Üle pika aja

 August on sel aastal kuidagi noor. Eelnevail aastail olen tajunud suve vananemist ühes ta kärbuv-kollakate juuksetuttide ja lopsakate roheleheliste kehavormidega ning üha varasematel õhtutundidel pealetikkuva ööunega märksa varem, juba kuu algul. Aga kuna aeg soosib nooruslikkust ja head vormi, küllap siis püüab me suvigi oma “parim enne” möödumist iga hinna eest varjata. Või mine tea, ehk ongi sel aastal kauem noor…

Kuna on soe, on ka mugav ja mõnus. See ei ole parim loomeaeg, kuna mõtted hüplevad pidevalt kusagil mujal, üha uutel ärategemist nõudvatel radadel, küll õues, küll sees. Süda nõuab küll oma pärisosa, vaba eneseväljendust, aga tunnike hüplemist siin ja teine seal vormivad enne, kui sõnagi oma tahet vahele saan pista, tähtsate tegude saiapätsiks tänase, homse ning ülehomsegi päeva. Õhk on tulvil pidulikku sõtkumist, kuid meeled suurtest ideedest puha puutumata.

Olin täna päris mossis. Näen ju, et mõned teised jõuavad, aga mina mitte. Mõtlen siinkohal eelkõige neile andekaile, kes oma kaunite kunstide, kas siis sõnaseadmise, pintslitõmmete või helide maailma ilu ja võluga mu hinge võbelema panevad. Nende hetkede järgselt ei suuda ma muud, kui oma mõtteis ja meeltes pool-laulva, pool-nutva “tahan ka”-igatsuse kuuldavale lasta. Mis on muidugi loomingust kaugel.

Hall pilvkate ja niiske soe õhk soosisid mu halavat meelelaadi. Aga mu abikaasa mitte. Teate, kui hea, kui üks pool suudab sedaaegu, kui teine oma emotsioone pinnale puistab, asjalikuks jääda. Kui ta sealjuures veel hüva nõu oskab anda, on tegu täieliku lotovõiduga. 

Mu mees ütles, et kui tahan tegeleda loominguga, pean selle jaoks võtma eraldi tööaja, mille lülitan oma päevaplaani samamoodi nagu teraapiad või orelimängud. Muide, ta oskas mulle öelda isegi ajad mu päevaplaanis, kuhu hõlpsasti kogu loomemajanduse paigutada saaksin, ilma et keegi mind segama hakkaks. See kõlas nii lihtsana, olles seejuures täiesti geniaalne! Miks ma ise selle peale ei tulnud?

Maalisin hiljuti Muhu köögi laetaladele lillemustreid. See tegevus rõõmustas mind väga. Ometi meenus mulle just sel päeval pidevalt lause: “mingi Puškin sa muidugi pole…” Pikapeale muutus see lausa häirivaks. Arvasin, et olen selle lausega juba ammu rahu teinud ja ütlejale sama rabeda ja ebaviisaka pallipõrgatusena tagasi saatnud - aga kanäe, sellises kentsakas kohas, päris lae all, suutis ta mu tegutsemist ühtäkki siiski takistada. 

Kõige suuremaks komistukiviks osutus sel päeval karikakra maalimine. Esialgu nägi mu maaling välja nagu saialill, edasiste pintslitõmmete abil muundus mingiks iseäralikuks väekaks õistaimeks, mis mind vägisi lae alt alla diivanile häbenema suruda üritas. Olin päris hädas. Siis aga otsustasin, et meie lae all olgu eluõigus igasugustel lilledel. Ühtlasi otsustasin, et ma ei taha olla ei Puškin ega Šiškin. See lause ei kuulu minu maailma! Tahan olla mina ise, tundes rõõmu sellest, mis mind kõnetab, tunnistades ühtlasi ka oma haavatavust. Ollagi tundlik naine! Seepeale tuli karakakar enam-vähem tõetruult välja. 

Nüüd siis kavatsen tegeleda loominguga iga tööpäeva hommikul umbes üheksast kuni poole üheteistkümneni. Sel ajal ei vaata ma sotsiaalmeediat ega võta vastu telefonikõnesid. Ühtlasi hoian inimeste poole, kes mind inspireerivad ja innustavad. Me kõik vajame teineteise toetust ja tunnustust. 

Õhus ei ole veel sügise märke. Isegi vihm nutab täiesti sooje pisaraid. Õigupoolest tunduvad need tilgad hoopis õnnepisarad, läbi naeru, läbi rõõmu, läbi heldimuse. Olla tohtimise tee võib olla küll käänuline, kuna on juba lapseeas selliseks astutud, aga peaasi, et me ei laseks sellel rohtu kasvada. Mina enam ei lase. 

Vihmajutt

Helis tahtis täna poistega Kloogaranda sõita. Sõitiski. Esimene pilt, mille ta mulle saatis, oli jõnglastest, kes päikesepaistes, napid riided seljas, rõõmsalt jaama poole rühkisid. Ka teine, rongisõidu oma, kandis sama vaibi, lisaks ootusärevus, et millal me juba kohale jõuame! Kolmanda saadetud pildiga tuli aga pööre- uudishimulikud koonukesed vaatasid küll ainiti akna poole, sealne taust oli aga totaalselt muutunud. Ütleme, et keskmisest tumedamaks, et mitte hirmutada sõnaga “mustjas”. Ja neljas pilt polnudki enam foto, vaid screenshot, mis teatas lakooniliselt, et Kloogarannas on tulekul äikesetorm. 

Nii nemad sama rongiga tagasi sõitsivadki. Õigesti tegid! Järgmine rong tulnuks nimelt kodu poole kolme ja poole tunni pärast.

Minul nii hàsti ei läinud. Olin siis umbes kuus kuni kaheksa. Mu vanematel polnud veel autot. Kui suvitasime Kadrinas, tuli rannaisu korral istuda bussi ja sõita kas Viitnale või vahel ka läbi Rakvere Võsule. Bussigraafik pidas supelsaksu kenasti silmas- hommikul viis sihtpunkti, õhtul tõi tagasi, mis tundus normaalset suvepäeva arvestades igati inimsõbralik, lausa superarmas. Paraku ei ole aga minu mällu talletunud ainsatki säärast kaunist rannapäeva, kuigi neid pidi olema meie toonast päevitamis- ja ujumislembust silmas pidades valdav enamus. Ei ainsatki mälupilti! Küll aga meenub see…

Meid, kes me end hommikul Viitnale sättisime, oli, kui mu mälu mind ei peta, seitse. Mina ema-isaga, ema sõbranna oma mehega ning äkki ka mu onu ja onunaine. Aga võibolla viimaseid siiski polnud…

Ma ei tea, milline oli ilm meie kodust lahkudes, Viitnale jõudes ei olnud aga enam kahetimõistmist- sadas. Ladinal. Tol ajal oli Viitna järve liivaranna poolses osas ehk pikliku veekogu ühes otsas mingi paviljon. See oli üsna päevinäinud ning ta otstarve polnud mulle teada. Küll oli aga ehitisel katus ja sestap hakkasimegi just seal saju lõppu ootama. 

Lapse jaoks on taoline ootus üks jubedamaid asju üldse. Eriti, kui ühtki teist last pole läheduses. On ainult neli kuni kuus lobisevat täiskasvanut. Istuda pole kuhugi. Vihm kogub muudkui tuure. Ja buss läheb alles viie ajal. 

Mingil hetkel lippas üks onu- ema sõbranna mees, mingiks ajaks metsa. Pärast selgus, et ta käis hoopis Viitna poes. Küllap taheti seda fakti minu eest varjata, kuigi säärasel päeval olnuks pood lapse jaoks tõeliselt head vaheldust pakkuv variant. Millegipärast pidin mina aga truult paviljonis passima. 

Ta tõi hunniku šampust. Mäletan, kuidas libedad pudelid kilekotis kõlisesid. Ja muidugi läks neil õige pea lõbusaks, minul aga järjest nutusemaks. Õhtu ei tahtnud ega tahtnud saabuda. Võisin vabalt ka veidi jonnida. 

Umbes pärastlõuna saabudes muutus olukord siiski väheke põnevamaks. Too sõbranna mees tarbis nimelt liiga palju. Ta tarbis tegelikult alati liiga palju ja kõik teadsid seda, aga nõuka ajal “jõid ju kõik”. Ja siis otsekui üllatusid. Mäletan ahastavaid hõikeid, et “sina S enam ei joo” ja seda, kuidas too meheke ikkagi jõi. Loomulikult jõi! Mäletan, kuidas ta ringi kaaberdas, arusaamatut pläma ajas ja lõpuks vist ka ära vajus. Kas ta lõpuks ka paviljoni põrandal lebas või oli see mingi muu kord mingis muus kohas, seda ma küll täpselt ei tea. Naiste kiljumist oli aga üksjagu. Keegi avaldas ka kahetsust, et kitarri kaasas pole… 

Ka see päev sai lõpuks otsa. Kuidagi tarisid nad tolle väsinud venna bussi peale. Mina sain ka muuseas koju. Ei tea, kas keegi teine peale minu seda lugu üldse mäletabki…

Viiendal pildil, mille Helis mulle saatis, istusid kaks väänkaela läbimärgadena porilombis. Oma kodu lähedal. Minu meelest nii lahe! Soe dušš käeulatuses, seniks aga elagu looming ja vabadus! 

Pavilioni-päevi ei soovi ma küll ühelegi lapsele! Olid ikka ajad….

Sitikas

Huvitav, mismoodi oleks olla see imepisike putukas, kes parasjagu mu magamistoa laelaudadel jalutab? Mina siin all voodis peaksin talle tunduma kui hiiglane. Ja minu köha peaks sinna üles kostma kui avamaalahing. Aga vaevalt ta mind üldse märkab!

Huvitav veel, kas ta mingilgi määral hoomab, et tema jalutuskäik üle mu laelaudade käib pea alaspidi? Ja kas tal oleks pisutki teine tunne, kui ta võtaks sellesama asja ette samade laudade teisel pool, õigetpidi asendis? Muidugi ei ole ta poolt sõnagi kuulnud maa külgetõmbejõust - mis sa sest ikka tudeerid, kui see sinu kohta ei käi. Aga huvitav, kui avar ta silmaring üldse on? 

Laelauad, juhul kui ta oma pea-alaspidi-käigul peaks vaatama ainult otse ette ja juhul, kui meie silmad mingilgi määral funktsionaalselt sarnanevad ja muidugi ka juhul kui ta silmad meie mõistes loogilises kohas asetsevad, mitte kusagil külgedel nagu jänesel, ühesõnaga siis peaksid laelauad ka tema jaoks tunduma siledana ja tekitama võimsa tasandiku kogemuse. Vähemalt mina arvan nii. 

Vaheldust saab sel teekonnal kogeda vaid värvide mõningase muutumise kaudu - oksakohad on tumedamad. Tema tundub muidugi ühtlase tempoga kõikidest eripäradest üle jalutavat. Nojah, kui teekond on eesmärgistatud, ei tohikski üksluisus väga kurnata. Aga kas on?

 Laudade vahel, mis kaunilt külg külje kõrval laes lebavad, on muidugi praod, millest tuleb ka kuidagi üle saada. Aga mulle tundub, et need tema mõistes hiigelkraavid pole siiski midagi, millega ta oma sitikapead eriliselt vaevata võtab. Mingit Doonaud või Missisipit siit ei leia.

Aga ikkagi- kas ta mind näeb, kui seal sedaviisi astub? Või olen ma tema jaoks hoopis mingi kauge loodusnähtus, aeg-ajalt liigutav mägi ja paukuv äikesetorm, kellele ei pöörata mingit tähelepanu? Kas ta üldse nii kaugel asetsevaid kehasid kogeb? Võibolla pole tal kõrvugi? Lähen ma talle mingilgi määral korda? Kas ta teab, et mul ilmus luulekogu? Tuhkagi…

Aga muide, ka teatud inimestel tuleb minna lasta, kui oleme nende teekonda juba piisavalt jälginud, saamata vastu seda, mis inimsuhted märgiliseks teeb. Võibolla polegi nad halvemad ega paremad, lihtsalt nende vaateväli on teine. Silmad võivad asetseda külgedel või olla teistsuguse ülesehitusega. Mõned võivad olla ka kadedad või lubamatult ükskõiksed. Nad ei näe elu samal viisil, aga kipuvad aeg-ajalt siiski lähedale, võttes sellega vaid aega ja energiat. Kõtt!

Näh - ja kadund see sitikas ongi!

Pean vist kah üles tõusma…

Triost

Karl Johann tehases

 8. klass on edukalt ühel pool. 

See on uskumatu, kui tubli trio mul on! Ausalt, mul polnud sel aastal erinevatel põhjustel üldse ressurssi, et nende õppimisega kursis olla. Stuudiumisse sattusin üliharva. Ja loomulikult vastavad teismelised küsimusele, kuidas koolis läheb, üheselt: hästi. Mõelda vaid, oligi hästi! 

Kaks last lõpetasid klassi ainult viitega, kolmandal olid mõned neljad seas. Vinge tulemus! Ja mis kõige tähtsam - nad tunnevad end koolis hästi, neil on toredad sõbrad. Nad on rõõmsad noored, mu süda saab olla rahulik. 

Ka suvevaheaeg ei tule neil sel aastal tavapärane. Lisann konkureeris ühele stipendiumile, et õppida Saksamaal saksa keelt - ja saigi! 30.06 lendab ta kolmeks nädalaks Bremenisse. Esimest kotda üksi, ilma pereta. Minu tilluke tüdruk! 

Loviisa aga  konkureeris täiesti iseseisvalt suvisele töökohale, et omaenda raha teenida - ja saigi! Teda võib mõnel päeval nädalas näha askeldamas Kuressaare kuursaalis. Ühtlasi õpib ta meie Kuressaare korteris veidi iseseisvat elu. 

Karl Johann on aga praegu Soomes ja vaatab ühes autotehases, kuidas töö käib.  Tõsi, tegelikult on ta ühtlasi koos isaga külas, sest tegu on me sõprade tehasega. Varsti on ta kodus tagasi ja saab tulla Muhusse puhkama. 

Seda tänutunnet, et mul on nii vahvad ja asjalikud lapsed, ei oska sõnadesse pannagi! Loodan, et meil kõigil tuleb imeline, kosutav suvi! 

Pojengid

 

Peale valge sireli õitsemist on pojengiaeg. 

Need lilled kasvasid esmalt Kadrina kirikumõisas. All orus väikese tiigi kaldal, kus haljendas lopsakas rohi ja kobrulehtede all elutses lugematul hulgal tigusid, mis, kui sissetallatud rajast veidi kõrvale juhtusid astuma, taldade all krõbisesid, seal lopsakas roheluses, mille täidlast muru- ja mullalõhna siiani raskusteta sõõrmetesse kujutan, asus vanaema aiamaa.

Tegelikult kuulus too maalapike kirikule, aga vanaema võis seda elu lõpuni kasutada. Aed oli ta eluarmastus, talle meeldisid peenrad ja marjapõõsad, samuti pidas ta lugu vaarikapuhmastest ja viljapuudest. Ning lilledest. 

Pojengid asusid kasvuhoone taga. Nad olid nagu kõik muugi, mis vanaema kasvatas, lopsakad ja elujõulised. Ometi ei mäleta ma omapoolset vaimustust, kui vanaema kõrges vanuses, tundes, et jõud enam aiast üle ei käi, mul need lilled välja palus kaevata. 

Olime kolinud oma majja, krunt maja ümber oli avar, kuid männimetsane. “Ametlikud peenrad” olid aiakujundaja poolt ära planeeritud ja täis istutatud. Vanaema lillede jaoks ei tundunud olevat ruumi. Siiski võtsin need juurikad vastu. Mul polnud südant ära ütlelda.

Pojeng on ümberistutamise osas suhteliselt pirtsakas. Needki isendid olid happelisse metsaalusesse sattudes üdini solvunud ega õitsenud aastaid. Kolm puhmast istutasin õige pea veelkord ümber, päikese poole. Neljas jäi aga aastateks endisesse kohta kidutsema. Mõned aastad tagasi aga tõstsin temagi teiste lähedale. 

Kolm põõsast kandsid igal varasuvel lopsakaid õisi. See neljas aga minuga enam koostööd ei teinud. Meelitasin, kuis oskasin, aga ei. Lehed küll tulid, aga õisi mitte. Olin nukker, sest hakkasin taipama, kuiväga need lilled mulle korda lähevad. 

Kuna ülejäänud aed on pärit uuest ajast, ei ole tal veel sellist põlvkondade-ülest lugu, nagu neil lilledel, mis mind nähtamatu niidina tagasi lapsepõlve suudavad viia ja mille lõhnad ning aistingud siiani kusagil minus vundamendi või turvapaikadena peituvad. 

Kas pole nii, et sellisel viisil elavadki meie eelkäijad meis edasi ja koos nendega toonane tilluke maailm, öeldud lausejupid ja kõrvaltnähtud liigutused, see sulnis suvelõhn ja lapsesüda, mis on nii kerge, nii rõõmus…

Saan selle tunde läbi nende lillede kevadest kevadesse tagasi. Aga see aasta on veel erilisem - minuga on ära lepitud! Ka neljas pojengipuhmas on sel aastal teiste pojengide kõrval kaunites valgetes õites! Viimaks ometi!

Elu läheb edasi, kevad järgneb kevadele, suvi suvele, aga hea, kui kusagil saavad ühineda minevik, olevik ja tulevik. Ilus, et just lilleõites.

Pühapäevast ja muust

Pühapäeval anti Jaanile pidulikult üle kaunis lillekimp ka saadeti ta pidulikult teele - teisi kogudusi teenima. Õpetaja Eve Kruus oli valinud hästi ilusa sõnumiga laulu, mida talle siis minu orelisaatel kogudusega lauldi. Ma ei saa öelda, et seda lihtne mängida oli, aga läbi pisarate sain hakkama. Üheskoos loeti talle ka üks ilus keldi õnnistussoov. Hea, et ma peale teenistust käärkambrisse ei jõudnud - seal laulis talle veel meeskoor. Oleksin kindlalt lahinal nutnud. 

Mõistusega saan aru, et hierarhilises plaanis oli seesugune asjade käik kõige parem. Jaan on otsustaja ja tegutseja. Abi- või veel hullem, külalisõpetaja rollis oleks temasugusel läinud õige pea äärmiselt keerukaks - liiatigi veel kirikus, mille ta ise on Jumala ja toreda meeskonna abiga imepärasesse korda teinud, helgeks ja kauniks muutnud. Jääda sõnaõiguseta, kuigi oskaks ju endiselt öelda ja ära teha küll…

Uutesse kogudustesse aga kutsuti ja oodati teda väga. Just teda. Ühes on ees ootamas eriti ulatuslikud tööd ja ma ei imesta, et ainult Jaani nähti sellena, kes need ka läbi suudab viia - ka kõrgema kirikuringkonna arvates, ilmalikest instantsidest rääkimata. Jaani kirikus ta ju juba tegi imet (ja tekitas mõnedes kõrvalolijais paksu kadedust, mis seal salata). Nii et selle kandi pealt on asi igati loogiline ja nende koguduste valik tark. 

Aga ikkagi. Ma ei hakka mitte kunagi aru saama, kuidas tal ometi lasti minna! Mitte kunagi ei mõista ma seda! Selline ressurss hääbuva kiriku suurest toimivast kogudusest minema lasta - minu jaoks täiesti müstika! Ja ühte asja imestan veel - et naivistlik maailmakäsitlus, mille tõttu paljud inimesed kirikust eemale hoiavad, on ikka veel niivõrd valdav.

Aga on nagu on. Me ei oleks osanud mitte midagi teisiti teha. 

Armastust lihtsalt ei saa ära keelata. 

Lappasin ükspäev oma psühholoogiaalaseid lõputöid. Hingehoiu lõputöö teemaks olin valinud “Naise elukaar hingehoidja pilgu läbi”, pereteraapia omaks aga “Patu mõiste kristlikus pereteraapias”. Neist kirjutistest tuli esile väga huvitav nüanss - kui “Naise elukaare” analüüsis jõudsin peale paljude naiste küsitlemist järeldusele, et suurima elutrauma põhjustas neile, kelle elus oli aset leidnud lahutus, just see, siis “Patu mõiste” kirjutises tuli ilmsiks, et paljud paariterapeudi vastuvõtul käinud kristliku taustaga naised on vanamoodsa abielukäsitluse ning mehe ja naise rolliootuste valusas lõksus. Teatud piirangud, eelkõige keeld lahutada, aga ka oma keha eest vastutuse võtmine (sünnitamine vs mitte sünnitamine jms.) on teemad, mis on jäänud kirikupoolse arhailise käsitsemise tõttu täielikult ajale jalgu ning seavad tihtilugu ohtu inimese väärikuse, halvimal juhul aga kogu ta adekvaatse minapildi. 

Põhimõtteliselt nõustun täna oma mõlema kirjatükiga. Lahutus on peaaegu kõikide jaoks traumaatiline kogemus. Enamjaolt ei minda lahku sõbraliku käesurumisega ning olukorra mõistmine ja sellega leppimine tuleb alles ajapikku - kui üldse. Teisalt, lahutused on ja jäävad. Ka siis, kui “ei tohi”. Sest tegelikult tohib küll. Meie kultuuriruumis on abielu ikka vabatahtlik intitutsioon.

Mind ajab kõige rohkem närvi see, kui mingid eluvõõrad onud kusagil sotsiaalmeedias lajatavad, á la “mina olen kolmkümmend aastat abielus olnud, kuidas mina nii saan!” Sellepärast, tobuke, tahaksin neile öelda, et sina oled sina ja sinu naine on sinu naine, aga kõik ei ole õnneks nagu sina ja sinu naine. On ka teistsuguseid inimesi. Ja on ka vedamist ja mitte-vedamist. Elu ei ole must-valge!

See on palju pikem teema ja nõuaks tegelikult põhjalikumat lahtikirjutamist. Nendega, kes ikka veel kiviajas sooviksid elada, kes arvavad, et naine olgu sünnitusmasin, kes kuuletub mehele ja keedab kohvi, nendega, kes ütlevad, et “möh, meil on me Piibel, loeme kõike sealt”, olles ise vaid ebaviisakad ja tähtsust täis, ei hakka ma muidugi avalikus ruumis vaidlema. Aga siia võin oma vaatenurga kirja panna küll. Südamerahuga.

Pilvede värvid

Tugev tuul lükkab priske kõhualuse ja hapra kuldäärega pilvi enese ees kuhugipoole. Pilved liiguvad kohevalt ja kergelt, nad tekitavad oma lõputus minekus otsekui pika, aeglase kaubarongi, mille vaguneid võib lugema jäädagi. Varsti, mõtlen ma, on nad Raplas või Tartus või Viljandis. Võibolla ületavad nad sama lõbusalt ja ükskõikselt riigipiirigi, rändavad Lätti või suisa Venemaale.

Aga samahästi võib tuul pilvede kuldse varanduse juba kusagil siinsamas laiali pillutada, neid ennast laotusse ühtlaseks halliks tardumuseks vajutada ning rõõmsa, pilvepatjade taga päikeses õilmitseva sinitaeva maalviibijate pilkude eest sootuks kinni katta

Pilvede teekond sarnaneb mõneti inimese eluteega. Meiegi astume oma ajastu ühtse rügemendina kasvamise ja elukogemuse omandamise suunas. Olenemata meie päritolust ja valikutest puudub meil tagasitee iseenese algosakese, esimese udupiisakese juurde. Mälestuste vine on aga siiski me nähtamatuks saatjaks. 

Aeg-ajalt muudame oma suunda. Mõni meist nimetab seda saatuse keerdkäikudeks, mõni Jumala juhtimiseks. Olgu kuidas on, igatahes peame olema pidevas liikumises. Meie teekonda jälgitakse ülalt.  

Kui meie “kõhualustes” on piisavalt päikest, eristume me teineteisest, justnagu needsamad möödapurjetavad kuldäärtega pilverüngad. Mõni paistab valgem, mõni kohevam, mõnel on sees veidikene halli nutupilve, teine on väike, vilgas ja rõõmus. Ja osad, eraldihoidvad, sõuavad põhimassist eemal. Nagu eluski. 

Mõnda pilve võib vaatama jäädagi. Tuulega ringmängu mängides paelub ta oma kuju, põnevuse ja iluga. Ta on fantaasiaküllane, meenutab vahel üht, vahel teist. Teda on rõõm jälgida. Nagu silmapaistvat inimest. 

Vihmataeva korral on pilved ühtlaselt hallid. Nad ei eristu enam teineteisest. Neil pole otsa ega äärt. Vaid ülalt, näiteks lennukiaknast, võib mõningate pilvede kontuure aimata. All saab aga lugeda vaid pisaraid, mitte pilvi. Otsekui rahvas sõjaajal. 

Aga kõrged kiudpilved on haprad ja läbipaistvad. Jah, just need, mis mänglevad üksipäini eredas taevalaotuses, sillerdavas päikesesäras. Kas need pole mitte meie ise oma säravaimatel õnnehetkedel! Neil, mil jälgijate tunnustus polegi ehk väga oluline. Tähtis on vaid soojus, vaikne tuuleõhk seal kaunis õnnekõrguses. Ja armastus. 

Täna on veidi päikest. Pilved on küll paksud ja laiad, aga piisavad hõredad. Üksikud kiired pressivad neist hõlpsasti läbi, muudavad maapealse küll pisut kahvatuks, aga ei jäta teda ka päris varju. Ei tea, kas see ka miskit meenutab? Või on lihtsalt üks keskmine, tavaline ilm…