Käisin täna jalgrattaga kesklinnas. Jaani kirikus. See oli umbes 32-kilomeetrine tiir. Minnes valisin tee üle Nõmme ja Järve, tulles aga väntasin mööda Paldiski maanteed Rocca al Maresse ja sealt juba Harku kaudu Laagrisse.
Toomingad õitsevad. Nende magus-uimastav lõhn saatis mind peaaegu kogu mu teekonna- kuigi ääremärkusena pean mainima, et ega see linnasõit mingi unelmate rada küll pole. Rohelust tekib aga iga päevaga järjest juurde ja seda tunnetab isegi kesklinnas.
Kirikuõpetaja rääkis täna muuhulgas oma rattatrennidest. Tema sõidab ilmselt ühes maanteerataste pundis. Ta rattakummid olla võrreldes teiste omadega liiga paksud, tööd peab tegema sellevõrra rohkem.
Oskuslikult jutustaski ta võrdluseks, kuidas mõni inimene otsekui maanteerattal kiiresti ja siledalt läbi elu sõidab, samas kui teine ninast vere välja pressib, et veidikegi edasi liikuda.
Mõtlesin, kuidas on minuga. Minu jalgratas kuulub õigupoolest Helisele, aga tema pole ammu sõitnud. Lapsed ju väikesed! See ratas sobib mulle väga. Palju paremini, kui mu isiklik, mis on tõesti "ninast-vere-väljapressija", kuna on raske ja absoluutselt ei liigu edasi! Helise oma veereb päris hästi. Ja tema seljas on mugav istuda. Selg on üsna sirge, nagu daamile kohane.
Arvan, et minu ja minu sõidustiili kohta võiks kasutada sõna "vintske". Ei, tõesti ei ole ilus sõna, aga kust leida paremat, kui tundub, et võin väsimatult sõita ükskõik kui pikki vahemaid. Tempo valin muidugi vastavalt tuule suunale. Noh, enamalt jaolt on see rattureil ju ikka vastu...
Muidugi sõidavad kõik lateks-mehed minust mööda. Aga see pole üldse oluline! Neil on ju teine eesmärk.
Minu jaoks on tähtis teekond, kulgemine. Kui ümberringi on suur liiklus, on see otsekui tihe eluperiood. Aeg-ajalt tuleb isegi sadulast maha ronida, et minna ratas käekõrval üle tee. Või teinekord äkitselt pidurdada, et mitte kedagi pikali sõita. Märkamine ja vajadusel peatumine on niisiis olulised nii rattasõidul kui ka elus.
Vahel läheb tee ülesmäge. Teate ju küll seda ilmajaama-tõusu, kui Astangu juurest Harku poole sõita. Ma ei tule seal sadulast maha! Aga ei saa öelda, et see päris kökimöki oleks. Nagu eluski- vahel lihtsalt tuleb end raskustest läbi närida.
Laskumised on vastupidi- puhas rõõm. Mulle niiväga meeldib kiire sõit, kui tuul vastu nägu vihiseb, nii et hing peaaegu kinni jääb. Ka elul on tore lasta end kanda- edu või armumise perioodil. Muidugi on siis võimatu meeles pidada, et kõhtu kõditavale vabalangemisele antakse ikka tõus ka kaalukausiks.
Selline see elu kord on.
Viimased viis kilomeetrit enne kodu on väga tavaline tee. Ei tõuse ega langusi. Võiks lausa igavust tunda, kui selles tees ei oleks midagi tuttavat, armsat ja ilusat. Mis see siis on, mis kannustab? Ikka see, et peale pikka päevatööd, peale tõuse ja langusi, peale vihma ja päikesepaistet, peale lillede nuusutamist ja tiheda liikluse peale turtsumist võime jõuda koju.
Jah, sealt see paistabki, veel üks kurv- ja kohal! Ah, milline õnn on langeda väsinult tugitooli, teha tassike teed ja kõike seda siin kirjutada...
neljapäev, 21. mai 2020
pühapäev, 10. mai 2020
Emadepäeval emast
Mu ema sünnitas mind 21-aastase tudengina tänapäeva mõistes küllaltki ebakindlasse maailma. Toona nii ei mõeldud. Lapsed sündisid armastusest, nii ka mina. Mis sest, et mu vanematel polnud kuni mu 5-aastaseks saamiseni oma kodu, mis sest, et elasime algul mu vanaema, siis vanatädide, siis ema sõbranna ja siis veel ühe vanatädi kapi taga või elutoas. Kui meenutan vana lintmakiga tehtud ülesvõtet, kus mu ema ja isa 1,5 aastast mind intervjueerivad, kumab sealt läbi puhas armastus ja hool.
Rohkem mälestusi emast (ja tema kõrval alati ka isast) on mul alates sellest ajast, mil olime juba kolinud esimesse päris oma koju. Olin siis viiene ning õige pea sain endale venna. (Naljakas on mõelda, et kui mina kolisin praktiliselt kogu väikelapseea, on õde ja vend sellest kogemusest priid. Nende mäletustes on olnud lapsepõlvekoduks vaid üks maja, kus millalgi nende eelkoolieas vahetati kolmetoaline korter keskmise paraadna esimesel korrusel neljatoalise vastu teepoolse trepikoja kolmandal korrusel.)
Lapsepõlve-emast meenub mulle kõigepealt suur muretsemine. Mõistan praegu, et tal ei olnud kerge. Vend oli suhteliselt närviline laps, kes oleks vajanud pikemat kodusoleku-aega väikelapseeas, kuid pidi minema varakult lasteaeda, sest selle ajastu inimesed pidid ju ometi tööl käima. Et ema töötas (ja töötab ka praegu) muusikakoolis, algas tema tööpäev pärastlõunal ja kestis kella seitsme-kaheksani õhtul. Hommikupoolikul valmistas ta söögi ja koristas toad. Minu koolist tulles oli alati soe toit potis või pannil. Mäletan, et imestasin, kui ühel või teisel sõbrannal sellist luksust polnud. Isa tuli töölt tavapärasel ajal, tema ülesandeks oli venna lasteaiast äratoomine. Päris koos sai me pere olla niisiis vaid mõne tühise õhtutunnikese. Nädalavahetustel siiski rohkem.
Kolm aastat peale venda sündis mulle ka õde. Siis läks olukord veelgi keerulisemaks. Õel ilmnes nimelt juba imikueas tugev toiduallergia, mis päädis astma ning lugematute bronhiitide-kopsupõletikega, magamata ööde ja nädalatega haiglas. Ema mure kasvas ärevuseks, ta tass kippus tihtilugu tühjaks saama. Tulid peavalud, nõrkushood. Kui õde oli 3-4 aastane, hakkas isa aeg-ajalt Soomes tööl käima, mis on tagasi mõeldes täiesti erakordne, sest piirid oli ju veel nõuka-ajale kohaselt kinni ja tal tuli reisida Leningradi kaudu. See kõik oli pere heaolu hüvanguks, kuid eks emale lisas see koormust veelgi juurde.
Ema mure ei jõudnud toona minuni. Tajusin seda ärevusena ja muutusin teismeeas üsna trotslikuks ja raskeks lapseks. Koolivahetus kuuendas klassis lisas ehk pingeid veelgi. Nüüd, tagantjärele mõeldes, mõistan hästi, miks mu ema oli "konstantne akna peal passija". Tal kartis nimelt nii kohutavalt, et meiega midagi juhtub. Vanaema oli temaga sama paaniline muretseja. Ja noh... mina paraku enda lastega ka. Õnneks ei saanud ema neist asjust teada, mis ta otsejoones hullumajja oleksid viinud- mõtlen siinkohal oma hullumeelseid vee- ja õhuseiklusi, hiljem, teismeeas aga ohtlikke motika- ja autosõite mitte ehk kõige asjatundlikumate kaaslastega- mulle lihtsalt meeldisid adrenaliin ja põnevus, iseloomu eripära, mis teha... Ema sai õnneks muretseda väiksemate asjade pärast ;)
Feissbukis on sel aastal palju reklaamitud võimaliku emadepäeva kingitusena ühte T-särki, mille rinnaesisel kiri "emal on alati õigus". Ma ei kinkinud talle seda särki, aga mõtlema pani see tekst siiski.
Minu emal on ka tegelikult laias laastus olnud alati õigus. Kõigi oma kolme lapse osas. Ja tegelikult ka lapselaste osas. Seda eriti suhete koha pealt. Ja mitte ainult armu- vaid igasuguste suhete osas. Temas on hea annus nõia-Ellat. Ainult üks asi on halb- me ei kuula teda! Tal on nimelt omadus oma tarkust "filtreerimata kujul puusalt tulistada" ja sellega loomulikult tohutu vastuseisu esile kutsuda.
Või kas tal ei olnud õigus, kui ta mu esimesele kõrvuni armumisele tulihingeliselt vastu seisis! Sain sellelt sigaandekalt, kuid lodevalt, valelikult ja kitsarinnaliselt noormehelt tohutult vastu näppe, kuid toona pälvis mu suurema pahameele hoopis ema halastamatu ettekuulutus suhte uppilendamisest. Olin läbikukkuja.
Või ka mu pikk abielu, mis kunagi ema heakskiitu ei pälvinud ja mis kaks aastakümmet halastamatult mööda karisid triivis, kuni täiesti pilbasteks purunes. Praeguseks on küll selge, et lähedussuhte loomine sellise "pagasiga" mehega ei olnud isegi võimalik- aga kuulasin ma siis ema? Ei! Pidin selleni jõudma hoopis oma teraapia-õpingute käigus! Oma ämbrid tuleb ikka iseendal astuda. Et viimaks taaskord läbikukkumist tunnistada.
Mu ema ei ole mingi ninnunännu-ema. Aga ometi olen läbi oma lõputute õppetundide hakanud talle "pihta saama". Ta on täpselt see, kes kasvas välja tugeva vanaema lapselapsest. Ta on täpselt see, kes kasvas välja tugeva ema lapsest. Ta on täpselt see, kust tema mustrid pärinevad. Seetõttu tundub ka tema armastus vahel pisut karmivõitu. "Filtreerimata kujul puusalt tulistamine" pole kuhugi kadunud. Aga kuulid on nüüd palju pehmemad. Aitäh Sulle nende eest, ema! Sul on alati õigus.
Rohkem mälestusi emast (ja tema kõrval alati ka isast) on mul alates sellest ajast, mil olime juba kolinud esimesse päris oma koju. Olin siis viiene ning õige pea sain endale venna. (Naljakas on mõelda, et kui mina kolisin praktiliselt kogu väikelapseea, on õde ja vend sellest kogemusest priid. Nende mäletustes on olnud lapsepõlvekoduks vaid üks maja, kus millalgi nende eelkoolieas vahetati kolmetoaline korter keskmise paraadna esimesel korrusel neljatoalise vastu teepoolse trepikoja kolmandal korrusel.)
Lapsepõlve-emast meenub mulle kõigepealt suur muretsemine. Mõistan praegu, et tal ei olnud kerge. Vend oli suhteliselt närviline laps, kes oleks vajanud pikemat kodusoleku-aega väikelapseeas, kuid pidi minema varakult lasteaeda, sest selle ajastu inimesed pidid ju ometi tööl käima. Et ema töötas (ja töötab ka praegu) muusikakoolis, algas tema tööpäev pärastlõunal ja kestis kella seitsme-kaheksani õhtul. Hommikupoolikul valmistas ta söögi ja koristas toad. Minu koolist tulles oli alati soe toit potis või pannil. Mäletan, et imestasin, kui ühel või teisel sõbrannal sellist luksust polnud. Isa tuli töölt tavapärasel ajal, tema ülesandeks oli venna lasteaiast äratoomine. Päris koos sai me pere olla niisiis vaid mõne tühise õhtutunnikese. Nädalavahetustel siiski rohkem.
Kolm aastat peale venda sündis mulle ka õde. Siis läks olukord veelgi keerulisemaks. Õel ilmnes nimelt juba imikueas tugev toiduallergia, mis päädis astma ning lugematute bronhiitide-kopsupõletikega, magamata ööde ja nädalatega haiglas. Ema mure kasvas ärevuseks, ta tass kippus tihtilugu tühjaks saama. Tulid peavalud, nõrkushood. Kui õde oli 3-4 aastane, hakkas isa aeg-ajalt Soomes tööl käima, mis on tagasi mõeldes täiesti erakordne, sest piirid oli ju veel nõuka-ajale kohaselt kinni ja tal tuli reisida Leningradi kaudu. See kõik oli pere heaolu hüvanguks, kuid eks emale lisas see koormust veelgi juurde.
Ema mure ei jõudnud toona minuni. Tajusin seda ärevusena ja muutusin teismeeas üsna trotslikuks ja raskeks lapseks. Koolivahetus kuuendas klassis lisas ehk pingeid veelgi. Nüüd, tagantjärele mõeldes, mõistan hästi, miks mu ema oli "konstantne akna peal passija". Tal kartis nimelt nii kohutavalt, et meiega midagi juhtub. Vanaema oli temaga sama paaniline muretseja. Ja noh... mina paraku enda lastega ka. Õnneks ei saanud ema neist asjust teada, mis ta otsejoones hullumajja oleksid viinud- mõtlen siinkohal oma hullumeelseid vee- ja õhuseiklusi, hiljem, teismeeas aga ohtlikke motika- ja autosõite mitte ehk kõige asjatundlikumate kaaslastega- mulle lihtsalt meeldisid adrenaliin ja põnevus, iseloomu eripära, mis teha... Ema sai õnneks muretseda väiksemate asjade pärast ;)
Feissbukis on sel aastal palju reklaamitud võimaliku emadepäeva kingitusena ühte T-särki, mille rinnaesisel kiri "emal on alati õigus". Ma ei kinkinud talle seda särki, aga mõtlema pani see tekst siiski.
Minu emal on ka tegelikult laias laastus olnud alati õigus. Kõigi oma kolme lapse osas. Ja tegelikult ka lapselaste osas. Seda eriti suhete koha pealt. Ja mitte ainult armu- vaid igasuguste suhete osas. Temas on hea annus nõia-Ellat. Ainult üks asi on halb- me ei kuula teda! Tal on nimelt omadus oma tarkust "filtreerimata kujul puusalt tulistada" ja sellega loomulikult tohutu vastuseisu esile kutsuda.
Või kas tal ei olnud õigus, kui ta mu esimesele kõrvuni armumisele tulihingeliselt vastu seisis! Sain sellelt sigaandekalt, kuid lodevalt, valelikult ja kitsarinnaliselt noormehelt tohutult vastu näppe, kuid toona pälvis mu suurema pahameele hoopis ema halastamatu ettekuulutus suhte uppilendamisest. Olin läbikukkuja.
Või ka mu pikk abielu, mis kunagi ema heakskiitu ei pälvinud ja mis kaks aastakümmet halastamatult mööda karisid triivis, kuni täiesti pilbasteks purunes. Praeguseks on küll selge, et lähedussuhte loomine sellise "pagasiga" mehega ei olnud isegi võimalik- aga kuulasin ma siis ema? Ei! Pidin selleni jõudma hoopis oma teraapia-õpingute käigus! Oma ämbrid tuleb ikka iseendal astuda. Et viimaks taaskord läbikukkumist tunnistada.
Mu ema ei ole mingi ninnunännu-ema. Aga ometi olen läbi oma lõputute õppetundide hakanud talle "pihta saama". Ta on täpselt see, kes kasvas välja tugeva vanaema lapselapsest. Ta on täpselt see, kes kasvas välja tugeva ema lapsest. Ta on täpselt see, kust tema mustrid pärinevad. Seetõttu tundub ka tema armastus vahel pisut karmivõitu. "Filtreerimata kujul puusalt tulistamine" pole kuhugi kadunud. Aga kuulid on nüüd palju pehmemad. Aitäh Sulle nende eest, ema! Sul on alati õigus.
Emadepäeva eel (kirjutatud 9.05)
Käisime täna Kadrinas mu vanavanemate ja vanavanavanemate haudadel. Homme on ju emadepäev.
Esimesena süütasime küünla vanaema isa Tipu Jaani, ta esimese naise Loviisa ning nende tütarde Linda ja Anette haual. Tipu Jaani talus Lääne-Virumaa serval Ohepalu-Tapa loodusraja lähistel on praegu mu ema ja isa maakodu. Jaani ja ta esimest naist pole ma muidugi ise näinud, kuid nende tütred, mu vanaema poolõed elasid mõlemad väga kõrge vanuseni, üks Tallinnas, teine Kadrina lähistel. Üks, see Kadrina oma, oli ülivaga kirikuinimene, teine oma olekult pigem suurilmadaam.
Seejärel mälestasime küünaldega mu vanaisa vanemaid Oskarit ja Elviinet. Ka nendest puudub mul isiklik mälestus. Vanaisa kasvas üles nelja õega, kuid täiskasvanueas kahanes nendevaheline kontakt kahjuks peaaegu olematuks. Eriti teravaks muutus olukord kuuldavasti peale seda, kui õde, kellele vanaisa sünnikodu pärandati, selle võõrastele maha müüs. Vanaisa ei saanud vist sellest elu lõpuni üle. Laulu "Üks kask meil kasvas õues" ajal nuttis ta alati valju häälega. Noh, ta laulis seda enamasti muidugi vintis peaga, aga ega see valu vähenda... Mina ei tunne oma vanaisa-poolsest suguvõsast mitte kedagi.
Kolmandana käisime mu vanaema ema, Tipu Jaani teise naise Pauliine haual ja panime ka sinna mälestusküünla. Pauliinest olen siin blogis ka varem kirjutanud. Mäletan teda päris hästi, kuigi olin vaid kaheksane, kui ta suri. Pauliine oli samuti vaga ja usklik naine, kes elas kõrge vanuseni. Kui mina sündisin, elas Pauliine juba koos mu vanaema ja vanaisaga Kadrina kirikumõisa majas. Ju oli vanainimesel raske üksi paksude metsade vahel hakkama saada. Mina mäletan Pauliinet alatasa Jumala poole palumas, et miks too teda juba enese juurde ei kutsu.
Lõpuks süütasime küünlad vanaema Aino ja vanaisa Edgari haual. Neist kahest võiksin õigupoolest lausa raamatu kirjutada, kuigi nende elu oli ju näiliselt tagasihoidlik ning toonasele ajastule suhteliselt iseloomulik. Vanaema rabas 24/7 tööd, vanaisa nautis elu ja napsitas- tema kannatused jäid sõja-aega ja vääriksid omaette kirjandusteost. Mind paneb siiani imestama, missugune temperament ja missugused originalsed elumotod ses majas valitsesid! Seda kõike oli vahel lausa raske taluda. Ometi tundsin end alati armastatuna ning hiiglaslik osa minu kujunemisloost pärineb kindlasti just sealt.
Peale Kadrinat keerasime autonina Kõnnu, mu vanemate maakodu poole. Jah, siinasamma Tipu Jaani maadele! Ema, isa ja õde olid juba eilsest seal. Olin valmis selleks, et hoiame endiselt kahemeetrist vahet ja et annan vaid üle emadepäeva kingitusena mõeldud kolm rododendronit. Aga oh üllatust! Emal oli viirusehirm üle läinud, nii et jäime kohe kauemaks, käisime saumas ja istusime isegi soojas toas kamina ümber, kui õhtune jahedus maad võttis.
Tundsin, et olen ikka püstirikas inimene- mina, neljakordne ema ja kahekordne vanaema. Kõik mu lapsed ja lapselapsed olid minuga. Mul on vanemad, kelle juurde saan sõita ning õde ja venna pere. Praegu on ülimalt ilus ja õrn aeg. Metsaalused on õitest tulvil, puudel puhkevad pungad, palju on rohelust, kuid samas tundub kõik veel läbipaistev. Kuidagi lihtne on olla õnnelik...
Esimesena süütasime küünla vanaema isa Tipu Jaani, ta esimese naise Loviisa ning nende tütarde Linda ja Anette haual. Tipu Jaani talus Lääne-Virumaa serval Ohepalu-Tapa loodusraja lähistel on praegu mu ema ja isa maakodu. Jaani ja ta esimest naist pole ma muidugi ise näinud, kuid nende tütred, mu vanaema poolõed elasid mõlemad väga kõrge vanuseni, üks Tallinnas, teine Kadrina lähistel. Üks, see Kadrina oma, oli ülivaga kirikuinimene, teine oma olekult pigem suurilmadaam.
Seejärel mälestasime küünaldega mu vanaisa vanemaid Oskarit ja Elviinet. Ka nendest puudub mul isiklik mälestus. Vanaisa kasvas üles nelja õega, kuid täiskasvanueas kahanes nendevaheline kontakt kahjuks peaaegu olematuks. Eriti teravaks muutus olukord kuuldavasti peale seda, kui õde, kellele vanaisa sünnikodu pärandati, selle võõrastele maha müüs. Vanaisa ei saanud vist sellest elu lõpuni üle. Laulu "Üks kask meil kasvas õues" ajal nuttis ta alati valju häälega. Noh, ta laulis seda enamasti muidugi vintis peaga, aga ega see valu vähenda... Mina ei tunne oma vanaisa-poolsest suguvõsast mitte kedagi.
Kolmandana käisime mu vanaema ema, Tipu Jaani teise naise Pauliine haual ja panime ka sinna mälestusküünla. Pauliinest olen siin blogis ka varem kirjutanud. Mäletan teda päris hästi, kuigi olin vaid kaheksane, kui ta suri. Pauliine oli samuti vaga ja usklik naine, kes elas kõrge vanuseni. Kui mina sündisin, elas Pauliine juba koos mu vanaema ja vanaisaga Kadrina kirikumõisa majas. Ju oli vanainimesel raske üksi paksude metsade vahel hakkama saada. Mina mäletan Pauliinet alatasa Jumala poole palumas, et miks too teda juba enese juurde ei kutsu.
Lõpuks süütasime küünlad vanaema Aino ja vanaisa Edgari haual. Neist kahest võiksin õigupoolest lausa raamatu kirjutada, kuigi nende elu oli ju näiliselt tagasihoidlik ning toonasele ajastule suhteliselt iseloomulik. Vanaema rabas 24/7 tööd, vanaisa nautis elu ja napsitas- tema kannatused jäid sõja-aega ja vääriksid omaette kirjandusteost. Mind paneb siiani imestama, missugune temperament ja missugused originalsed elumotod ses majas valitsesid! Seda kõike oli vahel lausa raske taluda. Ometi tundsin end alati armastatuna ning hiiglaslik osa minu kujunemisloost pärineb kindlasti just sealt.
Peale Kadrinat keerasime autonina Kõnnu, mu vanemate maakodu poole. Jah, siinasamma Tipu Jaani maadele! Ema, isa ja õde olid juba eilsest seal. Olin valmis selleks, et hoiame endiselt kahemeetrist vahet ja et annan vaid üle emadepäeva kingitusena mõeldud kolm rododendronit. Aga oh üllatust! Emal oli viirusehirm üle läinud, nii et jäime kohe kauemaks, käisime saumas ja istusime isegi soojas toas kamina ümber, kui õhtune jahedus maad võttis.
Tundsin, et olen ikka püstirikas inimene- mina, neljakordne ema ja kahekordne vanaema. Kõik mu lapsed ja lapselapsed olid minuga. Mul on vanemad, kelle juurde saan sõita ning õde ja venna pere. Praegu on ülimalt ilus ja õrn aeg. Metsaalused on õitest tulvil, puudel puhkevad pungad, palju on rohelust, kuid samas tundub kõik veel läbipaistev. Kuidagi lihtne on olla õnnelik...
kolmapäev, 6. mai 2020
Restoranis
Käisime lõunasöögil Raekoja platsil asuvas restoranis Troika. Mu eelmine avaliku söögikoha külastus leidis aset 12. märtsil Hiiumaa Kärdla Rannapaargus. Niisiis olin vahepealsed 2 kuud toitunud ainult oma kodus.
Tunne oli täiesti eriline! Istusime õues, ilm oli imeilus, päike paistis. Natukene tundus, nagu teeksime midagi keelatut. Jälle teiste inimeste keskel olemine oli peaaegu nagu ebareaalne. Veidike tundsin tooli käetugede osas hirmu. Õnneks oli võimalus käte desinfitseerimiseks, seda küll vaid siseruumis. Desinfitseerisime.
Toiduports oli üüratu. Sõime seda üle tunni aja. Kõrvale tellisin tomatimahla ja pudelitäie Borjomi vett. Kõik sai otsa!
Mõelda vaid, kuidas tavaolukorras täiesti tavaline päev võib järsku erilisena tunduda...
Tunne oli täiesti eriline! Istusime õues, ilm oli imeilus, päike paistis. Natukene tundus, nagu teeksime midagi keelatut. Jälle teiste inimeste keskel olemine oli peaaegu nagu ebareaalne. Veidike tundsin tooli käetugede osas hirmu. Õnneks oli võimalus käte desinfitseerimiseks, seda küll vaid siseruumis. Desinfitseerisime.
Toiduports oli üüratu. Sõime seda üle tunni aja. Kõrvale tellisin tomatimahla ja pudelitäie Borjomi vett. Kõik sai otsa!
Mõelda vaid, kuidas tavaolukorras täiesti tavaline päev võib järsku erilisena tunduda...
teisipäev, 5. mai 2020
Hekk
Küll on vahva oma aias toimetada! Nüüd näiteks kavatsen istutada ühe jupi pügatavat hekki. Ma ei saa aru, kuidas ma varem selle peale ei tulnud, et sellise loogilise koha peale hekk rajada, mis varjab aiavaate uudishimulike pilkude eest ja eraldab ühtlasi garaažiesise piirkonna rohelisest alast. Iseenesestmõistetav ju!
Mu aiandust õppinud sõbranna soovitas magesõstart.
Teadsin, et magesõstar on aianduspoodides hekitaimena ilusti müügil, mäletasin ka seda, et meile kõige lähemal asuvas istikuäris maksis üks roots 3.90, mis tundus täiesti soodne. Siis aga mainis toosama sõbranna, et metsaalused on ju magesõstraid täis, võta ainult labidas ja kaeva mõni noor võrse välja.
Mõelda vaid, kaevasimegi. Oma kolmkümmend tükki. Säästsin sada eurot, mets aga ei kaotanud midagi. Ning lisaks sain targemaks, et alati tasub enne suuremat tegutsemist inimestega rääkida.
esmaspäev, 4. mai 2020
Matustest ja muust
Eilseni ei olnud ma juba mitu nädalat Jaani kiriku suurel orelil mänginud. Igatsesin oma pilli väga. Aga eile oli üle pika aja matus, mida mängisin ja seda tehes tundsin, et sellest erialast ei loobuks ma küll eales. Tean, et paljusid kohutab juba ainuüksi sõna "matus" täiesti ära ja kui peaksin mainima, et mulle meeldib matuseid mängida, peetaks mind pooletoobiseks. Ometi mulle meeldib.
Matustega seisavad elu jooksul silmitsi absoluutselt kõik inimesed. Kui põlvkonnad lahkuvad õiges järjekorras, on see loomulik ja paratamatu. Leina kõrvale saab siis asuda tänu, armastus, igatsus ja mälestus. Haiguse või õnnetuse tagajärjel varalahkunute puhul on viimatinimetatud tunnetel raskem mahajääjate ahastuse ja meeleheite kõrvale kohta leida. Ometi oleks see ka neil juhtudel hädavajalik. Neid kõiki tundeid- armastust, tänu ja igatsust- kannab endas õigesti valitud muusika, näiliselt pisuke panus, kuid matuse kontekstis minu meelest erakordselt tähtis.
Jah, muidugi kehtib sama ka laulatuse ja ristimistalituse puhul. Kuid ometi on siin väike vahe. Nimelt ei ole inimene rõõmutundes sama haavatav, kui kurbuses. Ülevas meeleolus ei pruugi väliseid mõjutajaid õieti märgatagi. Tõsi, omavalitud meloodiat kuuldes võivad pruut ja peigmeeski hardusest pisaraidki valada, kuid üldist õnnetunnet see minu hinnangul nii palju tõsta ei saa, kui saab selgust ja lohutust pakkuda sõnum laulust või muusikapalast, mida kuuldakse armsa inimese ärasaatmisel.
Nii mulle vähemalt tundub...
Igatahes olin üliõnnelik, et sain jälle puutuda oma suure oreli tundlikke klahve, valida mulle armsaid registreid ning lubada neil viisides heliseda. Sain saata koraali ja mängida sügavasisulist pidulikku väljamarssi. Sain monitorist jälgida kirikus toimuvad, jäädes ise märkamatuks. Sain kõige kõrvalt keeta kõrvalruumis tasakesi teed ja seda kõne ajal lonksukaupa juua, tundes, kuidas soe tunne mööda rindkere allapoole valgus, pakkudes leevendust kiriku jahedusele. Sain teadmist oma kutsumusest. Olin õnnelik.
Nii kummaline, et hakkad väikesi, endastmõistetavaid asju hindama ikka alles siis, kui neist mingil põhjusel ilma oled jäänud...
Õnneks pole eriolukord lõputu.
Matustega seisavad elu jooksul silmitsi absoluutselt kõik inimesed. Kui põlvkonnad lahkuvad õiges järjekorras, on see loomulik ja paratamatu. Leina kõrvale saab siis asuda tänu, armastus, igatsus ja mälestus. Haiguse või õnnetuse tagajärjel varalahkunute puhul on viimatinimetatud tunnetel raskem mahajääjate ahastuse ja meeleheite kõrvale kohta leida. Ometi oleks see ka neil juhtudel hädavajalik. Neid kõiki tundeid- armastust, tänu ja igatsust- kannab endas õigesti valitud muusika, näiliselt pisuke panus, kuid matuse kontekstis minu meelest erakordselt tähtis.
Jah, muidugi kehtib sama ka laulatuse ja ristimistalituse puhul. Kuid ometi on siin väike vahe. Nimelt ei ole inimene rõõmutundes sama haavatav, kui kurbuses. Ülevas meeleolus ei pruugi väliseid mõjutajaid õieti märgatagi. Tõsi, omavalitud meloodiat kuuldes võivad pruut ja peigmeeski hardusest pisaraidki valada, kuid üldist õnnetunnet see minu hinnangul nii palju tõsta ei saa, kui saab selgust ja lohutust pakkuda sõnum laulust või muusikapalast, mida kuuldakse armsa inimese ärasaatmisel.
Nii mulle vähemalt tundub...
Igatahes olin üliõnnelik, et sain jälle puutuda oma suure oreli tundlikke klahve, valida mulle armsaid registreid ning lubada neil viisides heliseda. Sain saata koraali ja mängida sügavasisulist pidulikku väljamarssi. Sain monitorist jälgida kirikus toimuvad, jäädes ise märkamatuks. Sain kõige kõrvalt keeta kõrvalruumis tasakesi teed ja seda kõne ajal lonksukaupa juua, tundes, kuidas soe tunne mööda rindkere allapoole valgus, pakkudes leevendust kiriku jahedusele. Sain teadmist oma kutsumusest. Olin õnnelik.
Nii kummaline, et hakkad väikesi, endastmõistetavaid asju hindama ikka alles siis, kui neist mingil põhjusel ilma oled jäänud...
Õnneks pole eriolukord lõputu.
pühapäev, 3. mai 2020
Mai tuli
Märkamatult on kätte jõudud maikuu. Esimest korda üle pikkade-pikkade aastate olen saanud jälgida loodust lausa päev-päevalt ja nii kogu kevade vältel- märganud pungade puhkemist, lillede kasvamist alates nina mullast välja pistmisest kuni õite puhkemiseni või lausa äraõitsemiseni, muru sirgumist, lindude tagasirännet. Teen peaaegu iga päev pikki, keskmiselt lausa kaheksa kuni kümne kilomeetriseid matkasid oma koduümbruses. Olen avastanud imelisi paiku, kuhu pole sattunud kaheksateistkümne siinelatud aasta jooksul mitte kordagi! Lähimad avastamata rajad asuvad vaat et kilomeetri raadiuses (ohoo, kas see teerada viib tõesti otse sellele tänavale jne.), kaugemad nõuavad veidike astumist, kuid seda enam põnevust võib leida veel läbirändamata metsarajalt või roobasteelt või kasvõi elurajoonist, mille olemasolust või arhitektuursetest omapäradest eelnevalt aimugi polnud.
Muide, piinlik tunnistada, aga ma ei teadnud sedagi, et minu kodukandist läbi voolav Pääsküla jõgi suubub vaid paari kilomeetri kaugusel mu kodust otsejoones Vääna jõkke, et edasi juba üheskoos mereni voolata. Veel piinlikum- ma ei olnud kunagi võtnud vaevaks jälgida Pääsküla jõe kulgu meie oma alevikus- mõne koha peal teeb see nii ägedaid jõnkse, rääkimata avalikkuse silma eest varjul olevatest ürgsetest kõrgetest kallastest ja romantilistest saarekestest. Kõike seda olen avastanud just nüüdsama, koroona ajal.
Ka oma aias olen vist sel aastal rohkem viibinud, kui kõigil eelnevil kokku. On ju kevad pea alati kiirustamise ja tööde kuhjumise aeg, mil tahaks võimalikult palju ära teha, et siis suvel väljateenitult puhata. Kust mina teadsin, et ka kevadet ei tohiks märkamata jätta! Kui palju rõõmu teevad näiteks uued toredad tulbid, kellele mõnel õhtul öökülma hirmus emalikult lausa "teki" olen peale asetanud. Või vanaema aiast pärinevad pojengid, kel on nüüd esimest aastat mureta, kuhu oma raskeid õiepäid toetada- varem lebasid nad juba poole õitsemise pealt abitult murul. Aga sel talvel tegi isa neile kenad raamid ning meie lastega värvisime oma fantaasia kohaselt kirjuks. Järgi jääb ainult kasvamisrõõm nende ja imetlemisrõõm meie poolt!
Eriolukord on juba pikalt kestnud. Koolis lõppes kuues koduõppenädal. Võib ehk lausa öelda, et olen selle kõigega harjunud. Lastegi jaoks on vist asi muutunud loogiliseks ja arusaadavaks. Hommikul õppimine, pärastlõunast õueaeg. Või siis, mnjah, arvuti tagant eemalepeletamine. Pean end piisavalt vastutustundlikuks, aga siiski mitte liiga äärmustesse kalduvaks lapsevanemaks. Meie peres ei ole olnud päris 100%-st isolatsiooni, kuid usun selle siiski olevat igati piisava, et meid tervena hoida.
Igatsen väga Muhu saare järele. Muhus on loodus alati paar nädalat Tallinna omast eespool. Esmaspäevast tohiksime tegelikult juba sõita- märkisin nimelt maakodu oma lisa-aadressiks. Kas ka tegelikult niipea sinna jõuame, näitab aeg.
Vaat sellised mõtted maikuu ilusas alguses.
Muide, piinlik tunnistada, aga ma ei teadnud sedagi, et minu kodukandist läbi voolav Pääsküla jõgi suubub vaid paari kilomeetri kaugusel mu kodust otsejoones Vääna jõkke, et edasi juba üheskoos mereni voolata. Veel piinlikum- ma ei olnud kunagi võtnud vaevaks jälgida Pääsküla jõe kulgu meie oma alevikus- mõne koha peal teeb see nii ägedaid jõnkse, rääkimata avalikkuse silma eest varjul olevatest ürgsetest kõrgetest kallastest ja romantilistest saarekestest. Kõike seda olen avastanud just nüüdsama, koroona ajal.
Ka oma aias olen vist sel aastal rohkem viibinud, kui kõigil eelnevil kokku. On ju kevad pea alati kiirustamise ja tööde kuhjumise aeg, mil tahaks võimalikult palju ära teha, et siis suvel väljateenitult puhata. Kust mina teadsin, et ka kevadet ei tohiks märkamata jätta! Kui palju rõõmu teevad näiteks uued toredad tulbid, kellele mõnel õhtul öökülma hirmus emalikult lausa "teki" olen peale asetanud. Või vanaema aiast pärinevad pojengid, kel on nüüd esimest aastat mureta, kuhu oma raskeid õiepäid toetada- varem lebasid nad juba poole õitsemise pealt abitult murul. Aga sel talvel tegi isa neile kenad raamid ning meie lastega värvisime oma fantaasia kohaselt kirjuks. Järgi jääb ainult kasvamisrõõm nende ja imetlemisrõõm meie poolt!
Eriolukord on juba pikalt kestnud. Koolis lõppes kuues koduõppenädal. Võib ehk lausa öelda, et olen selle kõigega harjunud. Lastegi jaoks on vist asi muutunud loogiliseks ja arusaadavaks. Hommikul õppimine, pärastlõunast õueaeg. Või siis, mnjah, arvuti tagant eemalepeletamine. Pean end piisavalt vastutustundlikuks, aga siiski mitte liiga äärmustesse kalduvaks lapsevanemaks. Meie peres ei ole olnud päris 100%-st isolatsiooni, kuid usun selle siiski olevat igati piisava, et meid tervena hoida.
Igatsen väga Muhu saare järele. Muhus on loodus alati paar nädalat Tallinna omast eespool. Esmaspäevast tohiksime tegelikult juba sõita- märkisin nimelt maakodu oma lisa-aadressiks. Kas ka tegelikult niipea sinna jõuame, näitab aeg.
Vaat sellised mõtted maikuu ilusas alguses.
Tellimine:
Postitused (Atom)