lugu selle suhtlemisega. 

Suhkruvaba kuu

 

Liitusin täna programmiga Suhkruvaba kuu. See tähendab, et ma ei söö kommi ja šokolaadi (mitte et ma neid üldse eriti sööksin), magustoitu, kooke, saiakesi (neid ma ei söö samuti peaaegu kunagi) ja muid suhkrut sisaldavaid tooteid. 

Küll ei ole see programm selline, et peaks luubiga otsima, kas näiteks leivas või muus toiduaines mingit suhkrut leidub. Ei, kui on soolane toit, siis juuksekarva lõhki ei aeta. 

Samuti on lubatud puuviljad ja pähklid-seemned. 

Ma ei ole küll eriline magusaarmastaja, aga kui jõuluajal koju karpide viisi komme sigines, eks ma siis ikka mõne võtsin. Ka pidusid ja kooke oli tavapärasest rohkem ja ma ei öelnud iga kord ära. Suhkur pole aga meie kehale sugugi vajalik. 

Täna on selle programmi esimene päev. Mul pole mingit magusaisu. Küll aga sõin pisut liiga palju soolast. Et tegin ühtlasi 14000 sammu, pole sest vast eriti lugu. Vaatame, kuidas edasi. 

Soovid ja lubadused aastaks 2026

  Järgnevaid asju soovin teha aasta jooksul:

1) Raamatu “Minu kolmikud” viimistlemine ja väljaandmine

2) Raamatu “Kirik magamistoas” kirjutamine

3) Koraalieelmängude noodigraafika noodi väljaandmise jaoks

4) Isiklik Youtube'i kanal oma klaveriseadete jaoks

5) Inglise keele vestluskursus

Järgnevad asjad sätin regulaarsetena oma päeva- või nädalaplaani:

1) oreli harjutamine

2) klaveri harjutamine

3) kirjutamine

4) keeleõpe

5) rühmatrenn Spartas või veebitrenn

6) jõusaal

Jätkan järgmiste regulaarsete tegevustega:

1) 5 tiibetlase harjutused hommikuti

2) 10000 sammu päevas 

3) tantsutrennid

Igapäevaselt:

1) toitun väga tervislikult

2) pühendun perele

3) hoidun sotsiaalmeediast

4) hoian ja vajadusel tugevdan isiklikke piire

5) loen raamatuid

Kokkuvõte aastast 2025

 

Ma ronisin tegelikult toolile pildistama, aga lõpuks pidasin kõnet! 😋

Istun kodus kaunilt küdev kamina ees ja mõtlen tagasi läinud aastale. Abikaasa askeldab kusagil siinsamas, lapsed aga sõitsid juba päeval sõpradega Saadjärvele uut aastat vastu võtma. Maja on vaikne ja aasta kokkuvõtte tegemiseks igati sobiv. 

Minu selle aasta märksõna on “rahu”. Just rahulikku elu olen hakanud väärtustama kõige enam. Mulle ei meeldi täiskirjutatud kalender, ühest kohast teise tormamised ja pidev action. Mulle meeldib mõnus päevarutiin, millesse mahuvad pikad hommikusöögid, õhtused kõnniringid kalli mehega, mõnusad musitseerimised mõne esinemise tarvis. Mulle meeldib, kui pere on kodus ja ühe ning teisega saab vestelda. Kui oleme koos - ja samas vajadusel eraldi. 

Sel aastal mul isiklikult mingeid tähtsündmusi polnud, aga Muhus leidis aset Aasta Kohtumine ühe armsa inimese ja tema kaaslasega, mis tegi mulle ja Helisele väga rõõmu. Me polnud suhelnud üle 30 aasta! Kolmikud lõpetasid 9.klassi, Otto alustas 1.klassis kooliteed, Jaan kukkus suvel redelilt alla, sügisel esitles oma uut raamatut. Isal oli hilissügisel tõsine terviserike. Väga palju käisime teatris ja kontsertidel. Head vastukaja leidis Jaani ja minu kontsertmõtiskluse formaat. 

Sel aastal me eriti palju ei reisinud, käisime kolm korda Brüsselis, kaks korda Rootsis ja paar korda Soomes. Kolmikud said õnneks kõik Brüsselis ära käia, kuna Jaan lõpetas nüüd Brüsseli teenimise. Lisaks käisid tüdrukud Lõuna-Itaalias ja Viinis ning meie majutasime novembris nädala jagu enda juures kahte Itaalia poissi. 

Olen Jumalale tänulik, et olen terve, et Jaan on terve, et lapsed ja lähedased on terved ja et isa paraneb. See on kõige olulisem. Mu sõprade ring ei ole liiga lai, usun, et mul jagub piisavalt aega kõikide jaoks, kes olulised. Hea, et ka nendega on kõik hästi. 

Ka sel aastal oli mul kõige keerukam piiride seadmisega. Jah, ma olen selles varasemast tunduvalt parem, kuid arenguruumi on siiski piisavalt. Teiseks probleemiks on mõistlik ajakasutus. Kas sellel teemal olen teoorias tugev, aga vanad harjumused on teadagi visad kaduma. Oleksin hulga produktiivsem, kui peaksin kinni mingistki päevaplaanist. Kolmas asi, mida ma hästi ei suuda, on “minna laskmine”. Mul on kohutavalt terav õiglustunne ja jään teatud asju pikalt põdema. Sellega peaksin tegelema. 

Aga üldiselt on elu ilus! Ja aasta 2025 oli hea aasta. Homme kirjutan uue aasta plaanidest. See on ka nii põnev!

Detsember

 

Pealpool pilvi paistab päike, päikene…

Selle aasta detsember tuuseldab nagu närviline poiss asju pillutades ühest paigast teise. Ta pealagi on vihmaläikene, käes mururohelised käpikud ning jalas porikarva tunked. Siin on soe, näib ta lenneldes hüüdvat, soe ja niiske, juhhei! Ega niiväga soe kah ei ole, tahaks talle vastu hõigata, ikka vastikult kõle, kaua võib. Aga seda ta ei kuuleks. Tal pole dialoogi vaja. 

Ta näib midagi otsivat ja pillutab sellega segi kogu maailma. Isegi tugevad puud tudisevad tema tegevuse turbulentsist, mis veel pisematest-peenematest raagudest rääkida! Murukamarad pöörab ta pahupidi, et julged jalutajad tunneksid kuiva rada otsivais sammudes lirtsuva pori parastavat laulu. Asfaldisse toksib ta saapaninaga löökaugud, et sohvrid neisse raksakaga sisse põrutaksid ning tühjaksjooksvate kummide vilinaga kaasa ägaksid. Oi ta naerab! Naerab kõõksuvat, pisut jubedat naeru. Või hoopis nutab? Vahel näitab ta läbi vidukil pilvesilmade veidike päikest, otsekui meelitades õueilu nautima, siis aga topib rahesegust rähma silmad täis ja jumalaga viimnegi valgus! Juhhei!

Ei ainsatki lumeräitsakut! Ei ainsatki seisatust sädelevas külmas. Vastupidi - vana-aasta viimastel päevadel on justkui veelgi kiiremad tuurid. Plusskraadid purjetavad mustjate rünkpilvedena üle kõrgete inglitiiva-kujuliste kiudpilvede ja tõmbavad jõuludele kriipsu peale. Juba? Et ka jõulud olid kangesti tuuleiilised ja kaikusid läbi metsapuude kohina otsekui sordiini all, päris kohale jõudmatagi, see teda ei huvita. Ega vist seegi, mis siis saama hakkab, kui aastavahetus ukse ees. Torm? 

Jah, torm on õige vastus. Detsembri tuuseldava noorsandi jaoks on üks mõnus torm just see õige pidu! Kui mõni pahkunud puu raksatades teele kukub, kui Hiiumaa praamid taas seisma pannakse, kui osad inimesed elektrita pimeduses passivad ja läbi akende detsembri-noorsandi hullujõudu tunnistavad, võib ehk tõesti mõne raju peoga palalleele tõmmata. Sellisega, millest lõpuks killud järel. Ja ega kunagi ei tea, kaua pidutsejail jaksu ja väge.

Ometi on ka säärasel detsembril oma võlu. Ta hoiab asjad liikumises, mis sest, et see liikumine on rohmakas ja lärmakas. Kui me täna praami reelingule lainemurdu imetlema naaldusime, hetk hiljem suure tuule tõttu hingata ei saanud ja sama kiirelt tagasi reisijate salongi taandusime, oli mul korraga suu kõrvuni. Mõistsin järsku nii selgelt, et loodus etleb ju meid ennast! Ta näitab sind ja mind. Ja teda, mõrumõttelist. Ja teda, kes ühtki tegu korralikult lõpuni ei tee. Ja tedagi, karmi jurakat, kes oma peret praamil hullunult sõimas ja kellele Lihula tanklas politsei kutsusime, sest ta kippus teenindajagi laamendama (siis mul enam suu naerul polnud). 

Meie elu on liiga kiireks läinud. Juhhei! Ärge unustage inimlikkust. Teie ei ole tuul ja torm. Olete mõtlevad olendid. Istuge nüüd veidikegi oma kodukolde ees ja kuulake õues toimuvat. Maailmas toimuv, suuremast väiksemani, on üksteise tegude peelgeldus. Jumal on selle meie jaoks looduse kaudu nii toredasse näitemängu pannud. Aga kedagi on vaja ka vaataja-kuulaja rolli. Rumala laamendamise ja tuuseldamisega väga kaugele ei jõua. Ajad pelgalt iseenese saba taga, ei muud. 

Meele muutlikkusest ja muust

 

Lisanni kaunistatud kodukuusk.

Huvitav on see elu. Huvitav ja ilus. Ja inimese meel on oma muutlikkuses samuti kummaline. Vahel vajab ta teiste hulka kuulumist, jutuvada ja rõõmutsemist, vahel igatseb täit vaikust ja rahu, iseenesega olemist, sisekaemust, asjade üle järele mõtlemist. Talvise pööripäeva ja jõulu ajal võivad need igatsused ilmutada end nii korraga kui kordamööda. Vähemalt minul. 

Koosolemisel ja rõõmsal lärmakusel on oma võlu täiesti olemas - siis, kui tegemist on koosolemisega, millel on sügavam väärtus. Muidugi võib ka näiteks suurtel, head reklaami saanud jõulukontsertidel olla hea idee, huvipakkuv kava ja muid rõõmutoovaid elemente, ometi kipuvad need olema liiga anonüümsed, et piisavalt puudutada. Lähed janunedes, et saada tuge ja täidet, tagasi tuled sama janusena, lisaboonuseks väsimus ning üleküllastus rahvamassidest.

Sügavam väärtus on aga väiksemal seltskonnal. Näiteks oma laiemal pereringil, kuhu kuulub nii noori kui vanu, vaikseid ja temperamentseid, sügavamaid ning pealiskaudsemaid. Nende kõikidega saab jutustada oma lugu. Mälestustekett, mis seob meid ühte tänasel päeval, lookleb ühes paljude lähedastega lausa aastakümnete taha. Läinud aegade hämaruses tundub mõni ajaetapp üsna hägune või on mälust sootuks kustunud, aga seda armsam on need kadunud lülid koos olles taas säravaks jutustada. Rääkimata suurimast väärtusest - et on, kellega jutustada.

Isa elas sügisel läbi tõsise terviserikke. Infarkt ja Jumala heldus ning arstide osavus, et ta võis kliinilisest surmast ellu tagasi pöörduda, on andnud meie pere loole uue mõõtme. Teistsuguse tänulikkuse. Märkamise. Leplikkuse. Abivalmiduse. Alandlikkuse. 

Helis, mu südamlik andekas laps, oli meie koosolemise õhtuks ette valmistanud kaks rahulikku mõtlemist vajavat tegevust - soovipurkide täitmise ja küünlarituaali. Esimeses saime igale majapidamisele ehk laiemasse pereringi kuuluvale tuumperele kirjutada oma jõulusoovid. Ükskõik kellele, ükskõik mitu. Teises aga saime igaüks küünalt süüdates öelda, mille eest oleme sel aastal kõige tänulikumad, mida väärtustame kõige enam. See kõik oli väga puudutav. 

Minu armas mees, kuigi ta on meie perega liitunud kõige hiljem, olles alles kolmandad jõulud meiega, puudutas meid kõiki oma sõnumiga väga. Olgugi, et tal oli meelde tulnud mitu ääretult sügavat ja tähendusrikast isiklikku seika, mille eest olla läinud aastale ja Jumalale tänulik, ütles ta, et jõulujutluse ajal oli ta korraga mõistnud, et kõige olulisem on siiski see, et tema armas äi saab ka sel aastal koos meiega jõululauas istuda. Kõik muu ei kanna ligilähedastki tähendust. Nägin isa ja meie kõikide silmis pisaraid. 

Ja kui isa omakorda ütles, et ta on nii tänulik, et me kõik olemas oleme, meenus mulle, kuidas ta juba aastaid tagasi ütles, et “minu jaoks on kõige suurem kingitus see, kui kogu pere on koos”, ja mõtlesin, et seda kingitust on ju nii lihtne teha. Ja ometi ei ole me seda just liiga sageli osanud. Miks?

Mul on fantastilised lapsed. Targad ja tundlikud. Mul on imelised lapselapsed. Armsad ja andekad. Mul on parimad vanemad. Hoolitsevad ja südamlikud. Mul on armastav, üli-tähelepanelik abikaasa, keda ma väga armastan. Lotovõit. Mul on tõesti vedanud! 

Ja ometi… tundsin peale meie jõulupidu, et vajan üksiolemist. Vajan aega ja ruumi. Vajan vaikust ja omi mõtteid. Vajan pisukest taandumist - armastades neid kõiki ometi väga. Tahtsin tunda oma rõõmu, oma kurbust, tahtsin tunnetada oma keha ja oma vaimu, tahtsin sulgeda silmad ja kuulata oma hingamist, tahtsin vaadelda pilvede liikumist. Tahtsin uneleda. Lugeda. Kirjutada. 

Siin ma nüüd olen. Saaremaal. Meie Kuressaare kodus. Küünalde ja jõulutulede keskel.

Ta on teises toas. Ei tea, kas ta mu igatsust lõpuni mõistab. Kas ta tajub selle intensiivset olemust? Seda “mündi teist külge”. Minu varjatud poolt. Kas peabki?

Ta ei tea, et varsti hakkame tantsima - tango vajab veidike lihvimist. Ja aeglane fokstrott harjutamist. Ja elu läheb samasuguse hooga edasi. Aga veidi kirjutan veel. 

Temale, seal teises toas olijale mõeldes kirjutasin jõulusooviks “et õiglus pääseks võidule”. Kui inimene on nii eriliselt andekas, tark, tundlik, empaatiline, inimesi armastav, mõistev - aga kui talle on nii palju ülekohut tehtud, ja kui mina olen osalt selle ülekohtu põhjus ja osalt selle lähim pealtnägija, ja kuigi ta ise on küllap paljutki andestanud ja küllap ei soovigi endist tagasi ja astub oma teed positiivselt ja püstipäi edasi, tundsin, et pean kirja panema just selle soovi. Ükskõik mil viisil see siis täituma oma mõeldud. 

Ma ei tunne siiani, et EELK oleks minu konfessioon, kuigi minu jaoks olulised kirikud kuuluvad just sinna. Mul on paljude sealsete inimestega keerukas, kuigi näiliselt on kõik okei. Olen 30 aastat kogudusi teeninud, mänginud tohutul hulgal talitusi ja kontserte, keskmisest organistist kordades rohkem. Teen seda ka edasipidi. Aga tegelikult hoian eemale. See pole aus, et teda just minuga seoses nuheldi. Miks mitte enne, kui olukord oli ju varemgi tegelikult sama? Mille poolest see eelmine variant õigem oli?  

Jumalal on plaan, ütleb ta ja naerab. Oskaks mina ka nii. 

Toomas Paul, vana tark mees, kui teda ükskord oktoobris külastasime ja kui ta kuulis, et Jaanil on ilmumas uus raamat, ütles, et temalgi ilmub peagi raamat. Ja siis tegi ta Jaanile ettepaneku esitleda neid kahte raamatut koos. “Ma ei osanud teid sel ajal kaitsta, kui teid kahte rünnati”, ütles ta, “las see esitlus olla märk, et mina olen sinu kõrval. Ehk näeb seda nii mõnigi ja teeb omad järeldused” Olime selle väljaütlemise peale hingepõhja ja pisarateni liigutatud. See oli Jaani selle aasta ilusate hetkede esikoht - peale tänulikkust isa ellujäämise eest. 

Minu tänulikkuse esikoht on tervis. Jumalale tänu.

Ema oli jõululauda kattes tohutult vaeva näinud. Kuigi tõime igaüks ka enese poolt lauale miskit kaasa, oli ta hiljem väga väsinud. Kaks kuud vahetpidamata isa põetamist ja muret, kas kõik ikka läheb hästi, on jätnud oma jälje. Järgmisel aastal teeme meie, nooremad, kõik ise. Meil on teda veel kauaks vaja. 

Jah, elu on huvitav. Ja inimese meel on oma muutlikkuses samuti kummaline. 

Kas teate, kui palju aega läheb meele vaigistamiseks? Vajasin tugitooli, kolme tassi teed, kootud tekki põlvedele, korraks unnevajumist, vaigistatud telefoni. Seinakell oma tugeva tiksumisega mind ei häiri. See on aeg, mis sedakaudu igavikku lendab. See aeg on kandnud mu vanavanaema, mu vanavanemaid, kannab mu vanemaid ja kannab ka mind. Las tiksub. 

Las isegi pimm-pommitab vahel. 

Mõtteid MuBast 2

Otsa-kool oli kui uks täiskasvanu ellu. Korraga oli kogu järgnev haridustee enda otsustada.  Harjutad või ei harjuta. Käid koolis või ei käi. Õpid või ei õpi. Ise tead. 

Otsa-kool oli hoopis teist nägu, kui muusikakeskkool. Siin oli värsket vabaduse hõngu ja eriilmelised inimesed pigem rikkuseks. Või oldi nendega lihtsalt harjunud.

Ukse ees näiteks seisid kindlad suitsetaja-tüübid. Iga kell ja iga ilmaga. Need olid Otsa-kooli igavesed õpilased. Nad arutasid uksel maailma asju ja andsid tunnistust, et ega Otsaski kerge pole. Kui mu tütar põlvkond hiljem gümnaasiumi kõrvalt Otsa-koolis käis ja mõlemas koolid hiilgavad tulemused püüdis, nentis ta, et just need uksealused olid kõige suuremad kaeblejad, et “mitte midagi ei jõua”. No muidugi ei jõua, kui sa lävepakul pidama jääd! 

Kes aga pakust üle sai, leidis eest toreda sopilise maja. Selles majas peitus nii klassikat kui poppi, nii jazzi kui rocki. Ilmselt olime meie, klaverdajad, ühed igavamatest Otsa-kooli asukatest. Kogu meie kursus olid suht nohikud ja harjutasid palju. Mina ka. Keelpilliosakond asus teises majas. Nemad olid vist sama igavad.

Pillimängu tase oli ebaühtlane. Aga see on ka loogiline, sest Otsa kooli sai õppima asuda nii põhi- kui keskkooli baasil. Siin oli mõneaastase pillimängu kogemusega õppureid Kapa-Kohilast, kui väga kobedaid tüüpe mõnest muust põnevast Eestimaa nurgast. Kõik inimesed olid aktsepteeritud ja neid võeti sellistena nagu nad olid. 

Õhkkond oli loominguline, ja seda paljuski tänu just sellele akadeemilises ringkonnas paljukirutud kergema muusika suunale. Vähesed teavad, et “klassikutega” on tihtilugu nii, et nad on oma erialas kõvad käpad, aga kui paluda neil näiteks mängida “happy birthday to you” ning õiges helistikus nooti pole pakkuda, siis nad seda ei tee. Sest nad ei oska. Vaat selles osas oleks küll akadeemilises muusikahariduses vaja kohest muudatust! Mõni popmuusik tundis vaevu nooti, aga mängis nagu kulda.

Kõik, mis puutus improvisatsiooni või muusikalisse vabasse väljendusse, olgugi, et see ei pruukinud ehk olla nii kõrgel tehnilisel tasemel, kui muusikakeskkooli klassikalised pärlid, oli niisiis selles majas toredasti esindatud. Meie, klassikud, püsisime siiski visalt oma liistude juures. Minagi olen kahjuks suht kehv improviseerija. Aga vähemalt oskan teha lugudele ilusaid seadeid.

Õpilase-õpetaja suhe oli Otsa-koolis kollegiaalne. Sain pikkamisi isegi oma hirmudest vabamaks! Profesionaalse muusikalise väljendusvabaduseni oli muidugi veel pikk tee käia, aga vähemalt oli mu tehniline tase igati konkurentsivõimeline. Meie kursusel oli mitmeid häid mängijaid. 

Tegelikult otsustas ja ilmselt otsustab ka praegu iga muusiku taseme ära see, kas ta pääseb peale lõpetamist edasi õppima. Otsa-koolist ja ka Tartu Ellerist kokku võeti kindlasti vähem õpilasi Muusikaakadeemiasse, kui Muusikakeskkoolist. Klaveris võis see suhtarv olla lausa kaks kolmandikku ja kolmandik või veelgi suurem Otsa ja Elleri kahjuks. Aga kes ikka pingutas ja kel eeldusi oli, see võeti vastu ja jätkas oma teekonda juba koos Muusikakeskkoolist tulijatega. 

Millegipärast arvan, et koorijuhtimise ja muusikapedagoogika erialale võeti enamus just Otsast ja Ellerist. Aga ega ma eriti tea. 

Sellega, et Otsast ehk siis MuBa kutseõppest peaks interpretatsiooni erialad üldse ära kaotama, ma nõus ei ole. Samas püüded Otsa ja muusikakeskkooli tasemeid keskkooli lõpuks ära ühtlustada, millest olen praegusel ajal palju kuulnud, on minu hinnangul määratud luhtuma. Otsas on liiga erineva taustaga õppurid. Ja teisalt ei saa tippusid madalamaks lihvida. 

Ehk peaks see kutseõpe lihtsalt osaliselt tasuline olema?

Sellised meenutused siis Otsa koolist…