Trennist ja muust

 Täna käisingi trennis! Sealsamas tantsulises aeroobikas, kus olen kunagi käinud aastaid. No küll oli mõnus, lausa ülivõrdes! Kuidas ma küll vahepealse aja trennita hakkama sain? 

Šoki sain aga ka. Mu elektri- ja gaasiarve oli ligi tuhande eurone. Millegipärast tekitab see mulle mingid sisemised  värinad. Mõistus ütleb, et saan hakkama. Aga emotsioon kütab hirmu- mis siis, kui ei saa? 

Helis küsis täna, et huvitav, miks eeldatakse, et tegelema peab just naise tunnetega, mitte niivõrd mehe omadega. Huvitav, mõtlesin. Minul on just kergem teada, et oma tundeid ei saa kellegagi jagada, nendega tegelemise eeldamisest rääkimata. Kui jagan, pettun. Nii on see alati olnud

Las praegu olla rõõmuaeg!

Enesekiitus

 Küll ma olen ikka tubli!

Juba neli päeva järjest olen harjutanud nii orelit kui klaverit. Ärge naerge midagi, see pole sugugi nii lihtne. Kui algul arvasin, et teen endale nädalaplaani, siis nüüd pean tõdema, et varem, kui iga päeva hommikul pole mõtet päevaplaanigi paika panna- kõik võib muutuda. Ometi olen suutnud end kokku võtta ja hoolimata teele tulnud takistustest lubatu ellu viia. 

Enesepiitsutamine pole hea. Kui aga ennast üldse mitte sundida, kipub kergesti tekkima äravajumine. Eriti, kui on, kuhu vajuda- näiteks seesama mõnus tugitool, kus praegugi neid ridu kirjutan. Äravajumisega seoses on ka enesehaletsus kärme ligi tulema ning selle minema peletamine on tüütu töö. Niisiis, mõõdukas sundimine teeb pigem head. 

Homme kavatsen minna trenni. Teinud oma kehaga rahuseisundi, on see poole kergem otsus. Tean, et miinus viis kilo praegusest kehakaalust oleks mu enesetundele ideaalne, aga ma ei kavatse seda enam hüsteeriliselt saavutada, vaid proovin rahumeelset lähenemist. Selleks kirjutasin personaaltreenerile, kes ehk minuga selle teekonna ilu ja tervise heaks ette võtaks. 

Lastega on mul ikka tohutult vedanud! Nüüd, 13-aastastena, kui kõik valud ja vaevad on möödanik, on nendest vaid puhas rõõm! Loomulikult kimbutavad neid mõned teismeea probleemid- näiteks igikestev juurdlemine, mida teised arvavad. Aga see läheb ju üle!

Tegelikult mõtlen vahel isegi, mida teised arvavad. Õnneks läheb see ka minul suhteliselt kiiresti üle. Arvaku mis tahes!

Tunnen hetkel, et olen õnnelik ja rahul. Kui veel unerežiimi ka korda saaks...

Muinasjutumees

 Meenub üks lugu.

Vestlesin internetis kellegagi, kes esitles end ilusa, targa ja edukana. Illustratsiooniks olid ka mõned pildid, millele ma ei pööranud erilist tähelepanu. Tundus olevat igati usaldusväärne vestluspartner. Kirjaoskaja samuti. Märkas, tunnustas, oli huvitatud. 

Ühel hetkel aga küsis ta, kas ma muinasjutte usun. Sattusin algul segadusse, edasi aga arenes lugu kiiresti. Ta üritas mulle selgeks teha, et selliseid inimesi, nagu ta mulle endast maalib, ei ole olemas. Ja et mina, kergeusklik, läksin ses vestluses õnge. 

Tundsin hetkelist pettumust, siis aga hakkasin mõtlema. Kuidas ei ole olemas? On ikka! Ja just sellist inimest ma ju sooviksingi enda kõrvale leida, mitte grammigi kehvemat. Ta jutus ei tundunud ka midagi ülepakutut. Näis olevat haritud, laia silmaringiga, väärikas. Tõsi, tema poolt üles riputatud pildid rääkisid suhteliselt uhkest elamisest. Kuid nagu ütlesin, ei olnud sel minu jaoks mingit tähtsust, muigasin meheliku edevuse üle ja õigupoolest ei sirvinudki neid õieti. Mul on endalgi kõik olemas, mida vajan. 

Usun endiselt, et targad, toredad ja hakkamasaajad on päriselt olemas. Siinsamas, meie keskel. Miks ei võiks üks sattuda minuga vestlema? Ma ei leidnud tagntjärele mõeldes ühtegi “konksu”, mille otsa oleksin komistanud. Normaalne tuttavaks saamise dialoog. Muidugi oli hiljem kahju kulutatud tunni pärast, millega oleks võinud midagi targemat peale hakata. 

Toreduse ja tarkuse osas ei hakka ma selle vahejuhtumi tõttu küll allahindlust tegema. Teise hea elujärg oleks loomulikult samuti boonus, kuid mitte eesmärk omaette. Tõsi, õnnetusehunnikust siiski ei unista. 

Juurdlen nüüd selle üle, kuidas selliseid inimesi vältida, kes sääraseid imelikke mänge harrastavad. Muidugi, eks see internet ole üldse üks riski-bisnes…

Tore aasta algus

Ah, kui toredasti see aasta algas!

Minu tunded on sellised: kui jõuluajal oleks veel otsekui mingi vana koorem õlgadel, siis hetkel, kui suurem paugutamine vaibub ning uue aasta esimene pooltund on juba igavikku tiksunud, tunduvad kõik asjad olevat järsku lahenduse leidnud ning õhk mu ümber, olgugi saluutide tulevinest paks, on ometi kuidagi selge ja klaar. Mõtted lendavad positiivsuse lainetel, näol püsib naeratus, kerge on olla.

Täna mõtlesin veel imestusega järele, mille pärast ma õigupoolest vanal aastal niiväga südant valutasin! Jõudsin järeldusele, et ega ma seda väga adekvaatselt hinnata oskagi. Pean väga selgelt jälgima, kus algavad ja lõpevad minu isiklikud piirid ning tegutsema eelkõige enese heaolust lähtuvalt.

Vana-aastaõhtu tõigi mulle esimese säärase kogemuse vaat et koju kätte. Olin nimelt dilemma ees, kas kutsuda oma peole keegi, kes seda väga soovis, õigupoolest mind selles lausa survestas.Või mitte. Teate, see, et suutsin südame kõvaks teha ja oma sisetunde järgi talitada, oli lausa mu hingerahu pääsetee! Hiljem laua taga istudes ja sõpradega šampanjat limpsides kujutlesin, milline olnud variant b. Pidu olnuks rikutud, kindel see!

Soovingi endale uueks aastaks oskust õigel ajahetkel seisatada ning tunnetada, kas üks või teine otsus aitab mu õnne- või heaolutundele kaasa või mitte. Kui mitte, tuleb lasta sel minna. Süda ei valeta kunagi. Liigne kiirustamine võib aga südamehääle kergesti summutada. 

Šampus voolas ojadena, lõbu oli laialt, uus aasta lõi pauguga ukse lahti. Nüüd muutub kõik! 

Tagasivaade

Mõelda vaid, mu aasta kokkuvõte oleks äärepealt tulnud üks lõputa hala...

Aga ei, sain asjal sabast kinni ning kustutasin kõik, mis mind allapoole veab. Nüüd kavatsen hoopis hõisata! 

Olen ikka üks äge naine küll! Mul on kaks suurt majapidamist, mille üle on ainult puhas rõõm! Mul on neli last, kellest kolm elavad minuga. Nad on terved, toredad ja targad teismelised. Mu neljas laps on imeline ema ja suurepärane spetsialist erinevatel erialadel. Muuhulgas läks just trükki tema poolt kirjutatud keeleõpik. Lisaks on mul kaks lapselast, kellega tegelemiseks küll aega ja võhma napib, kuid kes on mulle tohutult kallid. 

Mul on ülivõrdes head töökohad. Olen oma mõlemas ametis väga rahul ja õnnelik. Need on ilusad elukutsed, mis hõlmavad kogu inimese elukaart. Mis võiks olla tähtsam!

Saan majanduslikult hästi hakkama. Oskan arvutada, õpin investeerima ja ei pelga enam ainuvastutust.

Kirikud, kus töötan on ilusad, valgusküllased ja soojad. Orelid helisevad kaunilt, jääb vaid puhas mängurõõm! Aasta lõpus kolisin uude kabinetti. See on ilus, hubane ja soe. Tunnen end seal suurepäraselt, klientidele meeldib samuti väga. 

Ostsin suvel tuttuue auto, mis teeb nii palju rõõmu, kuna on ilus punane, nagu soovisin, seega hästi minulik- ja mis kõige olulisem, väga säästlik! Saan oma autot tasuta parkida kolmes paigas- vana-, süda- ja kesklinnas, sest elu on mu töökohtade tõttu nii läinud. Kas pole luksus? Olen ülitänulik.

Mu pere ja sõbrad armastavad ja mõistavad mind. Mu ümber on nii palju toredaid inimesi, kellelt tajun siirast poolehoidu. Kuulen igal päeval armastavaid sõnu.

Mul on imeline kodu. Tunnen end siin nii turvaliselt ja kaitstuna. Olgu hommik, õhtu või päev, olgu suvi või talv- siin on alati mõnus! Mõelda vaid, mul on garaaž! Ma ei pea hommikuti autot lumest puhtaks kraapima ega külma autosse istuma. Mõelda vaid, mul on saun! Saame igal pühapäeval lastega laval istuda ja jutustada, lumehange viskuda või suvel rätikud ümber batuudile hüppama minna. Mõelda vaid, mul on kamin! Kui soe ja mõnus on selle ees istuda ja halgusid ampsavaid leeke vaadata. Ja mu akna poole keeratud tugitool! Saan lugeda, kirjutada, niisama unistada. 

Ja Muhu, mu unistuste saar, mu väepaik ning maailma äär. Ritsikad, linnutee ja heinapallid. Merekohin või viimase praami ärasõidu huik kesk öövaikust ja peegelsiledat vett. 

Jah, muidugi oleks palju teha. Nii siin, kui Muhus. Aga mina teen nii palju, kui suudan. Ikka olen hea! Muhus näiteks valmib hetkel lastetuba. Mõelda vaid, vannituba, esik, veranda ja köök on juba enam-vähem. Kõigega olen hakkama saanud, töömehe abiga muidugi. Aga siiski iseseisva naisena

Jah, muidugi oleks palju teha. Nii siin, kui Muhus. Aga mina teen nii palju, kui suudan. Ikka olen hea! Muhus näiteks valmib hetkel lastetuba. Mõelda vaid, vannituba, esik, veranda ja köök on juba enam-vähem. Kõigega olen hakkama saanud, töömehe abiga muidugi. Aga siiski üksiku naisena!

Minu vormgi pole laita. Olen oma kehaga "sina" peal, luban endal tunda, kogeda, armastada. Tajun endas võimekat, loomingulist naist. Mul on varuks hulgi ressursse. Mis enese kaotamisest ma räägin! Kui vaatan peeglisse, siis mulle meeldib üha enam see, kes sealt vastu vaatab. 

Tunnen, et võin rahuliku südamega uude aastasse minna. See tuleb minu aasta. Tiigri aasta. Ma veel näitan, milleks võimeline olen! Elu on tõeliselt põnev ja elamist väärt!

Homme kirjutan mõned realistlikud uusaasta lubadused. Lihtsalt, et veel põhjalikumalt iseendasse süübida ja oma tugevustest kinni haarata. Soovid on juba salakohas ootel...

2021 aasta sündmused

 Minu 2021 aasta:

1) tegu: pereteraapia supervisiooniaastate lõpetamine, punkt 5-aastasele õpinguperioodile

2) inimene: see, kes mu elu pea peale keeras

3) sündmus: soolokontsert 

4) reis: matk Kreekas

5) suurim rõõm: Muhu suvi

6) suurim pettumus: see, millest juba palju kirjutanud olen

7) uus: minu punane auto 

8) rahulolukoht: uus kabinet

9) kasvukoht: isiklikud piirid

10) naerukoht: väikese Otto ütlemised

11) läbikukkumine: uusaastalubadused

12) isiklik rõõm: lapsed ja lapselapsed

13) avastus: naiselikkuse vägi

Okseviirus

Nn “okseviirus” mulle ei nakka.

Küll aga triole. 

Kõige hullem okseviirus oli triol siis, kui nad olid 3-kuused. Selle viiruse tõi meile koduabiline ja asi oli niivõrd hull, et meie kõikide laste juures (nad olid korraga haiged) käis kiirabi. Oksendamisest tingitud vedelikupuudust siiski ei tuvastatud, seega võisime jääda kodusele ravile. Aga mis sa seal ikka ravid! See jubedus tuleb lihtsalt läbi põdeda! Imikutele ei tee selgeks ka, miks neil nii paha on ja mõlemast otsast kahurid purskuvad.

Teine õuduste öö oli siis, kui trio oli umbes poolteist-kaks. Sellest sündmusest mäletan vaid seda, et sättisin nad oma voodile ritta ja üritasin kausiga ümber voodi joostes parasjagu oksendavale lapsele “pihta saada”. Kuna nad aga oksendasid kõik ja vahetpidamata, tundsin end nagu mune püüdev hunt nõukaaegses elektronmängus. Too kujutletav mäng saavutas kesköö paiku enneolematu kiiruse, mistõttu kauss muutus abistavast elemendist takistavaks ja tuli mängust eemaldada. See-eest asus mängu pesumasin, mis hakkas tublit tööd vihtuma okseralliga võidu. Kaotaja oli küll ette teada ja esimeste puhaste linadeni läks pesumasinast ja kuivatist läbikäiduna mitu tundi, aga seitse vaprat masinatäit tõstsid tubli koduabilise siiski kangelase staatusesse. Ärge parem küsige, miks olin kogu ses sündmuste keerises ihuüksi! “Keegi peab ju tööl ka käima”, torkab siiani valusalt hinge. 

Rohkem sama eredaid kõhuviiruse juhtumeid ei meenu. Täna tuli aga meile taas üks omataoline külla. Nagu laulus “majast majasse astub jonn”. Nimelt olid Otto ja Ruben samas tõves üleeile ja eile. Lisann ja Loviisa, kes praegu õnnetus seisus, nendega ei kohtunud. Küll aga mina, käisin nimelt lapsi hoidmas. Ja ka Helis oli eile meil. Kõhuviirus on ju kole nakkav. Lisann, sarnaselt Rubeniga, oksendas üheksa korda. Loviisa, sarnaselt Ottoga oksendas vähem, küll aga kannatas lisaks kõhulahtisuse all. 

Karl Johann on siiani terve.

Ja mulle, nagu ütlesin, ei nakka.

Ikkagi-  vastik-vastik-vastik!