Tipu Jaan

 Arvan, et on aeg kirjutada Tipu Jaanist. Tipu Jaan on minu vanavanaisa ja tema ümber hõljub tume saladusteloor. Õigupoolest tundub tema näol tegu olevat lausa kellegi müütilisega, sest kui seda lugu loete, mõistate isegi, et see mees ei tundnud elu ja surma piire. Või meeldis meile seda lihtsalt uskuda. 

Tipu Jaan suri tegelikult juba 1950ndal aastal. Poos kuuri alla üles, täiendas vanaema neil puhkudel, kui see jutuks tuli. Ta ei olnud eriti hea inimene, armastas ta lisada, kuid kahjuks ei tulnud mitte kellelegi meist pähe küsida, miks. Endalt elu võtmine olla tingitud hoopis mingist haigusest ja valudest. Küllap vanaema teadis siiski rohkem. 

Tipu Jaanist on säilinud üksainus pilt. Sellest ei oska ma eriti midagi arvata. Mees nagu mees ikka. Tean, et ta oli matnud oma noorelt kopsuhaigusesse surmud naise Loviisa ja abiellunud minu vanavanaema Pauliinega, kes kasvatas ühtlasi otsekui omadena üles tema kaks orvuksjäänud tütart, Anette ja Linda, sünnitades ise veel kaks last- minu vanaema Aino ja ta sõjas surma saanud venna Kaljo. Ka Pauliinele oli abielu Tipu Jaaniga tema teine. Esimene mees, Iisak Kangro, Lüganuse jõuka talu rikas ja imetoreda iseloomuga peremees, nagu mu vanaema armastas toonitada, suri samuti noorena tiisikusse ning nende lühike abielu Pauliinega oli viljatu. 

Aga olgu nagu on, igatahes elas meieri ametit pidanud Tipu Jaan oma teise naise Pauliinega Kõnnu külas (kahjuks me ei tea, kuidas Pauliine Lüganuselt sinna sattus), suhteliselt vaeses talus ning temast ei ole peale "sita iseloomu" midagi kuulda olnud. Küll aga sai teda piisavalt ohtralt kuulda ja tunda alates sellest ajast, kui mu vanemad Kõnnu koha Eesti iseseisvumise järel erastasid ja maja uuesti üles ehitasid. Siis hakkas juhtuma asju.

Kõnnu asub paksu metsa veerel. Lähedal on arvukalt rabajärvi ning murakasoid. Padrikutes elab arvukalt metsaloomi, esindatud on ka näiteks karud. Tean, et läbi metsa viis mingi otsetee ka Kadrina kanti. Saan aru, et Kõnnu kuulus Kadrina kihelkonda, seega tuli käia sealses kirikus. Ka mõned naabertalud olevat asunud sügavamal metsas.

Mina olen sealses metsas käinud üliharva. Tunnistan, et ma lausa pelgan seda. Karu ma päevasel ajal vast väga ei karda, küll aga äraeksimist, metsas eksisteerivaid üleloomulikke jõude ja hämarust. Mulle meeldib selgus ja silmapiir, metsas on aga äraarvamatu ja segadusseajav. Ja sääsed!

Kui nüüd mõtlete, miks see metsakartus Tipu Jaani loosse peaks puutuma, siis mina arvan, et puutub küll. Vähemalt kaudselt, vähemalt hirmu näol. Hirmul on nimelt suured silmad ja teravad kõrvad. Hirm hiilib inimese sisse märkamatult ja kui ta juba platsis on, täidab ta südame pilgeni. Nii juhtus ka meiega, kui Tipu Jaan endast märku hakkas andma, aga meie temast midagi kuulda ei soovinud. Ja kõrval kohises ürgmets.

Algul olid ainult sammud. Aeglased, konkreetsed inimese astumised lae peal. Isal, tipiharidusega inseneril, oli laudade nakumise kohta oma teooria. Hiljem muutus see loomariigi mitmekesisuse teooriaks ja proovis leida kinnitust, et mõningad liigid ei pelga ka inimestega külg külje kõrval elada. Tumedad sammud aga jäid ja kogusid aina hoogu. Lõpuks leidis vist isagi, et metsseal ja põdral on targematki teha, kui meie lae peal konnata. Pisemad loomad selliseid mütakaid tekitada ei suuda. 

Siis aga läks veelgi põnevamaks. Kui inimesi parasjagu kodus polnud, astus ta ka tuppa. Oma olemasolu kinnituseks hakkas ta liigutama asju. Algul vähem, siis juba üha julgemalt. Kui Kevade raamatus viisid rotid kapsaraua ära, siis Tipu Jaan lihtsalt laamendas. Näiteks tõmbas ta laudlina koos sellel asetsevaga põrandale, lükkas raskeid asju ümber, lülitas raadio üürgama, kiskus pilte seinalt- ühesõnaga tekitas totaalse segaduse ja muidugi kergitas jõudsalt ka hirmufooni. 

Täiskuu ajal olevat olnud eriti hull seis. Ema põgenes tihtilugu öösel kabuhirmus Kadrinasse vanaema juurde, kui isa linnas tööl oli, olgugi, et päeval tegi ta endale asja loogiliselt selgeks ja ööseks jättis raadio mängima. Kui ikka lae peal lausa hüppama hakati, katkes ka tema kannatus ja murdus igasugune taluvuspiir. 

Mind külastas Tipu Jaan ainult korra, seda luupainaja näol. Ta tõstis mind voodist otse lae poole, ma ei saanud ei liigutada ega hingata. Tundsin end kaduvat kuhugi sügavikku. Püüdsin elu eest võidelda, mu karjumist kuulsid teisedki. Kuidas tulema sain, täpselt ei teagi. 

Kõige selle möllamise kõrgaeg oli umbes kakskümmend viis aastat tagasi. Kõnnu maja taastamine sai aga alguse kolmkümmend pluss aastat tagasi, siis, kui toimus maade tagastamine. Nõukogude perioodil sai vaene maja vene sõdurite poolt täielikult ära rüüstatud. Ehk ei saanud Tipu Jaan algul aru, et tegu on omadega?

Elus on palju asju, mille kohta puudub seletus. Tipu Jaani tegevus on üks salapärasemaid teemasid mu teadvuses. Tahaksin küll uskuda isa versiooni füüsikaseadustest ja zooloogia omapäradest, mingil põhjusel haarab mind aga ka müstika valdkond ning elu ja surma õhkõrnad piirid. Ja muidugi psühholoogia. Hirmu teema. 

Minu meelest oleksid nad pidanud kutsuma kirikuõpetaja, kes selle maja ära õnnistaks. Minu teada seda aga ei tehtud. Tipu Jaani jaks aga rauges tasapisi sellest hoolimata. Isa ehitas teisele korrusele magamistoad. Saabus vaikus. 

Nüüd on juba palju-palju aastaid täiesti rahulik. Ka täiskuu ajal. Ainult see mets... seda pelgan siiani. 

Mõtisklus

 Ma ei tea, kui andekas ma olen. Mul pole õrna aimugi, kui kõrgele mu tiivad mind päriselt kannaksid. Tean ainult seda, kui vähe olen suuteline oma täit potentsiaali kasutama ja see muudab mind vahel nõutuks ja kurvaks. 

Käisin täna Draamateatris vaatamas etendust "Solist", mis rääkis värvika eluga pianist Käbi Lareteist. Peatumata pikemalt sellel, et tegu oli ääretult puudutava teatritükiga, pani see mind enese elu üle veelgi sügavamalt järele mõtlema. 

Käbi Laretei pühendas oma elu klaverimängule. Lisaks oli tal arvukalt keerukaid armusuhteid, mis muutsid ta isiksuse veelgi põnevamaks. Ta oli tõeline daam. Tundlik naine, särav isiksus. Kannatajaks jäi aga kodu. Lapsed. Etenduse lõpus loeb ta ette oma tütre kirja, kus too kirjeldab oma valu ema üle, kes alati läks, pikkadeks perioodideks. jättes teda ennastunustavalt nutma ja kes ei olnud kohal isegi siis, kui oli füüsiliselt olemas. Seda kirja oli tohutult südantlõhestav kuulda, mul olid pisarad silmis, ometi tundsin, et mõistan seda muusikust naist. Mõistan tema valikuid. 

Andekaid ja inspireerivaid inimesi ei ole just ülemäära palju. Kõik see imetlusväärne, mis inimesele antud, ei tule aga kaugeltki mitte sõrmenipsust, vaid tähendab tohutut tööd, sügavat keskendumist ning kindlasti ka õnne ja riskijulgust.

Minu elus on olnud kõike etapiti. Mäletan aega, mil harjutasin tunde ja tunde klaverit ja mul hakkas minema tohutult hästi. Siis aga pidurdusin sel teekonnal ja jätkasin oreliga, mis tundus perspektiivikam. Orel on ühest küljest olnud alati minu kutsutud ja seatud teekond, teisest küljest tunnen end olevat võimalikust tipust vägagi kaugel. Põhjus on lihtne- iga kord, kui end mingi konkreetse ülesastumise jaoks üles töötan, järgneb sellele suur langus. Vaja oleks ühtlast tõusu, aeglast, kuid vankumatut. Seda ma aga enesele lubada ei saa. Mul on kodu, lapsed, muu elu.

Seega seisangi nüüd, neljakümnendate eluaastate lõpul, silmitsi tõsiasjaga, et ega ma eriti orelit mängida ei oska. Ei, ärge saage valesti aru. Eesti mastaabis olen täiesti arvestatav mängija, eriti ajaperioodil, mil end soolokontserdi jaoks üles töötan ja selle ka edukalt kuulajateni toon. Aga teate, see ei ole päris maailm. See ei ole karjäär. See on vaid millegi napsamine millegi arvelt, südames igatsus, mida kõike veel teha suudaksin, kui... Ah, neid kui'sid on liiga palju. Ma ei oska nende vahel laveerida.

Ka teraapia valdkonnas on mul tohutult palju ideid, mis viiksid tippu, kuna teatud nišid on ka sel maastikul täitmata. Aga ma ei hakka kirjutamagi, kui palju ressursse selline turulesööstmine nõuab. Soolokontserdiga võrdväärselt, ehk pikemalt ja ajaliselt enamgi. Jällegi seisan tõsiasja ees, et lagi jääb kaugelt vallutamata. Ma ei jõua laste ja oma majapidamiste kõrvalt. Lihtsalt ei jõua.

Ehk küsib mõni, kas seda kõike päriselt tahangi. Muidugi tahaksin! Muidugi. Aga ma surun selle tahtmise alla ja te ei näe seda. Mul ei ole nagunii aega, et regulaarselt harjutada, et uut repertuaari õppida, et vanagi töös hoida. Praegusel kujul olen lihtsalt üks koba, sest orel pillina ei halasta. Orelil saab väga hästi rooste minna. Orel maksab vägagi valjuhäälselt valenootide ja ebapiisavuse halastamatu väljatoomise kaudu kätte. See kurvastab mind, aga ma ei saa mitte midagi parata.

Te ei näe ka seda, kuidas lastega tõrelen, kui nad pole mõistnud endale ise süüa teha. Tunnen süüd ja tõrelen, kuna tunnen, kui tüütu tegevus see mulle on. Näidendis ütles Käbi Laretei selle kohta tabavalt: "Loomulikult on Debussy palju inspireerivam, kui pesemata nõud." Ongi. 

Kindlasti oleks mu lastele sobivam kodune ema, aga mulle see ei sobi. Ma pean ära käima! Pean arenema! Kas nad mõistavad?

Olen ostnud meie elu lihtsustavaid kodumasinaid, aga minu kohalolu need ju ei asenda. Ehk ma ei olegi reaalselt nii pikalt eemal, kui mõni üheksast viieni töötav ema, küll aga on mu mõtted pidevalt mujal. Ma tahaksin rahulikult musitseerida, kirjutada, luua. Mõtlen vahel närviliselt, et kui nüüd selle roa ometi valmis saan, ehk siis... Aga paraku olen siis juba liiga väsinud. Ja siis vihkan taaskord kööki, söögitegemist, kogu seda mõttetut laga, mille likvideerimine nii palju väärtuslikku aega ära võtab. Ma ei vaja sööki. Aga nemad vajavad.

Ilma lasteta poleks aga mitte mingit mõtet. Mingi osa minust tahaks nendega olla, tahaks palju enam nende arengule panustada, tahaks neid viia ja näidata, tahaks end nendega jagada. Ma ei ole emana rakendanud pooltki oma potsentsiaali. Olen kui tühikargaja, kes vahel ilmub ja käib, siis aga kaob, siis on väsinud... Minu peale ei saa eriti kindel olla. Mul on nii kahju. 

Ja siis ma langengi. Ja laman. Ja ei tee mitte midagi. Ma tean, et ei ole elus mitte midagi saavutanud. Et kõik on jäänud poolikuks. Et kõigest, millest kinni haaran, pean varsti jälle lahti laskma, sest teised asjad tahavad ka tegemist. See pole edasiminek, pole ka tagasilangus. See on otsekui arutu karglemine. 

Hüplen nagu laps küpsete viljadega õunapuu all- alumistelt okstelt aeg-ajalt ehk õnnestubki mõni ubin haarata, kui hüppeks hoogu võtta, ülemised jäävad aga minust kindlalt puutumata. Ometi tahaksin neidki, punaseid, häid...

Pean nüüd jälle minema. Kullaprooviga tulemust pole kusagil, ei kodus, ei tööl.

Eks olen siis lihtsalt hakkamasaaja. Selline keskpärane. 

Verandal

 Ja männid tolmlevad taas.

Kollakas vaip katab ühtlaselt kõnniteeplaate, verandat, käsipuid, aiamööblit, aknalaudu ning laiutab taimedel ja murulgi. Ta eemaldub aevastamapaneva pahvakana, kui klopin lamamistooli või aiatoolide patju. Teda jagub kõikjale. 

 Mu silmad kipitavad veidi. Ei, ma ei tea endal olevat allergiat, küllap on see hoopistükkis ekraani passimisest, küll aga nuhutavad mu ninasõõrmed seda hiliskevadele ainuomast lõhna, sirelite ja kastaniküünalde, meelespeade ja tillukeste piibelehtede, äraõitsenud võilillede ning mahalangenud forsüütia kollaõite uimastavat segu.

 Pesin veranda männitolmust puhtaks. Sättisin verandalauale säravvalge lina. Asetasin sellele Gustav Klimti Suudlusega kohvitassid, alustaldrikud, kummalegi ühe, ning sama sarja südamekujulise vaagna. Nende kõrvale sättisin mustast marmorist vaasi meelespeadega. 

Kummalegi taldrikule libistasin ühe suussulava Pavlova. Meie kodupoe kohvikus müüdavad on iseäranis head. Vaagnale olin mõelnud veidi soolakat vetikakrõpsu, hea magusale peale hammustada ning hapukaid füüsaleid. 

Selga panin oma lemmikkleidi. Värvisin huuled erkpunaseks. Minu meelest kannab see värv nimetust elujanu punane. Astusin verandale.

Viimasel ajal on iseäranis kerge. Mulle tundub, et olen taas Jumalale sammukese lähemal. Viimane aasta läks ju hirmsaks rabelemiseks. Tekkisid mitmed "käärid", isegi mu enda sees, mis siis veel muust rääkida! Mu enda tunnetus oli habras ja praguline nagu esimene jää, aga mitte seetõttu, et oleksin rumal, vaid sellepärast, et ma ei olnud päris iseenese päralt. Lubasin sinna kamaluga võõrast energiat, mis muutis mu taju häguseks. Liikusin õiges suunas, kuid mitte iseendana, vaid sellena, keda minust oodati- kuid ootusi oli palju ja need olid vägagi erinevad. Mina, hea laps, tubli esimene, püüdsin muidugi kõiki täita, aga külvasin vaid arusaamatust, täiendavat segadust, ilmselt isegi ärritust. Mängisin topeltmängu mõtetega eetilistest normidest ja iseenda vajadustest, aga ei lubanud kõneleda südame häälel, Jumala puudutusel. Võimalikest eksiõpetustest pettununa otsisin otseteed seal, kus käänakud on loogilisemad või siis vähemalt minule sobivamad ja Jumala ligiolu ilmsem. Ma ei lubanud endal näha medali mitut külge, sest valides ühe suuna, pidanuks otsekui teise ära nullima. Ja mitte iseenda pärast, vaid seetõttu, et nii tundub teistele loogilisem. Aga Jumala jätsin neis sise- ja väliskõnedes kõrvale. 

Jumal ei ole ju mingi paindumatu üksus! Ta on elu ja voogamine.

Võtan verandal istet. Kallan tassidesse kuuma kohvi. Imeilus serviis! 

Ärge küsige, kes on mu kõrval. See pole oluline. Tähtis on see, kes olen ma ise. Kas istun oma kehas rahulikult või rabelen sealt ikka ja jälle välja, teiste eludega tegelema, oletama, mis mõtleb üks või kuidas käitub teine. Teate, puudutavad lood sünnivad eelkõige siis, kui neis on ka kõrvetadasaamisi, sohu eksimisi, peataolekut. See on osa inimlikkusest ja usun, et Jumal vaatab siinkohal halastava pilguga. Muidugi, eks mullegi ju sobib tegelikult kõige rohkem see, mida ka ühiskonnas normaalseks peetakse. Kuid tunnete tasandit ei saa niisama lihtsalt kõrvale lükata. Nüansse, mida ümbritsevad ei taju. Ainult mina.

Olen pidevalt otsinud kedagi erilist. Miks ma pole taibanud, et olles ise eriline, on see soov juba täidetud? Erilisuse mõõdupuu võib olla liiga seinast seina ja ebaturvaline, et seda täiendavalt oma ellu soovida. On juba piisavalt olnud neid erilisi, kelle poole küünitades iseendast välja kukun ja kogu ümbruskonna pahupidi keeran. Aeg on oma erilisust kogeda. Näiteks tänases päevas.

Koogid on taldrikult nagu imeväel kadunud. Kohvist on järgi vaid vaevuaimatav lõhn. Mina aga olen alles. Iseendas, mitte endast väljas. Rahulolutundega, et hetkel on asjad nii, nagu nad parasjagu on. 

Linnud rõkkavad lausa ennastunustavalt!

Ekstaas

 Mai õitesajus tajun õiget olemise indu

kesk tärk'vat rohelust, mis juunis õnnest joobnuks muudab

pilk taevas, jalus kevadtuul, seal püüan sinilindu,

kus olla ma ei saa, kuid kuhu Looja kanda suudab.

Kus olla ma ei saa, seal tõuseb kõrgemale taevas,

mis igaviku raja mulle nähtavamaks teeb,

end vaikselt õõtsutan nüüd õite iluehteis laevas

üll päiksekiirtest kleit ja kaelas pärlikarbikee.

Õnn kokkuleppel tulla saab ehk poolde teele vastu

kui äratuntavaks saab viis, mis mulle seatud märgiks

vast keegi aitab üll ka armastuse õnnesärgiks

kuldsillale ei muidu julge ealeski ma astu'

eks naiselikkust ennegi on kevad võtnud panti

kuid ealeski ei südant, paisund pungades mis anti..

Kevadmõtted

Juba mai lõpp. 

Elu on olnud nii intensiivne, et pole aega ei loodust vaadelda ega linnulaulu kuulata. Aeg-ajalt siiski näpistan enesele mõne erilise pooltunni oma erilises aias. Sätin end mugavalt lamamistooli, heidan fliisteki õlgadele ja lihtsalt olen…

Ma ei tahaks nii palju mõelda, kui mõtlen. Tundlikkus on minu suurim sõber ja vaenlane. Tema vend tunnetus annab mulle liig tihtilugu niidiotsa kätte, mida ma innukalt harutama hakkan. Aga oskan ma seda siis puntrasse keeramata teha! 

Elu saab elada väga lihtsalt. Inimese vajadused on tegelikult minimaalsed, no heake küll, kolme teismelisega pere omad pisut suuremad. Mina olen aga klassikaline takerduja. 

Kõige sagedamini takerdun oma mõtteisse. Mõttelõng on üks eriliselt sitke nähtus, ta katkeks justkui väga lihtsalt, samas põimides end komakohalt näiliselt uuena järgmiseks mõlgutuseks. 

Kui mõttelõngaga hooletult ringi käia, näiteks aias ringi tuuseldades, niites või põõsaid lõigates, võib sellesse kinni jääda ja ninali kukkuda! Ei tohi mitut asja korraga teha! 

Parem pole olukord ka siis, kui mõttelõnga heietades rahulikult voodil lamada. Oi, see mõttelõng võib su nii tugevasti sängi külge köita, et ei suuda mitu päeva oimugi liigutada! See tähendab, et mitte midagi tehes tulevad ikka need kõige hullemad mõtted pähe. 

Tundlikkus määrab suuna, kuhu mõtetega tüürida. Miskipärast tirib tundlikke inimesi ikka sohu või rappa, kuigi tahaks hüüda, et “halloo, mina olen see mere-tüüp”! Meri ja tuul pühiksid ebaadekvaatsed mõtted koheselt minema, kui neil tegutseda laseksin. Millegipärast ma vahel ei lase. 

Tundub, et tundlikkuselt pärineb lugude tumedam pool. Õigupoolest mässib tundlikkus end vahel lausa kaelani mustadesse värvidesse. Oleks vaja kolmandat kaaslast, näiteks realistlikkust. Vaat siis oleks alles tugev trio!

Nagu trio mu mändide otsas- ühel linnul otse mu pea kohal on sada viisi nokas. Vahepealne refrääni osa annab tunnistust, et tegu on tõepoolest ühe ja sama vidistajaga. Teine viskab tiiskanti vahele- samuti variatsioonidega. Kolmas on aga tüüpiline trillerdaja. Nende koostoime on kõrgehäälne, kuid rahustav. 

Või mu enda trioke. Lõbus, muretu ja helge Lisann, veidi tusasem ja ettevaatlikum, aga samas sügavasisuline Loviisa ning kärsitu, liikuv ja südamlik Karl Johann. Igaüks ise näo ja teoga, aga tublid ja hakkamasaajad kõik kolmekesi. 

Minu mõttelõng võiks olla kirju, tulbikirju, otsekui peenral. 

Või hüpelda lindude kombel männiladvus. Või kanda mu lastele omaseid jooni. Linnulaulu saatel. Tuju oleks kõigil lahke. Kes see kaunil kevadel ikka kurvastada tahab! 

#[Hashtag] armastus

 Heliredelitpidi viib lakka

Arm, mis roosteselt lõputa näib

Mõtete selgus lööb hanguga takka

Tunnetetulvale sulg seotud sappa

Laka all kukena kiremas käib…

#[Hashtag] armastus- ridade vahelt

loeb see, kes oskab ja näeb see, kes teab.

Väitlus ja varjatud sõnumid. Kahe-

vahel on keerukas sündmusteahel.

#[Hashtag] armastus- valus, kuid hea…

Segi paisatud tõde ja tegu

läbi ihu käib kõrgemal vaim

#[Hashtag] armastus- nii kukub kägu

võõras pesas, varjates nägu,

pahupool pinnal

kuulihaav rinnal

kasvavast koidikust kahanev aim

#[Hashtag] armastus- ridade vahelt

hanguga takka viib ainuke tee,

Redelist üles ja helide vahel

Kaelas keerukas tundmusteahel

#[Hashtag] armastus- ilmutustee…

Ilus, kuid hirmus on see. 

Mees ja auto

 Mehel peab olema auto. See oli nüüd selgemast selgem. 

Mitte et tal endal ei oleks autot olnud, oli, oli, peaaegu uus ja pilkupüüdev veel pealekauba, aga tema auto oli mõeldud ikka tema sõitudeks. Üheskoos sõidule minekuks oli mehepoolne masin lausa hädavajalik. Selles peitus lausa pool mõnu.

Tänapäeval kasutas üha enam kontoritöötajaist poissmehi trammi. Ta oli sellest trammi-sõnast lausa tüdinud! Aga kus sa siis ütled, et sinuga ma välja ei tule, sõida oma trammiga seenele- see poleks ju viisakas! Pealegi püüdsid nüüd kõik roheliselt mõelda ja trammiga tööle sõitmine oli oluline osa rohemeelsusest. 

Ta oleks tahtnud, et nad tuleksid talle autoga värava taha, avaksid galantselt ukse ja tema saaks mugavalt esiistmele vajuda. Nii ta mõtles ja mõnega oli nii ka läinud. 

Näiteks Tõnu. See auto oli lumivalge ja nii puhas, et sisenemise eel tahtnuks lausa jalad tolmust puhtaks pühida. Tõnu auto oli muidugi erakordne ka oma hinna poolest, aga see polnud kindlasti peamine. Peamine oli see, et tema istme kõrval uksetaskus ootas alati pudel vett ja pakk salvrätte. Milline hoolitsus...

Oli muidugi ka teistsuguseid autosid. Ebamugavaid, lohakil või suisa räpaseid. Neis sõites ei tekkinud muidugi mitte mingisugust romantika-tunnet. Tuli lihtsalt ära kannatada ja loota, et ehk sõidutatakse varsti koju tagasi. Räparuudidel ei olnud ta silmis erilisi shansse. Tutvuse algul tuleks ikka veidi pingutada ka. 

Mehed võiksid läbi naise silmade vaadata püüdes mõelda, kuidas naisele atraktiivne olla, arvas ta. Aga need ei osanud. Mõelda vaid, aastavahetuse paiku oli jälle üks "trammimees" külje alla pugenud. Tema nimi oli Marek. Ta püüdis Marekiga vägagi viisakas olla, aga kui tuli välja, et ta autoga ei sõida ega kavatsegi sõita, kadus tal mehe vastu igasugune huvi. Ainult invaliid või väga kuulus inimene väärinuks ehk naisepoolset sõidutamist. 

See Marek aga käis nagu uni peale, et võetagu teda auto peale. Tahtis külla tulla. Õnneks oli sel mehel teisigi mittetoredaid omadusi, millele viidates sai küllakutsest ära laveerida, aga hiljem võdistas ta just selle fakti peale kõige rohkem õlgu, et võõras mees nii nahaalne võis olla, et ilma igasuguse häbitundeta tema autosse tahtis ronida. Daam pole ju mingi taksojuht!

Ta oli niisiis täitsa hädas. Kuidas oleks siis näiteks spontaansusega? Ütleme, et ärkad laupäeva hommikul üles ja mõtled, et sõidaks õige täna Haapsallu. Selline asi ei tuleks ju kõne allagi! "Trammimees" kas keelduks või ootaks, hambad laiali, kuni talle järele sõidetaks. Kolmas, harvaesinev võimalus oleks ka see, et ta hakkaks trammide ja bussidega tema juurde koperdama, aga selleks ajaks, kui kohale jõuaks, oleks igasugune väljasõidu isu juba kadunud. 

Autota mees võis vabalt olla ka kooner, kes iga senti peos veeretab. Selline ei raatsigi niisama Haapsallu sõita, Võrust rääkimata, kuhu oleks ju samuti vahel tore autonina suunata. Lihtsalt niisama, mereäärele vahelduseks. Koonrid on ühed hirmsad inimeseloomad, mõtles ta veel ühele ohule. 

Kuidas tuttavaks saamise korral kohe ja valutult ära märkida, et autota mehed ei lähe, ilma, et see kõlaks upsakalt või ülbelt? Selle üle juurdles ta päevast päeva. Äraütlemisedki läksid üle kivide-kändude, väljamõeldud ettekäänete kaudu. Arvavad muidu veel, et ta on raha peal väljas. Nagu auto oleks eriline jõukuse näitamine. Ei ole! Auto on lihtsalt mugav võimalus üksi või kahekesi või perega kuhugi sõita. Autos ei roni sulle keegi selga!

Nii mõeldes unustas ta, et ehk oleks tuttavaks saades võimalik "trammimees" auto ostmiseks ära rääkida. Ehk on tal loadki olemas. Ei, sellist varianti ta ei kaalunud. Tema mulje oli juba esmakõnelusel rikutud- juhul kui mehel auto puudus. 

Ta ei saanud sinna midagi parata. Vallaliseks jäämine oli iga päevaga üha käegakatsutavam. Trammid aga muudkui vurasid. Edasi-tagasi.