Märgiline päev

 Avola on jumaliku liivarannaga ääristatud linnake Kagu-Sitsiilias. Sinna valisin me reisi teise ööbimiskoha. Maja oli üsna ruumikas, kuid enam mitte villa. Kuldse liivaga rand asus nimelt ümber nurga, seega olnuks basseiniga õu ja mitu korrust liigne priiskamine. 

Ühe päeva, selle järgmise peale pikka sõitu mööda Sitsiilia lõunarannikut ja peale muljetavaldava, lõhestunud kaljumüraka poolt kaheks rebitud keskaegse Ragusa linna külastamist, jätsin puhtalt lebotamise omaks. 

See ei olnud tavaline päev. Just sel päeval pidi nähtavaks ja ära räägituks saama üks mu viimaste aastate kõige olulisem teema. Et mina ei saanud sealjuures muul viisil kaasa aidata, kui heade mõtete ja kuumal liival praadimisega, võib vast aimata, kui pikaks kippus too päev venima. 

Hea, et mul tuli õhtu hakul mõte sõita. Hea, et google’is oli Avola lähistel kauniks märgitud üks looduspark, mida otsustasime ajaviiteks külastada. Sellest, et too matk võib osutuda vaat et reisi kõrgpunktiks, mul muidugi aimu ei olnud. 

Tee mägedesse oli auklik, kitsas ja käänuline, kohati lausa 180-kraadiste pikenurksete pööretega. Mõlemale poole teed laotud pikad kiviaiad andsid paigale mõneti muhuliku ilme, kuid nagu Loviisa tabavalt märkis, osutusid järsud tõusud meiesugustele “lamemaalastele” siiski korrallikuks šokiks. Pihlakate asemel kasvavad sidruni- ja oliivisaludki ei toetanud muhu atmosfääri tunnetust piisaval määral, küll aga tegid seda lehma- ja lambakarjad teeäärsetel kasina rohelusega põllumaadel. 

Ülessõit, napp 9 kilomeetrit võttis peaaegu tunni. Tee kvaliteet oli lõpus katastroofiline. Võimalike vastusõitjate eest sai küll vaikselt palvetada, kuid paaril korral see ei aidanud ja nõudis siiski inimmõistuslikku sekkumist ning mõnda esmapilgul kaheldavat, hilisemal vaatlusel aga ainuvõimalikuks osutunud manöövrit. Kuid ma ei jätnud jonni. 

See on ju minu elu, mõtlesin isekeskis. Lõputuna näiv võitlus loominguliste kõrghetkede ja maksimaalse professionaalsuse suunal püüdlemise nimel. Väsimus ja ülepinge vaheldumas rahuloluga seni saavutatu üle. Püüd armastuse katva ja kaitsva hõlma alla - mida aga vägisi enese peale ei sikuta. Ning lõpuks seismine pool-kiilakal, tuultele valla kaljunukil, tunnetades ühtaegu iseenda väiksust ja hetke tähendusrikkust. 

Matkaks alla orgu pidi end ühes onnikeses esmalt registreerima, märkides sealasuvasse kaustikusse oma nime, päritolumaa, telefoni numbri ning teekonna algusaja. Ega pimeda peale poleks seesugusel rajal tõepoolest tahtnud jääda, aga seda mõistsin alles teel olles. 

Too rada nõudis head vormi. Kivirahmakad, mida mööda tee allapoole kulges, vaheldusid kavala libeda kruusapudiga, millel nii mõnigi meist libastus ja kukkus, õnneks mitte väga valusalt. Naljakas kohanemisvõimeline taimestik, mille mõningad näited võivad olla hiiglaslikud, osaliselt maa peal vonklevad puujuured ja kaljupragude vahele pressitud suured sibullilled, sellised ratsuritähtede moodi. Kollase õitemerega kaetud mäeküljed. Üksikud sügavrohelised rohutuustid, millest tasakaalu hoidmiseks kinni haarates võib lõhkuda käe. Aeg-ajalt külgedelt sutsavad okkalised põõsad. Tulvavetest tekkinud spontaansed rajakesed ja kraavikesed. Mitmekesisus. Rahu.

Allootav ületas kõik kujutluspildid. Mägedest allavoolav kärestikujõgi oli voolinud kividest kaunid voolujoonelised platood, (millest sai küllap inspiratsiooni ka tuntud katalaani arhitekt Antoni Gaudi), mille päike oli parasjagu meie tulekuks soojaks praadinud, kutsudes sedaviisi pidulikule istungile. Trepjalt allapoole murdvad veejoad langemas üha uutesse looduslikesse basseinidesse. Massiivsed õitemeres mäeküljed kõrgumas igasse ilmakaarde. Võimas. Ja täielik inimtühjus…

Vette, käis mul korraga peast. Siiasamasse kärestikujoa poolt sügavaks voolitud basseini! Kohe praegu, alasti. Loodusega ühte. 

Tegin selle ära. Külm vesi võttis esmalt hingetuks. Mõne meetri kaugusel langes kosk, mille veeponnalt tagasipõrkavad piisad maandusid pärlitena mu juustel. Kõik elas, liikus, kohises. Minugi hingamine moodustas osa sest looduse rütmist. Olin taas end ületanud, võiduhümniks veejugade muusika. 

Tüdrukud järgnesid mulle vette. Poiss võttis valvaja rolli. Kõik võisid olla, kuis tahtsid. Siin ja praegu. 

 

Edasine õhtu läks kiirelt. Kõik jutud said korraga peetud. Olin ühtäkki omandanud selge näo ja tähenduse. Elu jaksas kohe mitu head sammu edasi hüpata. Küllap andis karge kärestik jaksu ja lootust. Lootust, mis ei jätnud sel korral tõepoolest häbisse. 

Olen kindel, et oma mõtetes lähen taas ja taas tagasi sellesse imelisse kanjonisse. Päeva, mis muutis mu elu. Julguse ja selguse rüppe. Paika, kus armastus sai veelgi erilisema tähenduse.

Reisi alguspäevad

 Olen üsna isepäine. Teen oma otsused kiirelt ja kahetsen harva, samas peab mul alati olema võimalus üksindusse taanduda. Seda on mu lähikondsetel vahel üsna keerukas mõista. Lapsed on muidugi sellega juba ammu harjunud, aga ema näiteks mitte. Tema eelistaks iga kell ühistegevusi ning satub eraldatusse jäädes lausa paanikasse, kuigi rõhutan pidevalt, et mu “ärahüpped” on väga ajutised ja hädavajalikud. 

Eelistades reisidel villasid hotellidele, tekitan sedaviisi enesele ruumi. Mul ei ela keegi seljas, sest saan alati oma tuppa minna, samas on alati võimalus kas elutoas, õuealadel või basseini ääres koonduda. 

Kolm esimest reisipäeva olemegi siin teineteisega harjunud. Meid on ju sel korral kuus. Päris palju. 

Imetlen üha oma triot. Kui paindlikud ja viisakad nad ikka on ning kui ilusti oskavad nad vanema põlvkonnaga käituda, säilitades ühtaegu viisakuse ja individuaalsuse ja osates samas rõõmu ja lahke meelega ka nende vajadusi tähele panna. Ütlen ausalt, et mul endal jääb säärasest oskusest tublisti vajaka. Siiski on ka minu nurgad hoopis enam lihvitud, kui veel mõni aasta tagasi. 

Kuna ema ja isa on siiski vanuses 70+, olen kogu reisi korraldanud nii, et sõidu- ja vaatamisvärsuste päevale järgneb lebotamise ja väikeste matkade oma. Ega ma isegi väga ringi traavida viitsi, sest saar on suur ja kõike nagunii hoomata ei suuda. Parem siis nautida üksikuid kohti ja hetki. 

Oma puhkuse taustal jälgin pinevalt ka kodus toimuvat. Tean ja tajun, et tulekul on päris suur muutus, mis mõjutab ka minu edasist elu ja olen seetõttu üsnagi (ootus)ärev. Aga kuna selletaolist ärevust on mul olnud viimase paari aasta jooksul küllaga, eks ikka mu enese keerukate valikute tõttu, püüan ka selle ajutise olukorraga hakkama saada. Teised ei pea ju minu siseheitluste tõttu kannatama! 

Kui selles saareosas on olnud kolmepäevane tutvumisperiood, esimese päeva tulekuga, teise templite külastuse ja kolmanda lähikonnas ringiluusimisega, siis homme ootab ees pikk sõit saare teise otsa. Koos peatustega peasime teel olema lausa kuus-seitse tundi. Puhast sõiduaega näitab neli. Uued avastused ootavad ees! 

Teisiti

 Sel korral on minuga kõik teisiti. Minuga on mu lapsed, kelle eest pean vastutama ja vanemad, kelle eest hoolitsema. Lastega reisimisega olen ma harjunud. Neid kordi, mil oleme koos erinevaid maid vallutanud, on palju. 

Vanematele meeldib samuti reisida. Aga nagu ema täna hommikul ütles, ei suudaks ta eluilmaski endale ise reisi organiseerida. Iga väiksemgi teadmatus ajaks hulluks ja halvaks igasuguse mõtlemisvõime. Nemad on seni alati võtnud korraldatud reisid. Sel korral olen siis korraldajaks ainuisikuliselt mina.

Me sõidame Sitsiiliasse. Olen sihtkohas broneerinud kaks autot, kuna ühe peale ei mahuks kogu me seltskond lihtsalt ära. Midagi pole parata, isal tuleb sõita lihtsalt minu järel. Algul võtame suuna saare lõunaossa, kus peaks olema ootamas basseiniga villa. Kui seal on vahva, saame ehk sealoleku aega pikendada, aga praegu on too maja broneeritud kolmeks ööks, et seejärel suunduda saare idaossa, Etna vulkaani, maailma aktiivseima selletaolise lähistele. Aga jah, jätsin meie edasiliikumise päeva praegusel hetkel lahtiseks. Mulle ei meeldi liigne planeeritus! Kui tuju tuleb, tahan matkata, kui tuju tuleb, lihtsalt lebotada. 

Tegelikult ongi praegu hea, et on tegemist-toimetamist. Elus kipuvad võimust võtma pöördelised sündmused. Kuna asjad pole liikunud mu jaoks piisavalt selgelt, tunnen aeg-ajalt tohutut paanikat ja segadust. Ärasõit ja muuga tegelemine annab mõningase rahu tagasi. Teisest küljest on aga ka eemalolek ärevusttekitav. 

Vaatame, mis sest asjast saab.

Jälle reisil

 Olen jälle sõidus. Jälle Riias hotellis, et siit homme varahommikul lennukiga teele startida. 

Sel korral on aga kõik teisiti. Sellest ei tule üksiolemise ja enesessevaatamise reis. Sellest tuleb, võib lausa öelda. uude eluetappi ülemineku reis.

Ma olen rahulik. Tõsi, vastutus noorte ja vanade ees, kes kaasas, on muidugi suurem, kui tavapäraselt. Aga küll kõik laabub. Pean lihtsalt väga rahulik püsima. 

Tegelikult oli vahepeal veel üks reis. Käisin kaks nädalat tagasi Brüsselis. Seegi reis oli märgiline ja meeldejääv. Siis olin kellegagi kahekesi. 

Vaat sellised ärasõidud…

Unetus

Ma pean oma une korda saama!

Praegu on olukord selline, et ma lihtsalt ei maga. Õigupoolest jään magama küll, aga ärkan umbes nelja paiku ning olen paar tundi üleval. Uinun uuesti, kui varsti tuleks juba ärgata. Ja see ärkamine on muidugi tohutult vaevaline. 

Käin üsna palju trennis, see peaks ometi aitama ööunele kaasa. Aga ta ei tee seda! Minu päevade teised pooled on täis väsimust. Loomulikult muudab see ka närvilisemaks. 

Passi vaadates võiks ju täheldada ka ealisi iseärasusi, aga minu arvates ei ole need veel valdavad. Tavapäraselt ei ole mu ärkamised seotud muuga, kui et uni läheb lihtsalt ära. Ma virgun ja passin tundide kaupa voodis. Tõsi, vahel, keerukamatel eluperioodidel olen täheldanud ka midagi ärevushäire laadset, aga sellega tulen suhteliselt normaalselt toime – kui unise peaga viimaks adun, misasi mind vaevab. Une pealt ründav ärevushäire ei ole samas muidugi mingi naljaasi. Ta kannab endas ikka väga ängistavaid tundeid ning temaga vastandumine nõuab suurt vaimujõudu. On siis seda unisel ja segaduses inimesel ülemäära!

Kuid ega see niisama lebotamine ka parem pole. Vähkren ja vähkren. Maja on vaikne, mitte ühtegi segajat pole võimalik tuvastada, kõik tundub olevat hea ja rahulik. 

Võiks ehk üles tõusta? Toimetada? Lugeda? Vahet ju poleks, mida tehes öist ärkvelolekut sisustan? Uni on uni, unetus on unetus. Millegipärast ei kehti aga ka need mõtted. Ma lihtsalt ei tõuse. Ma ei taha teki alt välja tulla. Napp uni on varmas tekitama külmatunnet ja muid ebamugavusi. Ma ei taha neid tunda. 

Nii ma siis siplen. Ööst öösse. Olen juba tüdinud. Unetus pole inimese loomulik seisund. Midagi on paigast ära. 

Hea, et südamelt ära kirjutasin. Vaatan nüüd, kas jään uuesti magama. Varsti läheb juba valgeks.

 

Rubi roosa ratas

 Rubi tahtis roosat!

Tahtis roosat ratast.

Roosale ei olnud üldse 

Rubi meelest vastast.

Rubi meelest oli 

roosa aus ja ilus,

sättis ennast istuma,

ratta selga silus.

Väiksed jalad väntama

saivad ratast roosat,

pood sai õnnest ärkama.

Luulet ega proosat

pole luua võimalik

kirjeldamaks rõõmu,

mida meie väikemees,

justkui veinisõõmu

ratta seljas ammutas, 

sõites mööda poodi, 

veidi müksas, lammutas,

see ju poisi moodi!

Prouad ranged kassades

kõõrdipilke heitsid

uih, mis vabakasvatus,

Rubi kohta leidsid.

Poisile käib sinine,

ütleb nõue tugev,

kuidas lapse arvamus

üldse on siin lugev?

Rubi aga kihutab 

ammuilma õues

roosal rattavilinal,

õnnehõiked põues.

Inimlik vaimulik

 See TP, keda esimest korda kohtasin oma õpingute ajal Muusikaakadeemias, erineb suuresti sellest TP-st, keda tunnen täna. Tõsi, tema nimega käis juba ammu enne minu ajaarvamist kaasas tohutu tarkuse ja erudeerituse oreool, seesama, mis siiani hardunud kuulajaid kirikusaali meelitab, aga minu puhul mängib rolli üks ja ainus oluline argument – ma ei karda teda enam. 

Jaa, aukartuse segune hirm on esimene märksõna, mis mu minevikus TP-ga seondub. Täna mõtlen, et kuidas saingi kahekümneselt eedada, et mu maailmataju ja elukogemus võiksid ligilähedaseltki tema vanuse, lugemuse, kaasahaaratuse ja intelligentsini ulatuda. See on ju loomulik, et ma ei küüni! Mis ma tast ometi kartsin...

Ajal, mil olin nii kuus-seitseteist, tundus kõik kirikuga seonduv nii range ja nii püha. Iseäranis selle kirikuga, kus õpetajaks TP. Kantselei, millest tuli kirikusse sisenemisel läbi minna, oli täis tuubitud tumedat rohmakat mööblit, mille ümber tundus õhk lausa seisvat. Ka pühakoda ise oli tume ja vaevaline – aga ometi aukartust äratav. Minu pühaduse tunne, mõtlen praegu, oli ikka väga tugevalt seotud teadmatuse ja hirmuga. Ja sellega, et kui oled kuidagi vale, saad karistada. Meie, noored plikad, kes tegime aeg-ajalt koolist poppi ja laulsime vahel vanalinna kangialustes ropu alatooniga laule, meie, kes me olime justsama saanud sõõrmeisse armastuse mõrkjasmagusa hõngu, otsisime kirikust pidet, seda, mis meid aeg-ajalt peataks ja paneks oma otsaesisest kõrgemale vaatama. Aga tegelikult ei julgenud me seal õieti ringigi vaadata. 

Muusikaakadeemia ajal asjad veidi muutusid. Olin siis varastes kahekümnendates. TP andis mulle selliseid valikaineid, nagu liturgika ja piiblitundmine. Et see oli vägagi turvaline valik, selgus hiljem. Klass, kus loengud toimusid, oli imetilluke. Ega me grupp ka eriti suur polnud, ehk kümmekond tudengit. TP, kes oli minu jaoks nagu pühaku kehastus, ei passinud kuidagi sinna Suvorovi puiestee tillukesse solfiklassi. Ometi oli ta seal. Ja oli meiega ääretult leebe. Ilselt mõistis ta isegi, et rangusega ei saavuta ta muusikute hulgas midagi. Muide, meil ei tulnud arvestuse saamiseks mitte midagi teha! TP jättis selle, kas me midagi üldse õppisime või mitte, täielikult meie südametunnistusele. Ma ei mäleta, kas mina õppisin midagi. Kui, siis midagi hoopis suuremat. 

Järgmine kohtumine oli kahekümne viieselt. Siis taaskord selles pimedas kirikus. Mind kutsuti asendama, kuna organist oli lapseootel. Enne, kui TP-ga vestlusele läksin, hoiatati mind, et “see kirik on üks väga tõsine paik, seal nalja ei tehta”. Võite kaks korda arvata, kas see lause julgustas või mitte. Otsustasin jääda iseendaks. 

Jah, ta oli tõsine. Jah, ta oli kohati range. Jah, ta oli hiigla-tark ja kui ta mulle vahel midagi seletas või jutustas, siis ega ma ei julgenud ei küsida ega täpsustada. Pelgalt noogutasin, kui sedagi. 

See, et oma tõelise loomuse koheselt avada otsustasin, oli väga õige valik. Tuli välja, et pole see kirik midagi nii tõsine ja rusuv. TP osutus parajaks naljahambaks. Vahel ei saanud ma arugi, kas ta räägib minuga tõsiselt või teeb nalja. Siis hakkas ta lihtsalt ise poole jutu pealt muigama. Muide, kui algul tervitasime teineteist (ja ka teisi töötegijaid) rangelt käteldes, siis õige pea hakkasime kohtumisel kallistama. Kirikusse hakkas paistma päike. 

Muidugi oli ka juhuseid, kus TP oli vihane. Üks säärane kord leidis näiteks aset ühel hardushetkel, kus minul ja solistil oli kokku leppimata, kas ja milliseid lõike kordame barokksonaadi erinevates osades. Solist otsustas korrata kõike ja seeläbi venis meie muusikaline etteaste esimese poole kümnelt lubatud minutilt kahekümnele. TP, kelle kõne arvelt olime nood kümme lisaminutit varastanud, läks seepeale üles kantslisse, ütles päeva piiblisalmi ja põrutas otsejoones kirikupinki tagasi. “Ehk oleks minulgi midagi öelda olnud”, kommenteeris ta mulle hiljem ja oleksin seepeale läbi põranda vajunud. 

Meie koostöö aga jätkus ja mina tundsin end oma töökohas üha vabamalt ja rõõmsamalt. See vist meeldis talle. Veidi enne seda, kui ta siirdus emerituuri, kolis ta välja koguduse ruumidest ning asus elama meie kodu lähedale. Sealt alates võib lugeda meie sõprust. Olen mitmeid kordi mõelnud, miks valis ta just minu, ujeda ning ebakindla, oma lähikondseks. Ega ma õiget vastust teagi. 

Olime V ja Helisega nii mõnelgi korral kutsutud tema koju lõunasöögile. Selle valmistas muidugi ta hiljuti lahkunud abikaasa. Meie kutsusime omakorda neid grillipidudele. See paistis neile samuti meeldivat. V teda küll ei kartnud. Nad leidsid ühiseid arutlusteemasid ja paistsid omavahel hästi haakuvat. 

TP seitsmekümnendal juubelil olime meie V-ga ja üks teine paar ainsad, keda oli kutsutud väljaspool pereringi. See oli suur au ja privileeg. 

Muide, kui me V-ga lahutasime, ei julgenud ma seda TP-le mitmeid aastaid mainida. Ma ei tea, kas ta aimas midagi, igatahes ei küsinud ta kordagi. Sel ajal olid muidugi sündinud ka kolmikud ning TP naise tervis halvenenud. Külaskäigud olid säärases vormis lõppenud. 

Uuel tasandil sõprus tekkis meil TP-ga siis, kui talle oma lahutusjärgses elus toimuvast rääkima hakkasin. Ma ei tea, kui suur šokk võis mu südamepuistamine sellele vanale mehele esialgu olla ja kui palju ta mind õigupoolest mõistis, igatahes muutis mu haavatav olek me sõprussuhte veelgi tugevamaks ja usalduslikumaks. Me pole palju kohtunud, aga need laused ja elutõed, mis neist üksikutest vestlustest välja on koorunud, on mind väga palju aidanud. Kuna TP räägib heal meelel ka oma elust, kui mahti, on ehk minugi tagasihoidlikus isikus midagi, mis teda kuidagi aitab või leevendab. 

TP jutlustes võib viimasel ajal tihti kuulda sõnumit “miks see nii on, seda mina ei tea” või “see seletus käib üle minu mõistuse”. Tean, et mõni inimene arvab, et vaimulik ei tohiks nii väljenduda. Mulle on see aga suureks kergenduseks. Kui juba TP ei tea, siis on see ka minule otsekui luba olla ebatäiuslik ja enesele andestada. Me ei pea kartma karistavat Isa, vaid jätma oma lootuse Tema armule ja halastusele. 

Olen väga rõõmus, et mu elu viis mind kokku nii tähendusrikka inimsuhtega, kui seda on sõprus TP-ga.