Meie kultuurielu

Tallinna päev. Foto: Maksim Toome

“Freudi viimane seanss” kinos Artis. Film Sigmund Freudi elulõpust II maailmasõja künnisel. Freud (1856-1939) oli psühhoanalüüsi teooria ja metoodika rajaja, kes tõi psühholoogiasse alateadvuse idee, rõhutas lapseea mälestuste tähtsust ning teadvustas inimese seksuaalsuse, mille eesmärk ei ole ainult soo jätkamine. See film on aga põhiliselt usust ja eriarvamustest Jumala olemasolu üle. Aga ka lapsepõlve, eelkõige vanemate mõjudest, haigetsaamistest, edasistest hoiakutest elus. Haiget Freudi külastab kirjanik Clive S. Lewis, kellega dialoogis tulevadki eelnimetatud teemaks jutuks. Puudutav ja mõtlemapanev film. Freudi mängib Anthony Hopkins, üks mu lemmikuid.

“Erakõnelused” Draamateatris. Ingmar Bergman. Annal on kirikuõpetajast abikaasa ja kolm last, aga ta armastab meeletult endast kümme aastat nooremat teoloogia üliõpilast Tomast. Kui oled kord abiellunud, kas siis üldse on mingeid “aga-sid”, eriti kui oled naine? Mis roll on inimese seksuaalsusel? Kas selleks, et olla ühiskonnas aktsepteeritud, peab järgima teatud norme, millest kõrvalekaldumise korral inimene hüljatakse? Kas normidele allumine ongi õnn? Kas Jumal saab kõneleda läbi teatud inimeste suude? Või on see lihtsalt rollimäng inimeste ja nende saatustega? Hingekriipiv näidend ja suurepärased näitlejatööd.

“Fundamentalist” Von Krahlis. Noorukese usuaktivisti Heidi ja temast kümmekond aastat vanema luteri kiriku õpetaja, avaliku elu tegelase, liberaalse kristluse esindaja Markuse suhtedraama, väga ägedalt lavastatud lugu. Kahe inimese vaimne ja emotsionaalne duell Piibli tõlgendamise ning “õigesti” uskumise üle ning aastaid kestnud seksuaalsete tunnete allasurumine ja taasvallandumine on vaid mõned märksõnad. Tegelikult on too lugu märksa mitmekihilisem ning selle ajaline skaala võib pendeldada 90ndate usulise ärkamisaja ning tänapäeva kiriku konservatiivse ning liberaalse suuna dilemmade vahel. Erki Laur ja Liisa Saaremäel on suurepärane lavapaar. Üks viimase aja tugevamaid teatrielamusi.

Üks ääremärkus. Ka minu abikaasa on vaimulikust avaliku elu tegelane ja et temagi on sattunud hiljuti skandaali ja kuigi see lugu oli täiesti teine, tajusin publiku pilke ka meie suunal ning ühe või teise koha peal ka teatud äratundmist (ta on näiteks üks kahest vaimulikest, keda on kutsutud Plekktrummi saatesse, kus käis näidendis ka skandaalse raamatu kirjutanud tegelane Markus). See ei vähendanud aga sugugi meie teatrielamust. 

“Maria Montessori” kinos Artis. Taaskord lugu naiseks olemisest. Arstiks õppinud Maria Montessori (1870-1952) rajas oma, algselt erivajadustega lastele suunatud pedagoogika koolkonna. Et tolleaegne moraal ei kannatanud vabaabielu välja, Maria aga ei soovinud abielluda, kuna siis polnuks naisel võimalust teadust teha ja kooli luua, tuli ta oma pojal aga elada kasuperes. Poja oli ta saanud suhtest oma koostööpartneriga, kes aga kandis samuti tagurlikke arusaamu naise rollist. Tegu oli võimsa ja liigutava looga. Millises olukorras olid naised veel üsna hiljuti! Selles valguses tundub kogu see tobedalt ülevõimendatud abielu-teema ja see, et kellelgi saab veel praegusel ajal olla ütlemist, kes kellega abiellub, kellest lahutab, kellega elab kooselus, suhtes või on vallaline, täiesti absurdne! 

Vaat milline kultuurielu on minul ja Jaanil olnud selle nädala jooksul! Pluss veel Tallinna päeva kontsert-vastuvõtt. Olen siiralt õnnelik, et mul on partner, kes hindab samu väärtusi. Et mul on inimene, kellega koos minna ja kogeda, kellega elu ja selle eri nüansside üle arutleda. 

Koristamine

 Vahel tunnen end olevat liiga vähe vaimse. Tunnen, et kõik mõtted, mida mõtlen ja kõik teod, mida teen, on liialt argised ja tavalised. Tunnen, et päevad muudkui voolavad ja voolavad ajamerre, aga mina olen ikkagi millegi otsingul, millest ma sisimas tean, aga mille peaksin justkui enesest välja “puistama”, sest muidu pakitseb see liialt  lihtsalt ja sõnastamata kusagil mu hinges ja meeltes ning mis kasu sest sel juhul maailmale oleks…

Ja siis ma hakkan koristama. Võtan esmalt vannitoad, vahel ka sauna. Räpased tualetid ja pesuruumid on täiesti lubamatud. Kraanikausid ja wc potid peavad läikima. Plaaditud põrandal ei tohi olla mingit puru ega tolmu. Sanitaarruumid on maja visiitkaart. Mul on kollased kindad käes ning teises vean ämbriga pesuvahendeid ning švamme. See töö on alati perfektselt organiseeritud. Ja tavaliselt hakkab just seda tehes vasardama mingi ürgandekas mõttekatke. Kui uuesti toolile vajun, on see muidugi kadunud.

Äkki peaksin end väljendama ainult ja ainult muusika kaudu? Olen kirjutanud sadu koraali eelmänge. Osad neist on minu arvates täitsa head. Paljusid on ka juba aastaid pühapäeviti kirikutes kõlanud. Vahel komponeerin mõne uuegi. Ainult et… ma ei oska noodigraafikat ja seetõttu on need kritseldused loetavad ainult mulle. Ma ei suuda neid korrastada ega süstematiseerida. Mingit “sõnumit maailmale” siit seetõttu tulemas ei ole. Korraks ilmub … ja kaob.

Magamistoaga on palju lihtsam. Õudne, kui palju on ruumis, kus veedame ööpäevast kolmandiku, tolmu! Et Jaanile meeldib hubasus, on varjatud tolmuallikaid veelgi rohkem, kui vaipade, kardinate ja maalide-eelsel perioodil. Ka voodi massiivne äär on tolmule hea peidupaik, minu teravale pilgule see aga märkamata ei jää! Kui tuba on ammu koristamata, kogunevad voodi alla suured tolmurullid. On neid vast mõnus tolmuimejasse tõmmata!

Interpretatsioon oleks samuti arvestatav eneseväljenduse vorm. Just praegu tegelen olude sunnil soolorepertuaari ülessoojendamisega. Aga et kellegi teise loomingut esitades tuleb mind ennast lugeda veelgi rohkem “ridade vahelt” ja et need teosed, mis ei ole pelgalt “tilulilu”, nõuavad ikkagi konkreetset ja järjepidevat harjutamist ning et inimeste arusaamine soolo-oreli meelelaadist ja väljendusviisist on pehmelt öeldes kesine (loe: orel kui sooloinstrument on nišitoode, kulmu panevad kergitama vaid tuntud hitid, muu on arusaamatu ja raskepärane), siis tekib õige pea küsimus, milleks… 

Ja hakkan taas koristama. Kabinet on kohutav. Seal asuvad nimelt osa me kahe tuhande köitelise raamatukogu teostest. Riiulid kõrguvad lakke, enamuseni pääseb vaid redeliga. Mina küll iga kord seda kobakat redelit ei viitsi võtta (mitte-kobakas oleks aga eluohtlik), kui mõnda teost tagasi soovin asetada. Surun tagastatavad raamatud ajutiselt mõnele madalamale riiulile. Ajutised asjad on aga teadagi kõige püsivamad. Jaanil on omakorda pidevalt kümme teost pooleli. Nii et meie kabinet on pidevalt sellises pool-segamini olekus. Võtan vähemalt noodid põrandalt üles. Sest orel on samuti kabinetis, tolmune, mis hirmus.

Imetlen, kuidas mõni, näiteks Jaan, suudab end ka suusõnaliselt väljendada! Minu head ideed elutsevad ikka ja ainult peas. Ma võin need isegi ilusti ära süstematiseerida, et juhuks kui peaksin näiteks kõnet pidama, oleks asi punkt-punkti haaval läbi komponeeritud ja mõjuksin kompetentsena. Aga niipea, kui see hetk kätte jõuab, keerlevad nood punktikesed nagu pudru ja kapsad mu suus ja edasi toimub juba mäletsemine. Olen tähele pannud, et niipea, kui võtan oma mõtete koondamiseks ja väljaütlemiseks aega, sõidetakse mu jutule sisse ja sinnapaika see asi jääb. 

Aga pesu oskan ideaalselt masinast välja võtta! Sorteerin selle juba restile asetades perfektselt ära. Isegi sokid peavad olema õigetpidi ja paaris, siis on kandjail neid hea võtta. Kuigi tegelikkuses võtan need ise ja viin kandjaile kätte. Kui me pesumasin vahetpidamata ei töötaks, oskaksin ehk seda tegevust isegi nautida! Sest ka pesu riputades tulevad geniaalsed ideed, fraasid, luuletuste algused, teoste pealkirjad ja muu väljendusrikkaks eluks vajalik ilusti esile. 

Nii saangi õhtul Jaanile näidata, kui puhas ja korras kodu meil on. Midagi erilist ja maailma muutvat lisamata. Nojah, tema loeb muidugi ka ridade vahelt, mida see tänane kirjatükk õigupoolest tähendab. Õnneks. 

Emadepäeva eel

Alustasin selle blogi kirjutamist, kui kolmikud olid pooleteist aastased. Olen vaid väga põgusalt puudutanud nende ootust, sündi ja imikuiga. Nüüd, emadepäeva eel, tuli tahtmine ka seda aega taas meenutada. Olles esmalt sünnitanud ka üksiku lapse, võin kinnitada seda, mida enamus inimesi laste arvust olenemata aimata võib - kolm korraga on ikka hoopis teine lugu. 

Juba ootus oli täiesti teistsugune. Kui esimese lapsega ei saanud üks mu kursuseõde veel isegi maikuus mu lapseootusest aru (laps sündis juuni algul), siis trio puhul küsiti juba augustis, millal sünnitan (plaaniline keiser oli detsembri lõpus.)

Lapsed sündisid 36-ndal rasedusnädalal täiesti plaaniliselt. Nad olid kõik umbes kahe ja poolekilosed ning viiekümne sentimeetri kanti pikkusega. Olime kuus päeva sünnitusmajas, kusjuures mitte laste pärast, nendega oli kõik korras, vaid minu turgutamiseks. Nii pikalt väljakantud kolmikrasedus on haruldus, mille eest olen oma kehale lõpmata tänulik. Siiski vajasin peale sünnitust kahte vereülekannet ja veidike puhkust.

Kui oma kolme vastsündinuga koju jõudsime, algas elu, mis erines totaalselt eelnevast. Toona 14-aastane Helis oli seni "kurgu all kasvanud laps". Olime temaga väga lähedased. Kõik, mis minusse puutus, toimis ja oli tema jaoks turvaline. Ka minu süda oli meie ema-lapse suhte osas rahul. 

Aga nüüd tuli tal päevapealt saada suureks. Mul ei olnud enam aega millegagi aidata! Ma ei tea siiani, kuidas see olukord talle tegelikult mõjus. Näiliselt oli ta vägagi vapper, aidates mind selles "segasumma suvilas" kordades enam, kui ta aimata oskab. 

Õnneks oli mul ka mujalt tulevat abi. Esimesel viiel kuul käisid meie juures vaheldumisi kaks ööhoidjat. Teatavasti magavad vastsündinud lapsed üsna kaootiliselt. Need noored ämmaemandaks õppivad naised päästsid me pere suuremast katastroofist, kuna öösiti ei oleks mul vastasel juhul olnud loota kellelegi, pikalt magamata olek mõjub aga laastavalt eelkõige närvisüsteemile. Loomulikult tilkus mu süda verd, aga vahel tuleb valida keerukatest valikutest parim. Minu lapsed said hommikuti väljapuhanud emme. Jaksasin päeval ihu ja hingega tegutseda. Tänu nende isale selle võimaldamise eest.

Ka päeval käis meil algul kodutööde-abiline. Hiljem käis hoidmisel abiks ja emotsionaalseks toeks laste vanaema, mu hea ämm. Aja möödudes lisandus veelgi häid lapsehoidjaid.

Mäletan, et üritasin trio sünnist saati kujundada neile ühtset ja kindlat päevaplaani. Tegelikult õige pea see ka õnnestus. Juba umbes viiekuuselt magasid nad enam-vähem kogu öö. Siiski mäletan ka olukordi lõpututest magamapanekutest, kas siis vankriga ringi traavimise või verandal tuhandeid kordi edasi-tagasi kõigutamise näol. Mäletan liigvarajasi ärkamisi, haiguste tõttu olematuid öid, mäletan hirmumomente ja nuttu. Mäletan ahastust, et mind on vaid üks. Emotsionaalset üksindust. On üksikuid sündmusi, mida ma sellest perioodist ei mäletagi. Ometi sain hakkama.

Emadus on üks olulisemaid ja ilusamaid osi minu elust. Kõik mu lapsed olid meeletult oodatud ja on väga armastatud. Kui ma neid kõiki praegu vaatan, olen tänulik, rahul ja uhke. Helis saab varsti kolmkümmend, tal on tore abikaasa ja kaks imearmsat last, minu ülikallist lapselast. Suhtleme temaga peaaegu igapäevaselt. Kolmikud on viisteist. Nendestki on kasvanud arukad, tundlikud ja iseseisvad noored. Saame omavahel kõigest rääkida. Julgen rõõmuga öelda, et meie suhe on lähedane ja hea. Nad tahavad minuga koos olla, käia ja avastada! 

Samas tean endas mitmeid puudujääke ja vajakajäämisi. Ka emarollis. Olen olnud kärsitu ja vahel äraarvamatu. Minus on vähe järjepidevust. Ma ei ole alati olnud nende jaoks olemas. Olen olnud väsinud ja ületöötanud. Ometi tean, et minuga saab mure korral rääkida. Loodan, et mu lapsed tajuvad igal päeva, kuiväga neid armastan. 

See aasta ei ole olnud kerge. Ometi on just emaroll olnud see, mis on jäänud muutumatuks ja murdumatuks. See eriline side ei katke iial. 

Järelsõna raamatule

 

Seisan jälle sel kivil. Mina, naine. Mereniiskusest raskeks muutunud tugevast kangast maani kleit laperdab üht- ja teistpidi vastu mu jalgu, üle õlgade heidetud päikesetriibune villane pleed vajutab end aga soojalt ümber ülakeha. 

Tuul tuuseldab tavapärases äraarvamatuses, kord raevuhoogudena roostiku kallal, kord valju vinguhäälega kadakaladvus, siis aga hoopiski rannikuvetes, lajatades pisikesi vihaseid laineharjasid üle vees kükitavate kivirahnude. Ta väsimatus tundub mõneti imekspandav. Ometi võib sääraseid ammendamatuid jõuvarusid täheldada ka keerukais oludes viibivate inimlaste heitlusis. Iseasi, kas nemadki nendega midagi targemat peale mõistavad hakata, kui too tuuseldav tuul. Kuid rapsigu pealegi tühja, pelgalt liikuminegi hoiab ju elus. Tean omast käest…

Elu! Mis sa muu oled, kui armastus, Jumala and! Kuidas ma sind kohe ei märganud valida! Kohates oma teel tuhandeid tuulenäolisi tervitajaid, takerdusin üha ja üha paksude puhmaste valusalt torkivatesse salaokastesse, komistasin tormi poolt väljakistud mastimändide hiiglaslikele juurejurakaile, tallasin tee läbi võpsiku verele kriipivate oksaraagude. Uskusin, et tormlemine toob lahenduse, kasvõi enese lõhkumise hinnaga. Tõelisus oli aga ammu mu südames, miks ma lihtsalt ei oodanud? 

Naerukajakas kukutab terve heliredelitäie kõõksatusi ülalt laotusest otse merre. Paljud meist ikka uskuda söendavad, kui käega katsuda ei saa, näib ta parastav kisa osundavat inimloomuse nõrkusele. Mis viga lõkerdada, kui tuul tiibade all ja jäägitu usaldus kindlast õhuspüsimisest rinnus! 

Tegelikult on ka inimsüdame hääl piisavalt jõuline. Paraku osutub ümbritsev elu tihtilugu kordades häälekamaks, pakkudes tõe pähe hulgaliselt valeviiteid ning tupikteid, milles suunataju kerge kaduma. Kui paljud teadsid minulegi kõrvalt öelda, kui parasjagu kõige hoogsamalt tuult tallasin, et armastusest vähemaga pole mõtet leppida? 

Õnneks ma ei leppinud. Vajasin viimaks killukestki rahu ja tuulevaikust. Tajusin selgelt, et nii nagu on kõige pimedam ja jahedam vahetult enne uue päikeseküllase päeva koidikut, võib ühes ja samas loos kogeda ühtaegu nii lõppu kui algust. Kui vaid tahta ja julgeda.

Sulgesin oma senise põneviku kaane. Kirjutasin end vargsi uue päeva kuldava äärega hakku. Kõndisin kirjaridadega üle hommikupäikeses kümblevate tulbiväljade, jalutasin ümisedes läbi tumeroheliste niiskete tammikute, seisatasin lõbusalt hüplevate kärestikujõgede kõrgetel kallastel. Keskpäevaks jõudsin lõputu liivaribaga tuulevaiksele rannikule. Ja ennäe - jäljed liival ei kuulunudki enam vaid mulle. Nende kõrval võttis ühtäkki mõõtu teinegi jalapaar. 

Sellest sai alguse uus lugu. Ühe armastuse lugu. Kas eelnevaga põimunu või lihtsalt järg, pole oluline. See on väekas lugu, mille viiulite õhkõrnad flažoletid meid hommikukasteste ämblikuvõrkudena hellalt ning hapralt teineteise embusse mässivad. Lugu, mille sumedad tšellosoolod lisavad suudlustele sametist fooni. Lugu, kus flöödi ja klarneti ojavulina ning linnulaulu särav duett tõstab lendlema enneolematusse kõrgusse, kuhu selgehäälsed trompetid tõusevad Jumalat kiites väge lisama. Lugu, mis jääb me ühtepõimunud südameisse alati kestma - ka siis, kui sõber tuul ta helid igasse ilmakaarde laiali pillutab…

Jänesed

 Meie aias olid juba täna käinud jänesed, Vaiksele Laupäevale kohaselt väga vaikselt, aga siiski ka veidike vallatult. 

Kui Otto ja Ruben meie juurde jõudsid, olid jänkud ühe kirja peegli vahele pistnud. Kiri ütles, et üllatused on kuuris. Nii vahva oli vaadata, kuidas kaks väikemeest kuuri poole vudisid. Meie Helise ja trioga püsisime vaevu sabas. 

Aga kuuris oli vaid üks imetilluke šokolaadijänku. Ja uus kiri, mis juhatas, et üllatus on hoopis järgmises kohas. Kus teda jälle ei olnud! Oli taas šokolaadijänku ja kiri, mis juhatas kolmandasse kohta. Sealt neljandasse, viiendasse ja nii edasi. Väikemehed muudkui vudisid, meie nende kannul. No on alles jänkud!

Lõpuks tulid muidugi ka üllatused. Ja siis läksime tuppa ja värvisime kõik koos mune. Poiste õhkamine, et “see kõik oli nii tore” tegi mulle ja triole palju rõõmu. Usun, et jänkudki itsitasid rahulolevalt põõsas! 

Räuskamisest ja muust

Kirik peaks olema mitmekesine, mitte hävitav

Huvitav, kas varsti läheb kirikusiseseks sõjaks? Või lahenevad asjad siiski väärikalt?

Üritan küll võimalikult vähe sotsiaalmeedias skrollida, aga ikka on üht-teist silma jäänud. Kasvõi näiteks see, et Tartu Jaani kogudus jäeti ristitee marsruudist välja, kuna sealsel (nais)õpetajal on väidetavalt abielu mõistest teistsugused arusaamad, kui osade arvates tohiks. Või et tuleks viivitamatut kusagilt välja astuda või kellegagi koheselt sõprus lõpetada - jah, pean silmas Soome kahe erineva abielukäsitluse arutelulauale jõudmist.

Kõik oleks okei, kui olekski kaks tasakaalukat arvamust, üks konservatiisvsem, teine liberaalsem. Mõlemad oma põhjenduste ja argumentidega. Paraku on aga praegune olukord selline, et üks osapool ei tohiks justkui midagi arvata, teisele poolele on aga vastase aadressil lubatud kõik - räuskamine, roppused, sõim. Seda saab karistamatult teha, sest mitte keegi, kes saaks ja kelle sõnadel oleks kaalu, ei sekku. Mida ja kuidas saaks sellises olukorras tõsiselt võtta?

Jah, muidugi on ka ses teises leeris räuskajaid märgatav vähemus, enamalt jaolt need, kes ametialaste saavutustega eriti silma ei paista. Ometi suudavad seesugused olla tõrvatilkadeks, kelle tõttu ka tasakaalukad arutelud lugemata jäävad ning kelle tõttu ei ole diskussioon isegi mitte võimalik, kuna sealt tuleb vaid arutuid hoope, mida nimetatakse muide vägivallaks. Toon näite:

Mees ütleb naisele peretüli käigus “igavene lits selline”. (Tüli pole naise üleaisalöömisest.) Kas siinkohal oleks kohta dialoogile à la “ausõna, ma ei ole lits” vms? Ei ole ju! Tegu on sõnalise vägivallaga. Igasugune edasine diskusioon viiks kursi mehe meelepahalt naise suunal täielikult moonutatud rajale. 

Miks peaksid siis haritud inimesed vaidlema inimgrupiga, kes kirjutavad sotsiaalmeedias, et homod on “igavesed p…d”? Teades, et seda loevad ka igati toredad inimesed teisest sättumusest ja see teeb neile haiget. See ei ole ju sel juhul enam arutelu teemal, kas lubada homoabielud või mitte. Vähe sellest, sellised väljaütlemised ka välistavad nimetatud arutelud! Ka siinkohal on tegu vägivallaga. Miks on selline asi lubatud ja keegi ei sekku?

Kui inimene hakkab teist inimest paika panema, kui ta teeb seda avalikult ja mitteadekvaatsete sõnadega, kui tema tekst on mõnitav või alandav, kui ta sildistab või mõistab kohut, siis see inimene ei vahenda Jumala sõna. Siin ei tohiks olla mingit kahetimõistetavust. Kurjus on kurjus.

Kõige rohkem näib köitvat ikkagi see va “allapoole naba” teema. Nojaa, ka minu kui pereterapeudi jaoks on suhete teemad põnevad. Inimloomus tervikunagi pakub üha laiemat avastamisrõõmu. Ometi ei huvita mind absoluutselt, kes kellega voodit jagab. Mind ei veena loosungid, et lahutada ei tohi ja et homoseksuaalsus on haigus, millest tuleb “terveks ravida”. Mis mõttes? Selles teemas ei saagi olla ühest tõde. Eriti veel nii hinnangulist! Iga inimene on erinev ja eriline. Need on inspireerivad tööd inimeste õnne ja hingerahu nimel. 

Kõige ohtlikum on nn piibliga pähe lajatamine. Need argumendid, mis sel moel toimides esile kerkivad, on me praeguse ajastu ja elu-olu kontekstis tihtilugu nii jaburad, et naeruvääristavad kogu kirikliku pühaduse. Esmalt tahaks ikka vaimselt tervet diskussiooni!

Mulle tuleb aeg-ajalt kirjakasti kellegi pikki piibliteemalisi üllitisi. Olen mõne neist avanud ja lugedes kahe käega peast kinni hoidnud. Viimane seesugune käsitles abielu ja lahutuse teemat. Autor näib väga täpselt teadvat, mis sillutab tee taevasse, mis põrgusse, kusjuures põhjendused on niivõrd primitiivsed ja arhailised, et ei aja isegi naerma. Too isehakanud jumal jätab kogu kremplist nii kohtlase mulje, et hoia ja keela!

Veelgi hullem on aga see, kui sääraste seisukohtade pooldajad pürgivad oma “tõdedega” avalikkuse ette. “Lahutus on kohutav patt” või “lahutusele ei ole ühtegi õigustust” on loosungid, mis panevad inimese, kelle minapilt on niigi mutta tambitud, täielikku suluseisu. Olen isiklikult näinud abielusid, milles esinevast vägivallast ja/või sõltuvushäirest päästaksid vaid kiired jalad ja hea peidupaik. Või kes erinevate nägemuste tõttu suhte osas teineteisel kõri läbi näriksid. Kui see pole argument, mis siis üldse on? “Pääsed ainult siis, kui oma esimese abikaasa juurde tagasi pöördud ja meelt parandad, ühtegi muud pääseteed pole.” Päriselt? Alle-aa!

Ah et lahutada ei tohi? Tohib küll. Muidugi on lastele parimaks variandiks elada koos oma heades suhetes ema ja isaga. Sellest sobivuselt järgmine oleks aga õnnelikud eraldielavad vanemad. Mitte hambad ristis kooseksisteerivad vanemad. Laps tahab näha toimivaid täiskasvanuid, sest siis saab ta ka ise lapsena eakohaselt ja sümptomiteta toimida. Kui minult küsitakse, kas laste pärast tuleks koos elada, vastan alati nii: “jah, loomulikult peaks laste pärast koos elama, see on väga oluline põhjus - aga tehke oma suhe esmalt korda!” Ka lastetutel ja täiskasvanud lastega paaridel ei ei saa ükski inimene käskida “jumala nimel” koos elada. Üks väga lugupeetud vaimulik ütles laulatuseks mõeldud lauluridade “Nüüd, Issand, oled sidunud kaks kätt, kaks südant ühte” kasutamise kohta, et “hakkasin kahtlema, kas kõik käed ja südamed on ikka Issanda poolt ühte seotud…” Või mõne puhul me vaid arvame nii. 

Palju erinevaid vaatenurki. Vähe elutervet disskussiooni. Palju lubamatut.

Kui mu abikaasa ja teised asjassepuutuvad leiavad, et internetis kodukiriku ühe postituse all kommentaariumis tema kohta rippuvad inetused näitavad vaid kirjutaja enda kurjust ja rumalust ja las need olla, siis mina ei saa sellega leppida. Mulle teeb see siiani haiget. Saan sellest sõnumi, et sõimamine, sildistamine, alandamine ja räuskamine on ka kaasvaimulike poolt lubatud, see võib kesta lõputult ja mitte keegi ei sekku. Aga see pole ju okei! Kellegi vaimse tervise seisukohalt mitte. 

See, et tean ka inimesi, kes tegutsevad vaikselt ja süsteemselt, et Jaan elusalt tükkideks rebida või ta hoopis maamuna pealt kaotada, on omaette teema. Eks ma kunagi kirjutan, kui palju kurjust ja viha mõni endas kannab. Ehk annab see patu mõistele ka teise dimensiooni. 

Ma ei tea, mida lõpetuseks öelda. Mu mees on oma viimastes jutlustes ja mõtistlustes mitmel korral viidanud ühe kuulsa kirjaniku ja filosoofi Uxley soovitusele:

“Äkki oleksime teineteisega veidike lahkemad?”

Aga ma ei tea, kas see aitab.

Kirikuõpetaja ja organist

Või pianist ja kitarrist 

 Ütleme nii, et kirikuõpetaja ja organisti liit kõlab üsna loogiliselt. Saame teineteise ameti nüanssidest suurepäraselt aru. Meil on võimalus teineteist toetada. 

Mul on hea kodune ülevaade oma abikaasa jumalateenistuste ja ametitalituste ettevalmistusest. Teda on õnnistatud tohutu ande ja üliterava tunnetusega, mis teeb ta vaimuliku ametis eriliselt armastatuks, kuna ta oskab puudutada inimeste südameid. Mida rohkemat ongi vaja, kui sinu poole pöördutakse põhjatus kurbuses või taevalikus rõõmus? Jumalasõna pakub lootust ja lohutust kurbadel päevadel, kuid toetab ka headel aegadel, jõustab ja õpetab. Jaan on selle vahendamises väga eriline.

Aga see pole veel kõik. Minu abikaasa ei tee eales midagi ülejala, vaid valmistub kõiges väga põhjalikult ette. Enne ametitalitusi võtab ta inimestega kohtumisteks piisavalt aega, kuulab nende lugusid, keskendub eriliselt inimeste annetele ja tugevustele ja vahel saab seeläbi aimu tervete suguvõsade eripäradest. Inspireeriv, kas pole?

Tihti loeb ta mulle oma jutlusi või mõtisklusi ette ja arutleme nende üle. Mina saan omalt poolt mõelda, millise muusikaga oleks need hea kokku põimida. Vahel mängin talle omi heliteoseid, näiteks koraalieelmänge ja ootan kommentaare. Mõnikord musitseerin niisama. Igal nädalal kuulame koos ka tema juhitud Vaimuelu podcaste. Räägime läbiloetud raamatutest või luulekogudest. Tsiteerime. Arutleme inimloomuse erinevate külgede üle. Võib vist öelda küll, et meie kodus valitseb loominguline õhkkond.

Kui aga pöörduda tagasi kirikuõpetaja ja organisti elukutse ühisosa juurde, jätaksin loetlemata kõik need nüansid, mida mina nn taustajõuna peaksin läbi muusika tabama, et ühe või teise kirikliku talituse sõnum veelgi paremini inimesteni jõuaks ning et see emotsionaalselt veelgi rohkem hinge puudutaks ning tooksin  siinkohal välja üheainsa olulise märksõna - kvaliteet. Muud rõhuasetused oleksid liiga spetsiifilised ja ei annnaks siinkohal midagi juurde.

Hindan kvaliteeti väga. Diletantism ajab mind lihtsalt närvi. (Ometi on vahel just need, kelle töös esineb küündimatust, tohutult enesekindlad.) Samuti häirib mind pinnapealsus, ülejala tegemine. Leian, et inimene peaks selle ametikoha peal, milleks ta kutsutud ja seatud on, taotlema kompromissitut professionaalsust. Selles ei saa teha järeleandmisi, ei endale ega teistele. Mina püüan olla see, kes teab, mida ja mis põhjusel teeb ning usun, et kannan tulemuse oma oskuste ja mängu kvaliteediga välja. Õnneks on mul kogu elu olnud õnn töötada enamikuga neist, kes mõtlevad samamoodi. Nagu juba ülalpool mainisin, on üks neist minu abikaasa. Aga ka teised selles kirikus.

Kokkuvõtvalt - kirikuõpetaja ja organist, olles eraelus paar, ei pruugi sugugi tööalaselt sobida, kui nad mõlemad ei taotle oma töös maksimumi. (Vastasel juhul peaksid mõlemad olema diletandid :) )

Miks ma seda kõike kirjutan? Põhjus on lihtne. Meil Eestis märgatakse ja tunnustatakse inimesi üsna vähe.  Seda nii üksikisiku tasandil, perekondades, suguvõsades, erinevates erialagruppides ning lõpuks ka avalikkuse ees. Ikka on lihtsam otsida vigu, teha maha, pisendada või siis jätta meelega lihtsalt märkamata - otsekui ei teaks, ei näeks. See viimane on kõige haigettegevam variant. Meie Jaaniga enesele midagi sellist küll ei luba. Tunnustame teineteist igapäevaselt. Tänagi sain ta suurepäraselt läbikomponeeritud matusekõne üle uhke olla.

Üks kõrvalepõige - mulle tohutult imponeerib, kuidas Jaan teisi inimesi tunnustab. Olles viibinud heal kontserdil või kuulnud suurepärast jutlust või näinud kõrgel tasemel teatrietendust, võtab ta tegijatega ilma mingi probleemita ühendust ja ütleb seda neile. Alati! Olen kõrvalt näinud, kuiväga see inimesi rõõmustab. Samavõrra teeb teda (ja ka mind) nukraks see, kui keegi internetis räuskab, sõimab või solvab. Vahet pole, kas teda ennast või kedagi teist. Lugesime just eile mingit roppustega ülevalatud kirjutist seksuaalvähemuste aadressil ühe kirikuõpetaja poolt ja imestasime, et selline asi on tänapäeval võimalik.  Arvamused võivad ju olla erinevad, kuid pidurdusprotsessid võiksid haritud inimestel ikkagi töötada.

Usun, et kui me ei töötaks Jaaniga just nendel ametikohtadel, kus me töötame - mina veel lisaks psühhoterapeudina, kes samuti päevast päeva inimestega tegeleb - sobiksime ikkagi suurepäraselt. Ometi annab just see nüanss meie suhtele veel ühe mõõtme, ühe olulise ühenduslüli, laiema fookuse ja suurema mõistmise. Me lubame teineteisel areneda, oleme teineteise parimad kriitikud ja seisame armastusega teineteise kõrval kõikides elujuhtumistes, mida meie töö enesega kaasa toob. See on me suhtele suur lisaväärtus.