Aurora

 

Käisime Jaaniga Kuressaare kinos vaatamas Andres Maimiku ja Rain Tolki filmi “Aurora”.

See oli ühe ususekti juhi tütre abieluvälisest, keelatud armuloost. Lühidalt öeldes põrkusid selles loos kaks inimsuhete äärmust - ülim seotus ja reeglitele allumine ning ülim vabadus ja anarhia. 

Otse peale filmi vaatamist tundusid need äärmused mulle pisut liialdatud. Kui aga asja veidi “seedisin”, mõistsin, et kui tegu oleks olnud hägusamate piiridega, ei oleks ehk filmi idee olnud nii hästi tabatav. Eks lahtisi otsi jäi ikkagi, aga vähem, kui peale filmi “Kullake” äravaatamist. (Sellest ma täna ei kirjuta.)

Siit-sealt on kuulda poleemikat, et “Aurora”- film oleks justkui kristlasi tögav. Eks ma enam-vähem aiman, kelle arvates nii on, aga olles ka ise kristlane, ei samastu mina küll sugugi filmis kujutatud ususektiga, vastupidi, vaatasin seda kõrvalt nagu imeasja. Niisiis on kristlusel ja kristlusel ikka suur väljenduslaadiline vahe. See viis, kuidas vabakiriklikud inimesed (aga arvan siiski, et mitte kõik) oma usku väljendavad ja millist elu säärased kogukonnad elavad, erineb kardinaalselt luteri kiriku rahulikust ja ruumiandvast atmosfäärist. Ja ausalt öeldes on mul selle üle hea meel. 

Tegelikult arvasin, et nii intensiivset usulist väljendusviisi ei ole päriselt olemas. Jaan aga ütles, et on küll. Nüüd lugesin, et filmi peategelane olla lausa ühe säärase koguduse liikmeks astunud, et oma rollist paremini aru saada ja seda edasi anda. Järelikult nad ikkagi eksisteerivad. Ja järelikult osadele inimestele selline asi sobib. 

Minu tee kristluse juurde algas siis, kui olin kuskil teismeeas. Mäletan, et käisime sõbrannaga päris palju mööda erinevaid kirikuid. Minu mäletamist mööda oli aga tegemist ainult vanade, “rahulike” kirikuvariantidega - lisaks luteri kirikutele olid meie uudistamise objektideks õigeusu ja katoliku kirikud. Neis sai rahulikult vaadelda ja tajuda, keegi ei kõnetanud ega kutsunud kuhugi, ei surunud midagi peale. Tänu sellele oligi minul, isikuomaduste poolest suhteliselt eraklikul tüübil lihtne valida luteri kiriku kasuks. 

Tunnistan poolsosinal, et minul on keerukas toime tulla isegi rahusooviga. “Rahusoovi” koht mõne luteri kiriku liturgias tähendab nimelt seda, et tuleb kõikide võõraste inimestega ümbruskonnas kätelda ja neile “Jumala rahu” öelda. Aga mina ei taha kirikus üldse suhelda. Tahaksin olla vaikuses ja rahus - see olekski minupoolne rahusoov. Õnneks olen enamuse oma kirikuajast orelirõdul, nii et pääsen sellest protseduurist ka juhul, kui mõnda “valesse” kirikusse peaksin sattuma. 

Käed taeva poole, silmad kinni õõtsumisega ei oskaks ma üldse suhestuda. Ei ülistuslaulus ega palvesõnas. Mu kõige pikemad ning võimsamad palvekogemused on olnud põlvitades ihuüksi tühjas kirikus altari ees.

Huvitav, et isegi tänapäeval ei arvestata piisavalt selle faktiga, et meie seas on introverte vähemalt sama palju kui ekstraverte. “Aurora” filmist võis selgelt näha, et on kogukondi, kus sinu introvertsus ei tule kõne allagi. Vastupidi, su ellu võidakse “sisse sõita” ka kõige isiklikumate teemade osas. 

Jaan jõudis oma usulise ärkamiseni just nn vabakoguduste kaudu. Seetõttu võttis ta filmis toimuvat kindlasti minust palju rahulikumalt. Ka eraellu sekkumise intensiivsus ei olnud Jaani jaoks mingi uudis. Tema keskendus pigem kahepalgelisuse teemale. Vagaduse kuvandile, mida esitatakse isegi siis, kui sisu on ammuilma mäda. 

Ega see teine, “vabaduse” pool ka parem polnud. Sellised sõnad nagu “usaldus”, “lähedus” ja “truudus” ei käinud sealsete suhetega üldse kokku. Turvalisust, mida inimene oma lähisuhtest otsib, ei olnud seal ollagi. Pidudel, joomisel, narkootikumidel ja juhuseksil on hävitav jõud. Ometi tõmbas see maailm peategelast otsekui magnetiga. Võibolla pidime märkama seda, et too armukesest noormees ei varjanudki seda, missugust elu ta elab. Ta oli oma ebakindluses aus - selline ongi tema maailm, võta või jäta. 

Lahtiseks jäi, mis sel abielumehel häda oli. Lahtiseks jäi veel palju asju. Aga vaadata tasus seda filmi küll. Kasvõi selleks, et oma usu üle järele mõelda. 

Erinevuse kaitseks

 Armsad inimesed, kas pole hea, et meid on tehtud erinevaks?

Mõelge, kui hirmus oleks, kui kõik oleksid nagu mina? Või sina? Või tema? Kui me kõik oleksime teineteise kloonid?

Sellepärast ei saa ma kuidagi aru, neist “teerajajatest”, kes elavad oma juttudes “ainuõigesti” ja kelle väljaütlemistest kumab eelkõige see, “kui ideaalilähedane olen mina ja kui vale on see, kes mõtleb või tegutseb minust erinevalt.”

Inimesed on ilusad just oma mitmekesisuses. Koos kõiksugu vigade ja kiiksudega. Nende erinevad iseloomujooned võivad ju vahel närvigi ajada, aga kui need pole kurjast kantud, annavad nad kandjale omapära, eristavad teda teistest. 

Ma ei pea kõikidega läbi käima. Samas on ju vahel tore jälgida ka neid, kes ei ole “minu inimesed”. Kuidas saab öelda inimese kohta, kes pole sulle midagi halba teinud, et sa ei talu teda? Temal on oma teekond käia ja see pole sinu muuta-kritiseerida. Kui ta ei tee kurja.

Vahel tundub, et sellised “paremaks muutjad” on palju enam painajate küüsis. Miks muidu tahaksid nad oma mõtteis ja väljaütlemistes muuta kõik ühesugusteks? Miks nad arvavad, et meil on üldse eeldusi olla ühesugused, mõelda ühtemoodi? 

Väga palju sõltub inimese isikuomadustest - kes on ekstravert, ei muutu introverdiks, kes on flegmaatiline, ei muutu eriti särtsakaks, kes vajab palju tähelepanu, ei hakka end kunagi maailma eest peitma.

Samamoodi on ka tegutsemisega. On inimesi, kes teevad heal meelel “kõike nagu peab”. Ja on mässajaid, muutmismeelseid. On tänases päevas elavaid ja neid, kes suudavad näha pikka perspektiivi. 

Palju enam kui kriitiline, meeldib mulle olla inimestest vapustatud. Neist, kes on millegi poolest silmapaistvad või lausa geniaalsed. Kui keegi säärasel viisil sõnu seada, et sellest sünnib midagi imelist, kui kaunist muusikast tõusevad ihukarvad püsti, kui mõni lavastus on nii hästi lahendatud, et paneb ahhetama, kui mõni kunstiteos võtab sõnatuks…

Või et mõni valdab tohutult hästi erinevaid keeli, riietub super-stiilselt või on näiteks hoopis rahatarkuses või inimeste mõjutamises geniaalne - ka seda on mõnus jälgida. Mul on isiklik mälestus ühest väga andekast politseinikust. Arstist suure algustähega. Super-õpetajast. Tahaksin niiväga neist igaüht eraldi kiita! Tunnustada. Näidata, et neid on märgatud.

Miks me peaksime kõik ühesugused olema? Kui neil silmapaistvatel juhtuvad olema ka mõned mitte-geniaalsed omadused, kas peame nad tingimata “korda tegema”?

Ühiskondlikul tasandil leidub liberaalsemaid ja konservatiivsemaid. Kui inimene oskab oma seisukohti toredasti välja tuua ja targalt põhjendada, on see samuti väga nauditav. Mitte midagi ei juhtu, kui ma ise pisut teisiti peaksin arvama. Ma ei usu, et just väga paljud meist on sündinud siia “käru keerama” või lausa kurjategijateks. Mõelgem siis, mis hinnanguid me inimestele anname. 

Ausalt, minule isiklikult meeldivad huvitavad inimesed palju rohkem, kui perfektsed. Või “perfektsed”. Ka terapeudina on imeline tunne, kui hakkad inimese elukäiku ja valikuid tasapisi mõistma, kuni nad muutuvad arusaadavaks ja paljud lausa armsaks. 

Me peaksime hoopis rohkem kokku hoidma. Olema palju armastavamad. Mitte kärpima andekate inimeste tiibu. Oskama mõnes asjas silma kinni pigistada. Mitte kõike kommenteerima. Halvustama. Õpetama. 

Nii hea, et oleme erinevad. Eriti, kui teeme sealjuures ka head. Oma erinevate tugevuste ja annetega ju teeme?

Sõnameistrid

Kas teate, kes on Nessun Kristjan?

See on kristliku maailma kõige tähtsam isik minu kalli lapselapse Otto versioonis. 

Otto käib Püha Johannesse kooli eelkoolis. Järgmisel aastal läheb ta esimesse klassi. See fakt muutis mingil päeval omakorda ärevaks Otto väikevenna Rubeni, kes teatas, et:”Mina ei taha veel Pühade Lammaste kooli. Ma käin veel natuke lasteaias.”  

Kaks lugu. Lugu number kaks.

 “Teil on joove. Palun andke oma autovõtmed ja tulge minuga politseiautosse kaasa.”

Tohoh! See peab küll mingi eksitus olema! Kirikuõpetaja surus kaabu pähe ja väljus autost. Jumalateenistus oli kümmekond minutit tagasi lõppenud, nüüd tuli kiiresti pealinna tagasi saada ja tütre sünnipäevale jõuda, asi tuli niisiis kiiresti korda ajada. 

Talle oli isegi telefoni teel märku antud, et sellel teel “kõik puhuvad” - aga mis siis! Kirikuõpetajal polnud alkoholiga just ülemäära sõbralikud suhted. Klaas veini mõnel peol, jaa-jaa seda küll, aga palju neid pidusid ikka tänapäeval on! 

“Kui palju ta siis näitas?”

“0.458”, visati üle õla, “me peame vaatama, et te ei praegu midagi ei sööks ega jooks.”

“Kuulge, selline asi on võimatu!” Tõsi, ta oli just lõpetanud armulaua jagamise, kuid too pisike pits, millesse ta oblaade kastis, oli peaaegu tühi. Siinne näit tähendab aga vaat et pudelitäit! 

“Jajah, nii ütlevad kõik.” 

Kusjuures ütlevadki. Kes siis ikka vabatahtlikult oma vintisolekut liikluspolitseile tunnistada tahab.

Naine on juba juba mitu korda helistanud. Ta sõitis sama teed veidi maad eespool. Ka tema ilmselt puhus. 

“Ütlevad, et mul on promill,” vastab mees viimaks kõnele.

“Mida? Nõua kohe vereanalüüsi!”

“Olgu, olgu, ma ei saa praegu rohkem rääkida”

Kirikuõpetaja teab, et ta on väikeses Eestis väga tuntud inimene. Ta kujutab elavalt ette, kuidas teda kahe politseiniku vahel mööda haiglakoridore vereproovile talutatakse. Kus tegijaid, seal nägijaid, seda teab ta ka. Millised lehepealkirjad sel korral ilmuksid? Ilmselt sama mahlakad, kui eelmise skandaali ajal. Õudne!

Politseinik on paberitega lõpetanud ja pöördub uuesti rääkima: “Teil on kaks varianti. Kas kutsume ekipaaži, kus on täpsem mõõdik. Või viime teid haiglasse vereproovile. Kui valite esimese variandi, siis teist enam valida ei saa. Aga kui mõõdikust keeldute, on vereproov kohustuslik.”

On näha, et nad ei usu teda. Pühapäeviti on inimestel ikka jääknähud. Ega muidu sääraseid reide ei korraldataks! Ka kõige ontlikum pereisa võib tegelikult olla salajoodik, kes päev peale suure koguste ärapummeldamist jääknähud välja puhub. Ja need siin pole mingid jääknähud.

Teine ekipaaž on must, vilkurite ja muude politseitunnusteta tumendatud klaasidega auto. Niisiis, järgmine katse. Kirikuõpetaja teab küll, et ta süda on puhas, aga too protseduur on ikkagi jube ebameeldiv. Ta on ju väärikas mees, aga nüüd sedasi siin autos…

“Kas teil on kedagi, kes saaks teid koju viia, kui ka teine näit on positiivne?” 

See näit lihtsalt ei saa olla positiivne! Ma ei ole joonud!

Too täpsem masin on üsna suur ja sinna tuleb kõvasti puhuda. Mitte distantsilt, nagu lauspuhumise ajal, vaid ikka torusse, täis kopsuga. Nii viisteist sekundit järjest. Ja ei mingit nihverdamist!

Tulemus võtab veidi aega. Kirikuõpetaja abikaasa on samuti kohale jõudnud. Just siis, kui ta politseiauto kõrvale jõuab, et oma mehele toeks olla, näeb ta läbi aknaklaasi monitori ekraanil süttimas rohelist tuld ning seejärel selget näitu: 0,000

Üks politseinik seisab samuti auto kõrval.

“Ma olen abikaasa…”

“Näete, tal on null.” 

Ikkagi inimene…

Hiljem sünnipäevalauas seda asja arutades ütleb kirikuõpetaja, et “mulle helistati, et mõõdavad, aga mul ei olnud mingit kahtlust, et mu alkoholinäit on nullis. Igaks juhuks lasin endale sutsaka suuvärskendajat…”

Korraga on kõikidel selge, mis tegelikult juhtus. Tegelikult ei tohi enne puhumist isegi nätsu närida, viskab promilli üles, teadis üks. Teine teadis rääkida, et isegi peale autoklaasile klaasipuhastusvahendi sutsutamist peab puhumisega veidi ootama. Suuvärskendaja tekitab kohe kindlasti suure promilli - mis hetk hiljem kaob. Kuidas politseinikud ei küsinud?

Selle loo üle visati õhtu jooksul palju nalja. Kirkuõpetaja oli aga korraga väga väsinud. Ta jäi juba kell kaheksa magama ja magas hommikuni. Naine ei hakanud teda äratama. Ta teadis, et sellised üleelamised võivad näiliselt olla kergelt talutavad, aga tegelikult…

Kaks lugu. Lugu number üks.

 Esimene lugu leidis aset Muhu saarel. Neil oli seal maja. Mõni nimetas seda suvilaks, kuid polnud ta suvila ühti, täitsa elumaja. Lausa talu, kui soovite. 

Naine oli selle ostnud umbes kümme aastat tagasi, kui juured teda tagasi isapoolsetele radadele kutsusid. Koht oli ideaane, merelähedane ja puha. Aasta-aastalt oli Naine seda ilusamaks ja isikupäraseks kõpitsenud. See polnudki ülemäära keerukas, kuna loomeinimesed olid seal ennegi elanud ning tee kujunduse osas sisse rajanud. Või vähemalt õhustiku osas. 

Kui majja tuli Mees, muutus kõik veelgi lihtsamaks ja loogilisemaks - ikkagi kaks pead ja neli kätt. Õue ja aidaaluse tööd jäid nüüd rohkem Mehe, tubased Naise kanda. Asjad liikusid sel viisil hoopis kiiremini. Paigas, kus on palju armastust, on see täiesti loomulik. Kahepeale sai võimalikuks isegi uue rookatuse tellimine ja ehitus. Üksi poleks Naine nii kallist ja mahukat projekti küll oma õlule võtnud. 

Ühesõnaga, elu oli ses Muhu kirdenurga majakeses otsekui lill. Lapsedki soovisid seal suviti puhata - ja olid need alles puhkused! Sõpru oli sealkandis palju, suved soojad ja pilvitud, mis sa hing veel ihkad!

Aga praegu polnud suvi. Oli jaanuar. Lumi oli pika sulailma tulemusel peaaegu kadunud, kuivenduskraavid kaelani vett täis, kohati ajasid ülegi. Õhk oli niiske ja jahe. 

Nad ei tahtnud endale tunnistada, et talvel ei ole Muhus mingit imedemaad. Talvel on kogu sealne värk seotud ainult tohutu ebamugavuse ja külmatundega. Jah, kui kogu aeg sees elada, oleks teisiti. Kui helikopteriga maanduda. 

Eks vast seetõttu oligi Naine ärgitanud, et sõidetagu ikka majale lähemale, saab asja kiiremini tehtud. Teiselt poolt olnuks kole pikk maa jala käia, autoga sealt ligi ei pääase. Ja Mees nõustus.

Nüüd olid nad rinnuni saviseguses mudas. Õigupoolest oli seda nende auto, aga vahet pole. Ilma autota sealt niikuinii minema ei pääseks. Olukord oli üsna niru. Hõbedase masina esirattad tegid abituid ringe ja kaevasid teda üha sügavamale porri. Auto läikivat nina ja nörritavat porimülgast lahutasid nüüd veel mõned tühised millimeetrid. 

Naine oli ahastuses, aga ei näidanud seda välja. Mees oli meeleheitel, aga ei näidanud seda samuti välja. Naine pakkus välja, et toob aida alt mõned lauajupid. Mees arvas, et hilja - auto on juba liiga sügaval mülkas. Rohkem nad omavahel ei rääkinud. Kui selgus, et Naine suutis kinnijäämise kohale lohistada vaid paar tühist riiulitükki, muutus olukord veelgi hõredamaks. Seda, et mõlemad olid kaelani porised, ei pannud kumbki tähele. Kummagi peas vasardas üksainus küsimus - miks me siin üldse oleme?

Vastus oli muidugi olemas, aga see ei omanud enam tähtsust. Hämardus.

Naisel olid jalas punased saapad. Nüüd ei olnud need saapad enam punased, vaid pruunikad. Saapataldade all olid hiiglaslikud saviklotsid, mis astudes lirtsusid. Otsekui itsitades. Naine otsustas saapad kraavis ära pesta. Selle tegevusega tundus saavat olukorda päästa. Kraavi vesi oli jääkülm. Sõrmed tõmbusid krampi. Taevasse tekkisid täpp täpi haaval esimesed tähed. Vesi peegeldus mustjalt ja solises poristelt taldadelt tagasi kraavi. Naine pesi ja pesi. Ümbrus ja taamal kinnijäänud auto olid otsekui muust maailmast. Tähtis oli punane uuesti kätte saada.

Abi tuli ka, sest Mees kutsus. Mõned mehed on vaimult tugevamad. Tema on.

Mees ise ei arvanud, et ta oleks olnud eriliselt tugev. Ta mõtles, et poleks pidanud Naise nõu kuulama. Oleks pidanud teiselt poolt lähenema, nagu esialgne plaan ette nägi. Mis sest, et see tähendas pikka jalgsi teekonda. Mehe meelest oleks saanud vajalikud toimingud sedakaudu ilusti tehtud. 

Naine mõtles, et oleks pidanud üldse Muhust keelduma. Kohe praamile ja linna! Ta ei tahtnud mõeldagi, et nende tundide jooksul ei saanud tema mitte millegagi hakkama. Salgas viimaks sellegi maha, et ei jaksanud tabalukku kinni vajutada. Ei julgenud meest appi kutsuda, et teine tegutseb niikuinii võimete piiril.

Saabaste olukord polnud ka pimeduses näha…

Naine vältis pingsalt mõtet, et pole sedalaadi ekstreemsusteks suuteline. Hoopiski ei liikunud ta süvitsi mõttega, et kas ta pole enam suuteline või pole kunagi olnudki. Kunagi oli ta ju samuti üksipäini poris kinni olnud, aga siis sai auto rattad kuidagi ikkagi laudadele. See oli siis.

Nüüd oleks Naine tahtnud oma punaste saabastega sooja bensiinijaama uksest sisse astuda ja sealt kotikese kaminapuid osta. Küttepuid nad maal toomas olidki…

Koduteel leidis mehe käsi vargsi naise oma. Korraga ei olnud enam vahet, mis mõtted kummalgi peas. Tähis oli see, et kummagi käed olid taas soojad. Ja et need põimusid.

Naise punased saapad pesi mees linnakodus puhtaks ja lõi läikima. Naine sellal juba magas.

Minu Joss

 Oeh, kuidas see aeg küll lendab!

Vaatasin täna oma poega, Karl Johanni. Ta on pikk, väga sale, aga pideva treenimise tõttu täitsa toredate lihastega poiss, minust peajagu pikem, jalad seitse numbrit suuremad kui mul. Hele juuksepahmak on ta pealael uljalt püsti, terased silmad süsimustade kulmude all, suu mõnusasti muigel ja liigutused kibekiired, otsukui oleks pidevalt kuhugi hilinemas. See viimane tekitab me majas väikeseid kaoseid ja jätab aeg-ajalt isegi lohakuse mulje, aga ega ma mingi tähenärija pole! 

Jalas kannab mu poiss selliseid pükse, mis minu arvates on iga hetk maha langemas, (säärased on kahjuks ikka veel moes,) aga kuna talle endale ja temaealistele tunduvad sellised meeldivat, siis olgu nii. Kui vähegi võimalik, riietub Karl Johann ilmale mittevastavalt, see tähendab liiga õhukeselt ning näiteks mütsi ei kasutaks ta üldse, kui ma sellega talle järele ei jookseks. Aga Karl Johann on hea poiss ja kuulab sõna, kui ma teda ukse peal heleda häälega tagasi kutsun. Väga palju ma siiski tema outfiti pärast ei muretse.

Kunagi oli Karl Johann imearmas murelik poisike. Ta muretses kõige pärast ja püüdis vapralt maailma asju oma kontrolli all hoida. Kõige suuremad mureobjektid olime meie - mina ja tüdrukud. Peale lahutust, kui ma trioga üksi jäin, muretses Karl Johann näiteks selle üle, kas maja uksed on ööseks lukustatud, kas autol ikka kütust jagub või kas me saame oma autoga õigeaegselt praamilt maha. Vaene poisike!

Õnneks oli tal siiski aega ka selleks, et olla mõnus väike krutskipoiss. Mingeid suuri pahandusi pole Karl Johanniga kunagi olnud, samuti ei ole ta eales mu usaldust kuritarvitanud. Tegu oli ikka rohkem viperustega. Poistel ju ikka juhtub! Ja kallistustega ei hoidnud Karl Johann kunagi kokku. Saan neid temalt siiani piisavalt.

Täna teeb mind kõige tänulikumaks see, et Karl Johannist on kasvanud elurõõmus noor. Ta pole enam mingi muretseja! Karl Johannil on palju sõpru, ta on hinnatud kaaslane ja tubli spordipoiss. Olen oma töö tõttu kohtunud paljude temaealiste noortega, kes on kurvad, tüdinud, ilma edasise sihita. Karl Johann on elu osas väga uudishimulik. Jah, minagi olen vahel hädas, et ta veedab liiga palju aega arvutis. Aga kuna ta õppimine on hea ja sporti teeb ta ka piisavalt, õiendan selle üle üsna harva. Hindan pigem elujõu ja elurõõmu nivood. See on mu poisil üsnagi laes. 

Mind emana teeb selline poiss väga õnnelikuks!

Üks naljapilt

Omadega rabas

 

Rabas oli rahu. Laudteed kattis paks lumekiht, siin-seal kummalgi küljel laiutasid sulalume pudrused pruunikad laukad. Suuremates kraavides oli vesi täiesti lahti. Puud olid aga pidurüüs, paksudes kohevates valgetes kasukates. Aeg-ajalt nõksatasid nende ülekuhjatud oksad nii, et mõni lumetort meiegi jalge ette maha potsatas. 

Vaatetorni juures jagunes mets kaheks - ühel pool kaasik, teisel männik. Kased lumekuubesid ei kogu, nende peenikesed raagus pihad olid elegantselt härmas, hõredates latvades naeratamas kahvatu talvepäike. Oli see vast pilt! Ühel pool männid, kui pidulikud prisked taadid, teisal kased, iluehteis preilnad, sihvakad ja saledad. 

Mulle meeldis see seltskond seal metsas! Neli imelist kilomeetrit talvist rabamatka oli oma ilus lausa rabav! Aitäh Lisann ja Loviisa, et mind kodust välja meelitasite!