Praktika

Neli päeva praktikat Tartu Ülikooli Kliinikumis on andnud täiesti uue elukogemuse ja väga palju mõtlemisainet. Olen seisnud vastamisi mitme inimese looga, näinud lootust ja paratamatust, klammerdumist ja minnalaskmist, naeru ja pisaraid. Luba heita pilk inimeste eluraamatute parasjagu avatud lehekülgedele oli mulle suureks auks ja õpetuseks.
Need lood olid rasked, kuid ka pisarad saab muuta pärliteks, kui inimene taasavastab oma väärtuslikkuse ning leiab jõu tõusta üles. Tavaelus ei märka me just sageli kaasinimese vajadust jagada muret, kahtlusi või hirmu. Haiglavoodi juures leiab aga selleks aega ja võimalust.
Kuidas me jõuame oma elutee teatud punkti- olgu selleks siis füüsiline haigus või katkine hing? Kes rändavad koos meiega ning moodustavad mustreid, mis ühendavad meid omavahel kas kindla või katkeva joonega? Kes on meie kõrval praegusel eluhetkel? Kelle varasem mõju ulatub meie tänasesse päeva? Pealtnäha võib kõik olla täiesti juhuslik, ometi allub elu kindlale seaduspärasusele, kus põhjusele järgneb tagajärg ning valesti asetatud puzzletükk võib rikkuda kogu pildi.
Mõnikord läksime tagasi päris algusesse. Heitsime pilgu sellesse maailma, mis oli siis. Mõnikord oli aga liiga valus ning pidime astuma sammukese tagasi. Aeg vajas veel küpsemist. Käisin need päevad otsekui kikivarvul. Hoidsin hinge kinni. Kas ma suudan? Kas ma oskan? Kas ma võin?
Sealt majast lahkub iga päev inimesi igavikku. Ka noori. Ka väikeseid. Enamusele siinpoololijaist jääb see maailm kaugeks. Kuid mõelgem kasvõi hetkeks... Praeguse maailma pealiskaudsuse taustal võib surija viimases päevas olla rohkem elamise ilu kui meie lõpmata tähtsas tormlemises.
Kui lihtsalt ununeb tõsiasi, et õnnelik ning tänulik peaks olema nüüd ja kohe- sest keegi ei tea oma homset päeva, ei tea järgmist tundigi. Kui saad päeva lõpul vaadata oma lähedasele silma ja öelda, kuiväga sa teda armastad, võib selle päeva lugeda kordaläinuks. Kui paljud meist seda teevad?
Igapäevaelus toimivad ju teised reeglid. Tüliga minnakse magama, vihaga ärgatakse üles. Inimest enda kõrval ei märgata, asju aga ületähtsustatakse. Tegelikkust moonutatakse, minevikku hõõrutakse nina alla. Teise vajadusi tõlgendatakse nõudmistena, tema mõtteid naeruvääristatakse. Ollakse võimetud pühenduma, jagama. Jagama elu, armastust, lähedust...
Olen lõpmata tänulik selle järjekordse õppetunni eest. Kohati on mul tunne, et mitte mina ei aidanud, vaid mind aidati.
Emajõel on silla juurest jää lahti. Seal saab vesi vabalt voolata. Mujal aga ei juhtu enne kevadet midagi. Õnneks on meil teadmine päikesekiirte soojendavast jõust. Teadmine, et jää on vaid ajutine. Lihtsalt... külmunud vesi.

Inimkonna hävitaja

Õues on kole kärsahais. Loviisa nuhutab krimpsus ninaga ringi, ohkides sealjuures kuuldavalt, et taipaksin, millise ebameeldivusega peab plikake omal koduõuel rinda pistma.
Mina erilist probleemi ei näe. Avaldan arvamust, et keegi lähikonnas kütab ehk sauna.
Nii lihtne seletus pole tüdrukule ilmselgelt mokkamööda.
"See seal tahab inimkonda hävitada- ja mina olen esimene...", pomiseb ta ähvardaval alatoonil.

Talunaine

Valmistusin peole minekuks. Panin selga liibuva kampsuni, tõmbasin üll kelmika pihikseeliku ja jalga sukkpüksid, millele vallatu muster lubas seelikuääre alt otsekui veidike pitsi vilksatada. Keerutasin rahulolevalt peegli ees.
Loviisa tuli kah kaema. Juba ta näoilmest võisin välja lugeda, et komplimenti oodata ei maksa. Kissis silmad nind krimpsus nina andsid tunnistust ülimast hämmeldusest.
"Sa oled nüüd mingi talunaine või..."

Mati

Vahel mõtlen ma väikesele Matile, kellest Helis mulle jutustas.
Ta oli kohanud Matit bussijaamas. Mati oli seal ema ja isaga. Ta sirutanud R-kioskis oma väikese käe nätsupaki poole, kui joomisest pundunud poolhambutu ema röögatanud rämehäälselt: "Mati, ma ju ütlesin, et näts on kahjulikum kui suits!"
Ümbruskonnas olid kõik inimesed pimedad ja kurdid. Keegi ei pööranud peadki.
Bussile saates olevat ema Matit kallistanud.
Eks ta ikka armastab Matit. Nii nagu oskab. Me kõik armastame nii nagu oskame.
See on Mati maailm.
Palvetan tema eest. Igaks juhuks.

Armastus

Pidin venna juurest ühed võtmed tooma. Vend elab vaevu kilomeetri kaugusel. Tegin lastele ettepaneku seniks koju jääda, kui sutsti! ära käin. Need polnud aga nõus. Olin nõutu. Hakka nüüd mõne sõiduminuti pärast riidesse toppima!
"Mis vahet siin on," üritasin selgitada, "kas toas on kolm või neli inimest! Praegu on meid neli. Kui mina ära lähen, on kolm. Tuba on aga ikka samasugune!"
See vaatenurk tõi hetkelise mõttepausi.
Siis aga kostis Lisanni õrnahäälne selgitus: "Kui emme ära läheb, siis läheb ju armastus toast välja..."

Lehm

Meie piimamees on tõreda olekuga napisõnaline vana.
Lastega paistab tal olevat iseäranis raske kontakti saavutada.
Trio aga täiskasvanuid ei pelga. Piimamees teeb neile oma kohmaka olekuga palju nalja ning temaga sooviksid nad alati väga vestelda.
Viimati nägi trio jälle piimameest tulemas. Robinal tormasid nad uksest välja.
Ukse taga on külmakast, kastis purk ja üheeurone münt. Piimamees valab piima purki ja võtab euro omale."Kuule piimamees," hüüdis Joss heleda häälega, "kui me sulle siia kasti viiskümmend eurot paneksime, kas sa siis tooksid meile terve lehma?"
:)

2015

Olen olnud oma abikaasaga koos peaaegu poole oma seni elatud elust. Suvel saanuks kakskümmend aastat.
Alanud aastast aga jätkame oma eluradu eraldi.
Minu jaoks on kristlik abielu olnud alati püha ja puutumatu. See tähendab eluaegset otsust, läbikaalutletud lubadust jagada muresid ja rõõme, õnne ja õnnetust, üheskoos seista vastu eluraskustele, toeks teineteise jäägitu usaldus.
Aga alati ei lähe kõik nii nagu loodad või eeldad.
Võib juhtuda, et teine hakkab arenema sinust risti vastupidises suunas. Peres, kus kasvab mitu väikest last ning jõuvarud tihtilugu otsakorral, juhtub see tavaliselt märkamatult. Igapäev ei ole klantspilt, kust vaatavad vastu kasitud ja naeratavad poisid-plikad. Needsamad, jah täpselt needsamad ilusad lapsukesed keeravad kodu minutitega pahupidi, jalutavad poriste kummikutega üle toa, pühivad oma rasvased näpud su äsjapestud kampsunile, on alalõpmata kättpidi millegi keelatu või karvupidi teineteise küljes, needsamad elu õiekesed võivad ööde kaupa köhida või oksendada, üleväsimusest või halva tuju tõttu kõik oma registrid valla päästa ning headel päevadel lihtsalt muukui järel käia ning küsida, uurida, puurida, nõuda- tüütuseni...
Normaalne, üleelatav periood? Paraku mitte kõigile...
Tänapäev ilustab hedonistlikku elustiili. Miski ei tohiks tulla vaevaga. Kõigest peab tundma vaid mõnu. Tee seda, mis sulle meeldib! Ela tänases päevas! Naudi!
Tee järjest pikemaid tööpäevi, määra õhtudki täis kohtumisi ja puhkepäevad täida hilisõhtuteni kestvate koosviibimistega. Sõida palju ringi. Tutvu uute inimestega, puhka! Küll näed, kuidas kodu hakkab tunduma üks hall ja igav paik, kus kondab ringi vaid üks väsinud ja tujutu inimvare. Kus muutud kõikide jaoks üha võõramaks. Kuni jõuab kätte see hetk, kus ühed huuled suudavad sosistada vaid "mine!"... kuuldes seejärel tagantselja ukse klõpsatust.
Ja ongi kõik.
Ma ei eitagi enese "kaassüüd". Jah, ma ei olnud viimastel aastatel naisena olemas. Ei jaksanud märgata. Vajasin ise abi. Selle koha peal pidanuks seadma kaks tooli vastakuti ja rääkima.
Minu vastasolev tool jäi aga tühjaks.
Mind paneb imestama, kui raskeks võib oma ilusa elu elada! Oleks nagu kõik, mida õnneks vaja- aga ikka tahaks rohkem, tahaks teisiti. Või... ei tea, mida üldse tahetakse.
Sügisel astusin Tartusse õppima eriala, mis õpetab toime tulema inimese hingega. See on parim, mis minuga peale trio sündi on juhtunud. Sest eelkõige õppisin aitama iseennast. Nüüd tean, kui palju on mu elus kõigest hoolimata imelist ja head! Kuidas mind on hoitud! Ja mis kõige tähtsam- et ka kõige sügavamas "augus" ei ole ma kunagi üksi...
Pidin sellest rääkima. Muidu ei saaks ma seda blogi siin jätkata.