Harakas Harald istus hernehirmutise otsas ja laulis. Laulmiseks nimetame seda tegevust küll tugevate mööndustega, kuid see, et Haraldi hääleproov toimus just hernehirmutise turjal, on juba iseenesest tähelepanuväärne. Hernehirmutis on mõeldud nimelt lindude peletamiseks ja see on paigutatud maasikapeenra lähedusse, et vältida korvamatut kahju suure saagi valmimise eel. Kell seitse hommikul ei olnud Harald maasikatest huvitatud.
Mina olin kell seitse hommikul väga huvitatud kvaliteetsest unest. Et aga mu tillukese, kuid hubase suvetoa ainus aken avaneb maasikapeenra, hernehirmutise ja tänaste keerukate olude sunnil ka Haraldi püüne suunal, sattusin olema koos aeda eksinud jänesega tema väikesearvulise, kuid auväärse publiku hulgas ja hoolimata oma poolune staadiumist ühtlasi tema ande vallapääsemise vaikivaks tunnistajaks.
Öeldakse, et harakas kädistab. Kui Harald kädistaks, oleks see liialt tavaline ja ei ületaks kaugeltki uudistekünnist. Usun, et kädistamise korral poleks minu musikaalne kõrv kaugel unemaal viibides siinpoolsuse signaalidega tegelema hakanudki. Haraldi laulis. Tema häälerühmaks on midagi madalamapoolset, ütleme teine tenor kuni bariton, tämbiks aga vareselaadsete sugemetega kriiksatuste taoline heli, mis käib lihast ja luust läbi, olles seega täiesti unikaalne.
Haraldi repertuaaris olev pikk lugu sarnanes Ravel'i Bolero'le - nooti kirjutatuna olnuks see suhteliselt igav ühetaoliste kriiksatuste järgnevus. Küllap teate, kuidas Ravel tekitab Boleros teose paisumise efekti- ta lisab igale järgnevale variatsioonile ühe või mitu instrumenti. Teos jääb tegelikult suhteliselt samaks, aga kuulaja aju produtseerib lisaks creszendole müstilisel kombel ka accelerando (kiirenemise) kujutelma.
Harald tekitas sama efekti märksa lihtsamate vahenditega. Tema relvadeks publiku võitmisel oli a) kontserdi toimumise aeg ja b) palju võimsam järjepidevus, kui Ravelil. Mõlemad võtted tekitasid heliteose üüratu paisumise efekti, kuigi tegelikkuses jäi kõik samaks.
Publik niheles voodis. Harald on tõesti andekas, leidis ta üksmeelselt. (Teine pool publikust, jänku, oli selleks ajaks juba metsa kalpsanud.) Esitatav teos kogus kuuldavalt hoogu. Eriefektid toimisid suurepäraselt. Umbes kahekümne minuti peal surus publik kaks patja kummalegi kõrvale. See, mis ta kuulis, oli lihtsalt niivõrd uskumatu, niivõrd erakordne. Juba poole loo pealt tõusis publik püsti. Seda ei juhtu kontsetidel just sageli. Neljakümnendal minutil küünitas publik ruloo tagant lava suunas. Harald oli oma valge rinnaesise puhevile ajanud. Ta tugev, konksus nokk oli pärani, selg sirgus, küünised kindlalt haaramas hernehirmutise kaltsakat õlga. Kohe näha, et tõelisele kunstnikule iseloomulik tugev esinemisnärv. Sellega liigutab mägesid!
Harald nägi vägagi hästi kuulikindlate klaaside tagant vahtivaid publiku imestusest ümmargusi silmi ja tõi kiituseks kuuldavale veelgi kriiskavama passazi. Publik tammus jalalt jalale.
Haraldi häälepaelad pidasid nõudlikule teosele suurepäraselt vastu. Mis toimus aga publikuga? Publik tegi järsku täiesti arusaamatu lükke- avas viiekümnendal minutil akna ja hakkas aplodeerima! Ma saan aru küll, et asi oli seda väärt, aga mehed-vennad, see oli viga! Te ju teate, ei plaksutada ei sobi a) mitmeosalelise soolopala osade vahel b) sümfoonia osade vahel. Jah, sageli plaksutatakse nõudliku ooperiaaria lõppedes, see võib minna isegi veidi orkestri vahemängu sisse, aga ooper on hoopis teine, seal tohib ka braavo hüüda. Kunagi ei plaksutata aga keset bolerotaolist teost!
Haraldi soolo hernehimutise turjal katkes nagu noaga lõigatult. Kulminatsioon jäi kaugeltki saavutamata. Miks küll, hea Harald, miks, ägas nõutu publik- aga oli juba hilja. Harald lehvitas solvunult tiibu ja lendas minema. Ei saanud maasikaidki tänutäheks kaasa!
Röögatust muusikaimest oimeti publik vajus tagasi voodile. Muljed olid küll meeliülendavad, kuid kultuursuse tase ei küündinud kaugeltki Haraldi andeni. Publik leidis enda vabanduseks, et ka vaikus võib vahel olla kõnekas muusika. Eriti peale taolist šedöövrit, lisasid sisemised arvustajad kinnituseks.
