Veidi üldisemalt reisimisest

 Meid reisib neli naist. Huvitav on tõdeda, et olgugi, et olen oma loomult üsna paindlik, on mulle vahel seltskonnas reisimine väsitav. See tuleneb kergelt introvertsetest isikuomadustest ja on ka eelnevatel reisidel samamoodi olnud. 

Soovin, et mul oleks päeva jooksul mingigi taandumis- ehk üksiolekuvõimalus. Õnneks on seda alati arvestatud ning mul on iga reisi igas majutuskohas olnud oma tuba. Aga on ka muid olukordi, kus mul on raske. 

Et reisidel tuleb ette shoppamist, ei oska ma näiteks seda mitmekaupa teha. Tahan alati ostelda üksi. Sattun ärevusse, kui teised poeukse taga ootavad ja tunnen survet kas edasi liikuda või ostude osas kiire otsus teha. Veelgi hullem on, kui mulle nõu hakatakse andma. Mõelda vaid, enamus mu sõbrannadest soovivad oma valikule heakskiitu või kaasa arutamist, aga mind ajab see hoopis paanikasse. Soovin kuulda iseenda sisemist häält, kas asi väärib ostu või mitte. Teiste ajel võin osta asja, mida eluilmaski ei kanna või lausa ei kannata.

Vahel tahaksin õhtul olla isekeskis, eriti, kui päev on veedetud ninapidi koos. Sedagi on raske ülejäänutele selgeks teha. Võib jääda mulje, otsekui oleksin pahane või norutaksin. Ka mulle endale tekitab eemaldumine ebamugavust, eriti kui kõik teised on seltskondlikud ja lõbusad, mina aga tunnen vajadust oma mõtete ja päeva väsimusega üksi olla. Kirjutada, mõtiskleda. Lohutan end sellega, et kellelgi teisel pole ka nn tavaelus nii suurt suhtlemiskoormust, kui mul. 

Palju rohkem on hea seltskonnaga reisimise juures siiski plusse. Ja veel millised mälestused! 

Viisistamine

 Ma suvesooja täna viisistasin

ja kaela ümber keerutasin salliks

ja salamisi kalli-kalliks

sai puudelatvu sasiv tuul-

see luulest tulev.

Kirg.

Naeratavad huuled

su kruusiserva sädeleval pinnal.

Mu muutuv meel

kesk küpse vilja hõngu.

Naer. 

Vallatlevad juuksed

ja tuules tõusnud kleidiäär.

Mis on me armastuse määr?

Kes häälde sätib päiksekiired?

Kõikuma löönud usk

Sel ööl ma mõistsin, et

mu usk on löönud kõikuma,

mu elu hinge lõikuma

on hakand. Puhast vett

jõin kosutuseks, kuid

ei kustutanud janu see.

Kus kaotasin ma eluvee?

Ränd kõrbes kestis kuid…

Ei palvetada saand

ühtäkki enam, lugeda

ma pühakirja. Pugeda

sain peitu. Piibli kaant

ei kergitanud ma.

Kust leida võisin lohutust

maailmas, kus vaid kohustus

ja lõputu moraal?

Ent ikka olen hea!

Sest armastusest kantult vaid

mu tõotused kõik antud said.

Las kahetseb, kes peab!

Sügisesse

 Ma lendlen sügisesse tuuletiivul

käes lilleõis ja vihmapisar palgel.

Veel suvesära kuldab juukseid viivu,

külm hingus juba hiilib hallavalgel.

Neil hetkil püüab alateadvus peita

end. Jättes maha kolletunud kesta.

Kõik õitsva köita, selja taha heita

ja käega lüüa- nagunii ei kesta

ju miski lõputult. Kuid siiski

nii vara miks sa suvi taaskord lähed?

Oh, oleks sinu minemise viiski,

mis tuulel lubaks sosistada “vähe!”

ja varrukast sind hoida. Õitehurmas

Sind kanda, sinu hingust hellitada.

Tean ometi, ei elus ega surmas

saa valida me minemise rada...

Vesi-sulpsti

 Veetsin täna õhtul paar tundi koos lapselaste, 3-aastase Otto ja 1,5-aastase Rubeniga. 

Meil on siin Veskimöldres nende väikeste poistega oma traditsioon, mille nimi on “vesi-sulpsti”. Nimelt voolab Veskimöldre uuest osast läbi Pääsküla jõgi, (mis, jätke meelde, suubub üsna sealkandis Vääna jõkke, et üheskoos Vääna jõe nime all merre voolata!) ja üle Pääsküla jõe (enne Vääna jõkke suubumist) on ehitatud mitu jalakäijate silda, mis tähendab, et kogu jõeäär on “viis pluss” korda tehtud- ikka selleks, et meie saaksime käia “vesi-sulpsti!”  tegemas. Lihtne, mis?

Täna oli “vesi-sulpsti” pisut teisiti. Esiteks juba seetõttu, et sõitsime sinna autoga. Noh, tavaliselt jalutame. Aga teiseks- “vesi-sulpsti” juures oli politseiauto! 

Näidake mulle väikest poissi, kellele ei lähe politseiauto sugugi korda! Meie omadel oli lausa pidupäev! Khmm, muidugi, kui selgus miks too auto seal seisis, ei tundnud mina isiklikult küll enam mingit pidupäeva-tunnet. Võibolla tundis seda minu asemel too mees, kes meie “vesi-sulpsti” sillal magas- aga siis oli juba hilja. Otto ja Ruben hõikasid joodikut valvavaile politsenikele rõõmsa “tere” ja ei pannud sugugi pahaks, et meid sel korral seal sillal veidi rohkem oli. Teised olid muide kiirabi-ootel, juhuks, kui pidupäevaline mingi muu meelemürgi ajel sillale uinakule oli viskunud. 

Otto ja Ruben ei kavatsenudki lahkuda. Üheskoos demonstreeriti politseinikele erisuuruste kivide sillalt vetteviskamisel tekkivat “vesi-sulpstit” ja rõõmuga võeti vastu ka mundrimeeste kiitus visete perfektsuse üle. Ainult mina kõõritasin aeg-ajalt pisut häiritult magajat, kes ei liigutanud oimugi. 

Ja siis saabus kiirabiauto! Õnn kahekordistus! Poiste silmad olid kui tõllarattad! Siin, “vesi-sulpsti” sillal säärane etendus! Autost väljus kaks otsustavat punases pükskostüümis daami, üks neist kükitas uinakumehe kõrvale ja raputas toda pisut tugevamalt, kui politseinikud ilmselt olid söendanud. Oh sa poiss, kui too tüüp end viimaks üles ajas, oli see vast vaatepilt! Ta oli ligi kahe meetri pikkune, kõikus veidi oma kōrguse käes, aga muud polnud tal häda kedagist. Küllap viin võttis mõneks ajaks jalad alt...

On ikka erinevad elud, mõtlesin isekeskis, kui end viimaks minekule asutasime.

Kaks pisipoissi, kes tulid sillalt kivikesi vette loopima. Mannela ehk vanaemakene, kes tundis end olukorrast ilmselgelt häirituna. Politseinikud, kes tegid oma valvekorra ajal tavalist tööd. Kiirabitöötajad, kellest oli kaugele näha sellise olukorra igapäevasust. Ja viimaks peakangelane, liigselt alkoholi pruukinud vägilane. 

Seal me siis korra kohtusime. Igaüks omas elemendis. Omas elus. Omas tähtsuses...

30 aasta tagune meenutus

 Kui olin sama vana, kui minu trio praegu, oli aasta 1986 ja ma vahetasin parasjagu Tallinna 2. keskkooli ehk Reaalkooli Tallinna Muusikakeskkooli vastu. Kui 2.keskkoolis oli hiiglasuur klass ja vaid üks õpilane ei olnud pioneer, siis muusikakeskkoolis oli suhteliselt väike klass ja minu mäletamist mööda päris mitu mitte-pioneeri. Millegipärast tuli see praegu meelde...

Toonane teismeiga jättis mu jaoks riigis ja ühiskonnas toimuva veidi tahaplaanile, aga nüüd mõtlen, et juba õige pea peale mu koolivahetust hakkasidki toimuma pöördelised muutused. Esimesed spontaansed öölaulupeod olid ju juba 87-nda aasta suvel. Nendest mul mälupildid puuduvad. Fosforiidisõda samal aastal meenub küll. Ja laul “Ei ole üksi ükski maa”.

Suurepäraselt mäletan aga 88-ndal lauluväljakul toimunut. Meile, puberteetidele, oli see muidugi eelkõige üks ülipõnev üritus. Mõelda vaid- ka meie tohtisime erandkorras öösel kodunt eemal olla! Võimas ülevus- ja ühtsustunne on hästi meeles. Lehvivad sinimustvalged, viis isamaalist laulu ja ka pisuke hirm, mis võib saada. 

1989-nda aasta augustis toimunud Balti kett on samuti mälupiltides. Meie seismise kohad pandi vist paika isa töökoha kaudu ning need asusid kusagil Rapla kandis. Sõitsime sinna kogu perega. Ketis oli teisigi tuttavaid. Siiski ei adunud ma piisavalt hästi selle ajaloolise sündmuse tähtsust ja mastaapsust.

Kui 1991.aastal Eesti Vabariik taas välja kuulutati, olin kodus. Järgmisel päeval liikusid mööda Järvevana teed lakkamatud nõukogude vägede tankikolonnid, mida emaga aknast õudusega piilusime. Nii jubedat pilti pole sealt küllap enam kunagi avanenud. Isa käis vist ka telemaja juures, et kui on vaja kaitsta...

Nii see oli. Mälestustes täiesti olemas. Meie riigi taassünd. 

Aga lõppu pisut nalja ka- 2015. aastal, kui trio oli veel viimast aastat lasteaias, hargnes me vahel järgmine vestlus:

Loviisa:”Emme, kas sina ka mäletad seda aega, kui eestlased tantsisid nii metsikult, et kõik vaenlased põgenesid?”

Oot, misasja?

Loviisa:”Kas sa ei mäleta siis?”

Mkmm. Ausalt!

Lisann (teisest toast):”Kuule, nad laulsid vist ikka!”

Johann (joonistuse juurest):”Öeldi vist jah, et laulsid...”

Laksan peoga vastu otsaesist ja naeran kohe südamest. 

Jajah, lapsekesed, muidugi mäletan ma laulvat revolutsiooni! Aga hetk tagasi olin ühtlasi tunnistajaks, et järeltuleva põlve jaoks pole mingit vahet, kas me laulsime seal või vihtusime tantsu...

Tark ei torka

Jätan teatrisse minemata. 

Peaksin etenduse nautimiseks maksma topeltsumma ning raiskama topeltaja, et teha test, tõestamaks riigile ja ümbruskonnale, et ma ei ole haige. Aga ma pole ju...

Teise võimalusena pidanuks ma lubama endasse manustada minu jaoks liiga kontrollimata preparaati. Toodet, millel olen kuulnud esinevat tõsiseid kõrvaltoimeid ja mille tegelikke tagajärgi polegi veel teada. 

Ma ei ole selleks valmis. Andke andeks.

Mulle on selles elus antud üksainus keha. Olen tema eest püüdnud kanda head hoolt. Tõsi, vahel olen teda ka rämpstoidu, mitte kõige tervislikuma keskkonna, samuti stressi ja mitmel viisil ebatervislike harjumustega kahjustanud. Kuid küllap pole keegi üliinimene.

Üldiselt olen sportlik, tervislikult toituv ning toimekat, tähendusrikast elu elav inimene. Teater ja head kontserdid on vägagi kuulunud mu senisesse ellu. 

Hiljuti lugesin nöökivat juttu, kus inimesse manustatavat süsti võrreldi talvesaabastega, mida minusugused lollikesed keelduvad kandmast. Huvitav, et selline naeruväärne võrdlus kogus sotsiaalmeedias ka mitmeid laike. 

Aga kõige hirmutavam, mida seesuguste ja ka hoopis vihasemate kirjatükkide puhul kogen, on see, et minu hirm, mu soov asjale selgust saada, ühesõnaga mu mõtlemisvõime kutsub esile mingit omamoodi julmust. Üha valjemini kuulen sõnumit “sa PEAD õigesti mõtlema, sa PEAD selle süsti ära tegema, sest meie tegime, kuidas sina võid vastu hakata!” Või lausa “muidu külvad surma enese ümber ja oled ohuks ümbritsevale ning iseendale.” Absurd... Praeguseks on ju ka peavoolu meedia tunnistanud, et viirust kannavad samaväärselt edasi nii vaktsineerimata, kui vaktsineeritud inimesed.

Nähtamatu vihane surve minu “allumatuse” üle, mis võib päädida sellega, et kaotan häid tuttavaid (ei, sõprade kadumist ma siiski ei karda), muudab mind pisut pelglikuks. Ma ei tea, kui kaugele on inimesed võimelised karjakaupa koondudes välja minema. 

Pean end vastutustundlikuks kodanikuks, tubliks emaks, oma erialadel pädevaks inimeseks. Ometi ei veena mind üldsuse surve end koheselt torkida. Mind ei lohuta lause “mis see siis ikka ära ei ole”. Minu jaoks on. Ja eriti hirmutab mind viha, sõimamine ja naeruvääristamine.

Nii “siia kui sinnapoole” arvamuse, hirmu ja kaalutletuse piiri kuulub tarku, haritud ja mõtlemisvõimelisi inimesi. Haigena ei välju vast enam kodudest ükski olukorda teadvustav. Aga tervena... 

Mina ei või niisiis tervenagi väljuda. Mul ei ole õigust olla süstita terve. Sest üks osa inimestest on nii otsustanud.