Jõulujutlus

Aga ingel ütles neile: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan 
teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale,11 et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand 
Kristus.
 Ja see on teile tunnustäheks: te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat.”

Haudade peal oli rahu ja vaikus. Paljud olid käinud päev varem nagu minagi  ja süüdanud valguse, mis nüüd, hämaruse saabudes, üha enam esile pääses. Õige pea säras kogu surnuaed kauneis küünlatuledes. Valgus on märk, et äraläinute peale mõeldakse. Puu juured on ju ikka maa all, nõnda on ka sugupuuga. Juured, kust pärineme, on seemnetena maamullas, et võrad saaksid laieneda ja ladvul oleks hingejõudu taeva poole tõusta. 

Samas viisil tõusis üks Roosikegi õrna juure seest ja ajas oma võrsed üle kogu maailma. Armastuse võrsed, mis kannavad otse taevasse.

Kes teab, ehk on nemad, äralennanudki juba seal kõrgustes ees. Juurtena mullas, hingedena taevas. Küllap me liigumegi teineteise kaudu, põlv põlve järel, ühest küljest ja inimhoomatava mälu mõttes aegade hämarusse, teisest küljest ja hingamise mõttes sinna, kus rohkem õhku ja valgust. Pääsemistee poole.

Puude ladvus oli sadu ja sadu linde. Aeg-ajalt maandus kogu parv hämarduva laotuse taustal mustavate puulatvade peale, et sealt peagi jälle kisaga lendu tõusta. Nad olid otsekui maise ja taevase vahendajateks, häälekateks saadikuteks, tekitades pisukest ärevust, et mitte öelda hirmu. 

Jõuluajal tahaks hoida ilu, püüda tasaselt langevaid lumehelbeid, sättida meeleolu puhkava looduse rütmi. Seal kirikuaias sadas aga lausvihma, jalgteed olid klaasjalt libedad, sulalumi teeäärtes hakkas segunema liiva ja kõduga. Ja need lärmakad linnud... Hardast jõulutundest kinnihoidmise võimalus jäi üha hõredamaks. Külm kippus ligi.

Kirik oli avatud. Ta oli hämar ja täiesti inimtühi. Ainsad valgusallikad olid küünlasäras jõulupuu ja Petlemma täht, mis valgustas jõulusõime, äsjasündinud lapsukest ja tema kohale kummarduvaid inimsuuruseid kujusid, Maarjat ja Joosepit. Korraga selgines kõik.

Meile pole vaja mitte midagi. Kõik need kuused ja karrad ja ehted ja kaunistused ja jõululaulud ja kingitused ja lookas lauad, poest poodi ja külast külla tormamine, isegi kõigest väest teineteise seltsis viibimine, tühjast-tähjast vestlemine, kuuluvustunde igahinnaline tagaajamine ning palju muud energiakulukat on küllap vaid närvide näiliseks rahustamiseks, mis tegelikkuses kannab aga hoopis vastupidiseid, ärevakstegevaid noote, kuna selles pole aega sisekaemuseks ja asjade selgeks mõtlemiseks. 

Seal inimtühjas kirikus oli nende loetud minutite jooksul piisavalt aega.

Vanad, hallitanud ja kopitanud kirikuseinad hakkasid järsku keerlema ja hägustuma. Mu ette kerkis tõeline Petlemma tall, koopasse ehitatud, nagu sealmail kombeks. Ma ei tea, kui palju oli selle ümbruses kisa ja lärmi, kui paljud inimesed olid sunnitud ööbima sealsamas laudas, kui palju oli muid segavaid faktoreid. Kõik see info, mida kuuleme jõuluevangeeliumis enne lauset "Ta tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähmetesse, sest nende jaoks ei olnud majas kohta" võib, aga ei pruugi olla täielik tõde, kuna kipub jõulusõnumi fookuse mujale suunama. Esile kerkib see sigin-sagin, milles elame jõulude ning paraku ka muul ajal oma igapäevast sisutukskippuvat elu. 

Minu "Püha öö" kõlas sel aastal vaikselt ja á capella. Saateta. Õigete sõnadega. Tegelikult ei peagi seda tingimata suures rahvamassis, pilgeni täis kirikus laulma. Jah, loomulikult teen seda ka seal, lausa mitmeid kordi, aga siis juba hoopis teisiti, teiste jaoks, teisi teenides. Teiste sõnadega. Nagu tihti selles elus.

Kõige kummalisem aga, mida kogesin, oli see, et ka siin, näilises inimtühjuses, keset surnuaeda seisvas valges kirikus ei olnud ma kaugeltki üksi. Minuga helises kaasa mingite muude dimensioonide kuma, maailm ei seisnud korraga enam ajatelgedel, vaid hingas ühes ajaliku ja igavesega, korraga nii esimesi, kui viimseid hingetõmbeid, ja viimne ei tähendanud sugugi lõppu. 

Öelge, miks seda üksindust nii hirmsasti kardetakse? Miks arvatakse, et kõik üksikud inimesed on kangesti kurvad ja ahastuses? Üksi me ju tulime, üksi ka läheme. Kas pole asi pigem selles, et me lihtsalt ei oska üksi olla? Kardame iseennast! Aga kas see, kes kardab iseennast, saab olla iseendana koos teistega? 

Kui praegu on kõik kallid ja kallimad minuga, ei saa ma ometi eeldada, et see nii jääb. Lapsed lendavad pesast ja ei pruugi igal korral tulla. Vanem generatsioon võib millagi kaduda. Armastatu võib armastuse lõppedes mind lihtsalt hüljata. Sõpruski teiseneb ning mõnikord kaob.

 Jah, vorstilaua taga on ju tõepoolest meeldiv, kui keegi pohlamoosi ulatab. Aga inimestel me kõrval on ju tegelikult hoopis teine sisu ja tähendus. Kus on meie kesktalvised õrnad juured? Kuhu ajame oma võrseid, pungasid ja õisi?

Puudutasin vargsi Maarjat, seda äsjasünnitanud vägevat naist. Tean hästi, mida tähendab lapse sünnitamine, aga meie, naised, ei näita ju selle protsessi teist, vaevalist külge kunagi välja. Seal laudas võis just temal olla kõige keerukam. 

Mul on hea meel, et oma hinges selle jõulusõime jaoks kasvõi korrakski koha leidsin. Mul on hea meel, et oma selle aasta Püha öö seal vaikselt ära sain laulda. Mis sest, et päev varem ja mis sest, et vaid ühe salmi.  

Linnudki taevalaotuses tundusid nüüd kandvat hoopis teist sõnumit. Surma hõnguta.

Meenutused 2022 6. osa

Ma ei saa aru... ühest küljest oli see aasta kirjumirju nagu sügisene puu, aga kui hakata mõtlema aasta teo ja aasta inimese ja muude tähendusrikaste asjade peale, ei meenu õieti midagi. Kogu aasta tundub olevat nagu uduvinega kaetud. Väga huvitav!

See oli uute koolimajade aasta. Trio hakkas õppima kodu lähedal Kivimäel tuttuues ehitises, mille akendest pilguheit võtab õhku ahmima - niivõrd looduskaunis paik metsatuka sees! Ka Helise uus töökoht (üks neist) Laagri keskuses asuvas Saue Gümnaasiumis seondub eelkõige tuttuue koolimajaga. Ka tema kabinet on moodne ja valgusküllane. Ja kolmas on MuBa, millega olen küll vaid kaudselt seotud, kuid ekskursioonil käisin ometigi. Jälle tutikas maja, eelmainitutest kordades suurem, kuid huvitaval kombel eelmainitutele sarnaselt musta värvi. Need võiksid siis olla Aasta ehitised, Püha Johannese Kool esirinnas.

Selles aastas oli ka üksikuid väga vahvaid päevi. Näiteks mu sünnipäev, millest sai küll alguse üks "tore" koroonakolle, kuid pidu ise oli vägagi meeleolukas. Või siis üks tore kuum suvepäev sõbranna juures Saaremaal, kus käisime külas koos Otto ja Rubeniga ja mängisime mitu tundi mere ääres. Imevahva! Või siis üks pulm Virtsu lähedal. Jälle imeline päev! Või kevadine loomepuhkus Haapsalus. Mõnus ja meeldejääv! Trio ja Otto-Rubeniga Pärnu spaas - jällegi vahva!

Eraldi meenutamist väärib pikk reis trioga. Küll see oli mõnus! Kõik sujus ja märtsikuus oli ikka vägagi mõnus suvine jume peale päevitada. Olen seda meenutades üliõnnelik. 

Nüüd meenub mulle küll - püüdsin elada võimalikult energiasäästlikult. Ma ei lubanud oma ellu ekstreemsusi, nagu näiteks soolokontsert. Puhkasin suvel kuus nädalat järjest. Käisin suhteliselt korralikult trennis, pidasin arvet oma tööaegade üle. Minu juures ei toimunud traditsioonilisi aiapidusid. Muhus käis tunduvalt vähem külalisi, kui eelnevail aastatel. Ei olnud ratta- ega mägimatkasid. 

Mul on ülimugav teraapia kabinet. Kirikus soovisin teha vähem nädalavahetuse tööd ja leidsin endale ka paarilise, kes mind abistab. Kui see teoks sai, ei olnud mul enam karjuvat üleväsimust. Üldse on inimesed mu ümber on hoolitsevad ja luban seda ka enesele pakkuda. Jah, oli ka konfliktikohti, kus mind üritati madaldada või tühistada, aga need ei jätnud aastasse liiga suurt kurbusejälge. Ilmselt kõik eelnevalt mainitu tekitabki kergelt uduvinese fooni, kust ei kerki esile just palju meenutamist väärivaid sündmusi. 

Oli ka romantilisi hetki. Parasjagu. Ilusaid ja kirglikke. Siin ja seal. Minust on selle aastaga saanud julge ja iseteadlik naine. 

Aasta tegu on mu esimene luulekogu. Mul on nii kahju, et see jõuluks päris valmis ei saanud. Kujundus jäi kahjuks toppama. 

Teine aasta tegu on veel - kiri. Kes teab, see teab. 

Aasta inimene on oktoobris lahkunud klaveriõpetaja. 

Ja ongi kõik. Huvitav, kas peaksin hakkama igapäevaselt päevikut pidama? Äkki ikka ununes midagi tähtsat ära?

Koormakandja

Eelmisel laupäeval tundsin, et jään vist haigeks. Lapsed olid selleks ajaks juba pea nädala köhinud ja palavikutanud. Et pühapäeval pidi Jaani kirikus toimuma pidulik renoveeritud klaveri õnnistamine peapiiskopi poolt, misjärel tuli minul esitada kirikutäie rahva ees Chopini nokturn, ei kõlvanud haigeksjäämise ajastus kohe mitte kuhugi. Panin soojad riided selga ja tegin asja ära. Aga see ei olnud veel kõik. 

Samal päeval oli mul rootsi kirikus jumalateenistus ja Luciapäeva proov lastega. Mitte kedagi ei huvitanud, kas olen haige või terve või poolhaige või simulant. Siinkohal ei olnud järsku asendatavaid inimesi. Ärajätmine poleks tulnud kõne allagi. Ainult teatud tüüpi mehed või vaimust viletsad võivad end sandisti tundes minema kõndida. Naised rabagu ka palavikuga. Niisiis tegin ka selle ära. Aga see polnud veel kõik. 

Kell kuus oli mul samas kirikus veel üks kontsert, kus pidin meeskoori saatma. Ka seal ei olnud ma asendatav. Kell kolm oli mul nii paha ja haige olla, et üks rootsi mees valas mu alkoholivaba glögi sisse sortsu viina, et mul parem hakkaks. Korraks hakkaski. Ühesõnaga, tegin ka selle kontserdi ära. Koju jõudsin kell kaheksa. Teele olin asunud hommikul poole kümne aegu.

Esmaspäeval tegin pool-pidusena kolm nõustamist. Kui küsite, kas oleksin saanud need ära jätta, siis jah ja ei. Päeva algul oli mul tohutu vappekülm, aga ma ei tulnud selle pealegi, et ennast kraadida. Võtsin ühe paracetamoli ja elu läks edasi. Hiljem sõidutasin veel lapselapsed lasteaiast lauluproovi ja miskit tegin nagu veel... Haige olla polnud igatahes aega.

Teisipäevast kujunes ekstra hull päev. Peale neljatunnist nõustamistööd kihutasin koju, et võtta tüdrukud peale ja kimada rootsi kirikusse. Luciapäev, noh. Seal pole mind võimalik asendada. Ka siis pole, kui proovide läbiviimisega kaasa aidatakse. Keegi teine ei oska neid seadeid mängida. Huvitaval kombel pole seda kakskümmend aastat märgatud. Ma lihtsalt ei oska asju ülejala teha! 

Niisiis, hilinenult kohale jõudes tegin kiire proovi ära. Esinemise tegime ka ära, kiita said teised, mina, pool-pidune, plaksutasin lihtsalt kaasa. Et see minuta poleks toiminud, küllap lihtsalt ei taibatud. Ei, ma ei kirjuta, mida tundsin. Jõudsin kella poole üheksa paiku rampväsinuna ja köhides koju tagasi. 

Kolmapäev oli pisut lihtsam. Hommik oli imeline, päeval sõitsin linna, et taaskord kuulata vastrenoveeritud klaverit. Oli südantsoojendav hardushetk. Aga õhtupoole muutus kõik. Helisel leidis kinnitust A-gripi kahtlus, ta oli pooloimetuna ja kõrge palavikuga kodus, lapsed halastamatult seljas. Tegin koheselt kiirotsuse võtta lapsed üheks ööks enda juurde. Oleks ma seda teadnud, et nemadki minu juures haigeks jäävad! Noh, ega ma siiski poleks midagi teisiti teinud… Nii igatahes juhtus ja öö vastu tänast ei maganud ma vist silmatäitki, vaesed poisid muudkui köhisid ja palavikutasid, eriti Ottokene. Minu tervisele see muidugi head ei teinud, aga see polnud üldsegi määrav. Inimestena peaksime olema nii tundlikud, et märkame, millal tuleb tegutseda ja millal saab öelda ei. 

Täna aga. Pool päeva jahmerdasin Helise haigete lastega. Nende kõrvalt rookisin tund aega lund. Siis sõitsime apteeki, et osta uus laste palaviku alandaja ja midagi kõõksuva köha vastu. Et nüüd oli juba teada, et me laiemas pereringis möllab A-gripp, mida ilmselt minagi olin juba neli päeva püstijalu põdenud (aga võib olla ka mitte), hakkasin viimaks väsima. 

Viisin poisid poole ühe paiku Helise juurde, kel oli tsipake parem. Aitasin tal veidi kodu koristada (kuigi ta selle rangelt ära keelas). Kihutasin tagasi koju, toppisin tüdrukute rotikese kingakarpi ja viisin arsti juurde. Tüdrukud olid nimed roti ühe esikäpakese juurest avastanud mingi liikuva sõlme. Arsti juures selgus, et teda tuleb opereerida. See saab teoks vahetult enne jõule. Oeh. 

Koju jõudes püüdsin vahelejäänud ööd lõunauinakuga kompenseerida, aga kus sa sellega! Joss teatas koolist tulles, et homme on kõikidel vaja kaasa võtta loosipaki kingitused. Kimasime siis poodi. Selgus, et ka Loviisa kingimure on lahendamata. Hea, et see poes selgus. Kingid käes, viisin Jossi koju. Kohe helistasid aga tüdrukud, et toodagu nad rõõmsasti jaamast ära, rong jõudvat veerand tunni pärast. Hea küll. Ema jõuab kõike. 

Jaamas olin juba rampväsinud. Ja siis teatas Loviisa, et tegelikult tahab klassivend, kellele tema kingituse teeb, hoopis teist asja, kui termostass. See oli sel korral viimne piisk. Jah, saan aru küll, et probleemi pole ollagi, aga minu mõõt sai järsku täis. Käis mingi kummaline krõks ja oligi kõik. Viisin lapsed koju ja sõitsin autoga minema. Adekvaatne? Jah ja ei. Muidugi andsin teada, et ma pole hull ega ohtlik. Aga põhiolemuselt on selline ärasõit ikkagi appikarje. Ainult et … kellele?

Tegelikult olin just vahetult enne poe- ja jaamatiire ka V-t palunud, et ta mind kõige selle tiirutamise ja ostlemise juures aitaks. Ikkagi ühised lapsed. Sain eitava vastuse. Küllap osaliselt tundsin ka seetõttu, et jõuvarudes pole enam mitte ühtegi piiska. Mitte ainumastki! 

Mul pole siiani häält. Olen siiani puruväsinud. Mul on siiani külm. Kõike ülalmainitut on ilmselgelt liiga palju. Aga teadmine, et mitte keegi ei vähenda mu koormat ka siis, kui palun, muudab olukorra eriti haledaks. Jaa, tean küll, et pean ise suutma enesele “pai” teha. Teoorias olen vägagi tugev. Päriselus aga, siinsamas, kus hanged ja hirmud ja haigused… olen korraga seesama kahe hõreda patsiga väike tüdruk, kes ootab kiitust, et nii tubli on. Märkamist, käe ulatamiat. Ja kui seda ei tule, katsub veelgi paremini, veelgi rohkem, veelgi ilusamini. Ja kui seda ikka ei tule, katsub veel. Ja veel. Kuni tänase krõksuni välja.

Varesele valu, väike vapper tüdruk! 

Salaarmastus

Teate, mul on salaarmastus. 

Sellega on lugu nii. Kõik ju teavad, et minu legaalne partner on orel. Orelit peetakse minu juurde kuuluvaks, seda mängin avalikult ja keegi ei kergita kulmugi, kui mängin, pigem väga soositakse seda tegevust. Aga valge klaver on see, kelle juures magamistoas käin salaja. Mängin teda õhtuti peale duši all käimist valges pitsilises hommikumantlis, mille all ei ole mitte midagi ja valge klaver vastab mu puudutustele kirglikult. Valge klaver on väga tundlik, kordades tundlikum, kui vana orel, ja kui väga vaja, ja neid olukordi tuleb samuti aeg-ajalt ette, saan tema häälitsusi keskmise pedaaliga reguleerida, nii et ta püsib meie salakohtumiste ajal õrnvaikne. Kõigil pole vaja teada…

Salasuhe algas järk-järgult. Kust mina teadsin, et just see tundlikkuse külg on asi, mis mu muidu toimivast suhtest seni puudu on. Ja kust teadsin, kuiväga ma seda tegelikult vajan. Vana oreli kõrge turja kõrval oli olnud pikki aastaid väga väärikas ja turvaline, ta tundus olevat just see, keda olin oma ellu tõeliselt igatsenud – alati nähtav ja minuga, seda juba oma mõõtmete poolest, aga ka asukoha ja kõlapildi osas. Korrektsust ja süsteemsust kandus temast minulegi, näiteks mu riietumisstiili, mis koosnes enamalt jaolt soojast ja villasest ning ka mu hillitsetud olekusse, kui püsisin truult ta kõrval. Inimesed olid rahul. Kui see polnud armastus, siis mis asi see armastus üldse on!

Ja ometi sigines minusse ajapikku mingi kummaline rahulolematus. Ei, mul ei olnud vanale orelile mitte midagi ette heita. Teadsin täpselt, kuidas ta käitub, tõsi, temalgi oli nõrkusi, kuid need olid vägagi äraaimatavad ja ma teadsin täpselt, kuidas nendega toime tulla. Kuid kas just seesama äraaimatavus ei saanudki meie suhtele saatuslikuks, lausa nii karmilt, et meie vahele sai tekkida keegi kolmas...

Vaadake, kui ma vana oreli flöödiregistritega hüüdma panen, siis sealt need ka kõlavad. Kui lisan principalid, on samuti kõik loogiline. Heli muutub valjemaks, kuid mitte minu puudutusest, vaid seetõttu, et ta lihtalt on sellise ehitusega, et registrite lisandudes hakkab rohkem vilesid kaasa hüüdma. Mixturide lisandudes noogutavad kuulajad all rahulolevalt ja mõtlevad, et selle suhtega tundub küll kõik kõige paremas korras olevat, nii ilus koostöö, puhtast armastusest kantud ühislaul. Oleks eneselgi säärane...

Mina aga ronin öö hakul salaja ja napis riietuses valge klaveri manu. Esmalt tõmban õrnalt käeseljaga üle ta valgete, seejärel üle mustade klahvide. Seejärel sirutun kehaga sensuaalselt klaviatuuri poole ja toon vasaku käe viienda sõrmega kuuldavale esimese heli, madala ja mahlase kontraoktavi si. Si-le sekundeerib sillerdades teise oktavi re diees ja nende kahe noodi kooskõlas tuleks otsekui päike välja. Meloodiad, mis algul kõlavad aeglaselt ja unistavalt, on kui esmased, piire kompavad puudutused, mis järgevate nootide lisandudes võtavad juba täidlasemaid ja intensiivsemaid vorme ja joonistuvad viimaks pikaks suudluseks kaunite impressionistlike passaažide vahel. Järk-järgult muutun julgemaks, valge klaver tuleb ka uudsete puudutustega paidlikult kaasa, kompan piire klassitsismi ja romantismi piirimail, edasi on vaid ühtlane creszendo, tõus, kirglik lend, accelerando, torm ja tung ning lõpuks pompoosne kulminatsioon. Seda kõike siin kirjeldada oleks lihtsalt liig... 

See kordus veel ja veel. Langesin täielikult valge klaveri lummusesse. Ent mu salaarmastus oli ääretult edev ja toretsev ja õige pea tuli kõik välja. Miks küll arvasin, et ta püsib vaikse ja teisejärgulisena? Säärased kiglikud ei tee seda eales. Säherdusi ei saa hoida sordiini all, reguleerida keskmise pedaaliga. Tema soovis samuti püünele. Mul polnud jaksu teda taltsutada. Ja juba esimeste tundlike nootidega, mis mööda kirikuvõlve ülespoole voogasid, oli kõik selge. Liig toretsevalt riivas ta vana oreli puhast hinge ja karsket meelelaadi. Liig järsult ilmus ta minu kõrval rambivalgusse, valge selg kiiskamas uhkelt vastu, rüht oli sirge ja sale. Vana oreli jaoks oli mu kõrvalehüpe täielik šokk. 

Vaikselt alustas vana orel koraali number 460, mis algab sõnadega "miks on neid, kes teistelt võtnud...", kuid väga kaugele ta sellega ei jõudnud. Üks tema registritest jäi haledalt hüüdma ja kaikus üle kiriku otsekui vedurivile. Muidugi jätsin valge klaveri ühes tema kirglikkusega kus see ja teine ning tormasin oma truud ja legaalset partnerit päästma. Pidin sellega enne valmis saama, kui keegi märkab, millega ma, truudusetu tegelen. Mul läks vana oreli maha rahustamisega päris kaua aega. Viimaks ta siiski vaikis. Õnneks soovis ta uskuda, et see oli esimene ja viimane kord. 

Loomulikult ei kavatse ma oma vana orelit maha jätta, ei, ma ei teeks seda eales! Inimesed lihtsalt ei saaks sellest aru ja keeraksid mulle selja. Vaat kus lehtsaba, või tema läheb noorema ja ilusama manu, mõtleksid nad. See oleks mulle talumatu. Mu aastatepikkune töö vana oreli taga variseks põrmu. Nad ei vajaks enam mu muusikat. Nad ei usuks enam sellesse. Tegelikult olen ka ise mugav, mulle meeldib varjuda kõrgele orelirõdule vana oreli rüppe, kus mind keegi ei näe, nautida tema aeglust ja selgeid toone, oskust olla nähtamatuks toeks.

Minust ei oleks niikuinii valgele klaverile väärilist partnerit. Ma ei suudaks talle anda seda, mida kõike ta vajab ja väärib. Suudan vaid veidi. Minust jäävad mängimata Liszti La Campanella ja Tšaikovski Klaverikontsert. Teosed, mis oleksid tema tasemel. Teosed, millega kannaksin teda kätel. Kindlasti ei soovi ta oma ellu neid riismeid, mis peale minu läbikukkumist maha jääksid. 

Avalikel esinemistel olen niisiis ikka ja alati oreli taga. Pildistada tohib mind ainult temaga. Minu avalikud sõnavõtud kommenteerigu ainult temaga seonduvat. Osad muidugi juba teavad mu salasuhtest, kuid ehk arvavad nad siis, et sellega on lõpp.

Valgele klaverile lähenen endiselt ööhämaruses. Hommikumantlis, mille all pole mitte midagi...

Tagasivaade 2022 5. osa Armastus

 Armastus. 

Ta on iga päev sinu kõrval. Ta ärkab koos sinuga, uinub, käsi ümber sinu. Ta ütleb, et armastab sind, aga tunned seda selletagi, armastus lihtsalt kiirgab temast. Saad teda usaldada. Ta kuulab sind. Ta teeb kõik, et sul oleks hea ja rahulik elu. Tunned end temaga hoituna. 

Sa tead, et ta ei reeda sind. Tead, et ükskõik, mis ka ei juhtu, tema on vankumatult su kõrval. Lihtsalt, sinu olemuse pärast. Teisiti see lihtsalt ei saakski olla. Sinagi hindad eelkõige ta olemust, tema viisi sinu kõrval elada. Tema käte soojust, tema silmi, tema mehelikku sarmi. Seda “miskit”, mis teeb ta nii lõpmata eriliseks.

Armastus väljendub pisiasjades ja samas tunned aukartust ta suuruse pärast. Mõneti võib Jumala ja maise, mehe ja naise armastuse vahele tõmmata võrdusmärgi, vähemalt on see sihtpunkt, mille poole püüelda. Minu meelest on olulisteks märksõnadeks veel puhtus, läbipaistvus, julgus ja selgus. Aga sellestki ei piisa. Tunne. 

Ei, mitte see tunne, mis võtab une ja söögiisu. Kuigi ka see on algul vajalik. Mitte ka see tunne, mis paneb tegema meeletusi. Kuigi ka seda on hiljem põnev meenutada. Hoopis see rahulik koosolemine, mis laseb teineteise kaisus lebades, südamel rahulikult tuksuda. Elu rütmis. 

Aga vahepeal ka mitte. Vahepeal võrsub lihtsast olemisest midagi hoopis võimsamat, metsikumat, äraarvamatut. Intiimsus. Kirg. Jaht. Kehade mäng. Täielik teineteisele avanemine. Üheskoos tõusmine taevalikesse kõrgustesse. Ekstaas. 

Armastus peaks hõlmama kõike, olles ise ääretult lihtne. Headust. Mõnu. Küllust. Imestamist. Armastus on ime.

Vajan armastust nagu õhku. Näost päris sinine ma vist veel ei ole, järelikult… Aga huvitav, kas Jumalal on mulle ka see ülalmainitud rahuseisund mingiks eluetapiks valmis pandud? See küsimus ongi vastus minu selle aasta armastuse loole. 

Tagasivaade 2022 4. osa Suhted

 Sõprus. Väga tähtis, südantsoojendav suhe. 

Mul on mitu head sõpra ja lisaks sõpruskonnad, kuhu kuulun. Olen mõelnud, et sel aastal on sõprade ring siiski veidi koomale tõmbunud. Ma ei jaksa enam nii palju suhelda ja üha rohkem pean lugu iseendaga veedetud kvaliteetajast, kõige meelsamini kodus, vaikuses ja rahus. 

Kolm-neli inimest on need, keda saan nimetada päriselt sõbraks. Neid eristab teistest avatud olek, usaldusväärsus ja vestluste sügavus. Sõber peaks tõstma ja tiivustama, minu arvates on see kõige olulisem. Ta ei pea ilmtingimata kõiges minuga ühel nõul olema, kuid võiks kanda endas sõnumit, et mis ka ei juhtuks, jääb ta minu kõrvale ja toetab mind. 

Ma ei kohtu oma sõpradega teab mis tihti, muidugi suhtlemise intensiivsus on ka inimeseti erinev. Ometi tean, et nad on vaid telefonikõne kaugusel. 

Üks sõprus sai sel aastal otsa. Algul oli mul sellega raske leppida, kuid nüüd võtan rahulikult - igale asjale on määratud aeg. Selle sõpruse aeg sai otsa, aga pikki aastaid kaunite mäletustega ei saa aga minult keegi ära võtta. Jään seda kõike, mida koos tegime ja kogesime, tänuga meenutama. 

Ka sõpruskondade osas olen valivam. Just äsja ütlesin “ei” üritusele, mis mind ei kõneta ja võimalik, et kõik seda otsust ei mōista. Siiski tunnen südames rahu, et suutsin jääda iseendaks. Suutsin tänuga keelduda. Mul oli siiski hea meel, et mind kutsuti. 

Mõni sõber või tihedam suhtluskaaskane on sel aastal ka juurde tekkinud. Minu vanuses tekivad need tavaliselt siiski mingite kindlate teemade või valdkondade ümber ja ei pruugi olla kõige püsivamad. Aga mine tea! 

Igatahes on sõprusega asjad üldjoontes hästi. Veidi kurbust on ka, aga mis parata. Sellised me, inimesed, juba kord oleme…

Tagasivaade 2022 3.osa Suhted

 Peale postitust, mis tervenisti juhtus analüüsima mu suhet Jumalaga, on loogiline, et vaatlen veidi ka selle aasta inimsuhteid. 

Need on põnevad. Näiteks suhted mu teismeliste lastega. Ei saa öelda ühtki paha sõna! Ei ole keerukas, on vahva. Vähemalt minu arvates ja vähemalt sinnamaani, kus ma ei hakka neilt midagi nõudma. Noh, näiteks seda, et nad peavad midagi korda tegema, mis juba ammu silma all karjub või lehkab. Näiteks rotipuur. Või ööbijatest sõpradest vedelema jäänud madratsid ja voodipesu. Või et nad peaksid ise süüa tegema. Sest seda nad küll ei viitsi! Pigem nälgivad või longivad poodi kommi ostma. Või et nad ei peaks igale poole oma trääni lohakile jätma, vaid kõik asjad otsemaid ära kojama. Kaasa arvatud joped ja tühjad joogipudelid. Näiteks maitsevee omad. Vaat siis läheb neil minuga keerukaks, sest ma võin olla nii vastikult tüütu ja järjekindel, et kui nad just on mõnusasti nutiseadmetesse tõmbunud, rikun oma õiendamisega kõik ära. Aga muidu on meil suhted ülihead!

Ka Helise perega on vahva. Mulle tundub, et temagi poisid tahavad alati minu juurde tulla ja oma uudistest pajatada. Näiteks tean ma une pealt, et Otto ja Rubeni sõprade hulka kuuluvad sellised tegelased, nagu Japok, Ogä ja Delfi. Kummalised nimed, arvate? Oh, mina arvasin esmalt sama, kuid siis mõtlesin, et olgu pealegi! Ju nende vanemad nimetavad neid siiski väheke teistmoodi. Viimasel ajal viin neid tihti poistekoori, Ottot ja Rubenit mõtlen, mitte Japokit. Hea oleks, kui mul oleks selleks sündmuseks ka jäätis valmis ostetud. Punane, oli eelmise korra erinõue. Loomulikult nad said selle. 

Helise endaga on nii, et me tahaks küll väga ka muul tasandil suhelda, kui et “kas sa ei hoiaks veidi lapsi”, aga kuna me mõlema näol on tegu hõivatud ja tegusate inimestega, jäävad tähendusrikkad teejoomised tihtilugu siiski tahaplaanile - kui me just ei võta seda aega mingi ülitähtsa tegevuse arvelt. Vahel, kui üks või teine meist on omadega eriti kokku jooksnud, tuleb sedagi teha. 

Nii hästi, kui olen sel aastal läbi saanud emaga, pole vist eelnevalt olnudki. Mul on kõige targem ja kõige chillim ema! Chillim ses mõttes, et kui ma ta tarkust kohe ei rakenda, vaid selle, kui õige juurde alles hiljem jõuan, ei ole tal sellest mitte midagi. Ema on mu toetaja ja lohutaja, kui vaja. Helise kõrval. Ta teab, kuidas asjad käivad, aga laseb mul eksida ja ona tõde otsida, toetades sedagi. Nad teevad nüüd palju koos ka isaga, kes ometigi töölt pool koormust võttis, 73 ikkagi. Tundub, et neilgi on vahva! 

Vend on palju välismaal, temaga suhtleme põhiliselt peretšätis. Seegi suhe on nalja ja naeru täis. Aga õde… mnjah, vaat selle lävimisega ei saa kûll kuidagi rahul olla. Seda nimelt polegi. Teema on keeruline ja selle kirjeldamiseks, veel vähem muutmiseks, pole mul ilmselt pädevust ja jaksu. Julgen siiski loota, et ükskord asjad taas muutuvad. Uuel aastal? 

Vaat sellised on suhted pereringis. Mul on vist väga vedanud. Nad on kõik mulle nii üliolulised ja armsad! 

(järgneb)