Suur tädi

 Täiskuu aeg läheneb taas. Ega see kiriku kontekstis midagi muud erilist tähenda, kui et nad on lihtsalt veidike aktiivsemad. 

Suur tädi on kirikus käinud ennegi. Ta teab täpselt, millal tulla- veidi enne jumalateenistuse lõppu. Suur tädi teab hästi, et kirikusse räpasena ei tulda. Seetõttu käib ta tavaliselt enne sisenemist ka pesus ära. See, et meie kiriku WC kraanikauss on imetilluke, suurt tädi ei heiduta. Ta muudab kogu tualettruumi duširuumiks. Inimesel peab ju ometi fantaasiat ka olema! See, et teised wc külastajad peavad hiljem nagu basseini hüppama, pole üldse mainimist väärt. 

Seejärel siseneb suur tädi uhkelt kirikusaali. Selleks ajaks on jumalateenistus jõudnud armulaua osani. Suurele tädile meeldib armulaud väga. Armulaud on suure tädi jaoks nagu pääse hilisemale koguduse koosviibimisele, kus saab rohkelt süüa. Suur tädi teeb püha näo ette ja jääb ootele. 

Mitte keegi ei tea, mis keeles suur tädi räägib. Või kas ta üldse räägib. Suur tädi ei räägi nimelt kunagi kellegagi. Ta võib vabalt olla tumm. Või kurt. Või mõlemat. Küll aga ei kannata suur tädi näljahäda käes. Samuti ei saa öelda, et tema läheduses oleks tunda vaesust, räpasust või pesematust. Kui mitte teisiti, siis kirikute kraanikaussides saab igal juhul suurepäraselt puhtust hoida. Suur tädi ei ole ka kurb, vastupidi! Tema olekust peegeldub rõõm ja rahulolu.

Kui armulaud algab, manitseb kirikuõpetaja tavaliselt inimesi põlvitama vaid kohtadel, mille märgiks on altarivõrele asetatud valged rätikud. Siis saavad kõik hoida turvalist distantsi. Suure tädi kohta see manitsus ei käi. Suur tädi ei saa mitte ühestki keelest aru. Või on tal kirikus viibides lihtsalt sisemine dialoog käsil. Või äkki on tõesti kurt.

Kuna täna on päev, mil kuu on võtnud peaaegu täiskuu mõõtmed, oli ka suur tädi iseäranis otsekohene. Ta tormas armulauale esimeste hulgas ja loomulikult prantsatas maha kahe pitsilise rätiku vahele. Ei, ärge saage valesti aru, valele kohale prantsatab ta absoluutselt alati, täna oli vahe lihtsalt liikumise kiiruses ja väljapoole peegelduvas enesekindluses. Seal ta siis kõrgus, suusamüts uhke majakana pealael ja tundus olevat õnnelik. 

Kirikus lihtsalt ei saa inimestelt nende õnne ära võtta. Seetõttu vaatasid kõik teised kusagile mujale. Suur tädi oli nagu jõehobu elutoas, kellest kõik seinaääripidi mööduvad. 

Ma arvan, et suur tädi võib ka tegelikult olla päris õnnelik. Iseäranis täiskuu ajal. Aga miks mitte ka tavalisel, rutiinsel perioodil. Nii chilli eluviisi ei suuda viljeleda kaugeltki mitte kõik. Tehke järele!

Rahalugu

 Teenisin esimese päris oma raha, kui olin 14-aastane. Käisin selleks Veepuhastusjaama territooriumil heina riisumas. Töö kestis iga päev kella üheksast üheni. See ei olnud eriti kontimurdev, kuid sellest hoolimata mõistsime ka luuslanki lüüa. Koos naabritüdrukuga. 

Teenisin tehtud töö eest veidi üle kolmekümne rubla. Tahtsin selle raha eest endale mustad kingad osta. Sügisel sõitsimegi ema ja tema paljude töökaaslastega muusikakoolist Leningradi-reisile, minul rahakott kaasas, et unistus mustade kingade ostust teoks teha. Ilmselt Tallinnas seesuguseid ei müüdud, miks muidu suutsin teenitud raha nii kaua puutumatuna hoida. 

Sõitsime öörongiga. Meil olid neljased kupeed. Mina magasin üleval. See polnud päris turismireis, vaid külastati ka mingit vene muusikakooli, kuid vaba aega jäi siiski piisavalt.

Mäletan, et elasime kusagil kohalikul Lasnamäel, kõledas ja koledas paigas, vist mingis ühikas, kuhu tuli trolliga tohutult pikalt loksuda. Kuid seegi ebamugavus ei võtnud reisilusti vähemaks. 

Ühel päeval Gostinõi Dvoril see siis juhtuski. Kaubamajas oli tohutu trügimine. Mind muljuti igast küljest, vaevu suutsin ema varrukast kinni hoida ja mitte ära kaduda. Viimaks saime veidi hingamisruumi ja peagi nägime ka poodi, kus parasjagu müügil... mustad kingad! Võtsime aga ausate nõukogude inimeste kombel pidulikku sappa ning lõpuks jõudis järg ka meieni. Kingad olid kallid. Seitsekümmend rubla! Ema pidi poole juurde panema.

Kassas selgus aga kibe tõde- mu rahakott oli läinud! Seda see trügimine siis eelnevalt tähendaski. Need olid vargad, kes ummikut teeseldes väikese tüdruku rahakoti omastasid! Tumepunase, krokodillinahast, isegi see on mul täpselt meeles! Te ei kujuta ette, mida tundsin. Minu esimene omateenitud raha...

Ema ostis need kingad mulle ise. Kibe tunne saatis aga mind veel pikka aega. Miks ma ei olnud valvsam, miks hoidsin rahakotti suures kotis, kuhu oli lihtne ligi pääseda? Aga ma ju aimanudki!

Vähemalt tuli sellest lugu, mida täna meenutada.

Ära plära

 Ilmutan küll tublidust märksa vähem, kui päris aasta alguses, aga pole viga. Pean oma asju õppima veelgi paremini planeerima. Tunnen end praegu olevat päris heas arengufaasis.

Üks lause, mille uusaastalubaduste listi veidike hiljem lisasin, on "ära plära". Piir, mil jutust saab plära, on õhkõrn. Mina seda hästi ei tunneta. Vahel on nii mõnus telefonitsi või ehk ka külas olles erinevaid maailma asju arutada. Aga kas olete tähele pannud, et vestlus, mis algselt tundub kosutav ning ergastav, võib hakata mingil hetkel tohutult väsitama. Ja siis ei suuda seda enam lõpetada. See pole muide üldse seotud vestluspartneri toreduse või mitte-toredusega (tüütutega ei jaksa ma väga üldse vestelda). Kui ma oskaksin kaugelt enne seda, kui letargia ja suutmatus peale tulevad, kõne rõõmsalt lõpetada või külast koju minna, oleks kõik hästi. Külalisega, kes peale toredat õhtut veel üht-teist heietades lahkuda ei soovi, on muidugi keerukam.

Aga keskendun ikkagi eelkõige iseendale. Miks ma kaldun vahel plärama? Miks ei taju ma piiri, kus on kõik oluline selleks korraks öeldud? Äkki on küsimus jällegi enesehinnangus? Äkki ootan alateadlikult, et hoopis teine lõpetaks kõne või kohtumise? Võibolla on mul piinlik tõmmata järsku piiri ja minema kõndida? Ma ei tea!

Igatahes pean olema valvel. Me vajame inimesi enda kõrvale, kuid pikad, sisutud või vaid paari erinevat mõtet kordavad jutuajamised, eriti need, mis mitte kuhugi välja ei vii, on ilmselgelt tohutud ressursi raiskajad. Võin olla peale sääraseid dialooge (või monolooge) päris teovõimetu. Aga ometi tulen alles nüüd selle lihtsa asja peale- ära plära! Jah, mina, lobamokk.

Olen jube hea kummivenitaja. Tegelikult saab inimese kõnest väga hästi aru, kui ta tahab lõpetada. Teraapias panen näiteks viimaste lausete ajal vaikselt asju kokku. Asetan pastaka pinalisse, võtan märkmepaberi aluselt ja sätin selle kliendikausta. See kõik annab inimesele sõnumi, et aeg hakkab selleks korraks otsa saama. 

Miks ma sedasama taktikat siis sõpradega-tuttavatega plärasse langedes ei kasuta? Kõik saaksid ju aru ja aitaksid peatsele tšau-ütlemisele omalt poolt kaasa. Äkki on siis, kui oled juba piiri ületanud,  nagu joodikul, kes jälle tsüklisse sööstab- et enam pole midagi teha? Ja siis tiksudki kogu oma toreduses telefoni otsas või võtad külas olles veel mõne lonksukese veini. Ei lähe ära, mkmm!

Mulle tundub, et "ära plära" on hea lause. See sisaldab uskumatult palju. Tõtt öelda- puhas motivaator tegusamale elule!

Null perenaist

 Mõtlesin hakata veel tublimaks ja valmistada nüüdsest peale lastele iga päev ka sooja toitu. Noh, õhtuks või nii, lõunat ja oodet nad söövad õnneks koolis. 

Täna otsustasin, et teen kanasuppi ja eriti-tubliks-saamise boonuseks viskan hooletult ka ühe rootsi kringikese ahju. Tean, et need kaks rooga ei tundu tublile perenaisele mingi eriline hookuspookus, ega mullegi mitte, aga ometi päädis asi sellega, et ma lõikasin, hakkisin, riisusin vahtu, veelkord lõikasin, hakkisin, koristasin laga, segasin, valasin, tõstsin, koristasin laga, sõtkusin, mõõtsin, sõtkusin veel, lisasin, sulatasin,  koristasin laga ja nii edasi!!!

Kell on jube palju. Ma ei ole harjutanud. Näpuotsagagi mitte! Ma ei ole üldse midagi mõistlikku teinud! Supp tuli muidugi hea ja kringel pole veel valmis, aga teate... jään edaspidi siiski rohkem valmistoidu- tüübiks. Ka poest saab suhteliselt tervislikku kraami, kui teadlikult osta. Kõike ümbritsevat, mis toidutegemise juurde käib, ja mida nimetan lühikese sõnaga "laga", on minu jaoks ikkagi liiga palju ja liiga ajamahukalt.

Muidugi nädalavahetustel teen tavaliselt ikka ise süüa- ja mitte vähe! :)

Süsteemi orjad

Saime trioga uued ID kaardid kätte. Kõik, mis eelneb nende valmimisele, on nüüd väga mugavaks tehtud. Avalduse saab esitada elektroonselt, kodus tugitoolis istudes. Piltide tegemiseks tuleb küll minna PPA kontorisse kohale, et need sealsetes boksides teha lasta, meie aga valisime ühe teise fotoboksi, kust saime pildid otse minu meilile ja sealt juba edasi avaldusele. 

Dokumendid valmisid vähem kui nädalaga. Kättesaaminegi sujus ning teenindus oli viis pluss.

See, millest tahtsin aga kirjutada, on aga hoopis PPA suhtumine oma töötajatesse. Mõelda vaid, nad istuvad pikad päevad oma töölaua taga ja teenindavad minusuguseid dokumendi taotlejaid sinine mask ees ja kilekindad käes!  Kõik peavad inimväärikuse alandamisele alluma. 

Kas tõesti leidub väikeseid tigedaid omikorone ka arvutiklahvide vahel? Hüppavad need tõesti sealt ka töötajaile suhu? Kliendi ja töötaja vahel on ju klaasist sein! Kompenseerivad säärased “ohutusabinõud” tõesti inimese õigust ja vajadust hingata pika tööpäeva jooksul puhast õhku? 

Mul oli seal kuidagi imelik ja kurb. Need tublid inimesed tundusid seal nagu orjad. Täiesti lolli süsteemi orjad…

Meenutuskarp

 Olen endiselt igapäevase harjutamise lainel! Mul on nii hea meel sellest teada anda!

Aga täna kirjutan hoopis muust. Karl Johann oli oma kapist välja tõstnud ühe minule kuuluva karbi. Tõin selle oma tuppa ja tõstsin sisu välja. Kui palju põnevat avastasin seal olevat! 

Leidsin sealt näiteks oma esimese abiellu astumise avalduse, täidetud korrektselt minu ja minu poolt armastatud meesisiku poolt, ühes tasutud riigilõivuga, mis oli toona, 1993.aastal 15 eesti krooni. Olgu siinkohal öeldud, et see abielu jäi väga hullude asjaolude tõttu sõlmimata, küll aga tõi selle meenutamine veidi esile toonased tunded. 

Ootasin sel ajal oma esimest last. Olin 19 aastat noor, täiesti segaduses ja eluvõõras. Hoidsin maailma kramplikult oma õlul, otsekui kukkunuks see muidu kildudeks. Eriti sellest hoidmisest muidugi kasu ei olnud. Elu liikus ikkagi omasoodu ja see mis kildudeks pudenema pidi, see ka pudenes. Ma lihtsalt ei teadnud veel, et suures plaanis toovad killud õnne. 

Ah, mis seal veel oli! Samal, minu esimese lapseootuse ja muude segaduste ajal, tiirutas orbiidil üks soomerootsi mees, mingi isa töökaaslane või äripartner. Ta sai küll minult rahuliku korvi, kuid saatis sellest hoolimata lugematul arvul kaarte ja kingitusi. Vaat need leidsingi sealt toredast karbist. 

Samast, 1993. aastast on pärit ka kaks kaarti, millel mulle  pühendatud armastusluule. Kahjuks või ōnneks sai seegi rüütel korvi, kuid praegu hindan tema luuleandi ja julgust nende luuletustega oma tundeid väljendada suurepäraseks! 

Samas karbis oli veel kirjavahetus mu kalli sõbrannaga, kes sünnitas oma esimese lapse neli kuud enne mind. Ah, kui armsad me olime ja kui palju need kirjad mulle toona tuge pakkusid! 

Ja minu päevik... Paks, kõvade pruunide kaantega saladuste hoidja. Jaa, ma tunnen seda habrast noort tüdrukut, kes seal oma mõtteid ritta sätib. Lasen tal rahulikult olla. Nii noortelt ei saagi eeldada tohutut elukogemust. Samas- see siirus, mis neist ridadest kiirgab, võtab lausa silma märjaks. Peale esimesi pettumusi ei saa me enam kunagi olla maailma ja inimsuhete osas nii usaldavad ja ausad. 

Esimesed diplomid. Lõpetatud koolid, omandatud haridus. Kaardid erinevateks tähtpäevadeks. Mõned inimestelt, keda eriti ei mäletagi. Teised kallitelt, kelle käekiri jääb alatiseks meelde. Hoolimine, meelespidamine, rõõm, innustamine. Elu ilusad hetked, mis võisid samaaegselt olla ka tohutult rasked. Või siis lihtsalt pöördelised. 

Vahel on tore seesuguseid karpe avada. Liiga tihti aga mitte. Minevik on kõige ilusam siiski pisut ähmasena.

Inimlikkuse mõõde

 Ma ei teagi enam, kas olen tugev või nõrk. Küllap ühtaegu mõlemat. 

Elu tähendusrikkus kaalub kindlasti üles kõik kõhklused. Ometi tuleb meil suhestuda. Teiste inimeste, mõistetamatute arusaamade, vahel ka iseenda pisut lõhestunud isiksusega. Seetõttu tuleb tugevuse ja nõrkuse küsimuse alla eelkõige see, kui palju minu tugevus või nõrkus teisi inimesi mõjutab ja kui palju teiste inimeste suhtumine minu tugevusele või nõrkusele kaasa aitab. 

Vahel jagan oma kirjutisi ajast, mil kolmikud olid väikesed. Sel perioodil esines üsna ekstreemseid päevi, mida olen halastamatu otsekohesusega kirjeldanud. Väidan, et raskuste väljakirjutamine tegi minust tugevama ja tervema inimese. Paraku olen täheldanud, et mõni inimtüüp reageerib neile lugudele hoopis teisiti, kui olen eeldanud. Ülemäära tõsiselt, lausa traagiliselt. Minu eesmärk pakkuda pisut ekstreemset huumorit saab sedakaudu lausa pea peale pööratud. Ja see omakorda paneb mind tundma end nõrga ja abituna. Aga vastu vaielda pole mõtet. See, kes haletseb või lohutab, mis sest, et tohutus ajalises nihkes, positsioneerib küllap hoopis iseenese hakkamasaamist ning minu toonane õuduste (ja muide ka õnne) -aeg on otsekui karguks elutakistustest ülehüppamisel. Võibolla ma ei peakski seda tähele panema. Aga kuna mu isikuomadused ei luba enese osas mingitki haletsust, seisangi säärastel puhkudel lõhkise küna ees- tugev või nõrk?

Vahel võib asi olla ka teisiti. Hiljuti kirjutas Helis, kahe väikelapse ema, ühest enda eriti ekstreemsest päevast. Ja minul tõusid õudusejudinad üle pea. Nagu ehk mõnel mu "humoorika" elukirjelduse lugejalgi. Liiga tubli, lausa eneserebestamiseni liiga tubli, trummeldas mu aju nagu mantrat. Milleks oli vaja minult selliseid mustreid üle võtta? Asi on selles, et tegu on mu oma lapsega. Ja ükski ema ei suuda näha lapse vaeva. Ta tahab otsekohe osa koormat enda kanda võtta ning kui seisab silmitsi tõsiasjaga, et temast, üdini ülekoormatust, pole abistajat loota, tunneb end taaskord nõrga ja jõuetuna. Kas tõesti ei olnud ses jutus midagi naljakat, küsis Helis nõutult. Jajaa, ma tean, et see pidi olema naljakas, ma tean, et sina kogesidki seda naljakana, kuna muidu ei jäänuks sa ellu- kuid mu enda elu lõi siinkohal nõrkuse ja jõuetuse jääkülmade lainetena taaskord ülepea kokku... Sinu eest, mis siis, et sa ei palunud.

Olen siiski astunud tubli sammu paremuse poole ning suudan mõnes olukorras väljendada ka mõningast ükskõiksust. Olen sel nädalal kaks korda teravalt tundnud, kuidas mind on kas soo, vaadete, valikute või mille iganes pärast püütud tühistada või madaldada. Ei, mitte otseselt, vaid väga kaudselt. Aga ometi väga tajutavalt. Huvitav, et teatud "meeste maailmas" sobivad naised ainult mingitesse ninnu-nännu rollidesse. Need peaksid olema vähetasustatud või lausa heategevuslikud ning ilmtingimata seotud lastekasvatuse või koduga. Suurest asjadest saavad seesuguse kandva idee kohaselt aru vaid mehed. Rahade liigutamine, millegi korraldamine, vastutuse võtmine (kasvõi iseenda elu ja valikute eest) ei tule minusugusel niisiis kõne allagi! Saan sellisest vaiksest "elimineerimisest" aru küll. Aga olen jäänud üllatavalt rahulikuks. 

Ja oh neid õpetussõnu, kuidas elu ja asjad päriselt käivad! Ehh, vahel mõtlen, kas "nõuandjad" õigupoolest ka sellele mõtlevad, et enamiku ajast funktsioneerin üsna adekvaatselt, eriti mis puudutab maailma tajumist, poliitilisi allhoovusi, samuti isiklikku analüüsivõimet ning tühipaljast arvutusoskust. Miks mulle peab tingimata vastanduma? Mis takistab mõistmist, sõbralikkust? Siiski, ka sellistel puhkudel suudan jääda rahulikuks ning taanduda. Varem ehk poleks.

Mis mind siis aitab? Luule, kunst ja muusika- kui vastata lühidalt. 

Sõitsin täna koju. Minu kodukanti jõudes võib hulgaliselt nautida postkaardi-vaateid. Talv ei ole kaugeltki mu lemmik-aastaaeg. Peale jõulu, mis on kõige raskem, peale seda, kui olen oma elamisest kõrvaldanud kõik ehted ja kulinad, mis mõjuvad minu jaoks vajalikel vabadel, lagedatel pindadel lausa prahina, kuid on laste jaoks kaunid ja olulised, jah, peale seda kõike läheb küll veidike kergemaks, kuid paneb mind päev-päevalt siiski proovile. Mind ei kisu külmaga õue kõndima. Ma ei talu pakse vammuseid. Pelgalt mõte suusatamisest, mida paljud tunduvad nautivat, tekitab mus ahastust. Valge värv seostub millegipärast elutusega.

Aga ma ei kurda. Talletan tardumuse muusikasse. Mu talvine maal on ääristatud aknaraamiga. Kogun sõnaseadmise ilu ja haaran selle oma ellu ja mõtetesse kaasa. Imetlen inimeste erinevaid andeid ja püüan ka ise paremaks, loomingulisemaks saada. Aga kõige selle juures katsun napsata oma isiklikku tugevusse või nõrkusesse jumalikku juhtimist, tänutunnet, oskust taanduda, vajadusel ka esile kerkida. Niisiis, siirast inimlikkuse mõõdet, mida ei saa nii lihtsalt kõigutada.