Varakevadisi mõtteid

 Pole ammu kirjutanud. Mulle tegelikult meeldis presidendi poolt aastapäeva kõnes väljaöeldu, et me peaksime rohkem lugema ja vähem kirjutama, rohkem kuulama ja vähem rääkima. Vihje oli sellele, et kuna praegusel ajal ilmub vaat et raamat päevas ja tihtilugu on väljaantu kvaliteet alla igasugu arvestust, on sõklatest terade eristamine muutunud väga keerukas. Minagi olen läinud reklaami ohvriks ja soetanud endale üllitisi, mille osas hiljem mõtlen, kas on üldse kedagi, kes midagi säärast vajaks. Või mõtlen lihtsalt, et “appi”. 

Armastan tohutult sõnaseadmisoskust. Võib öelda, et ma lausa vajan sellekohaseid wow-elamusi. Olen valmis püsti seistes aplodeerima sellele, kes seda kunsti täiuslikult ja isikupäraselt valdab. Juurdlen väga tihti, mis on see “miski”, mis mõnes teoses heliseb, aga teises ei pääse absoluutselt mõjule. Ma ei tea, kas tajun üldsusega ühtmoodi, aga kui tajun, miks olen mitmete teoste ootuste osas alt läinud? Miks vahel kiidetakse, vabandage väga, puhast jama?

Jaanil oli hiljuti kirjavahetus ühe leinajaga. Peale lähedase matust saatis too naine talle tänutäheks oma luuletuse. Tajusin, et selles naises on küll esindatud “see miski”. Kuna aga tegu on üldsusele tundmatu nimega, ei pääse ta ilmselt kunagi püünele. 

Samas paneb mõni tuntud nimi nii ostma kui ka kahjuks ostetut valjult kiitma või lausa kahe käega soovitama (viimane võib muidugi olla ka kirjastuste reklaamitrikk). Ja jälle tunnen, et mind on alt veetud…

Aga mis ma ikka kurdan, eks mul tuleb edaspidi veelgi rohkem eeltööd teha, enne kui enesele midagi soetama hakkan.

Samamoodi on rääkimisega. Või pigem hõikamistega. Näiteks sotsiaalmeedias. Üha rohkemad võtavad endale voli tuua kuuldavale mingeid lõpuni mõtlemata lausekatkeid, püüdes sellega paika panna maailmakorda või lõpetada lausa sõdasid. Suur unistus siin väikeses Eestis, kas pole? Ainult et sellistel väljaütlemistel, millest ei selgu hüüatuse eesmärk ja millest puudub faktidele tuginev analüüs, pole ju mingit pointi. Vastupidi, ta kipub hõikaja tobedasse valgusesse asetama. Mina tahaksin küll inimestesse pigem hästi, see tähendab säärastele haugatustele eelnevalt suhtuda. Miks nad ometi peavad…

Eriti hulluks läks sääraste läbimõtlematute loosungitega vehkimine viimasel nädalal sotsiaalmeedias, mistõttu mina valisisn alates tuhkapäevast Fb paastu. Ja Delfi paastu. Üleüldise meedia ja sotsiaalmeedia paastu. See kestab nüüd kolmandat päeva päeva ja teate, juba täitsa hea on olla! Kõik see sisemine ärevus, mida sellised viha õhutamised ja niisama tatipritsimine tekitab, madaldab meid inimestena. Nii ütlejaid kui öeldu tarbijaid. Tunnen, et mus toimub puhastumine.

Aga see pole veel kõik. Mitte ainult ühiskonnas, vaid ka perede siseselt on tajuda uut tendentsi - mingit pimedat viha, mis lööb eriliselt välja lahutusprotsesside järgselt. Muide, Eesti Vabariigis ei pea mitte keegi olema kellegagi sunniviisiliselt koos, aga see justkui unustatakse pidevalt ära. Kui kooselu mistahes põhjusel laguneb, haaratakse relvaks … omaenda lapsed! Juba pool aastat avalikkuse kirgi köitnud protsess ühe väikese tüdruku hooldusõiguse üle on vaid jäämäe tipp. Sääraseid ja veel jõhkramaid teineteisele kättemaksmise lugusid kerkib esile veel ja veel. 

Alles täna hommikul lugesin ühte õõvastavat kirja, milles kirjeldati, kuidas ühe õnnetu pimeda viha küüsis ema advokaat lubas seisma panna lahkuläinud isa kontserdi, kui too ei anna koheselt oma väikest tütart üle - kusjuures ema ise on teadmata ajaks sõitnud hoopis Indiasse! Laps tuli ära anda ema poolt dikteeritud isikutele, kuna see on “tema aeg”. Oma isa juurest, väga turvalisest keskkonnast. Isa ei teadnud, et midagi säärast saab korda saata ainult kohtumäärusega ja väga arvestades lapse huvidega. Ta lubaski lapse ära viia, nii et kõik kaisuloomad jäid maha ja kallistused tegemata. See on taas juhtum, kus väike inimene rebitakse mingi kummalise “oma õiguse” taha peitudes tükkideks nagu hingetu nukk. Vaene laps, kindel tulevane traumapatsient… 

Aga mina siis püüan rohkem lugeda ja vähem kirjutada. Katsun rohkem kuulata ja vähem rääkida. Katsun rohkem olla oma kallitega, pühendada neile oma aega ja armastust. Katsun suhelda sõpradega. Liikuda palju looduses ja vabas õhus. Ja juhul, kui ma muudmoodi ei saa, katsun ikka luua ka - kirjutada muusikat, luuletada, sättida korda juba valmiskirjutatud raamatu. Oeh… jah, ka mina. 

Peaasi on mitte tunda ängi ja viha. Maailmas on nii palju ilusat ja imestamisväärset. 

Veebruar

 Veebruar kulgeb vastupidiselt lõputa jaanuarile imekiires tempos oma äranuditud lõpu poole, pillutades sekka isegi mõningaid päikeselisi päevi. Veebruari külm ei tundu sugugi nii ära hangunud, kui jaanuari oma ning isegi käredas pakases võib huvitaval kombel tajuda mingit sisemist soojust. 

Veebruari vibe on pisut pidulik, samas ka mõneti mõtlik. Elleri “Kodumaine viis” sobib oma kargusega ideaalselt palistama sini-must-valge veebruari kahvatut, kuid juba pisut soojendavat palet. Selles pildis on iseheegeldatud pitsi ja kirikirjas käpikuid, on leivalõhna ja metsamarjade puna, on pisut tahumatust, enam aga kodusoojust, külalislahkust, naerusädemeid ning esiemade tarkust.

Veebruar üllatab. Samas säilitab rahu. Veebruar on kui õnnelik abielu, kus kaasadel teineteise seltsis kunagi gav ei hakka, kelle lähedusse mahub ka teisi inimesi, aga kus ei pea eales kartma ekstreemsusi. Rahulik, õnnelik kulgemine, külmas kliimas, kus on ometi soe, pilvises taevaaluses, kus paistab ometi päike, kaunil kannatanud kodumaal, oma armsas turvalises kodus. Koos kallitega. Käsikäes. 

Isa sünnipäeva eel

 Eile, kui me Jaaniga pisut ettenähtust varem isa sünnipäevale jõudsime, otsustasime aja parajakstegemiseks ümbruskonnas veidi ringi kõndida. 

Ametlik kergliiklustee kulgeb sealkandis ilusti autotee kõrval, aga eile see mind ei rahuldanud. Pöörasime kunagiste aiamaade juurest metsarajale. 

Mu kujutlusis kulgenuks tee me aiamaade tagant rajale, mis viinuks meid kunagiste mudatiikide vahelt otse Ülemiste järve äärde. See olnuks ilus, alguses väikese tõusu ja siis väikese langusega tee otse päikeseloojangu poole. Oh seda järve valendavat avarust, mis meie ees avanenuks…

Kunagise rebaseuru juurest võinuks muidugi keerata ka paremale, kunagiste suusaradade suunas. Oleksin Jaanile meeleldi tutvustanud männitötsakaid, mille madalailt, kaharailt okstelt päranisui pakse lumetorte haukasin, kui suu suusatamisest kuivama kippus. Oleksime võinud kõndida ka kaugemale, sealt läinuks mõnusalt mägiseks…

Tagasitee oleksime valinud ülevalt kaudu, ühe mudatiigi  mägisest äärest. Sealt jõudnuks me mõnusat männimetsa rada mööda otse tagumisele kelgumäele, mis koosnes kahest osast, alumine iseäranis järsk. Enne veel oleksime möödunud kunagisest poiste onnist, mis oli päris korralik telliskiviehitis. Tüdrukud ei tohtinud poiste onnile ligineda, selle eest võis tuupi saada, aga nüüd oli mul ju Jaan, kelle käevangus saanuks onnist püstipäi mööduda…

Vaata, oleksin ma kelgumäe jalamil Jaanile öelnud, kui sa siit õigesti hoo sisse lükkad, kihutab su kelk tuhatnelja taamal kükitava tillukese künkani, mis muide suviti metsmaasikaist punetab. Lähed aga vasakult, hüpeka kaudu, lendad raudpolt kindlalt kummuli!

Tegelikkuses ei öelnud ma aga Jaanile peaaegu midagi. Kogu järveala ümbritses korralik tihe võrkaed. Osa minu lapsepõlvest oli lukustatud rangelt valvatavale territooriumile. Raudne eesriie lõikas mu mängumaad ning põnevad rajad siin- ja sealpoolseteks. 

Ka “meie ajal” oli Ülemiste järvel võrkaed ümber, kuis siis muidu, aga siis teadsid “omad” katkenud kohti ja sissepääs keelatud territooriumile oli pool-salaja valla. Suusaradagi läks peaaegu legaalsena üle mahasõidetud aia. Järvepoolsed paigad avasid end meile meelsasti. Nad jäädvustasid koos meiega ajalugu ning helisevad värvikülla slaidiseansina hinges siiani.

Eilses piinlikult korralikus aias polnud aga enam aukudele kohta. Kõik inimesed liigitusid selle aia taga võõrasteks, kellelt on halastamatult rebitud õigus heita põgus pilk osale oma minevikust. 

Mind valdasid kahetised tunded. Ühest küljest tundsin meeletut igatsust. Tean seda metsa nagu oma viit sõrme. Muidugi tahtnuks ma kõiki olulisi paiku Jaanile näidata ning neist üksikasjalikult jutustada.

Teisest küljest aga andsin endale aru, et reaalselt neid enam ei eksisteerigi. Et tegelikult valdab mind pelgalt tunne, see unikaalne tunne, mis muudab mind minuks kõige senikogetuga ja see tunne on otsekui salalaegas, mida polegi võimalik kellelegi päriselt avada. 

Kaheosalise kelgumäeni jõudsime viimasel katsel läbi kunagiste aiamaade, möödudes vanadest lõikamata õunapuudest, mis tollal olid veel noored ja nõtked. Aga kelgumäge polnudki enam. Ega maasikaküngast. Kõik oli ühtlustunud. Puid ja põõsaid täis kasvanud. Teiseks muundunud. 

Kahjutunde asemel läbis mind korraga õnnejudin. Taipasin, kui rikas ma tegelikult olen. Mul oli maruvahva lapsepõlv, ühtaegu linnas ja maal. Kui palju põnevat, närvekõditavat, üllatavat ja uudishimulikuks tegevat selles peitus! Psühholoogiaõpingutel olen olnud liialt keskendunud vajakajäämistele ning sõlmkohtade lahtiharutamisele. Nüüd on aeg see kõik oma mälust laiali pillutada ning keskenduda rõõmule, vaigulõhnasele männimetsale, vaikselt loksuvale järvele, pilliroole ja hundinuiadele, rebastele ja jänestele, väledatele jalgadele, mis igale poole jõuavad, lustile ja laulule. 

Tagasiteel vanematekodu juurde möödusime basseinidest. Ja pihlakate kohast mäeveerul. Ja päris esimestest, päris hoovi peal laiuvatest aiamaadest, mis pidid paraku andma kerkivatele elamutele ruumi. Vaibakloppimispuust, millel pea alaspidi kõlkusime. Jutustasin Jaanile siinpoolsetest asjadest.

Kuni oligi aeg tuppa, tänasesse astuda. 

Konklaav

 

Sai jälle kinos käidud. Huvitav, et enne Jaaniga abiellumist käisin kinos üli-üliharva, nüüd aga võtame ühtlugu selle tee ette. Trio käib ka kinos, aga neil on hoopis teistsugune maitse, kui mul - mingid ulme- või animafilmid või muu taoline, Jossil ka märulid. Aga Jaan “tajub biiti”.

Eile vaatasime “Konklaavi”. Konklaav tähendab kardinalide koosolekut, kus nad välismaailmast eraldatuna valivad paavsti. Usun, et see ei kõla just kõige põnevama valikuna, kuna maailma ühe suurima usuorganisatsiooni ülalotsas ei saa ju teadupärast olla mingit erilist kirge, draamat ja muud inimsuhetes huvipakkuvat, mis ühe filmi vaatamis- ja kaasaelamise vääriliseks muudaks. Vastupidi, kõnealused elavad tsölibaadis ja tegelevad vaid vaimselt ning usuliselt kõrgemate küsimustega. Vaatama asudes pole oodata ei nuttu ega südamevärinat. Surnud paavsti asemel uue valimine - no mida seal ikka põnevat saab olla!

Aga minu arvates oli see väga hästi tehtud film! Professionaalsuses viimasel ajal vaadatutest ikka peajagu üle. Looming, kunstiteos, mis paneb aplodeerima. Nüansid, mis jõuavad otse südamesse. Milline pingestatus, millised lähivõtted, milline äge muusika, millised minimalistlikud võtted, väljendamaks vana ja võimsa katoliku kiriku sisepingeid. Ma ei tea, kas see pisut jahmatav lõpp mind niiväga köitiski, pigem tegi seda kõik eelnev, mis lõpplahenduseni viis.

Me kõik oleme inimesed. Ka nood seal katoliku kiriku eesotsas oma varjatud võimujanu ja muude maiste salapattude kütkes. Kõigest inimesed. Ja miks ei peakski. Ainult et kuidas neist kõige “õigem” valida?

“Kõige hullem on see, kui on ainult kindlus. Kui ei ole kübetki kahtlust. Kindluses ilma kahtluseta ei usule kohta. Soovin, et uus paavst, kelle valime, oleks see, kes kahtleb.” Nii kõlas filmis. Mõtlemapanev. 

Toomas Paul viitab raamatus “Paradokside paraad” Heebrea ülikooli professori Yuval Noah Harari kirjeldusele, kuidas püüdlus saada inimjumalaks on inimkonda viimase paarisaja aasta jooksul kannustanud ja tõdeb, et oleme praegu võimsamad kui kunagi varem. Ainult et… mida sellega peale hakata?

Filmis nähtub, et ei olegi. “Inimese väärtushinnangud saavad olla vaid enesekesksed ja kehtida “pisikesel, tervikust välja lõigatud lapil … Tõe müsteeriumi ei saa aga seeläbi paljastada. Püüdlus muuta ime üldiseks ja paratamatuks üldkasulikuks kogemuseks, tapab Müsteeriumi ja Tõe.” (T.Paul)

Mida siis teha? Minu arusaam läbi selle filmi oli - armastada.

Filmi jooksul nähtus, et lahkunud paavst oli kardinalide paljudest inimlikest nõrkustest ning “telgitagusest” teadlik, sekkus aga vaid mõnda. Sekkus sellesse, mis hävitanuks. Muus osas aga andestas, vaatas “läbi sõrmede”, armastas.

Ilus. 

 

Maal

 

See sünnipäev oli täiesti eriline. 

Tegelikult sai see erilisus alguse juba novembri hakul, kui Jaani kiriku galeriis avati üks näitus, mis mind oma eheduse, ilu ja julge värvivalikuga lausa rabas. See oli Peeter Musta isikunäitus “Ristunud teed”. Näitusele valitud maalidel oli kujutatud elu erinevaid seiku ja kõik need pildid tundusid oma emotsionaalsuses otsekui elavad. Nii koheselt ei ole ma seni ühegi kunstniku töödesse kiindunud.

Aga mis mind kõige rohkem raputas, oli avastus, et uksest vasakul, nurga taga rippus maal, millel oli kujutatud … minu kolmikuid! Ei, mitte praeguses eas, vaid nii 9-10 aastasena. Kui seda pilti nägin, ahmisin ma õhku- see pole lihtsalt võimalik! Näe, see vasakpoolne on Lisann, täpselt tema kehahoiak, õige ujumistrikoo seljas - värvgi sama. Ja keskel kükitab Loviisa, eht temalikul, veidi ettevaatlikul moel. Ja taga seisab Karl Johann, tema ise! Tüdrukud kandsid tollal just selliseid patse ja Lisanni juuksed olid tumedamad, kui Loviisal. Joss oli kõige heledam. Need on nemad!

Käisin seda pilti vaatamas mitmel korral, meelitasin ühe ja teise endaga kaema. Arutasime nii mõnegagi nende piltide ilu ja võlu üle. Minu meelest oli see nii äge! Aga siis sai aeg otsa ning näitus võeti maha.

Too pilt jäi mulle mällu. Vaatasin seda aeg-ajalt telefonist ja ohkasin. Niiväga oleksin soovinud seda endale, ometi mõtlesin, et just nüüd on olnud liiga palju kulusid, las jääb. Jaanile poetasin vaid mokaotsast, et kui praegu kunsti ostaksin, oleks selleks “kolmikute pilt”. Muud ei midagi. Mõni päev enne sünnipäeva sain teada, et Peeter Musta maalide näitus on üleval Estonia teatris (minge kindlasti vaatama, kuni hooaja lõpuni, need on imelised pildid!) Aga kolmikud… on müüdud. See oli kurb uudis, aga mis siis ikka, mõtlesin. Jumal on mind nii heldelt hoidnud, mu ümber on imelised inimesed, las ta olla pealegi…

Eile, sünnipäeval kuulsin hommikust saati mingit segast kingituse-juttu, mis pidavat saabuma õhtul, kuna varem ei jõua. Päeva veeredes muutus asi veel arusaamatumaks, kuna lisandus versioon, et keegi isiklikult tulevat mulle kell kaheksa kingitust tegema. Mõtlesin Jaani sõprade muusikute peale, sõbrannad pakkusid itsitades pikantsemaid variante. Olin lausa närvis!

Ja siis ta saabus - kunstnik Peeter Must, käes “minu kolmikute maal”! See kõik käis nii kiiresti, korraga oli ta kohal ja ma vist nutsin ja minestasin korraga, kui seda kõike nägin. Siis oli see maal koheselt ka seinal - kõik eeltöö oli selleks juba ära tehtud, kruvid seinas, kõik täpselt ära mõõdetud. Ja mina ei olnud märganud mitte kõige vähematki, koostöö kunstnikuga oli toimunud salaja, minu kodust äraoleku ajal.

“Kas see on mingi meie foto pealt joonistatud?” küsisid kolmikud kohe. Ka nemad nägid pildil iseennast! Aga kunstnik jutustas, et need lapsed on pärit hoopis Rhodose saarelt, see hämmastav sarnasus on niisiis puht-juhuslik. See maal on nüüd nagu päike keset me elutuba - nii erinev, aga nii õige ja ehe! Jaan lisas veel, et kui lapsed kunagi pesast välja lendavad, siis maalil jäävad nad ikka meiega. 

Ma lihtsalt pidin seda lugu jagama. See on nii uskumatu. Mitte kunagi ei ole ma olnud nii tähele pandud, hoitud ja armastatud… 

Vesine jaanuar

 

Vesine jaanuar

Väriseb hinge salajastes soppides

Otsekui jänes

Oh hirm-suursilm sulavete peeglis

Tule, ma tõmban sind üles

Milleks peituda klombina kurgus

Ma räägin su välja

Pole midagi puuduvast lumerüüst

Hallivatise pilvekuuegi

jutustan kauniks ja kargeks

Tõe ilmsikstuleku värinad

Pole muud kui tuul

Harali ladvus

Las mu soojad sõrmed

Lükkavad su piinlikkuse

Jahedalt pärlendavad piisad

Oksaraagude noodijoonestikule

Viisina voogama

Kui looduses pole näha ilu

Ja lootuses lohutust

Olgu siis vähemalt muusika

Siitmaalt kuni tõeliste kevadvete 

Tulvava tulekuni

Traumatöö koolitus

 

Käisin nädalavahetusel Tartus traumateraapia koolitusel. Sel korral käsitleti ka põlvkondadeülest traumat, seda, miks see võib tekkida, kuidas seda ära tunda ning loomulikult, kuidas sellest terveneda. Väga suur osa sellest koolitusest põhines kehatööl. Tihtilugu on just keha ja sellega seotud tundmused kunagi aset leidnud trauma talletajad. Kõige lihtsamaks näiteks on sõnad, mis justkui ei tule suust välja, kui traumaatilisest teemast rääkida. Kangestumine, paanikatunne, pisarad, kõri pitsitamine, kiirendatud hingamine, mingist tegevusest paaniline hoidumine - need on vaid mõningad näited, mis võivad ilmneda traumajärgse stressihäire puhul. Aga mitte ainult. 

Trauma teemat võib hakata kahtlustama siis, kui teraapia edenemisel ilmneb arusaamatu tõrge. Miski oleks otsekui varjul, kuigi kõik inimese elu ja olemist puudutavad valdkonnad tunduvad olevat käsitletud.  Tõepoolest, inimesed on ääretult nutikad, leiutamaks erinevaid toimetulekumehhanisme, mis aitavad neil kunagi saadud (või esivanemate poolt edasi antud) traumaga päevast-päeva toime tulla. Koos spetsialistiga läbitöötatud trauma on aga justkui haav, mis saab enne ilusat kinnikasvamist puhastatud ja hoolitsetud. Vaevumärgatava armikesega pole ju mingi kunst edasi elada! Seetõttu on traumaga töötamine lausa hädavajalik oskus.

Meie, terapeudid, käsitlesime põlvkondadeülese trauma teemat läbi oma esivanemate lugude. Eestlastena leiame neis lugudes hõlpsasti traumakohad üles. Pole vist ainsatki pereliini, keda poleks otseselt või kaudselt puudutatud teine maailmasõda ja selle koledused - küüditamised, põgenemised, sundmobiliseerimised, kodude kaotamised, lahingutes haavata- või surmasaamised. Igal perel on sellest ajast oma mälestus, mõnel vähem, mõnel rohkem traumeeriv. Suuresti oleneb see ju ka inimeste isikuomadustest, kuidas kaotuste ja leinaga toime tullakse.

Igatahes võtsime luubi alla oma lood. Mina oma vanaisa oma.

Mu vanaisa oli soomepoiss ja võitles teiste eestlasega Soome poolel Talvesõjas. Kui Soome riik eestlased välja andis, sattus vanaisa sakslaste kätte sõjavangi ning viidi Pärnu vangilaagrisse. Sealt õnnestus tal imekombel põgeneda ning rännata läbi Eesti kodukandi, Lääne-Virumaa metsadesse, kuhu jäi koos teiste poistega redutama. Temast sai metsavend. 

Ei tea, kas juhuse tahtel või Jumala juhtimisel on ka minu vanaema kodutalu - paik, kus praegu asub mu vanemate suvekodu - põlislaantega palistatud ja mu vanaema perest sai metsavendade salajane abistaja. Õige pea tärkas mu vanaisa ja vanaema vahel armastus. Koosolemise aega said noored näpistada vaid öötundidest, päevavalgus oli selleks liiga ohtlik. Oleme ikka rääkinud, et vanaisa käis vanaema juures ehal - nagu vanal ajal ikka kombeks oli.

Ühel koidikul naases vanaisa jälle vanaema juurest metsa ning leidis kõik oma kaaslased mahalastuna. Venelased olid nad tabanud. Nende kehad olid olnud veel soojad, seega oli too hirmus veretöö leidnud aset vahetult enne vanaisa tagasijõudmist. 

Sellest hirmsast vapustusest polnud aga veel küll. Summutatud häälil levisid jutud vanaisast kui ellujäänust edasi ja ühel päeval (või ööl), kui vanaisa taas vanaema külastas, müdistasid venelased äkitselt ukse taga. Teha polnud midagi. Vanaisa hüppas küll köögipõrandal asunud keldriluugist sisse, aga teadis isegi, et on nüüd kadunud mees. 

Venelastega oli kaasas üks selle küla mees. Nuhk, äraandja, nagu võite arvata. Otsinud toad läbi, küsis ta, kas keegi on all keldris. Teised vastasid, et pole seal kedagi. Ja siis ronis too mees alla. Muidugi nägi ta vanaisa kohe. Nad vaatasid teineteisele otse silma. Omaküla mees asetas oma relva vanaisa oimukohale. Siis aga pöördus ta ootamatult ümber, ronis üles ja teatas valjul häälel, et all pole kedagi. 

Ma ei tea, kas ka sellisel inimesel tärkas korraga südametunnistus, samuti ei aima ma ligilähedaltki, mis tunne oli vanaisal püssitoru ees seista. Aga ta pääses. Tõsi, koledustest räsitud närve hakkas ta ravima alkoholi abil ning ka neid lugusid suutis ta jutustada vaid siis, kui oli vintis, aga ma mõistan teda. 

Koolitusel tolle looga töötades avastasin korraga ka seda, et mina, kes ma arvasin end olevat täielikult foobiavaba, kannan üht päris korralikku hirmu - relvad. Kardan relvasid lausa paaniliselt. Ma ei taha nendega mingit tegemist teha! Kuna mul pole selleks ka erilist vajadust olnud, on see hirm mitteaktiivsena kusagil kuklapoolel. Aga näe, on!

Paradoksaalsel kombel on mu tütred, kodutütrekesed, väga head püssilaskjad ja käivad kolmapäeviti Männiku lasketiirus end veelgi paremaks treenimas. Neil pole mingit põlvkondade ülest traumat. Äkki seetõttu mitte, et mu eks-ämm on laskmise Eesti meister ja võibolla on see pool tugevam :)

Aga see pole veel kõik. Öösel peale esimest koolituspäeva ei saanud ma kuidagi uinuda. Ja korraga tabas mind paanikahoog. Õnneks jagas minuga tuba mu armas terapeudist sõbranna ja kolleeg ning üheskoos saime asjale jälile. Minul kerkis nimelt üles hoopis üks teine, hiljutine trauma, millega ma pole samuti eriti tegelenud, sest "saan ju kõigega suurepäraselt hakkama".

On asju, mida teab kogu üldsus ja on asju, mida teavad vaid vähesed. Seda, et mu mehega lausa ebainimlikult käituti, kuigi ta oma karjääri jooksul tegi tegusid, millest enamus ei oskaks isegi unistada - ja kuidas teda karistati pelgalt minu armastamise pärast, teavad vast paljud. Ja kui ebaõiglane on see, et mõned ei suvatse seal, kus oleks ilus ja vajalik, enam isegi ta nime mainida, on vast ka tähele pandud. Aga just sellise vastiku käitumise pärast, mida ma ei hakka mitte ealeski mõistma, ei paota ma oma suud isiklikumate teemade osas. Mainin vaid seda, et Jumala poolt eriliste annetega õnnistatud inimesed saavad igal pool hakkama. Said toona ka Siberis, kui elu anti.

Minu usaldus inimeste vastu on tublisti vähenenud. Nad võivad ka rahuajal armutult hävitada. Niisiis on, millega tegeleda.