Nii huvitav, et inimese aju on üles ehitatud mäletama pigem häid, kui halbu asju.
Mõtlesin selle peale täna, kui Helis end oma kahe pojaga meilt lahkuma asutas ja mõlemad noorhärrad kogu protsessile häälekalt vastu seisid. Õigupoolest oli kisa lausa taevani.
Ma ei hakka enesele mitte mingeid illusioone looma, nagu minu triol olnuks teisiti. Et neid oli kolm, on absoluutselt kindel, et päevi, kus karjus vähemalt üks neist ja päevi, kui karjus kolmest kaks, oli sagedamini, kui täielikku üksmeelt ning muidugi ka sagedamini, kui päevi, mil kõik kolm oma häälepaelad valla lasksid.
Aga nii naljakas, kui see ka poleks- ma ei mäleta seda! Ma ei mäleta, et üldse oleks mingit kisa olnud. Minu mälus on ainult väga rahulikud pildid. Jah, olen pingelisemaid ja lärmakamaid päevi ka siia värvikalt üles märkinud, kuid ka siit lugedes tunduvad need minust kuidagi eemal olevat. Loen neid ülestähendusi lausa nagu kellegi teise kirjutatut. Selles mõttes on hea, et mul jagus oidu ja jaksu kõike tähelepanuväärset kirja panna. Praegu oleks need seigad kadunud mis kadunud.
Aga üks asi annab mulle siiski kinnitust, et ei olnud meil nii vaikne ühti, kui mulle täna meeldib mõtelda. Üks asi tuletab seda pillerkaart siiski meelde- see on see tunne. See tunne tekib mul alati, kui kisa ületab teatud detsibellid. Kisa, mis tekib näiteks lapse kukkumisest, ära löömisest, ka väikesest omavahelisest võitlusest, ei tõmba mind sisemiselt pingesse. Kisa, mis korraks tekib ja siis vaibub, seda tunnet ei tekita. Aga kisa, mis kogub tuure, millel ei pruugi olla loogilist seletust, mille peale tuleks ehk minulgi kuidagi reageerida, kisa, mis tekib väsimusest ja võib kõlada pikalt ning agooniliselt, vaat sellise kisa peale tekib mul ajusopis mingi äratundmine. See on otsekui kaja minevikust, ehk mõnest tõeliselt väsitavast päevast, ehk näiteks sellest päevast, millest mul on säilinud mõte, et huvitav, mida nad teeksid, kui ma nüüd sõidaksin, lihtsalt kuhugi ära, viskaksin telefoni autoaknast välja, mõõdaksin kilomeetreid tundmatus suunas, huvitav, millal nad taipaksid... aga muidugi ei olnud reaalselt kunagi olukorda, et oleksin ära jooksnud, põgenenud, mingiks ajaks kadunud. See ei tulnud kõne allagi.
Keegi pidi ju vastutama. Majanduslikult vastutas sel ajal V. Muidugi oli ka see tähtis vastutus, aga täna, mil kannan seda ise, tunnen, kui võrraldamatu on see emotsionaalse vastutusega, mida kandsin mina üksi. Kogu see aeg. Kui keegi mu tittedest kisas, tundsin end otsekui süüdi, et ei suuda teda vaigistada, esmalt vist V. rahulolu ja une arvelt, teiseks ka Helise rahulolu ja une arvelt, sest tema käis ju kahes koolis ja pidi kõige selle kõrvalt oma teismeliseks olemisega hakkama saama, kuigi tuhtilugu tundus mulle, et hoopis tema on minu partner, teine pool, lapsevanem, mis tekitas mulle veelgi rohkem süütunnet. Ma võisin olla oma koorma all üpris jännis. Miks muidu on aju blokeerinud kõik mälestused, aga jätnud selle tunde.
Ma ei taha enam sellisesse olukorda sattuda. Seetõttu tekibki mul põgenemisinstinkt iga kord, kui kuulen kisa, mis ei vaibu, olgu see siis lennukis, laevas, tänaval, kohvikus või kaupluses. Ma lähen ära- kui saan. Ja kui ei saa, siis tunnen, kuidas see tunne tuleb otsekui hiidlaine üle minu. Ta lööb mind emotsionaalselt tasakaalust välja, vahel lausa pikali. Tunnen abitust ja paanikat.
Oma kallite lapselastega olen ma aga hakanud tasapisi toime tulema. Rubeniga on tegelikult üsna lihtne. Ta tuleb oma sülle külili keerata. See laps rahuneb süles ülikiiresti ja jääb tavaliselt magama. Ottoga võib olla pisut keerukam. Temale, kui juba pisut suuremale poisile aitab põneva tegevuse leidmine.
Võib-olla on Helis juba märganud, kuidas ma selle tunde ajel käitun. Ei, ma ei saa sugugi kohe endale selgeks tehtud, et mina pole ohtustatud ja et ma ei pea rakendama mingeid mineviku toimetuleku mehhanisme. Esmalt hakkan siiski tohutult toimetama- hoopis muude asjadega! See aeg on mul enese kogumiseks. Aga seejärel tõmban kopsud õhku täis ja sukeldun sündmuspaigale.
Täna, kui Helis oli lastega meie juurest ära läinud, hakkasin mõtlema, et huvitav, kas ka tema ajju tekib sahtel selle tunde tarvis. Ta on täpselt samasugune nagu mina- tohutult tubli, aga vahel siiski ka tohutult väsinud, mida ta vapralt varjata püüab. Nagu mina, ei tea ka tema ilmselt täpselt, et kas siis, kui ta lubaks endale kukkumist, langemist, keegi ta ka kinni püüaks... Ma vähemalt arvan nii. Ja nüüd ta seal kodus toimetab, sellal, kui mina mugavas tugitoolis teetassi keerutan ja kõike seda kirjutan...
Olgu nagu on. Rõõmsaid päevi oli kindlasti minul kordades rohkem, kui kehvemaid, ja on ka temal. Hoopiski ei talu ma seda, kui keegi just neid kehvemaid meelde hakkab tuletama. (Oi, mäletad, kui nad sul kõik haiged olid vms.) Vaat siis tuleb see tunne kohe tornaadona ja keerab üle pea kokku.
Looja on meid ikka väga-väga targalt kokku pannud!
