Maal

 

See sünnipäev oli täiesti eriline. 

Tegelikult sai see erilisus alguse juba novembri hakul, kui Jaani kiriku galeriis avati üks näitus, mis mind oma eheduse, ilu ja julge värvivalikuga lausa rabas. See oli Peeter Musta isikunäitus “Ristunud teed”. Näitusele valitud maalidel oli kujutatud elu erinevaid seiku ja kõik need pildid tundusid oma emotsionaalsuses otsekui elavad. Nii koheselt ei ole ma seni ühegi kunstniku töödesse kiindunud.

Aga mis mind kõige rohkem raputas, oli avastus, et uksest vasakul, nurga taga rippus maal, millel oli kujutatud … minu kolmikuid! Ei, mitte praeguses eas, vaid nii 9-10 aastasena. Kui seda pilti nägin, ahmisin ma õhku- see pole lihtsalt võimalik! Näe, see vasakpoolne on Lisann, täpselt tema kehahoiak, õige ujumistrikoo seljas - värvgi sama. Ja keskel kükitab Loviisa, eht temalikul, veidi ettevaatlikul moel. Ja taga seisab Karl Johann, tema ise! Tüdrukud kandsid tollal just selliseid patse ja Lisanni juuksed olid tumedamad, kui Loviisal. Joss oli kõige heledam. Need on nemad!

Käisin seda pilti vaatamas mitmel korral, meelitasin ühe ja teise endaga kaema. Arutasime nii mõnegagi nende piltide ilu ja võlu üle. Minu meelest oli see nii äge! Aga siis sai aeg otsa ning näitus võeti maha.

Too pilt jäi mulle mällu. Vaatasin seda aeg-ajalt telefonist ja ohkasin. Niiväga oleksin soovinud seda endale, ometi mõtlesin, et just nüüd on olnud liiga palju kulusid, las jääb. Jaanile poetasin vaid mokaotsast, et kui praegu kunsti ostaksin, oleks selleks “kolmikute pilt”. Muud ei midagi. Mõni päev enne sünnipäeva sain teada, et Peeter Musta maalide näitus on üleval Estonia teatris (minge kindlasti vaatama, kuni hooaja lõpuni, need on imelised pildid!) Aga kolmikud… on müüdud. See oli kurb uudis, aga mis siis ikka, mõtlesin. Jumal on mind nii heldelt hoidnud, mu ümber on imelised inimesed, las ta olla pealegi…

Eile, sünnipäeval kuulsin hommikust saati mingit segast kingituse-juttu, mis pidavat saabuma õhtul, kuna varem ei jõua. Päeva veeredes muutus asi veel arusaamatumaks, kuna lisandus versioon, et keegi isiklikult tulevat mulle kell kaheksa kingitust tegema. Mõtlesin Jaani sõprade muusikute peale, sõbrannad pakkusid itsitades pikantsemaid variante. Olin lausa närvis!

Ja siis ta saabus - kunstnik Peeter Must, käes “minu kolmikute maal”! See kõik käis nii kiiresti, korraga oli ta kohal ja ma vist nutsin ja minestasin korraga, kui seda kõike nägin. Siis oli see maal koheselt ka seinal - kõik eeltöö oli selleks juba ära tehtud, kruvid seinas, kõik täpselt ära mõõdetud. Ja mina ei olnud märganud mitte kõige vähematki, koostöö kunstnikuga oli toimunud salaja, minu kodust äraoleku ajal.

“Kas see on mingi meie foto pealt joonistatud?” küsisid kolmikud kohe. Ka nemad nägid pildil iseennast! Aga kunstnik jutustas, et need lapsed on pärit hoopis Rhodose saarelt, see hämmastav sarnasus on niisiis puht-juhuslik. See maal on nüüd nagu päike keset me elutuba - nii erinev, aga nii õige ja ehe! Jaan lisas veel, et kui lapsed kunagi pesast välja lendavad, siis maalil jäävad nad ikka meiega. 

Ma lihtsalt pidin seda lugu jagama. See on nii uskumatu. Mitte kunagi ei ole ma olnud nii tähele pandud, hoitud ja armastatud… 

Vesine jaanuar

 

Vesine jaanuar

Väriseb hinge salajastes soppides

Otsekui jänes

Oh hirm-suursilm sulavete peeglis

Tule, ma tõmban sind üles

Milleks peituda klombina kurgus

Ma räägin su välja

Pole midagi puuduvast lumerüüst

Hallivatise pilvekuuegi

jutustan kauniks ja kargeks

Tõe ilmsikstuleku värinad

Pole muud kui tuul

Harali ladvus

Las mu soojad sõrmed

Lükkavad su piinlikkuse

Jahedalt pärlendavad piisad

Oksaraagude noodijoonestikule

Viisina voogama

Kui looduses pole näha ilu

Ja lootuses lohutust

Olgu siis vähemalt muusika

Siitmaalt kuni tõeliste kevadvete 

Tulvava tulekuni

Traumatöö koolitus

 

Käisin nädalavahetusel Tartus traumateraapia koolitusel. Sel korral käsitleti ka põlvkondadeülest traumat, seda, miks see võib tekkida, kuidas seda ära tunda ning loomulikult, kuidas sellest terveneda. Väga suur osa sellest koolitusest põhines kehatööl. Tihtilugu on just keha ja sellega seotud tundmused kunagi aset leidnud trauma talletajad. Kõige lihtsamaks näiteks on sõnad, mis justkui ei tule suust välja, kui traumaatilisest teemast rääkida. Kangestumine, paanikatunne, pisarad, kõri pitsitamine, kiirendatud hingamine, mingist tegevusest paaniline hoidumine - need on vaid mõningad näited, mis võivad ilmneda traumajärgse stressihäire puhul. Aga mitte ainult. 

Trauma teemat võib hakata kahtlustama siis, kui teraapia edenemisel ilmneb arusaamatu tõrge. Miski oleks otsekui varjul, kuigi kõik inimese elu ja olemist puudutavad valdkonnad tunduvad olevat käsitletud.  Tõepoolest, inimesed on ääretult nutikad, leiutamaks erinevaid toimetulekumehhanisme, mis aitavad neil kunagi saadud (või esivanemate poolt edasi antud) traumaga päevast-päeva toime tulla. Koos spetsialistiga läbitöötatud trauma on aga justkui haav, mis saab enne ilusat kinnikasvamist puhastatud ja hoolitsetud. Vaevumärgatava armikesega pole ju mingi kunst edasi elada! Seetõttu on traumaga töötamine lausa hädavajalik oskus.

Meie, terapeudid, käsitlesime põlvkondadeülese trauma teemat läbi oma esivanemate lugude. Eestlastena leiame neis lugudes hõlpsasti traumakohad üles. Pole vist ainsatki pereliini, keda poleks otseselt või kaudselt puudutatud teine maailmasõda ja selle koledused - küüditamised, põgenemised, sundmobiliseerimised, kodude kaotamised, lahingutes haavata- või surmasaamised. Igal perel on sellest ajast oma mälestus, mõnel vähem, mõnel rohkem traumeeriv. Suuresti oleneb see ju ka inimeste isikuomadustest, kuidas kaotuste ja leinaga toime tullakse.

Igatahes võtsime luubi alla oma lood. Mina oma vanaisa oma.

Mu vanaisa oli soomepoiss ja võitles teiste eestlasega Soome poolel Talvesõjas. Kui Soome riik eestlased välja andis, sattus vanaisa sakslaste kätte sõjavangi ning viidi Pärnu vangilaagrisse. Sealt õnnestus tal imekombel põgeneda ning rännata läbi Eesti kodukandi, Lääne-Virumaa metsadesse, kuhu jäi koos teiste poistega redutama. Temast sai metsavend. 

Ei tea, kas juhuse tahtel või Jumala juhtimisel on ka minu vanaema kodutalu - paik, kus praegu asub mu vanemate suvekodu - põlislaantega palistatud ja mu vanaema perest sai metsavendade salajane abistaja. Õige pea tärkas mu vanaisa ja vanaema vahel armastus. Koosolemise aega said noored näpistada vaid öötundidest, päevavalgus oli selleks liiga ohtlik. Oleme ikka rääkinud, et vanaisa käis vanaema juures ehal - nagu vanal ajal ikka kombeks oli.

Ühel koidikul naases vanaisa jälle vanaema juurest metsa ning leidis kõik oma kaaslased mahalastuna. Venelased olid nad tabanud. Nende kehad olid olnud veel soojad, seega oli too hirmus veretöö leidnud aset vahetult enne vanaisa tagasijõudmist. 

Sellest hirmsast vapustusest polnud aga veel küll. Summutatud häälil levisid jutud vanaisast kui ellujäänust edasi ja ühel päeval (või ööl), kui vanaisa taas vanaema külastas, müdistasid venelased äkitselt ukse taga. Teha polnud midagi. Vanaisa hüppas küll köögipõrandal asunud keldriluugist sisse, aga teadis isegi, et on nüüd kadunud mees. 

Venelastega oli kaasas üks selle küla mees. Nuhk, äraandja, nagu võite arvata. Otsinud toad läbi, küsis ta, kas keegi on all keldris. Teised vastasid, et pole seal kedagi. Ja siis ronis too mees alla. Muidugi nägi ta vanaisa kohe. Nad vaatasid teineteisele otse silma. Omaküla mees asetas oma relva vanaisa oimukohale. Siis aga pöördus ta ootamatult ümber, ronis üles ja teatas valjul häälel, et all pole kedagi. 

Ma ei tea, kas ka sellisel inimesel tärkas korraga südametunnistus, samuti ei aima ma ligilähedaltki, mis tunne oli vanaisal püssitoru ees seista. Aga ta pääses. Tõsi, koledustest räsitud närve hakkas ta ravima alkoholi abil ning ka neid lugusid suutis ta jutustada vaid siis, kui oli vintis, aga ma mõistan teda. 

Koolitusel tolle looga töötades avastasin korraga ka seda, et mina, kes ma arvasin end olevat täielikult foobiavaba, kannan üht päris korralikku hirmu - relvad. Kardan relvasid lausa paaniliselt. Ma ei taha nendega mingit tegemist teha! Kuna mul pole selleks ka erilist vajadust olnud, on see hirm mitteaktiivsena kusagil kuklapoolel. Aga näe, on!

Paradoksaalsel kombel on mu tütred, kodutütrekesed, väga head püssilaskjad ja käivad kolmapäeviti Männiku lasketiirus end veelgi paremaks treenimas. Neil pole mingit põlvkondade ülest traumat. Äkki seetõttu mitte, et mu eks-ämm on laskmise Eesti meister ja võibolla on see pool tugevam :)

Aga see pole veel kõik. Öösel peale esimest koolituspäeva ei saanud ma kuidagi uinuda. Ja korraga tabas mind paanikahoog. Õnneks jagas minuga tuba mu armas terapeudist sõbranna ja kolleeg ning üheskoos saime asjale jälile. Minul kerkis nimelt üles hoopis üks teine, hiljutine trauma, millega ma pole samuti eriti tegelenud, sest "saan ju kõigega suurepäraselt hakkama".

On asju, mida teab kogu üldsus ja on asju, mida teavad vaid vähesed. Seda, et mu mehega lausa ebainimlikult käituti, kuigi ta oma karjääri jooksul tegi tegusid, millest enamus ei oskaks isegi unistada - ja kuidas teda karistati pelgalt minu armastamise pärast, teavad vast paljud. Ja kui ebaõiglane on see, et mõned ei suvatse seal, kus oleks ilus ja vajalik, enam isegi ta nime mainida, on vast ka tähele pandud. Aga just sellise vastiku käitumise pärast, mida ma ei hakka mitte ealeski mõistma, ei paota ma oma suud isiklikumate teemade osas. Mainin vaid seda, et Jumala poolt eriliste annetega õnnistatud inimesed saavad igal pool hakkama. Said toona ka Siberis, kui elu anti.

Minu usaldus inimeste vastu on tublisti vähenenud. Nad võivad ka rahuajal armutult hävitada. Niisiis on, millega tegeleda. 

Aurora

 

Käisime Jaaniga Kuressaare kinos vaatamas Andres Maimiku ja Rain Tolki filmi “Aurora”.

See oli ühe ususekti juhi tütre abieluvälisest, keelatud armuloost. Lühidalt öeldes põrkusid selles loos kaks inimsuhete äärmust - ülim seotus ja reeglitele allumine ning ülim vabadus ja anarhia. 

Otse peale filmi vaatamist tundusid need äärmused mulle pisut liialdatud. Kui aga asja veidi “seedisin”, mõistsin, et kui tegu oleks olnud hägusamate piiridega, ei oleks ehk filmi idee olnud nii hästi tabatav. Eks lahtisi otsi jäi ikkagi, aga vähem, kui peale filmi “Kullake” äravaatamist. (Sellest ma täna ei kirjuta.)

Siit-sealt on kuulda poleemikat, et “Aurora”- film oleks justkui kristlasi tögav. Eks ma enam-vähem aiman, kelle arvates nii on, aga olles ka ise kristlane, ei samastu mina küll sugugi filmis kujutatud ususektiga, vastupidi, vaatasin seda kõrvalt nagu imeasja. Niisiis on kristlusel ja kristlusel ikka suur väljenduslaadiline vahe. See viis, kuidas vabakiriklikud inimesed (aga arvan siiski, et mitte kõik) oma usku väljendavad ja millist elu säärased kogukonnad elavad, erineb kardinaalselt luteri kiriku rahulikust ja ruumiandvast atmosfäärist. Ja ausalt öeldes on mul selle üle hea meel. 

Tegelikult arvasin, et nii intensiivset usulist väljendusviisi ei ole päriselt olemas. Jaan aga ütles, et on küll. Nüüd lugesin, et filmi peategelane olla lausa ühe säärase koguduse liikmeks astunud, et oma rollist paremini aru saada ja seda edasi anda. Järelikult nad ikkagi eksisteerivad. Ja järelikult osadele inimestele selline asi sobib. 

Minu tee kristluse juurde algas siis, kui olin kuskil teismeeas. Mäletan, et käisime sõbrannaga päris palju mööda erinevaid kirikuid. Minu mäletamist mööda oli aga tegemist ainult vanade, “rahulike” kirikuvariantidega - lisaks luteri kirikutele olid meie uudistamise objektideks õigeusu ja katoliku kirikud. Neis sai rahulikult vaadelda ja tajuda, keegi ei kõnetanud ega kutsunud kuhugi, ei surunud midagi peale. Tänu sellele oligi minul, isikuomaduste poolest suhteliselt eraklikul tüübil lihtne valida luteri kiriku kasuks. 

Tunnistan poolsosinal, et minul on keerukas toime tulla isegi rahusooviga. “Rahusoovi” koht mõne luteri kiriku liturgias tähendab nimelt seda, et tuleb kõikide võõraste inimestega ümbruskonnas kätelda ja neile “Jumala rahu” öelda. Aga mina ei taha kirikus üldse suhelda. Tahaksin olla vaikuses ja rahus - see olekski minupoolne rahusoov. Õnneks olen enamuse oma kirikuajast orelirõdul, nii et pääsen sellest protseduurist ka juhul, kui mõnda “valesse” kirikusse peaksin sattuma. 

Käed taeva poole, silmad kinni õõtsumisega ei oskaks ma üldse suhestuda. Ei ülistuslaulus ega palvesõnas. Mu kõige pikemad ning võimsamad palvekogemused on olnud põlvitades ihuüksi tühjas kirikus altari ees.

Huvitav, et isegi tänapäeval ei arvestata piisavalt selle faktiga, et meie seas on introverte vähemalt sama palju kui ekstraverte. “Aurora” filmist võis selgelt näha, et on kogukondi, kus sinu introvertsus ei tule kõne allagi. Vastupidi, su ellu võidakse “sisse sõita” ka kõige isiklikumate teemade osas. 

Jaan jõudis oma usulise ärkamiseni just nn vabakoguduste kaudu. Seetõttu võttis ta filmis toimuvat kindlasti minust palju rahulikumalt. Ka eraellu sekkumise intensiivsus ei olnud Jaani jaoks mingi uudis. Tema keskendus pigem kahepalgelisuse teemale. Vagaduse kuvandile, mida esitatakse isegi siis, kui sisu on ammuilma mäda. 

Ega see teine, “vabaduse” pool ka parem polnud. Sellised sõnad nagu “usaldus”, “lähedus” ja “truudus” ei käinud sealsete suhetega üldse kokku. Turvalisust, mida inimene oma lähisuhtest otsib, ei olnud seal ollagi. Pidudel, joomisel, narkootikumidel ja juhuseksil on hävitav jõud. Ometi tõmbas see maailm peategelast otsekui magnetiga. Võibolla pidime märkama seda, et too armukesest noormees ei varjanudki seda, missugust elu ta elab. Ta oli oma ebakindluses aus - selline ongi tema maailm, võta või jäta. 

Lahtiseks jäi, mis sel abielumehel häda oli. Lahtiseks jäi veel palju asju. Aga vaadata tasus seda filmi küll. Kasvõi selleks, et oma usu üle järele mõelda. 

Erinevuse kaitseks

 Armsad inimesed, kas pole hea, et meid on tehtud erinevaks?

Mõelge, kui hirmus oleks, kui kõik oleksid nagu mina? Või sina? Või tema? Kui me kõik oleksime teineteise kloonid?

Sellepärast ei saa ma kuidagi aru, neist “teerajajatest”, kes elavad oma juttudes “ainuõigesti” ja kelle väljaütlemistest kumab eelkõige see, “kui ideaalilähedane olen mina ja kui vale on see, kes mõtleb või tegutseb minust erinevalt.”

Inimesed on ilusad just oma mitmekesisuses. Koos kõiksugu vigade ja kiiksudega. Nende erinevad iseloomujooned võivad ju vahel närvigi ajada, aga kui need pole kurjast kantud, annavad nad kandjale omapära, eristavad teda teistest. 

Ma ei pea kõikidega läbi käima. Samas on ju vahel tore jälgida ka neid, kes ei ole “minu inimesed”. Kuidas saab öelda inimese kohta, kes pole sulle midagi halba teinud, et sa ei talu teda? Temal on oma teekond käia ja see pole sinu muuta-kritiseerida. Kui ta ei tee kurja.

Vahel tundub, et sellised “paremaks muutjad” on palju enam painajate küüsis. Miks muidu tahaksid nad oma mõtteis ja väljaütlemistes muuta kõik ühesugusteks? Miks nad arvavad, et meil on üldse eeldusi olla ühesugused, mõelda ühtemoodi? 

Väga palju sõltub inimese isikuomadustest - kes on ekstravert, ei muutu introverdiks, kes on flegmaatiline, ei muutu eriti särtsakaks, kes vajab palju tähelepanu, ei hakka end kunagi maailma eest peitma.

Samamoodi on ka tegutsemisega. On inimesi, kes teevad heal meelel “kõike nagu peab”. Ja on mässajaid, muutmismeelseid. On tänases päevas elavaid ja neid, kes suudavad näha pikka perspektiivi. 

Palju enam kui kriitiline, meeldib mulle olla inimestest vapustatud. Neist, kes on millegi poolest silmapaistvad või lausa geniaalsed. Kui keegi säärasel viisil sõnu seada, et sellest sünnib midagi imelist, kui kaunist muusikast tõusevad ihukarvad püsti, kui mõni lavastus on nii hästi lahendatud, et paneb ahhetama, kui mõni kunstiteos võtab sõnatuks…

Või et mõni valdab tohutult hästi erinevaid keeli, riietub super-stiilselt või on näiteks hoopis rahatarkuses või inimeste mõjutamises geniaalne - ka seda on mõnus jälgida. Mul on isiklik mälestus ühest väga andekast politseinikust. Arstist suure algustähega. Super-õpetajast. Tahaksin niiväga neist igaüht eraldi kiita! Tunnustada. Näidata, et neid on märgatud.

Miks me peaksime kõik ühesugused olema? Kui neil silmapaistvatel juhtuvad olema ka mõned mitte-geniaalsed omadused, kas peame nad tingimata “korda tegema”?

Ühiskondlikul tasandil leidub liberaalsemaid ja konservatiivsemaid. Kui inimene oskab oma seisukohti toredasti välja tuua ja targalt põhjendada, on see samuti väga nauditav. Mitte midagi ei juhtu, kui ma ise pisut teisiti peaksin arvama. Ma ei usu, et just väga paljud meist on sündinud siia “käru keerama” või lausa kurjategijateks. Mõelgem siis, mis hinnanguid me inimestele anname. 

Ausalt, minule isiklikult meeldivad huvitavad inimesed palju rohkem, kui perfektsed. Või “perfektsed”. Ka terapeudina on imeline tunne, kui hakkad inimese elukäiku ja valikuid tasapisi mõistma, kuni nad muutuvad arusaadavaks ja paljud lausa armsaks. 

Me peaksime hoopis rohkem kokku hoidma. Olema palju armastavamad. Mitte kärpima andekate inimeste tiibu. Oskama mõnes asjas silma kinni pigistada. Mitte kõike kommenteerima. Halvustama. Õpetama. 

Nii hea, et oleme erinevad. Eriti, kui teeme sealjuures ka head. Oma erinevate tugevuste ja annetega ju teeme?

Sõnameistrid

Kas teate, kes on Nessun Kristjan?

See on kristliku maailma kõige tähtsam isik minu kalli lapselapse Otto versioonis. 

Otto käib Püha Johannesse kooli eelkoolis. Järgmisel aastal läheb ta esimesse klassi. See fakt muutis mingil päeval omakorda ärevaks Otto väikevenna Rubeni, kes teatas, et:”Mina ei taha veel Pühade Lammaste kooli. Ma käin veel natuke lasteaias.”  

Kaks lugu. Lugu number kaks.

 “Teil on joove. Palun andke oma autovõtmed ja tulge minuga politseiautosse kaasa.”

Tohoh! See peab küll mingi eksitus olema! Kirikuõpetaja surus kaabu pähe ja väljus autost. Jumalateenistus oli kümmekond minutit tagasi lõppenud, nüüd tuli kiiresti pealinna tagasi saada ja tütre sünnipäevale jõuda, asi tuli niisiis kiiresti korda ajada. 

Talle oli isegi telefoni teel märku antud, et sellel teel “kõik puhuvad” - aga mis siis! Kirikuõpetajal polnud alkoholiga just ülemäära sõbralikud suhted. Klaas veini mõnel peol, jaa-jaa seda küll, aga palju neid pidusid ikka tänapäeval on! 

“Kui palju ta siis näitas?”

“0.458”, visati üle õla, “me peame vaatama, et te ei praegu midagi ei sööks ega jooks.”

“Kuulge, selline asi on võimatu!” Tõsi, ta oli just lõpetanud armulaua jagamise, kuid too pisike pits, millesse ta oblaade kastis, oli peaaegu tühi. Siinne näit tähendab aga vaat et pudelitäit! 

“Jajah, nii ütlevad kõik.” 

Kusjuures ütlevadki. Kes siis ikka vabatahtlikult oma vintisolekut liikluspolitseile tunnistada tahab.

Naine on juba juba mitu korda helistanud. Ta sõitis sama teed veidi maad eespool. Ka tema ilmselt puhus. 

“Ütlevad, et mul on promill,” vastab mees viimaks kõnele.

“Mida? Nõua kohe vereanalüüsi!”

“Olgu, olgu, ma ei saa praegu rohkem rääkida”

Kirikuõpetaja teab, et ta on väikeses Eestis väga tuntud inimene. Ta kujutab elavalt ette, kuidas teda kahe politseiniku vahel mööda haiglakoridore vereproovile talutatakse. Kus tegijaid, seal nägijaid, seda teab ta ka. Millised lehepealkirjad sel korral ilmuksid? Ilmselt sama mahlakad, kui eelmise skandaali ajal. Õudne!

Politseinik on paberitega lõpetanud ja pöördub uuesti rääkima: “Teil on kaks varianti. Kas kutsume ekipaaži, kus on täpsem mõõdik. Või viime teid haiglasse vereproovile. Kui valite esimese variandi, siis teist enam valida ei saa. Aga kui mõõdikust keeldute, on vereproov kohustuslik.”

On näha, et nad ei usu teda. Pühapäeviti on inimestel ikka jääknähud. Ega muidu sääraseid reide ei korraldataks! Ka kõige ontlikum pereisa võib tegelikult olla salajoodik, kes päev peale suure koguste ärapummeldamist jääknähud välja puhub. Ja need siin pole mingid jääknähud.

Teine ekipaaž on must, vilkurite ja muude politseitunnusteta tumendatud klaasidega auto. Niisiis, järgmine katse. Kirikuõpetaja teab küll, et ta süda on puhas, aga too protseduur on ikkagi jube ebameeldiv. Ta on ju väärikas mees, aga nüüd sedasi siin autos…

“Kas teil on kedagi, kes saaks teid koju viia, kui ka teine näit on positiivne?” 

See näit lihtsalt ei saa olla positiivne! Ma ei ole joonud!

Too täpsem masin on üsna suur ja sinna tuleb kõvasti puhuda. Mitte distantsilt, nagu lauspuhumise ajal, vaid ikka torusse, täis kopsuga. Nii viisteist sekundit järjest. Ja ei mingit nihverdamist!

Tulemus võtab veidi aega. Kirikuõpetaja abikaasa on samuti kohale jõudnud. Just siis, kui ta politseiauto kõrvale jõuab, et oma mehele toeks olla, näeb ta läbi aknaklaasi monitori ekraanil süttimas rohelist tuld ning seejärel selget näitu: 0,000

Üks politseinik seisab samuti auto kõrval.

“Ma olen abikaasa…”

“Näete, tal on null.” 

Ikkagi inimene…

Hiljem sünnipäevalauas seda asja arutades ütleb kirikuõpetaja, et “mulle helistati, et mõõdavad, aga mul ei olnud mingit kahtlust, et mu alkoholinäit on nullis. Igaks juhuks lasin endale sutsaka suuvärskendajat…”

Korraga on kõikidel selge, mis tegelikult juhtus. Tegelikult ei tohi enne puhumist isegi nätsu närida, viskab promilli üles, teadis üks. Teine teadis rääkida, et isegi peale autoklaasile klaasipuhastusvahendi sutsutamist peab puhumisega veidi ootama. Suuvärskendaja tekitab kohe kindlasti suure promilli - mis hetk hiljem kaob. Kuidas politseinikud ei küsinud?

Selle loo üle visati õhtu jooksul palju nalja. Kirkuõpetaja oli aga korraga väga väsinud. Ta jäi juba kell kaheksa magama ja magas hommikuni. Naine ei hakanud teda äratama. Ta teadis, et sellised üleelamised võivad näiliselt olla kergelt talutavad, aga tegelikult…