95

Juba oma kakskümmend aastat viib 3. jaanuar mind ajas tagasi päevadesse, mil au sees olid kodused salongiõhtud ning soliidsed härrad ja prouad võisid elavate esituste taustal sundimatult vestelda nii muusika kui kunsti teemadel. See aeg toob tänapäeva Tubina ja Elleri, kunstnik Võerahansu ringkonna ning isegi Laidoneri ja teised toonased riigimehed. Hämmastav, et praeguses maailmas saab olla keegi, kes võib nii muuseas pillata, et on üht või teist esimese vabariigi aegsetest ühe või teise valdkonna suurkujudest isiklikult tundnud...
Sillaks selle kauge aja ja tänapäeva vahel on mu armas Õpetaja, kel täna, 3.jaanuaril täitus 95 eluaastat. Tema sünnipäevad on alati aastale väärikaks alguseks, kuna viitavad erilise aktsendiga sellele, mis on tõeliselt oluline, mis viib inimest tema vaimsel teel edasi. Jututeemad, mis selles lugupeetud, aga igati lõbusas seltskonnas üles võetakse, ei muutu kunagi labaseks, ei kanna ealeski mõttetut klatši, on sügavalt lugupidavad ja vaagivad ja mis peamine- ülistavad seda, mille loomiseks on Looja välja valinud üksikud, kuid mille tundma õppimiseks oleme võimelised me kõik. Pean tunnistama, et minul on vaid käputäis haritust, olgu see siis kunsti, kirjanduse või oma eriala, muusika, valdkonnas. Mida enam aga eakamaid ja tarku inimesi kuulata, seda enam tekib uudishimu, õppimistahet ja kogemise soovi. Näiteks on mulle siiani harjumatu, et kes tahab, istub klaveri taha ja lihtsalt mängib. Ja tahtjaid jagub, igal tasemel. Minu, nõuka-aegse lapsepõlvega inimese jaoks on muusika siiani mõneti seotud hinnangute andmise, halb või hea olemise ja muu säärase prahiga, mis mu mõistuse halvab ja klaveri taha istumise võimatuks teeb. Eriti, kui on kümneid väärikaid kuulajaid. Kui palju on üldse jäänud tänapäeval kodusid, kus ühine musitseerimine on elu loomulik osa? Ma ei mõtle purjuspäi lorilaulude jorutamist (kuigi isegi see kipub vist soiku jääma).
Kodused salongiõhtud, koos musitseerimine ja vestlused kunstist, olid osa kunagisest kõrgkultuurist. Sellele mõtlemine tekitab mingi seletamatu igatsuse. Kui vähe me tõeliselt kasutame oma arengupotentsiaali, kuidas topime selle üha enam ja enam prügi täis. Kas ei ole sisemise tühjustunde tekkimise juured just siin? Me ei oska enam kuulata ega vaadata.
Seda väärtuslikumad on need 3.jaanuaril veedetud tunnid. Taas Schubert, taas Liszt, taas Sibelius. Aga ka operett. Või tänapäeva-looming. Mis iganes kaunist.
Olen neil hetkil õnnelik. See on maailm, kuhu sooviksin sagedamini kuuluda. Isiklike takistuste kiuste. Me kõik väärime parimat. Ilusaimat.
Tegelikult õpetab mu Õpetaja mind läbi nende 3-ndate jaanuaride siiani. Ta avab igal aastal ukse ja näitab. Kui lõpmata tänulik ma olen!
Ainult... kas ma ise suudaksin murdosagi sellest kunagi järele teha? Mulle väga meeldiks.

Filmiõhtud

Kui ühest küljest kipun vahel nostalgitsema teemal "kuidas küll mu lapsed juba nii suureks on kasvanud!", siis teisest küljest hakkab minu elu just tänu sellele, et nad juba nii suureks on kasvanud, üha enam ja enam "inimese" omaga sarnanema.
Võtame näiteks filmid. Ausalt öeldes ei ole ma juba vähemalt viis aastat telekat vaadanud. Ka kinoinimene ei ole ma kohe üldse. Aga palun väga- aastavahetusel on olnud lausa 3 filmi, mida otsustasin koos lastega nautida, sest üksi olnuks ju palju igavam ja nüüd nad juba mõistavad (kui üht-teist juurde selgitada). Neljandat, samuti minu soovitatut, vaatasid tüdrukud sõbranna juurde ööbima jäädes.
Esimest neist filmidest, "Astrid Lindgren- rääkimata lugu", olin ise kinos näinud. Soovisin, et lapsedki saaksid osa selle vapustava naise karmist, kohati lausa ahastamapanevast elust, kus oli nii palju valu, häbi ja pisaraid. Kas pole ilus ja märgiline, et just läbi kannatuste hakkad nägema seda, mis on tõeliselt tähtis? Ja milline rikkus on osata seda kõike oma lõputult fantaasiarikastesse raamatutesse kirja panna! Meil pole vist enam ainsatki lugemata Lindgreni raamatut...
Lastele see film meeldis. Ainus, mida nad ei mõistnud, oli see, miks armus noor Astrid "nii vanasse mehesse". Jah, küllap nende vanusevahe oligi üüratu, aga laste silmis täielikku mõistmatust nähes taipasin, et nende arvates oli too mees ikka rauk mis rauk!
Teine film rääkis Whitney Houstoni traagilisest elust. Kuna Whitney oli üks minu teismeea vaieldamatutest lemmikutest ning tema lauluga "I will always love you", meenub mulle nii mõndagi, soovisin seda ka oma vastkümnestega jagada. Trio meelest oli see, mida alkohol ja narkootikumid ühe noore paduandeka naise ja tema tütrega tegid, "lihtsalt jube" ja pidime pikalt arutama, miks inimesed, ka väga jõukad, ikkagi mõnikord seesuguse tee valivad. Me kõik tuleme oma lapsepõlvest ja suudame oma probleeme lahendada just nii, nagu seda meile lapsepõlves normaalsusena pakuti. Oli normaalsust vähe, ei ole ka täiskasvanu maailm turvaline paik...
Kolmandat filmi, "Seltsimees last", vaatasid tüdrukud, nagu juba mainisin, sõbranna juures. Mina nägin sellegi vapustava linateose sügisel kinos ära. Nüüd siis arutasime, kuidas see küüditamine ikka täpselt käis, miks Leelo ema nii pikaks ajaks Siberisse jäi ja miks talle mitte midagi ei räägitud. Arvan end seda teemat üsna hästi teadvat ja juttu jätkus kauemaks. Lapsed hääletasid filmi tõsiseks, kuid heaks. Eriti liigutav olevat olnud too kaisukaru äratoomise koht. Mind ennast puudutas enim filmi sõnatu lõpp. Karl Johann, ajaloohuviline, peab "Seltsimees lapse" lähitulevikus järgi vaatama...
Neljas, minu ja Karl Johanni jaoks kolmas film oli aga vist siiski liiga hingeminev. Kuulus "Titanic" oleks ehk võinud veel paar aastat oodata. Lõpus nutsime kõik, Karl Johann püüdis küll valjuhäälselt kommenteerida, et "see kõik on üks filmitrikk", aga no ega siis asjata ühtteist Oscarit anta! Muusika, vapustavalt hea ülesehitus, inimsaatuste traagika, täiesti tühisteks osutunud materiaalsed väärtused- ning armastus, see kõige alus, lihtsalt puudutab... Loviisa ja Lisann ei saanud väga pikalt nuuksumist järele jätta. Seepärast mõtlengi, et ehk oli liiga vara...
Kõige ülalkirjutatu valguses on siiski hea, et aeg kulgeb nagu ta kulgeb. Igas lapse arenguperioodis on rõõme ja vaeva, ilu ja valu. Päris asjadest rääkimine, kasvõi ühise filmiõhtu kaudu, on nüüdsest juurdetulnud osa meie kooskasvamise loos.
Rikastav ja lähendav.

Uusaastasoovid ja lubadused

Head uut aastat!
Huvitav, et mul on tavaliselt aastavahetuse paiku pisut harras meeleolu, aga sel aastal tundub kõik kuidagi helge ja selge. Tegime oma laiemas pereringis 2018. aastast kokkuvõtte, valisime kõik oma Aasta Inimese, Aasta Sündmuse, Aasta Teo, Aasta Paiga ja (khmm) ka Aasta Prohmaka. Nii vahva oli seda kõike teistega jagada! Ka aastavahetus oma kalli pere seltsis oli täpselt see, mida tõeliselt vajasin ja nautisin.
Täna aga korraldasime lastega mõttetalgud Uusaastasoovide ja/või lubaduste asjus. Igaüks pidi omad paberiribale kirja panema ning tühja šampusepudelisse libistama, et järgmisel uusaastal nende täitumist üheskoos (või ükshaaval, kuidas keegi soovib) kontrollida.
Naljakas, et minu paberile tuli oma kakskümmend lubadust (õigem oleks vist öelda "ärategemisetahtmist") ja soovi, mille täitumist väga ootan. Selgus, et see on üüratu arv, sest näiteks Helise kirjas oli kuus ja Karl Johannil kolm ühikut. Eks ma siis nüüd istun oma soovihunniku otsas ja vaatan, mis saama hakkab! Teab, kas varsti enam nii helge tundubki, kui kohe käiseid üles ei kääri ja tegutsema ei hakka! (Ütlen sosinal, et õnneks sai pudelisse libistatud ka puhkusega seonduvat!)
Kohe huvitav on olla!

Tasakaalutatud toitumine 2

Eile lendas kõik vastu taevast. Oli ju laste sünnipäev! Nojah, sel korral ei olnud küll tegu stressi tõttu ülesöömisega, pigem näksides "tiksumisega", aga veidi kahju oli ikka, et heas seltskonnas ununes kõik kirjapandu ära!
Täna hommikul toitusin rosoljest ja tordijääkidest. Tuleb tunnistada, et polnud suurem asi valik- kõht siiani liiga täis! Aga ehk saan õhtulpooliku jooksul endal "sabast kinni" ja söön siiski vaid tõelise näljatunde korral. Vennapoja sünnipäev on küll "ohuna" ees, aga vähemalt püüan.

10

Kummaline on see mitmike elu.
Kõigepealt olid nad kõhus. Külg külje kõrval. Koos.
Siis nad sündisid ja mahtusid esialgu oma 2500 grammiste kehakaaludega ristipidi ühteainsasse võrevoodisse. Ikka külg külje kõrval koos.
Seejärel saabus aeg magada kolmes kõrvuti võrevoodis. Kindlalt koos.
Järgnes suuremate voodite aeg. Aga ikka ühes magamistoas. Kõrvuti, koos.
 Olen mõnel harval korral küsinud, kas ei oleks ehk nüüd aeg eri tubadesse kolida. Igal korral olen tundnud eitava vastuse üle kummalist kergendust. Sest mõelda vaid, kui nad kolivad eraldi tubadesse- õige pea jõuab see päev niikuinii kätte- siis on see jäävalt nii. Ning sellest järgmine etapp on kolimine eraldi kodudesse...
Tean küll, et seda ainulaadset sidet, mis mitmikke kogu eluks saatma jääb, ei katkesta füüsiline eraldiolek. Ometi tundsin täna kolmes kõrvuti voodis magajate tekke kohendades, et praegune hetk võiks veel pikalt kesta...

Tasakaalustatud toitumine 1

Mõningad reeglid: 

1) Toidukorrad ei tohiks olla nii harvad, et kõht ülitühjaks läheb.

2) Närvimineku ja näljatunde mõiste ei ole üks ja sama. Väsimuse ja näljatunde oma samuti mitte.

3) Kellegagi kokku saamine ei pruugi tähendada üheskoos söömist. Kõik sõltub minust.

Hommikul jõin klaasitäie vett sortsu õunaäädikaga ja tassi teed meega. Sõin avokaado-munavõiga leiva ja poole suurest tomatist. Kõht ütles ilusti ja selgelt, et on täis.

Viga ilmnes pärastlõunal. Meil oli emaga kokku lepitud, et lapsed söövad enne sünnipäevale minekut nende juures kõhu kartuliputru ja ahjuliha täis (teate küll seda sünnipäevade toidulauda!) Mulle tuli aga pool tundi enne vanemate juurde sõitmist kohutav nälg peale (Vt, punkt 1). Midagi polnud teha. Sõin suure tüki küpsetatud lõhet ja ema-isa juures jäi praad minust puudutamata (vähemalt suutsin seal tuvastada täiskõhutunde- väga tubli!) Järgmisena sõin killukese browni kooki, kui lastele sünnipäevale järele sõitsin. Selleks ajaks ei olnud mu kõht veel üldse tühi, aga ma ei tahtnud tegijat perenaist solvata. (Vt. punkt 3) Kui koju jõudsin, tundsin, et nüüd olen piisavalt näljane, söömaks ära ema poolt kaasa pandud lõunase toidu. Joss aitas ja seetõttu ei olnud portsjon liiga suur. Väsinuna haaras käsi autopiloodil mitmete näkside järele, aga eristasin näljatunde muude tunnete virrvarrist (Vt. punkt 2)

Homme peaksin menüüsse kaasama palju enam rohelist kraami. 

Häiritud toitumine

Mul ei jää enam muud üle, kui kapist välja tulla. Minu toitumine ei ole normaalne. Kasutan söömist stressi-, üleväsimuse- ja muredega toimetulekuks. Söön liiga palju, eriti õhtuti. Tunnen piinlikkust enda kohta ebanormaalselt suurte toidukoguste ja täiesti arutute valikute üle. Mul on peale söömist kõht vastikult täis. Mu kehakaal tõuseb aeglaselt, aga järjekindlalt. Ma ei oska ennast aidata. Mul ei ole seda probleemi kellegagi jagada, sest "minu vanuses ei peagi välja nägema nagu plikake" ja "see on mingi pseudoprobleem, sest teised ei näe mind sugugi ülekaalulisena."
Jajah, ka ise ei näe ma end hullult ülekaalulisena. Aga ma tunnen, et teen endale söömisega liiga ja see kestab juba päris pikka aega. Kohe kindlasti ei ole mul muundunud minapilt. Olen täiesti adekvaatses mures.
Tean, et ülesööjatele tehakse ränga raha eest koolitusi, mis aitavad neil nende toitumismustrit mõista ja murda. Mina aga hüüan täna ja praegu välja omaenda koolituse- siinsamas ja täiesti tasuta! Vaatame, mis selle keeruka probleemiga saama hakkab!