Hiiumaa

Mõnest paigast jääd elu jooksul kuidagi kummaliselt kõrvale. Nagu näiteks mina Hiiumaast. Olen elu jooksul Hiiumaal käinud ehk kaks korda, nüüdne ülesõit oli, julgen pakkuda, kolmas. Lapsed polnud veel oma senise seitsme ja poole eluaasta jooksul saart külastama juhtunud.
Siinkohal oleks paslik vahemärkusena mainida, et mu enda vanemad olid omal ajal kesised reisijad. Olin seitsmesena Tallinnast väljaspool jäävatest objektidest külastanud ilmselt vaid Muhu saart ja Kadrina alevikku, neid kahte mu vanemate sünnikodude asukoha tõttu. Üheteistkümnenda eluaasta paiku lisandus Põlva, mis sai juhtuda seetõttu, et sattusin kogemata kombel pioneerilaagrisse. Nõuka ajal vältas üks laagri vahetus terve kuu, aga umbes poole peal toimus külastuspäev. Nii olid ka minu vanemad sunnitud Lõuna-Eesti teekonna oma rohelise mosse rataste alla võtma. Nähes mu veekalkvel silmi ning kuuldes kaeblikku igatsushüüdu, pehmenes nende süda laagri vajalikkuse suhtes ning mind nõustuti ennetähtaegselt koju tagasi transportima. Enne seda aga külastasime Põlva laata ja ööbisime telgis. Telgis ööbimisest ei mäleta ma halligi, kuid Põlva laat on üks eredamaid lapsepõlvemälestusi. Olin küll vanemaile oma hellikuks olemise ja laagrisuve katkestamisega sügava pettumuse valmistanud, kuid ometi osteti mulle Põlva laadalt esimene kõrvarõngapaar- klõpsudega, kuid muidu täitsa nooblid teokarbid! Vaat mis lapsele meelde jääb! Laagrist ei suuda ma täna meenutada muud, kui voodi kohal rippuvat riiulitega kappi, mille otsas ma tihtilugu ühe teise tüdrukuga istusin.
Sest kõrvalepõikest tagasi tänasesse lennates võib niisiis tõdeda, et ülalmainitu valguses on trio ka Hiiumaata kõvad reisisellid. Aga nagu eelnevalt mainitud, on seegi saar nüüdseks vallutatud.
Kuid mitte sellest ei kibele ma pajatama! Tahaksin sõnadesse vormida selle, mis tegi tänavuse Hiiumaa reisi täiesti eriliseks ja mida kogesime Kassaril Sääre tirbil (on ju ikka tirp- tirbi?).
Äike.
Kui auto parkisime ja jalutuskäiguga algust tegime, laiutas sinkjasmust pilveviirg kaugel mässava mere silmapiiril. Tõusev tuul püüdis küll anda aimu sääraste vaatemängude mõningatest tagamaadest, kuid vastaspoolel sirendav päikeseketas ning peegelsile merepind andis julguse kindlalt edasi rühkida. Sääre Tirp ulatub teatavasti kaugele merre, tema kaks kallast lähenevad teineteisele samm-sammuhaaval kuni tipus ühinevad teineteise ja merega.
Meri oli võluv.
Kitsuke maariba oleks otsekui eraldanud kahte täiesti erinevat veekogu. Kui ühelt poolt pekslesid vahused laineharjad üha rahutumalt ja tugevamalt rannakividele, siis teine pool ilutses liikumatus rahus. Mustjas pilv aga haaras vaikselt enese alla üha suurema pinna taevalaotusest.
Päris Sääre tirbi tipus pidasime piknikku. Mõned meist käisid ujumas.
Päikesevalgus muutus järjest ebamaisemaks. Jõudsalt kasvanud pilv hakkas kiiresti lähenema. Sättisime minekule. Esimene kärgatus kaigus kumedalt kaugel merel. Pilv paisus loojuvale päikesele lähemale ja hakkas hõlmama ka laotust me peade kohal. Kiired tungisid esimestest hallidest pilvetompudest takistusteta läbi. Värvidemäng, mis seeläbi voogama hakkas, oli aga täiesti lummav. Maapind kattus kuldse vaibaga. Kusagilt künka tagant ilmus välja lambakari. Nende selgadele oleks otsekui heidetud sädelev tekk. Mereadru tundus hõõguvat, kadakad meenutasid Moosese põlevaid põõsaid.
Jumalik.
Kogu meie astumine tundus aeg-luubis. Me ei kuulnud enam laintemüha ega hirmunud siin seal sähvivatest välgunooltest, kõuemürinast ning üha hullemini puhuvast tuulest. Olime lummusest hingetud. Ühtäkki toimus vaikse merepoole kohal taevas võitlus. Must pilv tahtis end üle päikese heita. Pool päikest värvus tumedasse tooni. See olnuks kui hea ja kurja kohtumine.
Ma ei tahtnud veel minna. Tahtsin jääda, vaadata veel ja veel...
Aga siis hakkasime jooksma. Oli ka viimane aeg. Suured piisad langesid näole. Must pilv laius nüüd igal pool. Päike oli kadunud. Viimased kakssada meetrit pagesime paduvihmas. Kui autouks me tagant sulgus, oleks see suletud otsekui Jumala käega. Sest see möll, mis siis lahti läks, andis mõista, kuidas meid oli hoitud, kuidas meil oli privileeg kogeda midagi nii kaunist, ebamaist- ja samas nii ohtlikku. Ning õigel ajal varju saada.
Jah, kui rääkida mulle nüüd Hiiumaast, on see midagi hoopis teistsugust. Midagi niisugust, mis ei lase enam Hiiumaal  mu elust päris kõrvale jääda. Midagi, mida kannan endaga elu lõpuni.

Juu jääb

Vapustav õhtu. Lapsed magavad. Istun üksinda oma talu õuel ja naudin. Mu ees on tass auravat teed, loojangupäikese viimsed kiired kumavad taamal tumeda metsaviiru taustal. On täielik tuulevaikus, õhtus hõljub värskelt niidetud muru aroom, kusagilt kannab õhkõrn briis ka tsipake sõnniku lehka. Ja täiesti selgelt kostavad mu õuele festivali "Juu jääb" maailmakuulsate muusikute jazzimprovisatsioonid. Jah, kontsert on minu õuel! Juu ei näe- aga milline heli! Puhas nauding!
Ja kirss tordil- mitte ühtki sääske!

Ropsimine

Loviisa: Emme, Lisann ropsis praegu kohutavalt!
Mina: Mida ta tegi???
Loviisa: Ropsis. Hirmsasti!
(Lisann mängib sealsamas rahulikult ega pööra toimuvale vestlusele vähimatki tähelepanu)
Mina: Mis mõttes ropsis?!
Loviisa: Sa ei tea, mis on ropsimine!? Ropendas, noh! Ütles, et ma olen kanapea!
:)

Mõnus mõtisklus

Kui kolmikuid sünnib iga 10000 sünnituse peale 1 trio, siis kui tõenäoline on, et ostes maakodu ühele Eesti saarele selgub, et naabertalus suvitavad samuti kolmikud? Ei ole ju eriti tõenäoline! Kordades vähem tõenäoline on aga see, et heakene küll, kui ongi tegu kolmikutega- et nad siis sama vanad on, kui meie lapsed. Peaaegu võimatu, kas pole? Ja kui eriti utoopiliseks minna, võiksid need samavanused naaberkolmikud moodustada kahe poisi ja ühe tüdruku trio, et koos meie omadega tekiks kolme poisi ja kolme plika kamp! Selle tõenäosus läheneb küllap juba ühele miljonist...
Meie aga eirame uperpallitades kõiki tõenäosusteooriaid, pistame hommikuti crocksid paljaste varvaste otsa, jookseme naabertallu, hõikame kahe poisi ja ühe tüdruku trio õue ning kogu päeva käib üks lustlik mäng, kord siin, kord seal. Kui kõhud tühjaks lähevad reedab müdin lähenevat jõuku, mõni määrdunud käsi lõikab möödaminnes jämeda kääru muhu leiba ja jõuan veel hüüda, et viie minuti pärast saavad kõik praetud lesta...kui läinud nad ongi- näiteks puu otsa onnile katust peale kopsima. Või heinapallidele hüppama.
Oh taevake, kui väsitav ja kui jumalikult rõõmustav see kõik siin on! Vahel on mul tunne, et elan imedemaal...

Nuti- Neti

Kui eelmises postituses tunnistasin oma sundsöömist, siis selles tulen kapist välja nutitelefoni- sõltuvuse omaksvõtmise ja võõrutusvajadusega. Seesinane, millega hetkel Muhumaal seda postitust toksin, on mu elu teine nutitelefon.
Esimene selletaoline oli samuti udupeen, sisaldades sadu erinevaid funktsioone. Tal oli vaid üks tüütu häda- temaga ei saanud rääkida.  Ta lubas umbes minuti kõneleda, siis kadus mu hääl vastaskõneleja sõnade järgi "maa alla", mispeale hea inimene teiselpool hakkas hüsteeriliselt "hallootama", justnagu hüüdmisega saanuks mind veel päästa! Mina pidin seepeale hoopis telefoni paar korda mingi kõvemat sorti eseme pihta virutama ning kõne võis rõõmsalt jätkuda. Aga uue minuti möödudes kordus kõik taas.
Oi, kuidas ma ei suutnud asjaga tegeleda! Teadsin küll, et ainus võimalus peale minemaviskamise on telefon remonti viia. Kuid ma olen asjade remontiviimises nii ja naa. Pigem naa.
"Kõigest" pooleteist- aastase  piinlemise järel ostsin uue nutitelefoni. Selleks ajaks olid mu vana telefoni omapära tõttu sõprade-sugulaste kõrval hääle kähedaks "hallootanud" ka mitmed üldsusele tuntud isikud, kellega töövaldkonnas ikka vahel suhtlema pean, noh, näiteks piiskopid ja (emeriit)vaimulikud. Viimaseks piisaks karikasse sai aga ühe mu sõbranna üleskutse korraldada sõprade ringiks korjandus "Marise uue telefoni heaks" ning ta koondas enda ümber lausa tosinkond ühinejat. Ah, muidugi oli see naljaga pooleks, aga sel hetkel tundsin, et nüüd on liig mis liig. Sugulased olid mind selleks ajaks juba tuntavalt vältima hakanud. Viskasin vana nutiseadmega lutsu ja kiirustasin poodi uue järele.
Uuteks, arenendud kriteeriumiteks oli muidugi minutipiiranguteta (või ükskõik mis ajavahemiku piiranguteta) kõned (loe: mina lõpetan kõne, mitte telefon) ning laitmatu kaamera. Helis, tubli tehnik, kes kogu seda kaadervärki seadistas, pidi ekraanilt kustutama võimaluse siseneda otse feissbuuki ja näha sissetulnud meilide arvu. Ka Messenger ja Viber seadistati nii, et need ei annaks  "kõlliga" märku, kui keegi mu tähelepanu soovib, vaid mul tuleb ise spetsiaalselt vaadata. Kõik tundus lausa idealilähedane!
Kuid mis juhtus? Teate, kui hea on hästifunktsioneeriv seade! Eks ma siis pöörasingi talle tänumeeles ühe rohkem ja rohkem tähelepanu, kulutades ekraani põrnitsemisele aina rohkem oma niigi nappi aega. Avasin hellalt meilboksi, lehitsesin feissbuuki, tšättsin, ühesõnaga,  hoidsin end  ilma-eluga kindlalt kursis. Ühel hetkel hakkas aga asi kontrolli alt libisema. Minu telefoni-vajadus suurenes hiilivalt. Et tegemist võib olla probleemiga, adusin siis, kui mu lapsed järest sagedamini mulle nutitelefonis viibimist ette hakkasid heitma. Kui ma enam vahel ei kuulnud, mida nad mulle räägivad. Kui hakkasin liiga tihti  "käest libisema"! Eks see ole üks järjekordne viis põgeneda- ja mitte oluliselt parem, kui vägijoogid või mängurlus. Aga kelle või mille eest?
Nutitelefonis surfates tekkib teatud tardumus ning välised ärritajad tekitavad ärevust ja viha. Aga lapsed soovivad  pidevalt vestluses olla ning eeldavad adekvaatset partnerit. Nad ei rahuldu lühivastuste või arusaamatute mühatustega. Enamalt jaolt ongi nende poolt üles võetud teemad kordi põnevamad, kui delfi või mõni muu uudisteportaal.
Olen märganud, et nuti-vajadus kasvab võrdeliselt vaimse väsimuse kasvuga. Suunates oma pilgu sellesse väikesesse karbiliistakusse, paigutan terve iseenese palju suuremasse ning läbipaistmatumasse kasti,  taipamata, et see pole mitte väljapääs, vaid tupik- "ärgates" on väsimus kordades suurem!
Niisiis olen nüüd "kapist väljas". Tean tegelikult täpselt, mida vaimse väsimuse ja sellega kaasneva ärevusega peale hakata. Ma pole nimelt pikka aega lugenud regulaarselt piiblit. Nüüd on aeg sellega taaskord algust teha. Jah, ka see viib mõneks ajaks maisest maailmast eemale, kuid lapsed mõistavas seesugust eemaldumist kindlasti paremini.
Nutit vaatan aga ainult hommikul ja õhtul. Blogi kirjutamiseka on hilisõhtu, mil lapsed magavad, parim aeg.

Kaaluabi

Ülekaal on teema, millest meedias üpris palju lugeda saab, kuid milles inimene paraku siiski täiesti üksinda on. Eks söömine ole ju tihtilugu sundkäitumine, millel isu ja näljatundega vaat et seost polegi, kuid erinevalt alkohoolikust, keda lähedased languse perioodil reeglina korrale hakkavad kutsuma, tehakse sôömissõltlase puhul risti vastupidi- eitatakse probleemi täielikult, patsutatakse sõbralikult õlale ning kallutatakse vaese sõltlase taldrikule veel üks rasvane tükk kreemitorti, mille too muidugi kohusetundlikult ära sööb.

Ja ülekaal muudkui kasvab. 

Muidugi pole teisele viisakas öelda, et "oled juurde võtnud". Ja kui ülekaaluline end ise hästi tunneb, peaks see ka teiste jaoks täiesti okei olema. Tean mitmeidki säravaid rõõmurullikesi!
Kui aga juba kaalulangetamissoovist teada on antud, on see küll otsekui märk, et siinkohal vajatakse ümbritsevate toetust. Paraku hakatakse just selles punktis risti vastupidiselt käituma. -Ah, mis sa ajad, sina ja dieet! või- Ise nagu piitsavars! või- Oh, ega selles vanuses ei peagi enam piitspeenike olema! või- Minu kooki (praadi, salatit, pirukat vms.) võtad ju ikkagi! või- küll sa homme dieeditad! või-  Sul on ju nii kiire elu, sina küll ei tohiks nälgida! Need on vaid mõned arvamused... Kui suudadki enesele kindlaks jääda ja toitvate takistuste kadalipu edukalt läbida, oled ikkagi hiljem läbi mis läbi- sest sinu probleemi ei mõistetud, sinusse ei usutud, olid oma otsuses teistsugune ja eristusid mitteaktsepteeritaval viisil.
Mis siin peale pikka sissejuhatust ikka pikalt keerutada- olen praegu situatsioonis, millises poleks end eluilmaski ette kujutanud! Olen tublisti juurde võtnud ning mu kaal ületab kõik senised murelikukstegevad "tipud", millega seni  olen leebel moel pidanud rinda pistma. Minu jaoks tundub olukord katastrofaalne, kuna miski ei aita sellest kuuest liigkilost vabaneda- ei hullumeelne töö, ei trenn, ei lastega sahmerdamine. Tean, et ainus "võluvits" on söök, mida taldrikule tōstan- ehk siis tõstmata jätan.
Olen sundsööja, stressisööja, ülesööja, öösööja. Söömine aitab end tunda armastatuna. Või tegelikult, see eelmine lause oli vaid õigustus- kriuksuv külmkapiuks nüüd küll mingit erilist armastust ei väljenda. Söömissõltuvusest  tuleb lihtsalt vabaneda!
Niisiis- hõikan siinkohal avalikult avatuks oma teekonna soovitud kaalunumbrini ning annan igal nädalal aru, kuidas on läinud ja missuguses tunded mind valdavad. Selline "kerge kohustus" hoiab ehk vähemalt algul läbi kukkumast.
Küll numbrid räägivad iseenda eest. Või siis ei räägi...

hetk

Jahe ilm oli. Õhtul enne magamaminekut sõitsime lastega veidi saarel ringi. Jõudsime ringiga Üügu pangale. Üügu on üks Muhumaa ilusamaid kohti. Ürgse väega paik.
Ma ei uskunud, et lapsed nii jahedaga üldse autost väljuvad. Mõtlesin, et vaatame veidi all merel möllavaid "jänkusid ja pöördume siis sooja kodutallu tagasi.
Lapsed nii ei arvanud. Paari suure hüppega olid nad mu silmist kadakate vahele kadunud. Istusin üksi autos ja trummeldasin äraseletatult rooliratast. Mingil hetkel tundsin ärevust kasvamas. Ah, see minu ärevus seoses laste kusagil kaugemal viibimisega pole üldse mainimist väärt. Mu peakeses ketravad mõtted vääriksid nii mõnelgi korral jaburuse- nobelit. Sel korral suutsin enesele tõenäosuse, et inimtühjal Üügul midagi juhtuda saab, nullilähedaseks mõelda, kuid kuna kellaseierid näitasid halastamatut aja kulgu, ronisin hoopis seetõttu soojast masinast välja ning andsin end vabatahtlikult lõõtsuvate tuuleiilide meelevalda.
See, mis nüüd juhtuma hakkas, oli vapustav. Sain oma pihkude vahele haarata Hetke! Teate küll, kuidas praegusel ajal "jahutakse" kohalolekust,  kõikide meeltega praeguse silmapilgu teadvustamist, sättides oma teadvuse ajatule reziimile, mis vastupidiselt oodatule- äralibisemisele- toob sind kindlalt enesesse ning lubab ajul registreerida kõige pisemaidki fakte ning meeltel kogeda kõike, mis Hetkel on pakkuda.
Tuul lükkas mu teele. Korraga ma teadsin, et tuul ongi minu tee. Kõik see kiirus ja kohin ja möödalibisevad kadakad ja maadligi kooldunud punase ja kollasega ristiku moodi lilled ja siis veel lilled, mille lehed on nagu piibelehtedel, kuid valged haprad õied ripuvad pulksirgete varte küljes laitmatus rivis justkui sõdurid, ja all mäslev meri ja kusagil ronivad lapsed, kes ei kuule, kui ma neile läbi tuule karjun, et nad ohtlikule järsakule ei roniks, ja mu püüd joosta, mis lõpeb peaaegu kukkumisega, sest kingad on liiga libedate taldadega, ja kui ma viimaks ikkagi näen neid ja nad on kõige hullema kaljunuki otsas ning hüüavad mulle läbisegi, et see teadku ma, et see on Muhu Nina ning kui ma hullunult naerma hakkan ja nad jälle kaovad, sedapuhku vastassuunas, ning pilved on mere taga silmapiiri juures puntras nagu hiiglaslikud lambad ning mu kinga satub kadakaoks ja ma pean peatuma, sest mul on valus, ja kui ma tajun, kui kaunis see kõik siin praegu on, ja kuidas ma ei tahaks mitte mingi hinna eest olla kusagile mujale sündinud ja elada kellegi teise elu, ja kui nad juba ammu autoni on jõudnud ning nüüd minu pärast veidi mures on, sest tavaliselt ma ju pole nii aeglane, ja kui nad siis mind viimaks märkavad ja kõik kolm, käed õieli mu poole jooksevad, ning tuul just sel hetkel mulle juuksed näkku lennutab, aga ma tunnen, kuidas kolm kätepaari minust kõvasti kinni haaravad, üks veidi hiljem, sest tedagi kriimustas kadakas, siis võtan kogu sealviibimise ühe võrratu Hetkena kaissu, surun servad tugevasti mõlema kaenla alla, tajudes olemise lõputut õnne, armastuse kõikehõlmavat väge ja tean korraga nii selgelt, et see ongi seesama, kuhu me alati teel.
Meie elu joonistub harvadel hetkedel nii selge  pildina. Tuulise, kohiseva, tõtlikuna- täiesti minuna. See pilt on nüüd mu sees.
Aitäh.