Muru lugu

Mees armastas oma muru väga. Muruga tuli tegeleda varakevadest hilissügiseni. Juba lume sulades pidi murult eemaldama talvega sinna langenud risu. Seejärel tuli murule kiirelt anda kevadväetist. Sammal, mis muru sisse ikka ja jälle tekkima kippus, tuli viimse tutini eemaldada. Tubliks abimeheks oli samblatõrjega muruväetis, mis tülika sissetungija esmalt tappis. Surnud sammal eemaldus lihtsamini. Kui Mees samblatõrjemasina muretses, jäi naispere hooleks väljakatkutud samblamäed kenasti kokku riisuda ja minema vedada. Kolm-neli päeva ja valmis! Varem pidid nad sammalt rehaga murututtide vahelt välja õngitsema, mis oli raske, tüütu ja palju ajamahukam ettevõtmine. Aasta aastalt üks ja sama.
Suve-, sügis-, leht- ja okaspuuväetised olid alati ootel. Neid visati täpselt ja korrektselt.
Ka käbide korjamine oli tähtis toiming. Mees tahtis küll, et ta muru oleks palja jalaga peale astudes vetruv ja pehme kui vaip, aga okkad ja käbid sadasid ikka alla nii, kuidas juhtus. Pisut tugevam tuul tegi vahel suure laastamistöö ja tekitas palju meelehärmi.
Niidukit tuli tuli kasutada vahel murukogujaga, vahel ilma. Väikesed pöetud murututid võisid jääda pigem väetiseks. Teatud piirist pikemaks kasvada lastud muru niitjat karistas aga koguja, suur must jurakas niiduki tagaosas, mida tuli lõpmata kordi tühjendada. 
Mehele ei mahtunud pähe, et metsamaale muruaia rajamine ei pruugi olla ülesanne kergete killast. Ta oli pettunud, et naispere ei tulnud tema toimingutega muru vallas piisava entusiasmiga kaasa. Täheldada võis isegi mossitamist ja nurinat.

Ühel pärastlõunal koristas Naine kuuri. Seda polnud tehtud juba aastaid. Mees ei elanud enam koos tema ja lastega ning muru vohas juba mitmendat suve samblaga võidu. Kasvas hoolimata väetise puudumisest. Kuuris oli palju prahti, aga ka palju vajalikku. Ühe suure kausi tagant leidis Naine üles ka kõik väetised. Kevade-, suve-, sügise-, samblaeemaldajaga-, leht- ja oksapuuväetised olid ta ette rivistunud otsekui laulukoor. Kõik tuli uuesti meelde. Üks mälupilt kerkis teistest teravamalt esile...

Lapsed olid veel väikesed, alles käputama hakanud. Et muru oli sel aastal tõesti pehme ja mõnus, oli selle peal oli lausa lust maailma avastada! Ilmad olid kaunid, sooja rohkem kui sel perioodil tavapäraselt. 
Mees väga rõõmus ei olnud. Mailane tegi muret. Muudkui tükkis oma siniste õitega muruvaibale seltsi. Naine küll lohutas, et annabki värvi, aga see ajas pigem vihale. Perfektne peab olema. Täiesti perfektne. 
Ühel hommikul vuras aia taha furgoon. Välja kargasid skafandrites mehed, mingid imelikud balloonid käes. Kes need on, tundis Naine huvi. Murupritsijad, vastas Mees, muud moodi me sellest mailasest jagu ei saa. See ei lähe, hakkas Naine protestima, lapsed ju roomavad murul! See pole mürgine, ühmas Mees üle õla. Pole mürgine, hüüdis Naine talle järele, aga töömehed on maskides ja kaitseriietuses! Naise emotsioonid olid Mehele liig. Kurat, möirgas ta hullunult, kas minu jaoks ei või siin majas olla mitte ühtegi olulist asja! Aga meie, sosistas Naine. Järgmised kaks nädalat käis Naine lastega lähedalasuvas metsas. Vankriga oli samuti tore sõita.

Naine võttis otsustavalt kevad-, seejärel sügis-, talve-, okaspuu-, lehtpuu-, toalillede, sukulentide-, samblaeemaldajaga-, kõige-eemaldajaga, universumi-, ja muud kättesattunud väetised ja kallas need korraga väetisemasinasse. Dosaatori keeras ta kõige heldema peale. Seejärel hakkas ta masinaga mööda muru edasi-tagasi kõndima. Õige pea oli muru kaetud otsekui lumevaibaga. Tühje väetisekotte pillutas tuul siia-sinna. Sellest polnud lugu. Õige lugu tuli endast välja kirjutada. Masin tühi, asetas ta selle kuuri.
Homme võiks sadama hakata, heitis Naine veel viimase pilgu kätetööle. Nii lõpetatakse väärikalt üks hinge kripeldama jäänud peatükk, mõtles ta veel.

See kevad

Ma ei saa aru, kuhu see aeg kaob!
Vaatan, et juba mitu kuud järjest ei ole ma jõudnud teha ühtki blogipostitust. Ometi vormuvad mõtted mu peas endiselt lugudeks, et seejärel lihtsalt... universumisse lennata.
On olnud suurepärane talvest kevadesse libisemine! Veebruar, mida hoolimata sellest, et tegu on mu sünnipäevakuuga, ei suuda ma vääriliselt hinnata, möödus, nagu eeldada võis, külmalt, kuid see-eest põnevalt- niisiis kiirelt. Pool märtsi aga veetsime trioga kahel Kanaari saarel- laavakivisel Lanzarottel ja tuulisel Fuerteventural. Nii puhanuna ei ole ma end eales peale puhkust tundunud!
Hmm, pisut ebaloogiline lause see viimane, kas pole? Kolmikute emana võin aga tõsimeeli kinnitada, et umbes laste koolieani olid mu puhkused ühed väsitavamatest ajaperioodidest üldse. Puhkusele vastu läksin küll suure õhina ja mitmete toredate mõtetega, tagasi tulin aga rampväsinuna.
Kaks nädalat märtsist "ära hammustanud", oli kevad juba kiire tulema.
Algas ka paastuaeg. Endassevaatamise ja vaikse kulgemise aeg. Vaimse ja füüsilise "mina" tasakaalustamise periood. Just märtsis sain hoo sisse oma 2018. aasta lõpul antud lubadusele heita seljast üleliigne. Sel perioodil ei tarbi ma nisujahu, suhkrut ja sealiha. Peale kella kuute joon vaid teed või vett. Mul on väga-väga hea olla! Ja mis seal salata- 3-4 kilo on kadunud, kolme jonnaka järelejäänuga veel tegelen. Tänaseks võin kindlalt öelda, et stressisöömine mitte ei aidanud stressi vastu, vaid pigem tekitas seda. Ma ei lase enam end käest ära- ja mitte vaid välise pärast.
Muidugi on mul endiselt maiseid muresid. Minu ainuvastutus väsitab mind vahel väga. Paraku on asju, mida on väga raske, kui mitte võimatu muuta. Ometi tunnen, et muutus tuleb kevadtuule, vihma ja päikesepaistega. Tõsi, raagus okste klõbin pole hetkel kuigi kõnekas, aga juba õige pea, ajal, mil pakatavastest pungadest sirutuvad väikesed lehed, tuletab pehmete puhangute vaikne sosin meelde elu suure saladuse müsteeriumi.
Seda on nii lihtne unustada, kas pole?

Pikk kuu

Minu meelest on jaanuar kuu, mis vältab umbes kolm korda kauem, kui teised kuud aastas. Tundub, nagu annaks iga saabuv aasta, kuuldes inimeste nutulaulu aja halastamatust rutust, uusaastalubaduse voolata senisest palju aeglasemalt, millele küll, nagu uusaastalubadustele ikka, veebruari või hiljemalt märsti jooksul käega lüüakse, aga mis vähemalt jaanuarikuul alati täpselt ja soliidselt meeles ja südames seisab. Lastes minusugustel aeglaselt praadida. Või mis praadida- külmuda!
10 aastat tagasi oli vaieldamatult mu elu pikim jaanuar. Kolmikud olid äsja sündinud. Me ei olnud paika saanud mingiki päevarütmi. Õuetemperatuur püsis jonnakalt -7 ja -10 kraadi vahel. Nende kraadidega veidi enneaegseid vastasündinuid pikaks ajaks õue ei pane. Ega seda väga saanudki- lumehanged kõrgusid vähemalt poolde aeda. Vankrirattad keeldusid lumiste roobaste vahel igasugusest koostööst. Püsisin toas ja püüdsin lutipudelite ja mähkmekuhja all päevi õhtusse veeretades kuidagi ellu jääda. Tõsi, igapäevaasjadega hakkamasaamiseks oli mulle organiseeritud päris palju abiväge, ometi adusin just noil jaanuaripäevil kõige teravamalt tohutut emotsionaalset üksindust. Appikene, kui haavatav võib ikka inimene vahel olla...
Praegune jaanuarikuine hingeseisund on muidugi hoopis teine, kui toona. See on sootuks teine ka nelja või viie aasta tagusest ajast, kui mu elus toimusid pöördelised muutused. Praegu taandan selle lihtsalt mingi kummalise, rahutu ohutunde nimetaja alla.
Seoses külmaga on kõige rohkem asju, millega ma ei pruugi hakkama saada. Näiteks kipub miinuskraadide ja suure lumega üles ütlema autovärava kinni- ja lahtisõidu mehhanism. Samuti kipuvad kinni külmuma auto tagumiste uste tihendid nii et neid pääseb kasutama vaid üle esiistmete või pagasniku kaudu. Jäätunud korstnajalg vajab krõbedate kraadide korral vähemalt tunniajast puhuriga soojendamist, et sauna ilma tagasilöökideta (loe: suitsu sisseajamiseta) küdema saaks. Täisvõimsusel huugav küttesüsteem muudab toaõhu kuivaks ja mõjub kahjulikult nii hingamiselundkonnale kui nahale. Nende ja paljude teiste probleemidega tuleb talvel tahes tahtmata rinda pista. Ma pigem väldiksin neid.
Tahtsin üle pika aja minna tantsulise aeroobika trenni. Nagu kiuste oli treener haigestunud. Otsustasin selle aja hoopis kõndida. 
Kõnni-ja rattarada läks mingi aja suusatajate omaga paralleelselt. Ilm oli krõbekülm, sestap tõstsin kohe käimistempo lakke. Küllap tegid sama ka suusatajad. Nad ilmusid otsekui lenneldes ja kadusid sama kiirelt metsa tumedasse rüppe. Teineteise järel. Murdmaasuusatajad lihtsalt peavad olema mingi eri inimtõug, mõtlesin isekeskis. Minul see kunst ei õnnestunud.
Peagi hakkas soe. Nüüd suutsin jälgida kõike seda tardunud ilu, mis külmataat oli valge pintsliga maalinud. Filigraanselt valge härmatisega väljajoonistatud puud. Sädelev lumi. Puhtal lumel kaugusse tippivad jänesejäljed...
Suurte räitsakutena sadamahakkav lumi parandas postkaardi ilmet veelgi. Käisin ja tunnetasin... et peaksin seda ometi kogema sama ilusana, kui ta tegelikult on. Aga et ma ei suuda. Et see ilu on kuidagi võõras. Et see kuulub kellegi teise unistuste ilma. Et selle ilu ja minu vahel on mingi nähtamatu müür ja mu pärisolemus soovib, et see ilu jääks püsima teisele poole müüri. Ei tuleks minu poolele. Jääks nende pildiks. Ilusaks, kui kaugeks.
Muidugi on kinnikülmunud autovärav pseudoprobleem, kui mõelda soojale toale ning armastavatele lastele. Muidugi on vingu ja tossu sisseajav saun köömes, kui panna sinna kõrvale meie kõikide head tervised. Muidugi tunnen Kõigekõrgema armastust ning olen tänulik.
Aga jaanuaril oleks nüüd küll aeg pillid kotti panna. Kõigel on ikkagi piir.

Mõttekoht

viha mittetundmine
karjumise
ärapanemise
usalduse reetmise
ajaloo ümberkirjutamise
kritiseerimise ja hinnangute andmise
ähardamise
varjamise
solvamise
olulise informatsiooni endale hoidmise
lugupidamatuse
korduvalt lubadustest ja kokkulepetest mitte kinnipidamise
lõksuseadmise ning
süüdlaseks tegemise korral
on ränk kõrvalekalle.
Seda on raske vihata taluda.

Supi- (super)naine

oh,

mõtlesin supilt vahtu riisudes

oleks mul kümnendikkugi seda aega

mis sekund sekundi haaval 

päev-päevalt

mu kätelt vahustesse voogudesse pudeneb

kus siis alles teeksin!

porgandikuubikud ja kana

tunduvad nii tühised

õige loomeinimese
sisukate võimaluste kõrval

Teisest küljest vaadatuna

võib aga just klaar puljong kõneleda
maailma muutvaist

supernaistest

muutes nad veidi kollakatena
nähtavaks

nende endi kokkukeedetud leeme
selgel peegelpildil

Mashlow püramiid

Mashlow püramiidi kõige alumises osas asuvad inimese füüsilised vajadused, mis tulenevad inimese, kui bioloogilise olendi vajadustest. Selle alla kuulub õhk, toit, vesi, peavari, uni ja seks.
Järgmisel püramiidi "korrusel" asetsevad turvalisusega seotud vajadused, mis tulenevad samuti inimese bioloogilistest vajadustest, kuid sõltuvad tema sotsiaalsest keskkonnast. Nendeks on muuhulgas vajadus füüsilise ja vaimse turvalisuse järgi (soov vältida vägivalda erinevates vormides, võimalus vabaks eneseväljenduseks (sõnades, riietumises jne.), finantsiline ja majanduslik turvalisus (töö, sissetulekud, vara säilimine) ning tervise ja heaoluga seotud turvalisus (haiguste ja vigastuste vältimine, perekond).
Edasistel trepiastmetel asuvad sotsiaalsed vajadused ehk armastuse ja kuuluvuse vajadus ja isiksuse vajadusted, mis on seotud inimese enesekujutlusega ning tunnustamise ja väärtustamisesooviga. Püramiidi tipus paiknevad aga eneseteostuse vajadused, vajadused midagi saavutada, "jätta jälg".
Inimene hakkab janunema kõrgemate vajaduste järele, kui madalamad on täidetud. Kahte esimest korrust- füüsilised ja turvalisusega seotud vajadused- nimetatakse inimese põhivajadusteks. Kui need on rahuldamata, ei pääse inimene järgnevaile astmetele. Ka ei saa inimesega, kel põhivajadused täitmata, teha peretööd.
Kas sinu põhivajadused on täidetud? Mõtlen siinkohal just turvalisusega seonduvaid. Kui sind ei ähvarda füüsiline vägivald, siis kas saad end siiski vabalt väljendada, pelgamata, et su sõnu väänatakse, hääletooni peetakse ebasobivaks, sinuga suhtlemisel kasutatakse manipuleerivat "surmuksrääkimist" või vastupidi, täielikku ignoreerimist. Ega sind ei ähvardata millegist ilmajätmisega, su peale ei karjuta ja ei alandata ka muul viisil?
Vaimset vägivalda ei tunta tihti ära. Kahjuks ei peeta seda tihti üldse "tõeliseks" vägivallaks. Neid, kes aga selle all kannatades on kaotanud kõik isiklikud piirid, väärikusest ja austusest rääkimata,  on kordades rohkem, kui arvata võime.
Füüsilisest haavast jääb silmaga nähtav arm. Hingehaavad jäävad aga nähtamatuks.

Õppimise teema

Ma nii hirmsasti tahaksin, et vahel õpiks lastega õhtuti keegi teine. Tunnen, et oleksin siis palju parem ja rõõmsam ema.
See, et kolmandas klassis üldse nii palju õppida antakse, on omaette teema ja olen kindel, et mitte ainult meie kooli oma. Probleemi teine tahk on aga palju mõtlemapanevam- kas sellise koormusega on võimalik kooliskäimist ka päriselt armastada? Laps panustab ju sinna peaaegu kogu oma ainulaadse lapsepõlve! Mina igatahes enam väga küll trio kooliskäimist ei armasta. Vaat vaheaeg oli tõeliselt mõnus ja lähedusttekitav! Õppeperioodil muundun aga närviliseks ja nõudlikuks nõiaks, kes lapsed mängude keskelt ära kisub ja nad pikaks õhtuks kooliraamatute taha sunnib, asetudes sellega skaala ühte otsa- piinaja positsioonile. Lohutan end mõttega, et tööharjumus peab juba varakult välja kujunema, et keeled on hästi äraõpitavad just nende vanuses ja et kui nad veidigi rohkem keskenduksid, saaksid kõik ülesanded poole kiiremini tehtud. Ainult et... ma ise ka ei usu oma mõtteid. Liiatigi siis lapsed. Ka mänguharjumus on väga vajalik ja kipub tänapäeval liiga ruttu kaduma. Kaheteistkümne aasta jooksul saavad kindlasti kõik vajalikud keeled sulaselgeks ka mõningal määral aeglasema õppetempo juures. Ja keskendumine- teab ju täiskasvanugi, et see on võimalik vaid väsimuse piirini. Triol on see piir õhtuse õppimise ajaks ammu ületatud, asetades nad minu suhtes skaala teise otsa- piinatavate positsioonile. Lähedusest jäävad vaid riismed.
Tegelikult piinan päevast päeva ka iseennast. Kuidas ma sooviksin mõnel õhtul teha pikka lumist jalutuskäiku, viibida omas maailmas, oma mõtete keskel! Kuidas sooviksin uneleda klaveri taga, mängides õrnalt Chopini või Debussy loomingut! Kuidas sooviksin lugeda, kaua-kaua!
Aga kohusetunne tõstab minus pead. Ma pean oma kalleid lapsi aitama. Ma ju soovin neile head haridust üliturvalises koolis. Kuhu ma nad siis paneksin, kui midagi muutma peaksin?
Täna õhtul tundsin, et inglise keele luuletus on liiga pikk. Et matemaatika on praegu küll liiast. Et emakeelt jõuab teha ka nädalavahetusel. Et vene keele sõnade kirjutamine pole hetkel eluküsimus. Olime seks ajaks õppinud poolteist tundi. "Marss, asjad kotti", käsutasin peaaegu, et kurjalt, "ja marss mängima!" Kui mina neid ei kaitse, mõtlesin hetk hiljem tolmuimejaga ringi tuuseldades, ei kaitse neid mitte keegi.
Eelmise õppeaasta kevadaktusel hakkasid mu silmist ühel pealtnäha suvalisel hetkel voolama pisarad. Etendus oli hingeminev ja südamega läbi mõeldud. Nad seal oskavad. Aga mina ei nutnud ilupisaraid. Mulle meenusid järsku need lõputud talveõhtud, kui me aina õppisime, õppisime ja õppisime. Tundsin end kõige selle ilu kõrval järsku uskumatult abituna...