Jossi killud. Matu

Jossil on sõber ja klassivend Matu, kellega veedetakse- kas meil või neil- üheskoos aega nii palju kui koolipoisi pingelisele elule vaatamata vähegi võimalik. Eile oli Joss jälle mitu tundi Matu juures mängimas. Õde Ellu, kes ta sealt koju tõi, küsis naljaga pooleks:"Noh, kas Matu pere võtab sind juba nagu oma poissi?"
Joss mõtles veidi ja noogutas.
"No jah, nad teavad mu nime nagu ülihästi..."

Loviisa killud. Täiskuu.

Loviisa (8): Mul on väga nõrgad närvid. Täna öösel on täiskuu. Mis sa arvad, kas see võib mu und mõjutada?

("Nõrganärviline" magas siiski kogu öö nagu nott.)

Õnnestu ja sära

Üks tuntud eesti suhtekorraldaja kirjutas peale meie ühist ülesastumist mulle omakirjutatud raamatusse pühenduseks: "Õnnestu ja sära!"
Kratsisin veidi kukalt ja otsustasin siis- miks ka mitte!
Sõna "õnnestu!" on käskivas kõneviisis üsna ootamatu. Huvitaval kombel tunduks "ebaõnnestu!" hoopis turvalisema ja äraproovitumana, mõjudes tunnetuslikust aspektist lähtudes otsekui hoolimatu vastusenähvakana enne viisaka täisküsimuse lõppu, misjärel saabub oodatud pettumustunne.
"Õnnestu!" on aga täiesti konkreetne soovitus ebaõnnestumisele mitte alistuda. Mitte alustada selle variandiga dialoogigi! Pean ütlema, et see paneb mind tõsiselt proovile.
Seni on ju ebaõnnestumine või vähemalt põhjendus võimalikule ebaõnnestumisele- olgu siis kehva tähtede seisu, liigsuure töökoormuse või emotsionaalse pingeseisundi tõttu- olnud ajusopis ühe variandina alati töös, võttes tõtt-öelda üüratut mälumahtu! Sest ega tavaliselt ju ebaõnnetumist tulegi, kuid mõttes peab tema ja ta tekitatud tagajärgedega siiski arvestama, kasutades eri strateegiaid "üldsuse silmis" "puhtana pääsemiseks". Õnnestumine kui tegelikkus ei pruugi sellises kontekstis mõnikord üldse löögile saada.
Jabur? Muidugi! Sellepärast ma otsustasingi nüüd õnnestuma hakata.
"Õnnestu!" on mõnes mõttes nagu alastiolek. Su aju kõvakettale on tehtud teatud "restart", sellelt on eemaldatud hirmu- ja häbitunne. Seisad püünel ja vaatad "neid". Jah, õnnestumise puhul on niipidi. Sa ei pea oma sealseismisele otsima põhjendust- nagunii on kõik, mida ette võtad või ei võta, lihtsalt erakordne. Ja see ei ole eneseimetlemine.
Võibolla on tegemist tänutundega, et oled lõpuks lahti saanud sellest paganama juurdlemisest, mismoodi oleks parem olla või läbi kukkuda või maa alla vajuda või siis valju häälega kritiseerida või vaikselt nutta tihkuda või mõneks ajaks pildilt kaduda. Võibolla ei olegi mingit tunnet.
Sa lihtsalt seisad seal püünel, sest Jumal on sind täiuslikuks loonud. Ebatäiustada saavad ainult inimsuhted, külgeõpitud käitumismustrid ja sellest tulenevad kahtlased valikud. Sa ei mäletagi, et ülaltoodu võis üldse kunagi sinu kohta käia. Sa lihtsalt ei taipa, milliste kriteeriumite järgi inimesed ennast õigupoolest tembeldavad- ja miks!
Sina õnnestud siitpeale alati ja see on lihtsalt vapustav tunne!
"Sära!" on samuti tore soovitus. Särava inimese vastand arvatakse olevat "hall hiireke", aga praegu mõtlen, et tegelikkuses saab inimese säragi alguse õnnestumisest- olgu ta siis hiir või hunt.
Võti on niisiis ikkagi loo alguses.
Otsuses.
Olgugi, et pelgalt pühendusest ajendatult ja võibolla muinasjutt...

Hala

Läbikukkunud.
Lä-bi-kuk-ku-nud.
Ometi pidi kõik plaanipäraselt minema.
Jõulud- siis on palju tööd. Aga elab üle.
Laste sünnipäev ja aastavahetus. Peod, külalised. Palju tööd. Aga elab üle.
Uus aasta. Minu töönädal, pluss kontsert. Palju tööd- aga elab üle.
Viimane vaheaja nädalavahetus. Töö. Liiga palju tööd. No ei ela enam üle!
Kaks neist jäi haigeks täpselt oma sünnipäeval, kolmas uue aasta kolmandal päeval. Stsenaarium täpselt sama- algul kõrge palavik ja mõnel oksendamine, siis paar päeva rahu ning seejärel uuest palavik, pluss jube nohu. Haigus kui kahe küüruga kaamel. Nohu tahab hirmsasti nii kõrva kui põskkoopasse lüüa. Vajaks päevade viisi põetamist, hoolitsemist, kohalolu. Aga mina olen tööl.
Jooksen sihitult edasi-tagasi, ei jõua olla ei hea ema ega tubli erialaspetsialist. Kõik käib ülejala. Kes lapsi hoiab? Millal teen süüa? Kas keegi aitab koristada? Silme eest on kirju. Planeerimisoskus on null. Kell tiksub halastamatu hooga. Päevad veerevad kui pallid.
Jooksen. Ja jooksen. Ja jooksen.
Õhtuti langen.
Mida oleksin pidanud teisiti tegema?
Tahaksin ju olla suurepärane ema. Kuid samuti tunnen vajadust end erialaselt teostada. Kontserte pakutakse tavaliselt pool aastat varem. Olen neid rohkem ära öelnud, kui vastu võtnud. Huvipakkuvaist ja- mis salata- tasuvaist ei tahaks aga kuidagi loobuda, et mitte "pildilt" lõplikult kaduda, sest ühel hetkel siis lihtsalt ei kutsuta enam. Aga see on ju elu, mida olen elanud lapsest saati. Harjutamine ja lava. Armastus muusika vastu. Eneseteostus. Ka läbi raskuste.
Aga täna olen küll läbikukkunud.
Lä-bi-kuk-ku-nud.
Lisanni haiguse "teine küür" jõudis kätte. Tal on jälle palavik.
Tundsin oreli taga tohutut igatsust otsemaid koju tormata ja ta kaissu võtta. Lihtsalt olla. Aga mul oli kontsert. Kirik oli rahvast täis. Mängisin Bachi. 
Ma ei teagi, kuidas mul läks. Vist hästi. Vahet pole. Polnud mind õieti ema ega interpreedina.
Veelgi hullem on see, et ma ei saa rahu ka homme. Ega ülehomme. Ega üle-ülehomme.
Täitsa jama!
(Hea, et sain vähemalt välja kirjutada!)

Hoolitsemine

Mulle tohutult meeldib, kui keegi mu eest vahel märkamatult hoolitseb- toob tassikese meega teed või puhastab auto lumest või aitab rasket kotti kanda või valmistab mingil muul üllataval viisil häädmeelt. Aga see kõik võiks pigem olemata olla, kui heategija kaldub oma "saavutust" suurustlevatesse sõnadesse vormima- et ma ikka piisava imetlusega tänada taipaksin.
Kõik, millest kumab läbi "näe, mida ma sinu heaks tegin", muutub hetkega tähtsusetuks. Minu heaks ei pea tegema õigupoolest mitte midagi. Olen loomult hakkamasaaja, otsekui muuseas keedan teed ja roogin lund. Ei tao rusikatega rinnale, kui tubli ma olen. See on... lihtsalt elu.
Aga kui keegi iseenda pärast minu eest hoolt kannab, siis otse loomulikult märkan ma seda, otse loomulikult naudin ma seda ja otse loomulikult tänan- kas just sõnade või ehk vaikse naeratuse või silmapilgutusega, sõltub kontekstist.
Saada kingitus ja sinna juurde repliik "see oli ikka üsna kallis", on pehmelt öeldes alandav. Püha taevas, kui see sinu jaoks kallis oli, miks sa selle siis mulle tõid? Südamlikkusel pole rahakotiga mingit pistmist!
On inimesi, kellele lihtsalt meeldib kinkida. Ja neile vastanduvad need, kes hakkavad seepeale kaeveldes vastukinke tegema "sest tema ju alati teeb!" Aga miks mitte, kui see teda rõõmustab, sina ära tee, tahaks seepeale hüüda! Südamest tehtu tunneb eksimatult ära, nii nagu vägisi tehtust õhkab kaugele anonüümsust ja tüdimust.
Minulgi on mõned kinkijad-tuttavad, kõik sugugi mitte lähedased. Nad poetavad mulle teekotikese või shokolaadikese või omatehtud kaardikese, vahel orelile, vahel lauale. Lihtsalt niisama. Kunagi virvendas ka mul neid asjakesi saades südames midagi häbitunde-laadset- ah, mina ju jälle unustasin! Nüüd võtan vabalt...
Mulle meeldib märkamatult hoolitseda. Kehastuda võluriks ja üllatada neid, keda armastan. Aga mulle meeldib, kui see jääb saladuseks. Kui see on nagu muuseas. Kui sellest ei räägita.
Üheski keeles ei ole kõige jaoks sõnu. Inimlikkuse mõõde ongi ju tegelikult hoopis muu...

Lumi

Päevavalgel sadas rahulikku lund. Aeg ajalt vallatles tuul helvestega, lükates neid rõõmsalt siia-sinna, enamaltjaolt said nad aga tiirelda oma rahulikus rütmis.
Videviku saabudes sadu tihenes, mässides pimeneva ilmaruumi otsekui tihedasse uduvaipa, millest silm enam hästi üksikuid helbeid ei seletanud, kuid siit-sealt, enamasti mööduvate autotulede vaevu läbikumavaist valgusvihkudest, kiirgas siiski kristallidena üksikuid särahelbeid. Nimetasin selle videviku sädelevate helmestega pitssalliks.
Päris pimedus tõi tuisu. Autos istudes tekkis kosmose tunne. Sajad-tuhanded-miljonid klaasi poole ja klaasist mööda sõudvad helbed tekitasid universumisse sööstmise tunde. Mingil hetkel enam ei taibanud, kas auto liigub- või on tähed (ehk siis möödakihutavad lumehelbed) need, tänu millele muundub reaalsus üheks pikaks hetkeks, igasuguse alguse ja lõputa seisundiks, millest väljarabelemiseks pead viimaks rooli jõuga linna tulekuma poole tagasi pöörama, aga mille lummus jälitab sind pikkade öötundideni.
Pinnatuisk. Tohutus tempos kuhugi eikuhugisse sööstev mahalangenud helveste kogum. Andis ehk keegi talle nähtamatu luuaga vihaselt takka? Näitab ju tolle hirmunud pilvekese tuuleiili toel üleskerkinud esiots tohutut soovi pääseda tagasi taevasse, kust tuldud, kuid puhangu paksudest põskedest kostab vaid vilisev "edasi!". Korrapäratult hüpeldes, tõustes ja langedes üle põllu, vihin taga...
Mnjaa. Ilus.
Harva olen lume lummuses. Täna oli küll see päev.

Kuusk

Mäletan, kui õhevil olin lapsena, kui isa kuuse tuppa tõi. See õnnesegune pidu-tunne kumab praegugi tasakesi südamesopi lapsepõlvemälestuste laekast, iseäralikul kombel otsekui veidike võisteldes selle tundega, mis tekib täna ja praegu omaenda laste õhinaga kaasa rõõmustades.
Palusin toona luba magada suure toa diivanil. Mõned pikemad kuuseoksad sirutusid majesteetlikult üle diivani käetoe, võimaldades mul neid ka pea padjal tasakesi silitada. Kuuselõhn muutis toa salapäraseks võlumaaks. Õhk tundus ingleist tulvil.
Mida ma õieti ootasin? Mis pani mu südame kiiremini põksuma? See oli ju lihtsalt üks puu toanurgas. Juure pealt mahasaetud metsaasukas, mis jaanuari algul halastamatult pudenema kippus, järk-järgult kogu võlu ja salapära kaotas ning viimaks jalg ees aknast heideti, viimseks hüvastijätuks kukkumiskohta moodustunud temakujuline roheline sõõr...
Taaskord on kätte jõudnud jaanuar, kuusk ajab toas okkaid ning sädelevad jõuluehted on muutunud  silmale koormavaks. Huvitav, minu jaoks ei kesta jõulud kunagi kolmekuningapäevani. Esimesel jaanuaril on punkt. Ma ei taha jaanuaris mitte ühtegi jõululaulu kuulata! Kirikus on jõulude ärasaatmise traditsioon ühes kaunimate jõululaulude laulmisega, mis on minu jaoks tõeline piin. Aitab!
Aga küünlaid põletan ikka edasi. Mitte küll kuusel, vaid laual ja riiuleil. Niikaua, kui õhtud jälle valgemaks muutuvad. Jõuluhardus saab lihtsalt ühel hetkel otsa, taandudes lihtsaks rõõmuks tavalise tänase üle, kauniks kuusekujuliseks sõõriks läinud aasta mälestuste laekasse...