Kevade ootel

Kevad ei taha kuidagi tulla. Kõik on nii hall, ni ühtlaselt hall. Tihti sajab.

Tõsi, vähemalt külmakraadid tunduvad olevat nüüdseks taandunud, kuid mine tea, vahel viskab veel aprilliski hanged maha. 

Ma ei mäleta, et mulle kehvast kliimast lapsepõlves või varases nooruses lugu oleks olnud. Nüüd aga igatsevad nii ihu kui hing sooja ja üha raskem on reaalsusega leppida. 

Olen palju lugenud. Tugitoolis, sooja pleedi kaitsva katte all. See on mul nagu omamoodi teraapia. Ja miks ka mitte, eks! Huvitav on see, et viimasel ajal tundub kirjastajaid ja ehk lugejaidki köitvat looming, millel on ajalooline mõõde. Päris viimasena lugesin näiteks Viivi Luige raamatut Kroon, kus iga peatükk jutustab mõnest tuntud, tänaseks lahkunud inimesest, kellega poetessil ja kirjanikul on õnnestunud kohtuda ja millest on sündinud mõtted, seosed ja kujutluspildid. Ääretult inspireerivad kohtumised ja vaatenurgad, loomulikult ka hea oskus märgata ja ära märkida. 

Olen hakanud mõtlema, milline privilleg on sündida kaunite kunstide keskele. Eriti, kui need nii lähedalt puudutama juhtuvad, et ka loojad ise mõnel ajajärgul või kasvõi möödaminnes oma isikupärase kokkupuutepunkti juurde annavad. Et järgmine looja saaks nad endasse ja oma loomingusse haarata ning teistele edasi jutustada. 

Kas ma ise oskaksin nii? Märkan ma üldse nii palju, et sellest tähendusrikkuse välja nopiksin ja kasvõi siia eri nüanssidega vürtsitatult laiali laotaksin? Esmapilgul tahaksin selle taha pugeda, et minul ei olegi väga eriliste inimestega, oma valdkondade tippudega mingeid erilisi kokkupuuteid. Kõik kohtumised tunduvad olevat puhtjuhuslikud ning oleks meelevaldne neist mingit tähendust või seost leida. Kui aga sügavamalt järele mõtlen, leian kõneainet küll. Leian ka niidiotsakesed, millega need lood minu ellu on traageldunud.

Õnneks sündisin perre, kus kaunid kunstid olid suhteliselt väärtustatud. Seda, kui palju need meie isiksuse arengule tegelikult kaasa aitavad, ma siiski täielikult hoomama ei hakanud. Nõuka ajal moodustus kõrgkultuur hoopis teistel tingimustel, kui praegu. Suur osa oli õnnel, intuitsioonil, aga ka lihtsalt sellel, missugusesse keskkonda keegi oma ürgandega maandus. Muidugi oli kõikidel haritud inimestel võimalus tolleaegsetest geeniustest läbi teatrietenduste, kontsertide või kunstinäituste osa saada. Hoopis teine asi tundub aga olevat kokkupuude nendega kui lihtsalt inimestega. Mitte püünel. Tavaelus. Seda privileegi polnud just ülemäära paljudel.

Meie laiemas pereringis osati kauneid kunste hinnata küll. Käidi teatris, balletti vaatamas, kontsertidel, telliti Loomingu raamatukogu, musitseeriti.   Seal kõrval oli aga ka midagi muud. Äkki uskumatus, et ka ise keegi olla suudetakse? Või siis lihtsalt keerukad olud? Oskamatus teineteist toetada? 

Nagu olen varem kirjutanud, olin ääretult hilise küpsemisega. Nii nagu ma ei osanud ega julgenud oma isiksuse pinnal olla pikki aastaid mina ise, ei osanud ega julgenud ma seda ka muusikuna, rääkimata mu mõningasest kirjutamisoskusest. Ometi olen alati austanud ja imetlenud teiste inimeste ürgandeid, nagu ka püüdnud pilkuavardavaid või lausa ehmatamapanevaid nüansse nende eludest. Inimese teekond ja looming käivad ju käsikäes. Tänu nendele olen muutunud ka ise avatumaks ja julgemaks. Julgus omakorda muudab üha tähtsusetumaks selle, mida arvavad teised. 

Muide, trio heidab mulle täna ette, et ma neid rohkem ei sundinud ning pilliõppe lubasin pooleli jätta. See on absoluutselt tõsi. Mul polnud selleks lihtsalt jaksu. Õnneks käivad vähemalt tüdrukud nüüd kunstikoolis. Küllap toetab seegi piisavalt nende vaimseid väärtusi. 

Kui aga nüüd andekate ja tähendusrikaste inimeste teema juurde tagasi pöörduda, siis tunnen, et võiksin nende peale sügavuti mõtelda küll. Äkki neist kirjutadagi. Peaksin katsetama. Põnev!

Kojusõit

 Tagasijõudmine oli keerukas. Nimelt oli too lumetorm, mis Eestiski möllu tegi, jõudnud mu lennuki maandumisajaks Riiga. Ime, et lennuk sellise tuule ja lumesajuga üldse maandus! Mul, nagu ka eelnevalt mainisin, olid seljas vaid õhukesed riided. Parkla, kus ootas mu tore punane autoke, asus küll üsna lähedal, kuid säärase ilma puhul pole ükski vahemaa väike. Ma pidin iseend ja oma kohvrikest sõna otseses mõttes tormist läbi murdma. Oi, see oli külm kogemus! Õnneks oli mul meeles, mis reanumbri alla olin auto ses hiigelsuures parklas jätnud. Leidsin ta vaevata üles. 

Otsustasin siiski koju sõita. Teine võimalus olnuks jääda üheks ööks Riiga. Mina aga tahtsin oma voodit. 

Sõit oli algusest peale konarlik. Tuisust tekkinud vaalud sikutasid autot siia-sinna. Olin kui uiskudel. Mõtlesin, et kui linnast välja saan, läheb lihtsamaks. Tühjagi!

Maanteel pole teatavasti tänavavalgusteid. Seal valgustasid minu auto esituled lakkamatult langevaid lumehelbeid. Nägin läbi esiklaasi otsekui miljoneid langevaid tähti. Sõitsin kui kosmoses. Loomulikult ajas see lõpuks une peale. 

Sain sõitma kella kümne ajal. Eesti piiril olin kuupäeva vahetumise paiku. Selleks ajaks olin une ärapeletamiseks läbi kuulanud terve Tšaikovski klaverikontserdi. Palju paremaks see muidugi olukorda ei muutnud. Tõdesin lihtsalt taaskord, et tegu on vapustava teosega. Ja jätkasin Liszti transententsete etüüdidega. 

Need mõjusid kui unelaul, olles ometi tehniliselt ülikeerukad. Ei ühtki uinutavat elementi, puhas klaveril laamendamine. Aga oi, kuidas seekord uinutas! 

Viimaks sai mul etüüdidest villand. See oli kusagil Pärnu kandis. Lumesadu oli peaaegu lakanud, galaktika oli taas oma kohale asetunud, oma eksistentsi minu esiklaasilt kokku korjanud. Elu tundus loogiline. 

Aga see uni… Mu sõidustiil kõikus 85-lt 107 kilomeetrise tunnikiiruseni. Ebastabiilne, kui soovite, sest mind valdas kohutav väsimus.  Viimases hädas panin kõlama Mozarti Reekvieni. Ossa, oli see vast ilus! Millised fuugad, kui kaunis Lacrimosa! Ma ei sõitnud ühtegi kiiruskaamerasse, mõelda vaid. Lausa pidulik viimane teelõik ja jõudsingi turvaliselt oma koju, oma garaaži. Mu reielihased olid pikkadest lennusõitudest ja 4,5 tunnisest roolis olemisest nii kanged, et ma ei saanud algul autost väljagi. Õnneks see ei jäänud nii. 

Loviisa oli ärkvel ja ootas. Ta vist muretses mu pärast. Kell oli pool kolm öösel. Sõime mu kojutuleku terviseks koos grillkana ja pajatasin veidi reisimuljeid. 

Siis läksime magama. Uuel päeval olid ootamas uued väljakutsed. Esimese asjana näiteks Otto sünnipäeva tähistamine Loodusmuuseumis. Tuli puhata. 

Kord

Kord luuletasin keerukaid sonette

Kord mägedesse kandsin oma hõiked

Kord summutasin palved merevette

Kord pinguldasin piire ennekõike

Kord vastuhakk mu südamesse puges

Kord oli armastus, mis ainsalt luges

Kord üllatusin iseennast nähes

Kord äratuntav olin ainult pisut

Kord liiga palju oli mind, kord vähe

Kord täis mu kõht, kord lausa hundiisu

Kord koore riisusin ja sulle andsin

Kord põhjakõrbend end sust eemal kandsin

Kord keegi paitas mind, kord keegi riivas

Kord püüdsin mõelda, kahjuks mitte peaga

Kord teele tõukas hirm, mis ankru hiivas

Kord  õnnistet sain pühakirjareaga

Kord komistasin omakaevat’ auku

Kord nägin lasku, kuid ei kuulnud pauku 

Kord oli piinlik, keegi et ei märka

Kord oli heameel, et mind nähti läbi

Kord uni tundus ainus märk, et ärkan

Kord lävel seisis väärikus, kord häbi

Kord nuttes seisin keset vihmaraju

Kord maalisin ma päikest läbi saju

Kord lootsin veel, sest loobumine luhtus

Kord karneval end ilmutas koraalis

Kord määrdund peeglist vaatas hingepuhtus

Kord vaikus muutus valsiks ballisaalis

Kord õnnestusin iseenda silmis

Kord hästi lõppes kõik, justnagu filmis

Viimane päev

 

Peale maailma lõppu ei tahtnud ma enam kuhugi minna. Soovisin olla rahus, siinsamas oma majakese lähistel ja lihtsalt unistada. Ookeanilainete loksumine annab sellele tegevusele suurepärase tausta. 

Tuulisel kaljupinnal istumisest tuleb aga kiiresti tüdimus. Kui seljas on liiga palju riideid, hakkab palav, kui kehakatteid napib, jahe. Lisaks päike, mida ühest küljest olin siia püüdma tulnud, mis aga teisest küljest tundub üsna halastamatu. Et see on aga minu viimane päev siin, teadsin, et pean olukorrale leidma mingi asjaliku lahenduse. 

Kogu seda piirkonda iseloomustab kõrge mereäärne pankrannik. Otto ja Rubeniga, kellest ühel, nimelt Ottol on täna muuseas viies sünnipäev, ei söendaks küll siinkandis väga julgelt matkata. Sääraselt pangalt alla kukkudes puudub nimelt igasugune ellujäämise lootus. Mõningad lahesopid peidavad aga allpool kaljuseina kauneid liivarandu, mida noodsamad kivimüürid kiivalt kaitsevad, andes randadele nii tuulevarju kui privaatsust. 

Mitte aga igal lahesopil pole anda liivariba. Mõningad mere-tasapinnal asetsevad paljandikud on kaetud mere poolt siledaksuhutud - või ka teravate - kividega.  Need ei ole loomulikult nii mugavad kui plaažid, seda enam aga pakuvad üksindust ja metsikust. Ei pea vist mainima, et kui liivarandadesse on inimkäsi rajanud turvalisi ligipääse teede ja treppide näol, siis kiviranda peab igaüks ise raja leidma. Mõned neist polegi ligipääsetavad. 

Üks siiski oli. Märkasin seda omaenese koduselt kaljunukilt. (Naljakas, et see juba nii kiiresti koduseks on muutunud!) Selles lahesopis, kus vahutavad ookeanilained möirates suurtele kividele ribadeks viskusid ja üles kaljudelegi ähvardavaid hõikeid saatsid, tundus tagapool olevat kaunis, siledate kiviribadega kaetud “tantsupõrand”, mille keskpäevapäike ka jalale soojaks oli praadinud. Nii ma arvasin. Ja ei eksinud. 

Ma lihtsalt pidin sinna alla saama! Haarasin silmadega mitmeid laskumisteid, kuid kõik tundusid eluohtlikult järsud. Siis aga silmasin üht okkalist põõsastikku, mille tagant, kaljuseina äärest, läks vaevumärgatav rada. Ma ei oleks mina, kui poleks riskinud. Ja see OLI rada! Keegi oli selle rajanud, ilmselgelt. Kahetsusväärsel kombel olid mul just täna esimest korda jalas plätud - ma teadsin, et ei lähe kodust kaugele. Need jalavarjud on aga kaljuronimise korral ilmselgeks takistuseks. Sääraste radade kohal on matkasaitidel punasega kirjas “läbimine omal vastutusel”. 

Kunagi Lõuna-Türgis (või oli see hoopis Hispaanias?) sai läbitud üleujutuste poolt ärauhatud rajaga teekonda, sest tagasipöördumine ei tulnud lihtsalt kõne allagi. Seal aga olime viiekesi. Siin turnides aga mina üksi. Plätudega. Uskuge, olin ettevaatlik. Kukkusin nimelt esimesel reisil Lanzarottel, tulles vulkaani jalamilt selleks mitte-ettenähtud rada mööda alla, pool külge ja reie kogu ulatuses täiesti ribadeks. Lapsed nutsid, kui mind nägid. Sel korral polnud nutunaisi kusagilt võtta ja otsustasin kindlameelselt kukkumisest loobuda. Läks õnneks. 

All oli paradiis. Kuumad siledad kivid, taamal mäslevad lained, sillerdav päike. Kui algul katsin end siivsalt päevitusriietega, siis mõni aeg hiljem mõistsin, et tummmade kivilatakate ees ei pea ma oma alasti keha küll häbenema. Vaat see oli vabadus!

Ainus, mida soovinuks, olnuks veel üks keha mu kõrval. Kui vahutavad lained oleksid naine, siis muutumatu kaljurünk muutuks mu kujutlustes meheks. Aga kahjuks see etendus ei kanna…

Igatahes on mul olnud imeline aeg. Olen tänulik, et julgesin. Küllap julgen nüüd muudki. Pean julgema. 

Maailma lõpus

 

Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik…

Jah, maailma lõpus oligi kohvik, kuid enne, kui selleni jõuan, räägin veel millestki. Nimelt kaotasin vahepeal oma risti. Ostsin selle risti kunagi Pühalt Maalt, see on tehtud oliivipuust, mahub hästi peopessa ja on väga mõnus teel olles mudida. Pealegi tundub ta andvat seletamatut kaitset. Aga mina kaotasin selle ära. 

Avastasin oma kaotuse eile hommikul, kui hakkasin end maailma lõpu matkaks valmis sättima. Ja mulle meenus Sue, too, kelle haua või mälestumärgi olin eelmisel päeval tollel kaljunõlvalt leidnud. Olin end sinna lähedusse päevitama sättinud. Rist oli olnud teksade taskus. Enam ei olnud. Olin teksad hooletult jalast kiskunud, unustades, et rist on väike, libe ja ümarate servadega. 

Tundsin, et ma ei saa ristita rändama minna. Muidugi polnud ma üldse kindel, kas see ka päriselt Sue haua juurde jäi, kuid otsustasin minna vaatama. Loomulikult ei mäletanud ma oma täpset päevituskohta. Tuustisin siit ja sealt. Asjatult. Lõpuks ohkasin ja otsustasin asja sinnapaika jätta. Tunne ei olnud eriti hea, oli üsna hõre. Aga sinna ei saanud ma ju ka jääda. 

Ja seal ta korraga oli. Lebas täpselt mu jala kõrval. See oli otsekui ime. Täitusin tänu ja rõõmutundega. Maailm oli korraga taas paigas. 

Ma ei vii seekord koju minnes kingitusi kaasa. Mu pagas on peaaegu olematu ja sinna ei mahu ka suurt juurde. Ometi palus Helis, et ehk saaksin, kui nii on määratud, osta Rubenile üks väike võtmehoidja. Tal olevat seda ühe asja jaoks vaja. Ja mõelda vaid - ma leidsin täpselt vajamineva võtmehoidja maailma lõpus asuvast poekesest! 

Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik. Minagi istusin maailma lõpu kohvikus. Nautisin elu ja ilu. Süda oli rahulik. Ja korraga märkasin, et nii kohvitassile, suhkrupakile kui alustassile on kirjutatud Ruby - Rubeni hüüdnimi! Korraga olimegi taas kõik koos. Mina siin 3500km kaugusel maailma lõpus, nemad seal kaugel Eestis. Kõik loksus paika. Tänu märkamisele.

See oli täiesti müstiline paik. Suursugune, imepärane. Mandri- Euroopa edelanurga kaugeim merreulatuv punkt. Tuultele avatud kaljurahn. Juba ajast, mil ei teatudki, et ookeani taha on veel midagi. Ameerika. 

Veetsin seal praktiliselt kogu päeva. Õhtu jõudeski ei soovinud lahkuda. Siin, mõtlesin isekeskis, kusagil siin võiksin ma küll elada. Olles piisavalt rännanud mööda Vahemere serva ja veidi ka mööda Atlandi algust, ei ole ma kunagi nii mõelnud. Teised paigad on jäänud ränduri läbimatkamise radadeks, ilu nautimise teekondadeks, vähimagi kahetsuseta edasiminekuteks. 

Ma tulen siua tagasi. Ehk sügisel. 

Proovin. Tunnetan. 

Aeg

Aeg kulgeb siin rahulikult. Päevad on ülipikad. Saan ka aru, miks see nii on. Praegu, kus seda kõike kirjutan, hakkab Eestis lähenema keskpäev, aga siin on alles hommik. Elan korraga kahte rütmi. 

Mul on tõepoolest aega. Seisan pikkade päevade vältel iseenesega silmitsi ja püüan neisse hetkisse mahutada seda, mida igapäevaelus enam tähelegi ei pane. Eriliselt üritan jälgida oma emotsionaalse valu fooni. Sellega on nii, et teistes on see mulle ülihästi märgatav – nojah, töötan ju inimeste hingevaluga päevast päeva – iseeneses oskan selle aga vägagi mänguliselt ära peita, rõhudes naiselikkusele, sensuaalsusele, kirglikkusele, tähendusrikkusele, erilisusele. Ja kui sellest ei piisa, siis murran nõrkemiseni tööd teha, sean endale ebareaalseid eesmärke, üritan olla ülitäiuslik nii andekuse kui füüsise osas, ühesõnaga, põletan end särinal läbi. 

Muide, samu tendetse võib ka siin olles märgata. Ka siin, kus saan enesel koheselt varrukast haarata ja "stopp!" hüüda, katsun esmalt põgeneda. Muidugi ei tahaks ma üldse oma valu tunda, kuid tean, et pean. Pean, et taas kohtuda tõelise iseendaga, sellega, kellel päriselt ongi see piinlikkust tekitav ja ebatäiuslikuna mõjuv valu. Ma pean ennast aktsepteerima hakkama, aga siplen kui kala õnge otsas, üritades pääseda, ise taipamata, et sõõrid, mida ujudes teen, moodustuvad ainult õngenööri pikkuse raadiuses. Näiline vabadus. 

Küsin enesele üha ja üha, kes ma õieti olen ja kas see, millega oma elupäevi sisustan, on ikka see, mida päriselt teha soovin. Kui palju on neis üldse mind ennast, kui palju aga juhuslikke valikuid, sobitumist, naljaks pööramist, leppimatuga leppimist. Kui palju investeerin tühja, fokusseerin oma ressursse valedesse kanalitesse, jään täitmata. On ju nii sügavalt inimlik, et ootame oma lähikondlastelt üht - märka mind. Kas mina märkan neid, kes minusse panustavad, mind päriselt armastavad, minusse usuvad? Kas mind märgatakse – või ma äkki ei märkagi, et märgatakse, oodates märkamist nendelt, kellelt seda ei tulegi?

Matkasin taas mööda kaljusid, ühel käel peagi Vahemereks muutuv Atlandi ookean, teisel aeg-ajalt esilekerkivad merevaatega villad, muidu aga tühi liigivaene maa. Ookeani naalduv, teistest pisut madalam, omaette hoidev ja tuulevaikust pakkuv kaljunukk otsekui kutsus istuma ja päevitama. 

Imelik, seal oli üks haud. Ma ei tea, millised on selle maa matmistavad, ometi tundus täiesti tõene, et tegu polnud lihtsalt mälestusmärgiga, vaid urni matmispaigaga. Igatahes oli sel haual kolm kivi ehk väikest hauaplaati, mis andsid tunnistust, et lahkunu oli keegi Sue. Ta oli surnud 15 aastat tagasi 36-aastasena. Üks plaat oli üldine: lahkunud on Sue, keda jäävad igavesti leinama abikaasa, lapsed ja vanemad. Teisel oli luuletus sellest, kuiväga Sue'st puudust tuntakse ja kuidas ta eal ei unune. Ja kolmas oli graveeritud laste poolt või nimel. Samuti suure armastusega. See kõik puudutas mind väga.

Ma ei tea, kas too naine hüppas alla siitsamast kivikaljult või lahkus ta mingi muu õnnetuse või haiguse tagajärjel, selle paigaga tundus tal igatahes olevat side. Ju käivad lähedased just siin leinamas. 

Me oleme füüsiliselt haavatavad, läheme kergesti katki. Aga sama haavatavad oleme ka hingede poolest. Läheme kergesti katki. Loodan väga, et Sue kuulis ka oma eluajal neidsamu sõnu, mida sain ta mälestusplaatidelt lugeda. 

Mina olen õnneks neid sõnu kuulnud. Loodan, et ka ise piisavalt jaganud. Alati saab muidugi rohkem...

Faro

Ma natuke luiskasin, kui kirjutasin, et mul peab kõik olema turvaline. Jah, turvaline peab olema küll, aga samas peaks kogu elu olema mitte-tavapärane, vaid tähendusrikas, põnev ja särav. Tavalisus, rutiin, ühetaolisus, siinses kontekstis paketireisid, ärakorraldatud ekskursioonid ja muu, mis mind raamidesse surub, muudab mind närviliseks. Võin öelda küll, et olen ses osas vist üsna äärmuslik. 

Londonis läks hästi. Gatwicki lennujaamas ei olnud väga suuri sabasid ja kuigi ka transiidireisijail oli vaja saabudes läbida passikontroll ja järgmisele lennule pääsemiseks uus turvakontroll, läks kõik  kiirelt ja tõrgeteta.

Sõidan Lõuna-Portugali. See tundub mulle juba ammu põnev sihtkoht, kuid ma polnud sugugi kindel, kas ka kolmikutele. Seal peaks olema üsna soe, kuigi mitte nii soe, kui oleks näiteks Kanaaridel. Tahan vallutada mandri Euroopa kõige edelapoolsema nurga, see on nagu omamoodi maailma lõpp, ümberringi Atlandi ookean...

...Sel lennul oli hoogu. Oli kohe aru saada, et lendame sooja ilma suunas. Inglise härrasmehed, silma järgi nii kuuekümne viie-seitsmekümnesed ei hoidnud end pardal tagasi ei väikese kange napsu ega briti huumoriga. Hästi tore vaadata, kuidas hallipäised mehed vahel otsekui vallatuteks poisikesteks muutuvad. Nende liigutused muutuvad särtsakaks ja kiireks, nad on julged ja loomingulised.  Mõned prouad naersid nende naljade üle pisarateni, lausa kõõksusid. Eks siingi oli oma osa veinikesel. Olen tavaliselt lärmi osas tundlik, kuid seda melu vaatasin kui teatrietendust. Muide, paljudel inglastel on väga ilusad näojooned.

Olen oma reisidega küll spontaanne ja impulsiivne, kuid tegelikult on mul päris keeruline endale või perele reisi korraldada. Alati on mingid kindlad kriteeriumid, mis lihtsalt ei tohi teisiti olla, pigem jätan reisimata. Sel korral oli mu kindlaks sooviks eraldiasuv majake ja ookeanivaade. Kodus, bookingu-taoliste majutusepakkujate seas ringi surfates ma sellist võimalust esialgu ei leidnudki. Ikka olid pakkumisel suured hotelliketid kusagil kuurortides, jah, tõsi, kenade liivarandade kaldal, kuid, oo õudust!, paljude inimeste ja melu läheduses. Mina aga igatsesin üksindust, puutumatust ja rahu. 

Faro lennujaamas juhtus reisi esimene äpardus, mis näitab, et kunagi ei tohiks olla liiga usaldav ja tuulepäine. Vaatasin nimelt, et mu telefoni aku on suhteliselt tühi. Ma ei julgenud nii tühja akuga isegi majutust broneerima hakata, rääkimata autosõidul vajaminevast google maps'i gps'i kasutamisest, mis oleks kindlalt mu aku kohe tühjaks tõmmanud. Õnneks oli lennujaamas avalik laadimispunkt, mida paljud ka usinasti kasutasid. Selle kõrval asus üks väike kohvik. Asetanud oma toreda telefoni laadima, mõtlesin, et mis seal's ikka, võtan seni kohvikust mingi näksi. Ise vaatasin küll kogu aeg laadimisjaama poole. Korraga oli seal mingi sehkendamine, mitu noort toimetas just minu telefoni poolsel küljel. Kui telefoni juurde naasesin, oli kõik näiliselt okei. Siiski- mu laadimine oleks otsekui "seisma" jäänud. Aga minusse ei tulnud siis veel mingit taipamist. Võtsin viimaks oma pool-täis telefoni, broneerisin majutuse, mis hea õnne ja pakkumisena otsekui tellitult mu ette hüppas (märk, et olukordi ei tohi push'ida, asjad lahenevad ise sobival ajal ja sobival moel, soovidel on kombeks täituda!), rentisin auto ja aususin piki ookeani rannikut maailma lõpu poole teele. Autos mõtlesin, et näe, siin ka laadija ei funka... Tõde selgus aga kohale jõudes. Laadimine ei toiminud mitte üheski pistikus. Mu laadija oli mitte-toimiva vastu ümber vahetatud! Seda siis tähendaski see noorte sehkendamine minu telefoni-poolsel laadimisjaama küljel.  

Õnneks sain turvaliselt kohale. Õnneks pole palju vaja. Õnneks on vaja majakest mere või ookeani ääres, veidi päikest ja õisi. Õnneks olen hoitud. Kuigi vahel on see kõik vaid teoorias nii.