Nuti- Neti

Kui eelmises postituses tunnistasin oma sundsöömist, siis selles tulen kapist välja nutitelefoni- sõltuvuse omaksvõtmise ja võõrutusvajadusega. Seesinane, millega hetkel Muhumaal seda postitust toksin, on mu elu teine nutitelefon.
Esimene selletaoline oli samuti udupeen, sisaldades sadu erinevaid funktsioone. Tal oli vaid üks tüütu häda- temaga ei saanud rääkida.  Ta lubas umbes minuti kõneleda, siis kadus mu hääl vastaskõneleja sõnade järgi "maa alla", mispeale hea inimene teiselpool hakkas hüsteeriliselt "hallootama", justnagu hüüdmisega saanuks mind veel päästa! Mina pidin seepeale hoopis telefoni paar korda mingi kõvemat sorti eseme pihta virutama ning kõne võis rõõmsalt jätkuda. Aga uue minuti möödudes kordus kõik taas.
Oi, kuidas ma ei suutnud asjaga tegeleda! Teadsin küll, et ainus võimalus peale minemaviskamise on telefon remonti viia. Kuid ma olen asjade remontiviimises nii ja naa. Pigem naa.
"Kõigest" pooleteist- aastase  piinlemise järel ostsin uue nutitelefoni. Selleks ajaks olid mu vana telefoni omapära tõttu sõprade-sugulaste kõrval hääle kähedaks "hallootanud" ka mitmed üldsusele tuntud isikud, kellega töövaldkonnas ikka vahel suhtlema pean, noh, näiteks piiskopid ja (emeriit)vaimulikud. Viimaseks piisaks karikasse sai aga ühe mu sõbranna üleskutse korraldada sõprade ringiks korjandus "Marise uue telefoni heaks" ning ta koondas enda ümber lausa tosinkond ühinejat. Ah, muidugi oli see naljaga pooleks, aga sel hetkel tundsin, et nüüd on liig mis liig. Sugulased olid mind selleks ajaks juba tuntavalt vältima hakanud. Viskasin vana nutiseadmega lutsu ja kiirustasin poodi uue järele.
Uuteks, arenendud kriteeriumiteks oli muidugi minutipiiranguteta (või ükskõik mis ajavahemiku piiranguteta) kõned (loe: mina lõpetan kõne, mitte telefon) ning laitmatu kaamera. Helis, tubli tehnik, kes kogu seda kaadervärki seadistas, pidi ekraanilt kustutama võimaluse siseneda otse feissbuuki ja näha sissetulnud meilide arvu. Ka Messenger ja Viber seadistati nii, et need ei annaks  "kõlliga" märku, kui keegi mu tähelepanu soovib, vaid mul tuleb ise spetsiaalselt vaadata. Kõik tundus lausa idealilähedane!
Kuid mis juhtus? Teate, kui hea on hästifunktsioneeriv seade! Eks ma siis pöörasingi talle tänumeeles ühe rohkem ja rohkem tähelepanu, kulutades ekraani põrnitsemisele aina rohkem oma niigi nappi aega. Avasin hellalt meilboksi, lehitsesin feissbuuki, tšättsin, ühesõnaga,  hoidsin end  ilma-eluga kindlalt kursis. Ühel hetkel hakkas aga asi kontrolli alt libisema. Minu telefoni-vajadus suurenes hiilivalt. Et tegemist võib olla probleemiga, adusin siis, kui mu lapsed järest sagedamini mulle nutitelefonis viibimist ette hakkasid heitma. Kui ma enam vahel ei kuulnud, mida nad mulle räägivad. Kui hakkasin liiga tihti  "käest libisema"! Eks see ole üks järjekordne viis põgeneda- ja mitte oluliselt parem, kui vägijoogid või mängurlus. Aga kelle või mille eest?
Nutitelefonis surfates tekkib teatud tardumus ning välised ärritajad tekitavad ärevust ja viha. Aga lapsed soovivad  pidevalt vestluses olla ning eeldavad adekvaatset partnerit. Nad ei rahuldu lühivastuste või arusaamatute mühatustega. Enamalt jaolt ongi nende poolt üles võetud teemad kordi põnevamad, kui delfi või mõni muu uudisteportaal.
Olen märganud, et nuti-vajadus kasvab võrdeliselt vaimse väsimuse kasvuga. Suunates oma pilgu sellesse väikesesse karbiliistakusse, paigutan terve iseenese palju suuremasse ning läbipaistmatumasse kasti,  taipamata, et see pole mitte väljapääs, vaid tupik- "ärgates" on väsimus kordades suurem!
Niisiis olen nüüd "kapist väljas". Tean tegelikult täpselt, mida vaimse väsimuse ja sellega kaasneva ärevusega peale hakata. Ma pole nimelt pikka aega lugenud regulaarselt piiblit. Nüüd on aeg sellega taaskord algust teha. Jah, ka see viib mõneks ajaks maisest maailmast eemale, kuid lapsed mõistavas seesugust eemaldumist kindlasti paremini.
Nutit vaatan aga ainult hommikul ja õhtul. Blogi kirjutamiseka on hilisõhtu, mil lapsed magavad, parim aeg.

Kaaluabi

Ülekaal on teema, millest meedias üpris palju lugeda saab, kuid milles inimene paraku siiski täiesti üksinda on. Eks söömine ole ju tihtilugu sundkäitumine, millel isu ja näljatundega vaat et seost polegi, kuid erinevalt alkohoolikust, keda lähedased languse perioodil reeglina korrale hakkavad kutsuma, tehakse sôömissõltlase puhul risti vastupidi- eitatakse probleemi täielikult, patsutatakse sõbralikult õlale ning kallutatakse vaese sõltlase taldrikule veel üks rasvane tükk kreemitorti, mille too muidugi kohusetundlikult ära sööb.

Ja ülekaal muudkui kasvab. 

Muidugi pole teisele viisakas öelda, et "oled juurde võtnud". Ja kui ülekaaluline end ise hästi tunneb, peaks see ka teiste jaoks täiesti okei olema. Tean mitmeidki säravaid rõõmurullikesi!
Kui aga juba kaalulangetamissoovist teada on antud, on see küll otsekui märk, et siinkohal vajatakse ümbritsevate toetust. Paraku hakatakse just selles punktis risti vastupidiselt käituma. -Ah, mis sa ajad, sina ja dieet! või- Ise nagu piitsavars! või- Oh, ega selles vanuses ei peagi enam piitspeenike olema! või- Minu kooki (praadi, salatit, pirukat vms.) võtad ju ikkagi! või- küll sa homme dieeditad! või-  Sul on ju nii kiire elu, sina küll ei tohiks nälgida! Need on vaid mõned arvamused... Kui suudadki enesele kindlaks jääda ja toitvate takistuste kadalipu edukalt läbida, oled ikkagi hiljem läbi mis läbi- sest sinu probleemi ei mõistetud, sinusse ei usutud, olid oma otsuses teistsugune ja eristusid mitteaktsepteeritaval viisil.
Mis siin peale pikka sissejuhatust ikka pikalt keerutada- olen praegu situatsioonis, millises poleks end eluilmaski ette kujutanud! Olen tublisti juurde võtnud ning mu kaal ületab kõik senised murelikukstegevad "tipud", millega seni  olen leebel moel pidanud rinda pistma. Minu jaoks tundub olukord katastrofaalne, kuna miski ei aita sellest kuuest liigkilost vabaneda- ei hullumeelne töö, ei trenn, ei lastega sahmerdamine. Tean, et ainus "võluvits" on söök, mida taldrikule tōstan- ehk siis tõstmata jätan.
Olen sundsööja, stressisööja, ülesööja, öösööja. Söömine aitab end tunda armastatuna. Või tegelikult, see eelmine lause oli vaid õigustus- kriuksuv külmkapiuks nüüd küll mingit erilist armastust ei väljenda. Söömissõltuvusest  tuleb lihtsalt vabaneda!
Niisiis- hõikan siinkohal avalikult avatuks oma teekonna soovitud kaalunumbrini ning annan igal nädalal aru, kuidas on läinud ja missuguses tunded mind valdavad. Selline "kerge kohustus" hoiab ehk vähemalt algul läbi kukkumast.
Küll numbrid räägivad iseenda eest. Või siis ei räägi...

hetk

Jahe ilm oli. Õhtul enne magamaminekut sõitsime lastega veidi saarel ringi. Jõudsime ringiga Üügu pangale. Üügu on üks Muhumaa ilusamaid kohti. Ürgse väega paik.
Ma ei uskunud, et lapsed nii jahedaga üldse autost väljuvad. Mõtlesin, et vaatame veidi all merel möllavaid "jänkusid ja pöördume siis sooja kodutallu tagasi.
Lapsed nii ei arvanud. Paari suure hüppega olid nad mu silmist kadakate vahele kadunud. Istusin üksi autos ja trummeldasin äraseletatult rooliratast. Mingil hetkel tundsin ärevust kasvamas. Ah, see minu ärevus seoses laste kusagil kaugemal viibimisega pole üldse mainimist väärt. Mu peakeses ketravad mõtted vääriksid nii mõnelgi korral jaburuse- nobelit. Sel korral suutsin enesele tõenäosuse, et inimtühjal Üügul midagi juhtuda saab, nullilähedaseks mõelda, kuid kuna kellaseierid näitasid halastamatut aja kulgu, ronisin hoopis seetõttu soojast masinast välja ning andsin end vabatahtlikult lõõtsuvate tuuleiilide meelevalda.
See, mis nüüd juhtuma hakkas, oli vapustav. Sain oma pihkude vahele haarata Hetke! Teate küll, kuidas praegusel ajal "jahutakse" kohalolekust,  kõikide meeltega praeguse silmapilgu teadvustamist, sättides oma teadvuse ajatule reziimile, mis vastupidiselt oodatule- äralibisemisele- toob sind kindlalt enesesse ning lubab ajul registreerida kõige pisemaidki fakte ning meeltel kogeda kõike, mis Hetkel on pakkuda.
Tuul lükkas mu teele. Korraga ma teadsin, et tuul ongi minu tee. Kõik see kiirus ja kohin ja möödalibisevad kadakad ja maadligi kooldunud punase ja kollasega ristiku moodi lilled ja siis veel lilled, mille lehed on nagu piibelehtedel, kuid valged haprad õied ripuvad pulksirgete varte küljes laitmatus rivis justkui sõdurid, ja all mäslev meri ja kusagil ronivad lapsed, kes ei kuule, kui ma neile läbi tuule karjun, et nad ohtlikule järsakule ei roniks, ja mu püüd joosta, mis lõpeb peaaegu kukkumisega, sest kingad on liiga libedate taldadega, ja kui ma viimaks ikkagi näen neid ja nad on kõige hullema kaljunuki otsas ning hüüavad mulle läbisegi, et see teadku ma, et see on Muhu Nina ning kui ma hullunult naerma hakkan ja nad jälle kaovad, sedapuhku vastassuunas, ning pilved on mere taga silmapiiri juures puntras nagu hiiglaslikud lambad ning mu kinga satub kadakaoks ja ma pean peatuma, sest mul on valus, ja kui ma tajun, kui kaunis see kõik siin praegu on, ja kuidas ma ei tahaks mitte mingi hinna eest olla kusagile mujale sündinud ja elada kellegi teise elu, ja kui nad juba ammu autoni on jõudnud ning nüüd minu pärast veidi mures on, sest tavaliselt ma ju pole nii aeglane, ja kui nad siis mind viimaks märkavad ja kõik kolm, käed õieli mu poole jooksevad, ning tuul just sel hetkel mulle juuksed näkku lennutab, aga ma tunnen, kuidas kolm kätepaari minust kõvasti kinni haaravad, üks veidi hiljem, sest tedagi kriimustas kadakas, siis võtan kogu sealviibimise ühe võrratu Hetkena kaissu, surun servad tugevasti mõlema kaenla alla, tajudes olemise lõputut õnne, armastuse kõikehõlmavat väge ja tean korraga nii selgelt, et see ongi seesama, kuhu me alati teel.
Meie elu joonistub harvadel hetkedel nii selge  pildina. Tuulise, kohiseva, tõtlikuna- täiesti minuna. See pilt on nüüd mu sees.
Aitäh.

Ikkagi kahju

Lisannil, minu väikesel mängumaial tüdrukul, on siiski lasteaiast kahju. Sain sellest aru juba siis, kui ta õhtu saabudes silmnähtavalt tusaseks muutus ning kurbusepisaraid mossitamise ja tühiste asjade peale solvumisega varjata püüdis. Lõpuks, vannitoas, andis ta silmavee- kraanikene lõplikult alla ning taandusime kahekesi magamistuppa asja arutama.
"Ma ei saa enam kunagi oma sõpradega mängida," nuuksus ta ahastavalt.
"Mulle meeldis isegi magamine!" See tunnistus oli küll vaid minu kõrvadele mõeldud...
Jah, ma usun teda! Lisannile meeldib, kui asjad on kindlad- kuulugu selle kindluse juurde pealegi lõunauinak. Igal juhul saab nii hommikul kui pärastlõunal südamest mängida! Ja mängukaaslastest Lisannil juba puudust ei tule. Sestap viis mõte põhjalikust elumuutusest, õigemini ühe eluetapi lõpust Lisanni tõsisesse meeleheitesse.
Tõsi, ega osade sõpradega saagi enam mängida. Eluke veereb edasi ja lapsed pudenevad laiali- igaüks ise suunda. Lugesime aga tähtsamad sõbrakesed sõrmedel kokku- viis tirtsu ning leidsime, et need ei kao  küll kuhugi! Kahelt peaks igaks juhuks numbri võtma, kolm elavad aga meile päris  lähedal, neist omakorda kahega mängitakse praegugi igapäevaselt hiliste õhtutundideni.
Rahulik vestlus tegi Lisanni südame kergeks. "Enam ei ole muret!" hüppas ta mu voodist kiirustades välja. No muidugi, enne oma voodisse pugemist peab ju mängutoas midagi põnevat teha jõudma!
Oh seda laste maailma, mõtlesin mina. Kui lihtne kõik on- ja samas, kui keerukas.
Lubasin homme lastele enda lasteaia lõpupilti näidata.
"Kas sinul oli ka lasteaiast kahju?"
Ma ei mäleta, et olnuks kahju. Aga muuseas- suudan ka täna  üles loetleda peaaegu kõikide pildilolijate nimed. Isegi kurjema kasvataja oma tuli meelde- Ene. Teine oli Eeva.
Mis ma ikka heietan. Ta läks ju juba mängima.
Lähen õige vaatan!

Aias

Valge sirel me aianurgas on oma juunikuiste lopsakate õiekobaratega tõeline kaunitar. Ta ei kasva eriti kiiresti, sestap jääb ilmselt paljudele sootuks märkamata. Ka ma ise olen ta ükskord unustanud ning igapäevaste kiirete asjatoimetuste kõrvalt nukralt seisatanud alles siis, kui pruuniks muutunud õnneõied heitunult murule varisesid.
Sel aastal õitseb kõik veidi varem. Tavaliselt on praegune õitekombinatsioon esindatud Helise sünnipäeval, pooleteist nädala pärast. Aga sel aastal saab Helis rõõmu just valgest sirelist! Õun, mis varsti lõpetab, läheb õitsele kastaniga üheaegselt, mänd tolmleb pisut peale seda (just praegu on tippaeg ja meie majaümbrus, batuut, veranda ja autod on kaetud paksu kollase tekiga. Kergendust toob teadmine, et nädala pärast on rahu majas ja Helise sünnipäevaks saan juba veranda kollasest puhtaks pesta, pääsedes ühtlasi kollasest salatist ja kollasest tordist). Männitolmuga üheaegselt puhkeb õide iileks. Ka mõned hilised tulbid on veel õieehtes. Võilill hakkab lõpetama. Hostad aga pistatavad alles arglikult ninasid mullast välja...
Meie maja ees on viis lillekasti, kaks väljaspool, kolm seespool aeda. Seespoolsed kuuluvad kolmikutele. Igaüks valib oma lillekasti just tema meelest sobivad suvelilled. Kompositsioon tuleb, nagu arvata võite, julgelt kirju. Sel aastal on iga lapse igal lillel ka oma nimi. Meeles on Lisanni daalia, mis kannab nime Kunstnikuke, Jossi petuunia nimega Laava ning Loviisa teadmata sorti lill Lumehelbekesena. Minu kaks kasti on märksa igavamad. Sünkroonis puna-valged. Nimedeta.
Sel aastal pesitseb meie aias või selle lähistel hästi palju erinevaid linnukesi. Olen ornitoloogiliste teadmiste poolest suhteliselt nullilähedane, aga erinevaid aariaid suudab mu kõrv siiski eristada. See on imeline! Täna nägime Lisanniga, kuidas üks pisike lind imekiiresti tiibu lehvitades varesele järele lendas ja lakkamatult riidles. Ei tea, kas vares tahtis munavargile minna? Mu venna lähistel, meilt ca kilomeetri kaugusel elab aga ülimusikaalne rähn. Tema taob keerukate rütmikombinatsioonidega elektriposti metallist otsa. Lihtsalt lustiks! Igapäevaselt. Peaks teda varsti jälle kuulama minema!
Jah, kui oleks võimalik, istuksin päevad otsa aias...
Mai on üks mu kindlatest lemmikutest!

Lasteaed saab läbi!

Mul on südamest hea meel, et lasteaed sel nädalal päriselt läbi saab! Kaalusin selle lause postitamist kaua ja igast küljest. Proovisin eneses tekitada kahjutunnet mõttega, et nad on juba suured ja see aeg ei tule enam kunagi tagasi. Manasin ette toredad üritused, mis üheskoos ette võeti. Püüdsin kiskuda nostalgiapisarat küll ühe, küll teise hetke kaudu. Meenutada on ju palju. Aga... kõike seda varjutab tohutu ärevus. Nad tõepoolest ei tahtnud lasteaias käia. Välja arvatud viimasel aastal- aga selle juurde tulen mõne rea pärast tagasi.
Kõigepealt vajavad lahtimõtestamist minu kui ema ootused lasteaiale. Tean hästi, et lasteaedadel on olemas programmid ja määrused, õppekava ja arengukõverad. Jah, tore. Aga millegipärast ei huvita see mind peaaegu üldse. Vähemalt esimese asjana mitte. Minu jaoks oli, on ja jääb esmatähtsaks see, et mu lastel oleks ühes või teises asutuses ajal, mil mind käepärast pole, hea ja turvaline olla. Soovin, ta ei tunneks mitte kunagi hirmu näägutamise, riidlemise, alavääristamise või lihtsalt iseeneseks olemise ees. Aga just sellega oli lasteaias nii ja naa.
Lugesin postitusi, mida kirjutasin, kui nad oma teed selles majas alles alustasid. (Sügav kummardus juhatajale, et võisime seda teha alles viiestena!). Aga siin need on:
http://maris74.blogspot.com.ee/2014/02/muljeid-lasteasutusest-1.html
http://maris74.blogspot.com.ee/2014/02/muljeid-lasteasutusest-2.html
http://maris74.blogspot.com.ee/2014/02/muljeid-lasteasutusest-3.html
Esimesel aastal oli tõepoolest kõige hullem. Muidugi, mis läind, see läind. Ütlen vaid niipalju, et olen õnnelik, et tol kahe aasta tagusel kevadel, mis lapsed hüsteeriliselt nutta lahistades lasteaeda minekust keeldusid ja mina ahastades mööda internetiavarusi alternatiivseid hoiuvõimalusi otsisin, sisetunnet usaldasin ja sümptomeid ära ootama ei jäänud. Allapissimine ning muu traumaatiliste üleelamistega seotu jäi minu omadel seega kogemata. Nad lihtsalt istusid kogu kevade kodus. Ühegi inimese lapsepuhkuse-uudis (peale mu enda oma muidugi) pole mulle nii suurt rõõmu valmistanud, kui toonane, mis hirmsa olukorra hetkega lahendas!
Edasi läks paremaks. Küll üle kivide ja kändude, aga siiski. Kui elu läinuks teisiti, küllap ajaksin  ka praeguses postituses päriselt-mitte-ära-harjumise süü ning ikka ja jälle silmist purskuvad pisarad meie liighellade südametega laste või minupoolsete kasvatusvigade kaela. Õnneks kohtusime möödunud sügisel K.-ga, kellest sai uus rühmaõpetaja.
Juba esimese päeval rühma esikusse astudes tundsin, et oled eriline. See väljendus Sinu tervituses, olekus ja mingis seletamatus Sinust õhkavas turvalisuses. Jätsin lapsed südamerahuga Su hoolde ning õhtul selgus, et mu sisetunne ei petnud mind. Nad olid rõõmsad ja rahulikud. Nii jäigi. 
Kas Sa tead, milline väärtus on hommikune "tere"? Jah, seesama, mida võib öelda kiirustades, mokaotsast, tusaselt või üldse mitte öelda. Sinu reibas "no tere!" jääb mulle alatiseks meelde. Küllap ka lastele. Selle tere kaudu ei tundnud mitte ainult seda, et mu lapsed on oodatud, vaid- tõsilugu- tundsin, et ka mina olen oodatud! Huvitav, et Sind ja Su rõõmu jagus kõigile! Mina küll nii ei oskaks.
Tahan Sind südamest tänada. Sinus jagus soojust tegeleda rahulikult Loviisa päevase lõuna-unetuse probleemiga. Sa ei sundinud teda kaks tundi lebama, vaid andsid võimaluse varem ärgata. Olid alati kohal, kui ühel või teisel lapsel tekkis probleem. Laps oli alati kõige olulisem. Kükitasid ta juurde, silitasid, kallistasid, olid olemas. Samuti andsid vanematele teada, kui keegi käitus tavapärasest erinevalt (oli väsinud, tujutu vms.).  Lubasid poistel olla poisid. Sinu keelamine ei alavääristanud kedagi. Sul oli imetlusväärne oskus süstida rasketesse olukordadesse positiivsust. Sa ei sahminud, närvitsenud ega õiendanud, sest kõik see lisab vaid ärevust, pinget ning pisaraid. Tänu Sinule tean, et ka lasteaiaõpetaja raskes ametis saab olla hea ja hell Inimene. Väärtustav, hoidev ja turvaline. Sa tõesti armastasid lapsi. Aitäh Sulle just selle eest!
Ma ei tea, kui paljudel on olnud õnne ja võimalust oma lapsed nii toreda õpetaja hoole alla jätta, kui meie K. Kui paljud õpetajad üldse suudavad seista näoga lapse, mitte programmi, arengu, süsteemi ja reeglite poole?
Ja ikkagi on hea, et lasteaed saab läbi. K. ei tööta ju igal päeval. Ja mina olen sellest rehkendamisest lihtsalt väsinud!

Lastelt

Mul on vapustavad lapsed! Nimelt kipun Muhus nii ennastunustavalt tööd tegema, et kaotan ümbritseva suhtes igasuguse taju. Aga ega keha loll ole! Muidugi annab ta märku- algul kenasti, näiteks januga, siis juba valjemalt, väsimuse või pearinglusega ning kui hull ikka õppust ei võta, tulevad juba karmid meetmed, noh, eelmisel korral näiteks paistetas jalg heast peast üles nii, et praamile jõudes hüppasin Loviisa kandva õla najal ühel jalal.
Sel korral palusin lapsi, et nad kohe ütleksid, kui töörabamine taaskord metsikuks muutub. Ja nad tegid seda! Iga tunni aja tagant tuletas mu telefoni seatud taimer lõbusa helinaga meelde- emme, aeg on puhata! Tegin küll kõvasti tööd, aga sellesse oli pikitud puhkust, hobuseid, suitsupääsukesi, poeskäike, merd, päikest, selleaastast esmakordset suplust (mina ei supelnud!) ning laste õnnelikku jutuvada, kui käsikäes läbi lillede kõndisime ja kogu ümbritsev ilu hingele pai tegi. Selle seisundi nimi on vist armastus. Küllap mu kallid teadsid seda...